Obsah (11)

§ 286§ 154§ 287§ 298§ 268§ 227§ 288§ 293§ 294§ 361§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 301 alusel õigeks mõista. 2.2 Süüdistatava elukoha läbiotsimisel leiti 27 marki, millest kümme sisaldasid eksperdiarvamuse kohaselt 2-(4-jodo-2,5dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiini (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe). Selle narkootilise aine käitlemisega seotud asjaolusid käsitlesid süüdistus- ja kaitsekõnes nii prokurör kui ka kaitsja. Tegemist on ainega, mille käitlemine on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 3 lg 1 järgi keelatud. Kuna süüdistataval puudus narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemiseks luba, hoidis ta kõnealust ainet ebaseaduslikult. Narkootilise aine hoidmine on tõendatud süüdistatava ütlustega. 2.3 Süüdistuse kohaselt piisab narkojoobe tekkimiseks ühest narkootilist ainet sisaldavast margist. See seisukoht põhineb ekspertiisiaktil, milles anti hinnang 2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiini toime kohta, kuid võib asuda seisukohale, et ka 2-(4-jodo2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiini puhul piisab keskmisele inimesele joobe tekitamiseks ühest narkootilist ainet sisaldavast margist. Prokurör tugines narkootilise aine koguse tõendamisel selle aine pakendamise viisile ja välimusele, mis osutab annusteks jagamisele. Tunnistajate K. P., V. V-i, M. H. ja A. Õ. ütlused koostoimes asitõendite vaatluse protokolliga kinnitavad samuti, et narkootiline aine oli jagatud annusteks ning ühest annusest piisas ühele keskmisele inimesele joobe tekitamiseks. Seega on kümne 2-(4-jodo2,5dimetoksüfenüül)-N-[(2metoksüfenüül)metüül]etaanamiini sisaldava margi puhul tegemist suure koguse narkootilise ainega. 2.4 Ülejäänud 17 marki sisaldasid 2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül) metüül]etaanamiini. Eksperdiarvamuse kohaselt on tegemist narkootilise ainega, mille puhul piisab keskmisele inimesele narkojoobe tekitamiseks 0,675 mg ja kümnele inimesele keskmiselt 6,75 mg ainest. Margina kasutatava 2C-B-NBOMe puhul on narkojoobeks vajalik annus üks mark ning kümnele inimesele piisab narkojoobe tekitamiseks kümnest margist. 2.5 Asjatundja ütluste kohaselt on margi peal kasutatava aine puhul narkojoobeks vajalik kogus äärmiselt väike. Seetõttu immutatakse paberit narkootilise ainega ja tarvitatakse margina. Järeldus, mille kohaselt vastab üks mark ühele doosile, tuleneb erialasest kirjandusest ja asjatundja töökogemusest. Üldise kogemuse kohaselt on sellised margid enamasti suure narkootilise aine sisaldusega ja tekitavad joovet. 2.6 Asitõendite vaatluse protokolli juurde lisatud fotolt nähtub, et margipoognad olid jagatud üksikuteks markideks ja seega annusteks. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajad kinnitasid, et neile piisas joobe tekkimiseks ühest margist. Nimetatud tõendid kinnitavad, et ka 2-(4-bromo-2,5dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiini sisaldavad margid kujutavad endast suurt kogust narkootilist ainet. Apellatsioon 3. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Haugasmäe kaitsja vandeadvokaadi abi Mihkel Gaver, kes vaidlustas süüdistatava süüditunnistamise ja karistamise KarS § 184 lg 1 järgi ning taotles tema õigeksmõistmist ja menetluskulude jätmist riigi kanda. Ringkonnakohtu otsus 4. Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2016. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 4.1 Kaitsja arvates rikkus maakohus süüdistatava kaitseõigust sellega, et kuulas ta üle enne tunnistajaid.

§ 286

lg 1 kohaselt algab tõendite uurimine prokuröri esitatavatest tõenditest ning jätkub kaitsja ja teiste kohtumenetluse poolte esitatavate tõendite uurimisega.

§ 154

lg 2 p 4 kohaselt märgitakse süüdistusakti põhiosas tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, viidates, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse. Süüdistusaktis nimetatakse tõendina süüdistatava ütlusi. Järelikult on M. Haugasmäe ütlused süüstava iseloomuga tõend, mille prokurör esitas kohtule uurimiseks

§ 286lg 1 nõuete kohaselt.

4.2 Kuigi süüdistatav kuulati üle enne tunnistajaid, ei võetud temalt sellega võimalust ennast talle esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Tunnistaja võib

§ 287lg 6 järgi istungisaalist lahkuda kohtu loal.

Seega säilib menetlusosalistel ka ristküsitlemise järel võimalus esitada talle lisaküsimusi kohtuliku uurimise lõpuni. Kaitsja kohtuliku uurimise täiendamist ei taotlenud. 4.3 Ekslik on seisukoht, mille järgi pole M. Haugasmäele kümne joodi sisaldava margi osas süüdistust esitatud ning et selle aine puhul ei ole ka toime tõendatud. Joodil ja broomil üldteadaolevalt narkootilist või psühhotroopset toimet ei ole. Neid keemilisi elemente oli kasutatud aine koostises, mille üldnimetus on NBOMe. Tegemist on psühhotroopse ainega, mis võib sisaldada joodi, broomi või muud mittemetalli. Ka ekspertiisiakti kohaselt kasutatakse mõlema aine tähistamiseks sama väljendit. Süüdistatav tunnistas, et käitles tahtlikult NBOMe-d sisaldavaid marke. Seega on süüdistuses piisavalt täpselt ja arusaadavalt välja toodud selle aine nimetus, mille hoidmises M. Haugasmäge süüdistatakse. Kuigi süüdistuses nimetatakse NBOMed ekslikult narkootiliseks aineks, ei ole see ebatäpsus süüdistuse konkreetsust silmas pidades oluline. Nimetatud aine kuulub sotsiaalministri

1. mai
2. a määruse nr 73 lisa 1 narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning selle käitlemine on hõlmatud KarS § 184 koosseisutunnustest. 4.4 Maakohus ei eksinud ka psühhotroopse aine suure koguse tuvastamisel. Ekspertiisiks esitatud markides sisalduvat puhta aine kogust ei mõõdetud, kuid asjatundja selgitas, et mõõtmine ongi praktiliselt võimatu. Joobe tekitamiseks vajaliku aine kogus on äärmiselt väike ja kuna see on imendunud paberisse, ei ole kogu ainekoguse eraldamine realistlik. Erialakirjanduses lähtutakse põhimõttest, mille kohaselt vastab üks mark ühele doosile, ja sama seisukohta kinnitab kohtutoksikoloogiaekspertiisi akt. 4.5 Olukorras, kus keelatud sünteetiliste ainete puhul narkojoobe tekitamiseks vajalikud kogused pidevalt vähenevad ning nende tarvitamise meetodid muutuvad selliseks, et ühes doosis puhta narkootilise või psühhotroopse aine sisalduse tuvastamine pole võimalik, peab narkojoobe tekkimise tuvastama ühe tingliku annuse kaudu. Kui leiab kinnitust, et narkootilist ainet müüdi tarvitajale ühekordse annusena, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkojoobe tekitamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-121-06, p 13). Asitõendite vaatluse protokolli juurde lisatud foto ja tunnistajate ütluste alusel on veenvalt tuvastatud, et süüdistatav käitles suurt kogust psühhotroopset ainet. Maakohtuga saab nõustuda selleski, et 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiini puhul piisab keskmisele inimesele joobe tekitamiseks samuti ühest psühhotroopset ainet sisaldavast margist. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
3. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. Haugasmäe kaitsja vandeadvokaadi abi M. Gaver, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1 M. Haugasmäele ei ole esitatud süüdistust joodil põhineva kümne narkootilist ainet sisaldava margi käitlemises. Samuti ei ole tõendatud, et need margid sisaldavad narkootilist ainet. Süüdistuse konkretiseerimata jätmise ja tõendite puudumise tõttu tuleb süüdistatav õigeks mõista. 5.2 Ringkonnakohtuga ei saa nõustuda mõne asjaolu üldtuntuks lugemise osas. Selline järeldus ei saa olla otsustav, sest aine toime võib tekkida mitme elemendi koosmõjul. Joodi kasutamine võis muuta narkootilise aine toime oluliselt nõrgemaks. Kohtuotsuste järeldused rajanevad vaadeldavas osas oletustel. 5.3 Kaitsja vaidles vastu prokuröri taotlusele, milles viimane soovis maakohtus süüdistuse tõendina üle kuulata süüdistatava. Süüdistatava ütlused kujutavad endast olemuselt kaitse tõendit ning ta tuleb üle kuulata kaitsja tõendite uurimise käigus. Kui süüdistatav kuulatakse kohtumenetluses üle enne tunnistajaid, ei saa ta tunnistajate ütluste kohta ise ütlusi anda. Kuulates süüdistatava enne tunnistajaid üle, piiras maakohus M. Haugasmäe kaitseõigust. Lisaks sattus prokurör paremasse olukorda, sest ta sai pärast süüdistatava ülekuulamist esitada tunnistajatele küsimusi ka süüdistatava ütluste kontrollimiseks.

§ 298lg 1 ei ole vaadeldava küsimuse lahendamisel asjasse puutuv.

5.4 Maakohus jättis alusetult tähelepanuta süüdistatava ja tunnistaja S. R-i ütlused selle kohta, et narkojoobe tekitamiseks ei piisanud ühest margist. Samuti jäeti analüüsimata, mis on joove ning kas tunnistajad oskasid joobe tekkimist hinnata. Maakohus pole kirjeldanud, missugune on keskmine inimene, kellel joobe tekkimist analüüsiti. Samuti ei vaetud, kuidas ühe margi tarbimine tunnistajate väliselt tajutavaid reaktsioone mõjutas ning kas toime oli piisavalt tugev, kvalifitseerimaks tekkinud mõju joobena. Sisuliselt ei analüüsitud ka väidet, kas tunnistajate joobeseisundi kirjeldus vastas korrakaitseseaduses ette nähtud joobe mõistele. Tunnistajate ütlustest seega joobeseisundi tuvastamiseks ei piisanud. 5.5 Ka leidis maakohus ekslikult, et markideks jaotamine näitab seda, et üks mark oli mõeldud tarvitamiseks ühe doosina ja et see doos tekitas narkojoobe. Tegemist on uue eksperimentaalse narkootikumiga, mille puhul ei ole tootmismetoodika ja tarbimisharjumused välja kujunenud. Narkootilise aine suurt kogust puudutavad asjatundja ütlused on oletuslikud, mille tõttu rajanevad ka kohtuotsused oletustel. Kassatsioonivastus 6. Lääne Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Elle Keeman leiab, et kassatsioon tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised. 6.1 Kassaatori hinnangul välistab M. Haugasmäe süüditunnistamise see, et süüdistuses on jäetud ära näitamata ühe narkootilise aine nimetus. Apellatsioonis leidis kaitsja seevastu, et narkootilise aine nimetus pole kriminaalasja lahendamisel tähtis ja süüdistus ning selle aluseks olevad elulised asjaolud on piisavalt konkreetsed. Seega oli kassaator varem seisukohal, et esitatud süüdistus hõlmab 27 narkootilist ainet sisaldava margi ebaseaduslikku käitlemist. Konkreetse narkootilise aine nimetus ei kuulu KarS § 184 objektiivsete tunnuste hulka ega pea olema hõlmatud toimepanija tahtlusest. Arvestades, et süüdistust täpsustati ühe aine nimetuse osas kohtulikul uurimisel ja kohtuvaidluse käigus, oli süüdistatavat ka informeeritud süüdistuse sisust ning teo õiguslikust kvalifikatsioonist. 6.2 Menetlusseadustikust ei tulene, et süüdistatava ütlused on kaitsja tõend. Süüdistusaktis käsitleti M. Haugasmäe ütlusi prokuröri tõendina. Võttes arvesse, et kohtumenetluse pooled ei leppinud kokku teisiti, algas tõendite uurimine

§ 286lg 1 kohaselt prokuröri tõenditest.

Menetlusseadus ei sea prokuröri tõendite uurimisele piiranguid ega tee erandeid süüdistatava ütluste osas. Samuti ei ole ette nähtud, et süüdistatav saab valida ütluste andmiseks sobiva aja. Kaitsja ja süüdistatav said valmistuda tunnistajate küsitlemiseks ja neile oli tagatud võimalus esitada vastuargumente. Ka oli neil õigus taotleda lisatõendite kogumist. Kuna märgitud õigust ei kasutatud, on kaitseõiguse rikkumist puudutavad etteheited paljasõnalised. 6.3 Narkootilise aine suur kogus on KarS § 184 normatiivne koosseisutunnus, mille sisustamisel lähtutakse NPALS § 31 lg-st

1. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-121-06 leidnud, et narkootilise aine koguse kindlaksmääramisel on tähtis puhta, mitte segatud aine kogus. Õiguskirjanduse järgi on mõne aine mõjuannus väga väike ning selle tarbimiseks on alati vaja ballastainet (nt paber). Viimasel juhul ei räägita lahjendamise eesmärgil valmistatud segust. Praeguses asjas selgitas asjatundja, miks markide puhul ei toimu puhta aine eraldamist paberist ja miks lähtutakse sellest, et üks mark võrdub ühe doosiga. Üldjuhul on puhast ainet paberil enam, kui on vaja üheks joobeks. Kohtupraktika järgi saab narkootilise aine ebaseaduslikku käitlemist tuvastada ka siis, kui keelatud ainet ei ole õnnestunud kätte saada. Sama põhimõtet saab rakendada juhul, kui narkootilise aine eripära tõttu ei saa seda paberist eraldada. 6.4 Narkootilise aine suurt kogust ei pea tõendama ekspertiisiaktiga, vaid selleks saab kasutada kõiki kriminaalmenetluses lubatavaid tõendiliike. Kohtupraktikas on narkojoobe tekkimise võimalikkust hinnatud annuste kaudu ja puhta aine kogust kindlaks tegemata. Ka käesolevas asjas jõudis kohus uuritud tõendite alusel veendumusele, et ühe margi puhul oli tegemist minimaalselt üheks narkojoobeks vajaliku kogusega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kriminaalkolleegium käsitleb kõigepealt kaitsja väiteid, mille kohaselt tunnistati M. Haugasmägi süüdi konkretiseerimata süüdistuse alusel (I), annab seejärel hinnangu süüdistatava ülekuulamist puudutavatele asjaoludele (II), vaeb narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse tuvastamist ja võtab lõpuks kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (III). Viimasena lahendab kolleegium kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (IV). I
3. M. Haugasmäge süüdistatakse selles, et ta hoidis enda elukohas ebaseaduslikult 27 narkootilist ainet sisaldavat marki. Süüdistusakti teokirjelduse järgi sisaldasid margid 2-(4-bromo-2,5dimetoksüfenüüli)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiini (25B-NBOMe; 2C-B-NBOMe). Maakohus tunnistaski M. Haugasmäe süüdi 27 narkootilist ainet sisaldava margi käitlemises, kuid leidis erinevalt süüdistusaktis märgitust, et kõnealuse keemilise koostisega narkootilist ainet sisaldasid üksnes seitseteist marki, ülejäänud kümme marki sisaldasid aga 2-(4-jodo-2,5dimetoksüfenüül)-N-[(2-metoksüfenüül)metüül]etaanamiini (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe). Süüdimõistvas otsuses on tehtud viide sellele, et kohtuvaidluse käigus käsitlesid kohtumenetluse pooled ka viimati nimetatud, s.t joodi sisaldava narkootilise aine käitlemisega seotud asjaolusid. Kaitsja arvates on teokirjeldus puudulik ja ta leiab, et M. Haugasmägi tuleb õigeks mõista. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
4. Esmalt on vajalik osutada, et mõlemad eelmises punktis nimetatud ained kujutavad endast psühhotroopseid aineid, mis kuuluvad sotsiaalministri
5. mai
6. a määrusega nr 73 kehtestatud lisa 1 (
7. juunil 2014 jõustunud redaktsioonis) järgi narkootiliste ja psühhotroopsete ainete esimesse nimekirja ning mille käitlemine on NPALS § 3 lg 1 kohaselt üldjuhul keelatud. Ringkonnakohus sedastas põhjendatult, et süüdistuses käsitatakse NBOMe-d ebaõigesti narkootilise ainena, kuid et KarS § 184 objektiivsed tunnused hõlmavad ka psühhotroopsete ainete käitlemist, ei mõjuta see eksimus kriminaalasja lahendamist.
8. Psühhotroopsete ainete sisaldumine kõigis süüdistatava käideldud markides on tuvastatud
9. märtsi
10. a ekspertiisiakti alusel (I kd, tl 64–65). Ekspertiisiakti kohaselt sisaldasid seitseteist marki (25B-NBOMe; 2-(4-bromo-2,5-dimetoksüfenüüli)-N-[(2-metoksüfenüül]metüül]etaanamiini 2C-B-NBOMe) ja kümme marki 2-(4-jodo-2,5-dimetoksüfenüül)-N-(2 metoksüfenüül) metüül)etaanamiini (25I-NBOMe, 2C-I-NBOMe). Kuna ekspertiisiaktis kajastub selgelt, missuguse keemilise koostise ja valemiga psühhotroopset ainet ekspertiisiks esitatud margid sisaldasid, kuid süüdistusest nähtub üksnes see, et kõik margid sisaldasid broomil põhinevat ainet, on teokirjeldus tõepoolest mõnevõrra ebatäpne. Selline ebatäpsus pole aga käsitatav veana, mis tooks kaasa M. Haugasmäe õigeksmõistmise kümne psühhotroopset ainet sisaldava margi ebaseaduslikus käitlemises. 11.

§ 268

lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

§ 268

lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Sama lõike teine lause sätestab, et kohus ei või otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb nende sätete põhjal süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Kui süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 21). Praeguses kriminaalasjas ei ole süüdimõistva otsuse tegemisel neid nõudeid rikutud.
3. Nagu eespool märgitud, on KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemist kajastava süüdistuse piirid kindlaks määratud teokirjeldusega, mille kohaselt hoidis M. Haugasmägi 27 psühhotroopset ainet sisaldavat marki. Süüdistuses on KarS § 184 kohaselt välja toodud nii see, et käideldud on psühhotroopset ainet, kui ka käideldud aine üldine nimetus. Ringkonnakohus tõdes vaadeldavat küsimust käsitledes õigustatult, et kõik süüdistatava valdusest leitud margid sisaldasid sama ainet üldnimetusega NBOMe. Erinevus seisneb üksnes selles, et kõnealuse aine koostises oli kasutatud erinevaid narkootilist või psühhotroopset toimet mitteomavaid keemilisi elemente, s.o joodi ja broomi. Teisalt on kohtulikul arutamisel ja kohtuvaidluse raames käsitletud ka küsimust, et ekspertiisiakti kohaselt oli kümnes margis sisalduva psühhotroopse aine keemiline koostis teistsugune ning uuritud ka sellega seotud tõendeid. Märgitud põhjustel ei saa kõneleda olukorrast, kus kohtud oleksid

§ 268

nõudeid rikkudes väljunud süüdimõistvat otsust tehes süüdistuse piiridest ja rajanud enda järeldused sellistele faktilistele asjaoludele, mida menetluses ei ole arutatud ning mis erineksid oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.

1. Tulenevalt prokuröri kassatsioonivastuses märgitust ei saa jätta osutamata ka kaitsepositsiooni heitlikkusele vaadeldavas küsimuses. Nimelt on kaitsja erinevalt kassatsioonis toodud argumentidest varasema apellatsioonimenetluse käigus väljendanud järgmist seisukohta: „Kaitsja leiab aga erinevalt kohtust, et isikule on esitatud süüdistus kõigi markide osas. Kaitsja hinnangul ei ole aine nimetuses ühe osa muutumine käesolevas asjas käsitletav uue asjaoluna süüdistuse seisukohalt. Kaitsja hinnangul on siinkohal oluline, et süüdistusaktist nähtub, et süüdistus on esitatud 27-e isiku kodust leitud margi osas. Keeruline nimetus ei oma käesolevas asjas olulist tähendust, kuivõrd süüdistus ja selle aluseks olevad elulised asjaolud on ajaliselt ja ruumiliselt piisava konkreetsusega fikseeritud. Asjaoludest ei nähtu ka, et võiks esineda võimalus ajada margid sassi mõnede teiste sarnaste markidega.“ (Vt II kd, tl 29–30). Refereeritust järeldub ühemõtteliselt, et süüdistuse teokirjelduses tehtud karistusõiguslik etteheide on olnud kaitsja ja süüdistatava jaoks selgelt mõistetav ning jääb arusaamatuks, mis on selles osas kassaatori hinnangul pärast apellatsioonimenetlust muutunud. II
2. Järgnevalt peab analüüsima, kas M. Haugasmäe kaitseõigust võidi rikkuda sellega, et ta kuulati maakohtus üle enne tunnistajaid. Ringkonnakohus leidis, et kuivõrd süüdistatava ütlused on süüdistusaktis nimetatud tõend, sai just prokurör taotleda M. Haugasmäe ülekuulamist talle sobival ajal, sh enne tunnistajate ülekuulamist. Samuti osutas apellatsioonikohus, et süüdistatav sai esitada taotluse tunnistajate küsitlemiseks pärast nende ristküsitlemise lõppu ja taotleda ka kohtuliku uurimise täiendamist. Loetletud kokkuvõtlikel põhjendustel eitas ringkonnakohus kaitseõiguse rikkumist. Kriminaalkolleegium leiab lõppjäreldusena samuti, et kriminaalmenetlusõiguse rikkumine pole selles küsimuses tuvastatav. 15.

§ 286

lg 1 sätestab, et tõendite uurimine algab prokuröri esitatavate tõendite uurimisest ning jätkub kaitsja ja teiste kohtumenetluse poolte esitatavate tõendite uurimisega. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võivad kohtumenetluse pooled omavahel kokku leppida tõendite uurimise erinevas järjekorras. Sellisel juhul määrab kohus tõendite uurimise järjekorra vastavalt kohtumenetluse poolte kokkuleppele kohtuistungi protokolli kantavas määruses. Praeguses kriminaalasjas kohtumenetluse pooled süüdistatava ülekuulamise aja kohta kokkulepet ei saavutanud. Seetõttu juhindus maakohus tõendite uurimise järjekorra kindlaksmääramisel

§ 286lg-st 1, käsitades süüdistatava ütlusi prokuröri tõendina.

16. Arusaam, et süüdistatava ütlusi tuleb käsitada prokuröri tõendina siis, kui seda on nimetatud tõendina süüdistusaktis, asetaks kohtumenetluse pooled kolleegiumi hinnangul ebavõrdsesse olukorda. Kuna kaitseakt esitatakse

§ 227

lg 1 järgi kohtule pärast süüdistusakti koopia saamist, saaksid süüdistatava ütlused olla kaitsja tõendiks vaid juhul, kui prokurör ei ole neid süüdistusaktis toodud tõendite loetelus nimetanud. Vastupidisel juhul puuduks kaitsjal

§ 286

lg 1 kohaselt vähimgi võimalus süüdistatava ülekuulamise aega mõjutada, kuivõrd selle tõendi esitamine ja uurimine sõltuks otseselt prokuröri menetluslikust käitumisest. 17. Kohtumenetluses ei ole kindlasti tavapäratu, et sama tõendi uurimist taotlevad mõlemad või mitu kohtumenetluse poolt. Sellisel juhul ei ole põhjendatud juhinduda üksnes

§ 286

lg-s 1 toodud reegeljuhtumist, mil tõendi uurimist on taotlenud vaid üks kohtumenetluse pool. Kolleegium osutab siinkohal võrdlusena ristküsitluses kehtivale põhimõttele, mille kohaselt juhul, kui tunnistaja kutsumist on taotlenud mitu menetlusosalist ja esmasküsitlemise õiguses kokkulepet ei saavutata, määrab esmasküsitleja kohus (

§ 288lg 1).

Seega olukorras, kus süüdistatava ütlusi on soovinud enda tõendina kasutada rohkem kui üks kohtumenetluse pool, peab ka selle tõendi uurimise aeg olema läbirääkimiste esemeks. Kui kohtumenetluse pooled kokkulepet ei saavuta, peab süüdistatava ülekuulamise aja kindlaks määrama kohus kõiki asjaolusid arvestavalt. 18. Süüdistatava ülekuulamise puhul tuleb lisaks silmas pidada, et

§ 293lg 2, § 34 lg 1 p 1 ja § 35 lg 2 järgi on tal õigus ütluste andmisest keelduda.

Süüdistatav ei ole küll kohustatud ütluste andmisest keeldumist põhjendama, kuid kahtluseta saab ta seda teha, väites, et ristküsitlemine enne tunnistajate ärakuulamist võib rikkuda tema kaitseõigust.

§ 294

p 1 järgi toob kohtus ütluste andmisest keeldumine kaasa süüdistatava varem antud ütluste avaldamise, kui seda on taotlenud kohtumenetluse pool. Selle sätte järgi saab ütlused avaldada aga siis, kui süüdistatavat pole võimalik kohtuistungil ristküsitleda. Kriminaalkolleegium leiab, et kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest, kuid väljendab samas, et ta nõustub andma ütlusi alles pärast tunnistajate ristküsitlust, puudub tema varem antud ütluste avaldamiseks

§ 294p 1 kohaselt alus.

Alles pärast seda, kui süüdistatav keeldub ütluste andmisest ka hiljem, s.o pärast tunnistajate küsitlemist, tekib alus taotleda tema varem antud ütluste tõendina esitamist.

1. Kuigi maakohus otsustas prokuröri taotluse alusel M. Haugasmäe üle kuulata enne tunnistajaid, ei ole süüdistatav ütluste andmisest keeldunud. Vastupidiselt on ta hoopis nõustunud andma ütlusi ja kolleegiumi hinnangul oli talle arutataval juhul ka tagatud õigus olla kõigi tõendite uurimise juures, küsitleda tunnistajaid ning esitada nende ütluste kohta vastuväiteid nii ise kui kaitsja vahendusel. Kohtuistungite protokollidest nähtub, et pärast seda, kui tunnistajaid olid küsitlenud prokurör, kaitsja ja kohus, võimaldati küsimusi esitada ka M. Haugasmäel. Süüdistatav ise tunnistajatele küsimusi ei esitanud ega avaldanud ka hiljem, et tal on tekkinud soov anda tunnistajate räägitu põhjal uusi ütlusi või esitada lisatõendeid. Seetõttu leidis ka ringkonnakohus põhjendatult, et kuigi süüdistatavale ja kaitsjale oli tagatud võimalus taotleda kohtuliku uurimise täiendamist, pole nad kõnealust õigust kasutanud. Kohtuistungi protokolli kohaselt esitas kaitsja kohtuliku uurimise lõpus üksnes taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks. Neid põhjendusi arvesse võttes jäävad kaitseõiguse väidetavat rikkumist puudutavad kassatsiooni argumendid tagajärjetuks. III
2. Kassatsioonis vaidlustatakse veel ka kohtute järeldust, mille kohaselt on 27 psühhotroopset ainet sisaldava margi puhul tegemist suure koguse psühhotroopse ainega. Vaidlus on peamiselt ajendatud asjaolust, et ekspert markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogust kindlaks ei määranud ja suure koguse tuvastamisel lähtuti põhimõttest, mille järgi piisab ühest psühhotroopset ainet sisaldavast margist narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele inimesele.
3. Narkootilise ja psühhotroopse aine suure koguse hindamisel peab lähtuma NPALS § 31 lg-st
4. Kõnealuse sätte järgi on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Riigikohus on olnud järjekindlalt arvamusel, et vaadeldava sätte mõttes tuleb suure koguse tuvastamiseks võtta esmalt seisukoht, missugune on konkreetse aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Seejuures peab aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse. Järgnevalt tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari
6. a otsus asjas nr 3-1-1-121-06, p 11,
7. oktoobri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-52-07, p 10,
9. aprilli
10. a otsus asjas nr 3-1-1-101-07, p 13,
11. detsembri
12. a otsus asjas nr 3-1-1-67-08, p 12,
13. oktoobri
14. a otsus asjas nr 3-1-1-68-09, p 8 ja
15. märtsi
16. a otsus asjas nr 3-1-1-100-13, p 11).
17. Praeguses kriminaalasjas on käideldud psühhotroopset ainet, mille tarbimise võimaldamiseks kasutati ballastainena paberit. Prokurör märgib põhjendatult, et rääkida ei saa lahjendamise eesmärgil valmistatud seguainest. Sellele vaatamata tuleb aga hinnata, kas senise kohtupraktika valguses peab ka sel viisil käitlemiseks, sh tarvitamiseks ettevalmistatud narkootilise või psühhotroopse aine puhul kindlaks määrama puhta aine koguse. Kohtuotsustes ja kassatsioonivastuses on asjakohaselt välja toodud, et nõuet, mille järgi peab narkojoobe tekitamiseks vajaliku koguse hindamisel aluseks võtma puhta, mitte segatud aine koguse, ei ole Riigikohus käsitanud absoluutsena.
18. Nimelt on kriminaalkolleegium eespool osutatud lahendites leidnud ka seda, et kui tuvastatakse narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hiljem on võimatu kindlaks teha, milline oli aine kontsentratsiooniaste, on loogiline väita, et käideldi narkootilist ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. veebruari
20. a otsus asjas nr 3-1-1-121-06, p 13 ja
21. oktoobri
22. a otsus asjas nr 3-1-168-09, p 8.5). Kuigi nendes kohtuasjades oli erinevalt praegusest kriminaalasjast tegemist olukorraga, kus narkootilist ainet kätte ei saadud, on toodud seisukoha järgi tähtis eeskätt see, et põhimõtteliselt on teatud asjaoludel lubatav narkojoobe tekkimise võimalikkust ja narkootilise või psühhotroopse aine suurt kogust tuvastada ka vaid tunnistajate ütlustele tuginevalt. Selline seisukoht on põhjendatav arusaamaga, et kriminaalmenetluses kehtiva tõendite vaba hindamise põhimõtte kohaselt ei ole ka KarS §-s 184 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste tuvastamist piiratud kindlat liiki tõendite olemasoluga.
23. Öeldu tähendab muu hulgas, et juhtudel, kui narkootilise või psühhotroopse aine koostis on kindlaks tehtud, ei eelda narkojoobe võimalikkuse sedastamine vältimatult aine mõju uurimist ekspertiisi vormis. Kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt võib narkootilise aine suure koguse tuvastamisel asjasse puutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise või psühhotroopse aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
24. novembri
25. a otsus asjas nr 3-1-1-89-13, p 12). Järelikult ei hälbi NPALS § 31 lg-st 3 ega ka senisest kohtupraktikast võimalus mõnel erandjuhul tuvastada narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus puhta aine kogust kindlaks määramata.
26. Et käideldud aine tekitas narkojoovet ja et sellest piisas joobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, peab tõendama prokuratuur. Kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-89-13 tehtud lahendis leidnud, et kuivõrd puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse (vt osutatud otsuse p 12). Öeldust järeldub, et kui süüdistatava või kaitsja hinnangul ei piisanud käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele, kuna selle aine mõju või kontsentratsioon ei olnud selline, nagu leitakse süüdistuses, saavad nad prokuröri väidete kummutamiseks esitada oma tõendeid. Märgitu tähendab samas, et süüdistusversiooni ümberlükkamiseks ei piisa paljasõnaliste süüdistusversiooni kritiseerivate argumentide esitamisest, vaid enda kaitseversiooni tuleb ka aktiivselt tõendada. Kolleegiumi arvates võib aktiivse kaitse teostamise vajadus esmajoones tekkida nn piiripealsetes situatsioonides, mil narkootilise või psühhotroopse aine käitlemine seisneb kümne annuse või seda piiri napilt ületava annuste koguse käitlemises.
27. Praeguses kriminaalasjas on kohtud käideldud psühhotroopse aine koguse kindlakstegemisel tuginenud M. Haugasmäe elukoha läbiotsimise protokollile, asitõendi vaatluse protokollile,
28. märtsi
29. a ekspertiisiaktile nr 15E-AN0165,
30. jaanuari
31. a kohtutoksikoloogiaekspertiisi aktile nr 15E-LÕX0013 ja asjatundja ning tunnistajate ütlustele. Samuti nähtuvad kohtuotsustest põhjendused selle kohta, miks ei välista kaitsja väited ja süüdistatava ning tunnistaja S. R-i ütlused M. Haugasmäe süüditunnistamist KarS § 184 järgi.
32. Kohtuotsuste kohaselt on narkojoobe tekkimise võimalikkuse ja psühhotroopse aine suure koguse tuvastatuse hindamisel kaaluka tähtsusega esmajoones kohtutoksikoloogiaekspertiisi akt ning asjatundja ütlused. Nende tõendite järgi loeti margina kasutatava psühhotroopse aine puhul joovet tekitavaks annuseks üks psühhotroopset ainet sisaldav mark. Asjatundja selgitas kohtuistungil põhjalikult, missugustel kaalutlustel selline arvamus põhineb. Tema ütlustest nähtub muu hulgas, et margina käitlemise korral immutatakse paberit psühhotroopse ainega. Kuna aga joobe saavutamiseks vajalik kogus on väga väike, on ka markides sisalduva puhta aine sisaldus sedavõrd vähene, et selle paberist eraldamine on peaaegu võimatu. Isegi kui uuringuga õnnestuks teada saada puhta aine sisaldus, ei oleks tulemus täpne, sest osa ainest jääb paberiga seotuks. Seega oleks kindlaks määratud puhta aine protsent tegelikust alati väiksem. Veel märkis asjatundja, et tema kogemuse järgi on sellised margid enamasti suure puhta aine sisaldusega. Toodud põhjendusi arvesse võttes ongi kohtud juhindunud arusaamast, et ühe psühhotroopset ainet sisaldava margi saab võrdsustada ühe narkojoobe tekitamiseks vajaliku annusega.
33. Kriminaalkolleegiumi hinnangul järeldasid kohtud eelmises punktis refereeritud tõendite põhjal õigustatult, et olukorras, kus markides sisalduva puhta psühhotroopse aine kogus on sedavõrd väike, et seda on sisuliselt võimatu kindlaks teha, saab tarvitatava aine mõju erandlikult hinnata annusteks jagamise kaudu ja kogumis teiste tõenditega. Põhjendatud on ka seisukoht, et kuigi joodi sisaldava psühhotroopse aine puhul kohtutoksikoloogiaekspertiisi ei tehtud, on ka selle aine kohta süüstavate järelduste tegemine võimalik teiste kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal.
34. Kohtud on M. Haugasmäge süüstava tõendina muu hulgas tuginenud ka osa tunnistajate ütlustele. Kõnealuste tõendite puhul väärib tähelepanu see, et tunnistajate ütlusi ei arvestatud võimaliku narkojoobe tekkimise aspektist eraldiseisvalt, vaid kogumis muude tõenditega. Põhjendamatu on nõuda, et tunnistajate vastavasisulisi ütlusi oleks tulnud analüüsida korrakaitseseaduses ette nähtud joobeseisundi mõistet ja joobeseisundi tuvastamise korda arvestavalt. Tuleb silmas pidada, et kuivõrd tunnistaja saab anda ütlusi asjaolude kohta, mida ta on vahetult tajunud, saab ka tema ütlustes kajastuv joobeseisundi kirjeldus rajaneda vaid subjektiivsel muljel. Korrakaitseseaduses ja selle alusel kehtestatud terviseseisundi kirjeldamise korras lähtutakse samas eeldusest, et joobeseisundi tõttu avaldanud muutusi kirjeldab teine isik (nt politseiametnik või arst). On ilmne, et tunnistaja ütlused tema tarvitatud aine mõjudest ei pruugi üldjuhul anda teavet asjaolude kohta, mis on tähtsad joobeseisundi tuvastamiseks korrakaitseseaduse mõttes, kuna isik ei saa neid kõrvalseisja pilgu läbi tajuda. Samuti võivad joobeseisundile viitavad tunnused jääda märkamata isiku jaoks, kes pole arst. Öelduga kooskõlas on asjatundja selgitanud, et isik ei pruugi osata joobe kliinilisi tunnuseid kirjeldada. Toodud põhjustel juhindusid ka kohtud õigustatult arusaamast, et tunnistajate ütlustel sai võimaliku narkojoobe tuvastamise küsimuses olla peamiselt teisi tõendeid toetav tähendus.
35. Kuna kohtulikul arutamisel tehti kindlaks, et M. Haugasmägi käitles 27 psühhotroopset ainet sisaldavat marki ja vaieldamatult on tuvastatud, et sellest kogusest oleks piisanud narkojoobe tekitamiseks enam kui kümnele inimesele, on süüdistatav õigustatult süüdi tunnistatud suure koguse psühhotroopse aine käitlemises KarS § 184 lg 1 järgi. Kohtulikul arutamisel tuvastatu kohaselt on kuritegu toime pandud kavatsetult.
36. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 361lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 15.

juuni

1. a otsuse muutmata ning kaitsja kassatsiooni rahuldamata. IV
2. M. Haugasmäe kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 168 euro suuruses summas, sh käibemaks 28 eurot. Taotluse kohaselt on kaitsealuse nõustamiseks, ringkonnakohtu otsuse analüüsimiseks, kassatsiooniteate esitamiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulutatud aega 7 pooltundi. Kriminaalkolleegium leiab, et taotluses märgitud toimingud on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg on põhjendatud.
3. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1, §-st 381 ning § 21 lg-st 3 ja justiitsministri
4. juuli
5. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 3, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 168 eurot, sh käibemaks 28 eurot. See menetluskulu tuleb

§ 186lg 2 alusel süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista.

(allkirjastatud digitaalselt)