Obsah (15)

§ 20§ 199§ 158§ 249§ 46§ 9§ 71§ 283§ 124§ 6§ 45§ 230§ 49§ 107§ 108

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 158 lg-t 1 ja § 199 lg 2 p 2 rikkudes lahendamata alternatiivse kohustamisnõude.

1. d)Tuvastamisnõude rahuldamata jätmisel jättis ringkonnakohus kohaldamata PlanS v.r § 45 p 2 ja HMS § 5 lg 2. Kohtuvaidlused ei saa olla menetluse venimise õigustuseks, vaid need kinnitavad volikogu tegevuse õigusvastasust, sest volikogu on nende tulemusel ise haldusaktid kehtetuks tunnistanud. Tegemist ei olnud mastaapse planeeringu ega hulgaliste vastuväidetega. Vastuväited ei õigusta PlanS v.r § 45 p 2 eiramist. 8. Luunja Vallavolikogu palub vastuses jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel.
2. a)Ringkonnakohus kontrollis õigustatult planeeringu kehtestamise määruse vastavust seadusele. Õigusvastase haldusakti võib isiku kahjuks kehtetuks tunnistada. Isik ei saa tugineda usaldusele haldusakti peale esitatud kaebuse läbivaatamise ajal (HMS § 66 lg 1, § 64 lg 4 p 1). Kui haldusaktil põhjendused puuduvad, ei saa argumentide ja tõendite hindamisele hinnangut anda. Sõltuvalt haldusakti motiividest kujuneb lõplik otsustus. Seetõttu ei ole kohaldatav HMS § 58. Üld​planeeringu kehtestamise määruse lisas ja seletuskirjas puuduvad põhjendused planeeringu avalikustamisel esitatud vastuväidete tähelepanuta jätmise kohta.
3. b)Planeerimismenetlust lõpetava otsuse saab volikogu teha alles siis, kui määrus nr 46 on jõustunud. Volikogu ei saanud uut planeeringut kehtestada koos varasema määruse kehtetuks tunnistamisega. Üldplaneeringu kehtestamise tähtpäeva sätestamisel ei ole seadusandja arvestanud kaebuste esitamisega. Praegusel juhul on olulised vastuolud avalikkuse ja kinnistu omaniku huvide vahel. Kohalik omavalitsus on püüdnud neid vastuolusid leevendada ja saavutada konsensust.
4. c)Volikogu 28. märtsi 2013. a määruse peale esitati ka vaie. Vaiet põhjendati asjaoluga, et pärast planeeringu avalikustamist kinnistud omandanud isikuid polnud kaasatud planeerimismenetlusse. Vaides viidati asjaolule, et planeeringu avalikustamise ja kehtestamise vahe oli üle kolme aasta ning seda peeti ebamõistlikuks. Üldplaneeringu osa kehtestamise määruses polnud neid asjaolusid kaalutud. Isikute menetlusse kaasamata jätmine on haldusmenetluse normi oluline rikkumine. Planeeringu jõusse jätmise korral oleks vaide esitajatel olnud võimalus pöörduda halduskohtusse. Selleks, et vältida mitut kohtumenetlust, oli otstarbekas määrus nr 30 kehtetuks tunnistada ja vastu võtta uus motiveeritud haldusakt. See asjaolu ei oleks välistanud uute kaebuste esitamist haldusakti motiivide vaidlustamiseks, kuid sel juhul oleks vahele jäänud vaidlus haldusakti vormi- ja menetlus​normide rikkumise üle ning see oleks lühendanud kohtumenetlustele kuluvat aega. 9. Vastuses kohtunõudele selgitas kaebaja, et ta palub tunnistada õigusvastaseks vastustaja viivituse alates 1. juulist 2007 ning lugeda kaebus selle nõude osas tähtaegseks. Alternatiivselt palus kaebaja kaebetähtaja ennistada, sest tuvastamiskaebuse tähtaeg on reguleeritud ebaselgelt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kassatsioonkaebus on põhjendatud osaliselt. Tühistamisnõude on ringkonnakohus jätnud õigesti rahuldamata (II). Ringkonnakohtu poolt tähelepanuta jäänud kohustamisnõue tuleb rahuldada (III). Tuvastamisnõude osas tuleb asja menetlus osaliselt lõpetada (IV), osaliselt aga tuleb tuvastamisnõue rahuldada (V). I 11. Riigikohtu halduskolleegium märgib esmalt, et kohtud on rikkunud oluliselt menetlusnormi (

§ 20

lg 1), jättes menetlusse kaasamata isikud, kes haldusasjas nr 3-13-1018 vaidlustasid kaebaja kinnistute üldplaneeringu. Praeguses asjas esitatud tühistamisnõude rahuldamine taas​jõustaks selle üldplaneeringu. Kuna kohus lõpetas haldusasja nr 3-13-1018 menetluse praeguses asjas vaidlustatud määruse alusel, riivaks tühistamiskaebuse rahuldamine planeeringu vaidlustajate õigusi. Seega otsustasid kohtud isikute õiguste üle, keda asja arutamisse ei kaasatud (

§ 199lg 2 p 1, § 230 lg 3).

Kuna kolmandad isikud ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud ja menetlus​viga on võimalik kõrvaldada kassatsioonimenetluses, ei oleks kohtuotsuste tühistamine ainuüksi selle vea tõttu põhjendatud. Kolleegium kaasas

1. septembri
2. a määrusega üld​planeeringu vaidlustanud isikud selle kohtuasja menetlusse. II
3. Selles kohtuasjas vaidlustatud haldusaktiga –
4. augusti
5. a määrusega – tunnistas Luunja Vallavolikogu kehtetuks kaebaja kinnistute üldplaneeringu (
6. märtsi
7. a määruse). Vald põhjendas vaidlustatud määrust sellega, et nii üldplaneeringu kehtestamise määruses kui ka selle lisades puudusid planeeringulahenduse põhjendused.
8. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et üldplaneering kehtestati põhjendamiskohustust rikkudes ning et üldplaneeringu kehtetuks tunnistamine valla poolt oli kujunenud olukorras õigustatud. Üldplaneeringu kehtestamise määruses puudusid igasugused põhjendused, ka põhi​motiivid, samuti viited dokumentidele, kust puuduolevaid põhjendusi leida. Kolleegium on varem selgitanud, miks ei saa menetlusosalistelt ilma sellekohaste viideteta oodata põhjenduste otsimist planeerimismenetluse arvukatest dokumentidest (otsused asjades nr 3-3-1-35-13, p 25; 3-3-1-54-03, p 36).
9. HMS § 58 piirab sõnaselgelt vaid nõudeõigust haldusakti kehtetuks tunnistamiseks, kuid väljendab ka haldusõiguse üldpõhimõtet, et haldusakti kehtetuks tunnistamist vaid menetlus- või vormivea tõttu tuleb vältida. See põhimõte kehtib ka siis, kui haldusorgan ise kaalub varasema akti kehtetuks tunnistamist. Senises kohtupraktikas on rõhutatud, et ulatusliku kaalumisruumiga haldus​aktide kohtuliku vaidlustamise korral toob haldusakti põhjendamata jätmine üldjuhul kaasa haldusakti tühistamise, sest kohtul ei pruugi olla võimalik hinnata haldusakti andmise aluseks olnud mõttekäigu õiguspärasust (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-29-12). Vastustaja on selles kohtuasjas möönnud, et ta kehtestas üldplaneeringu
10. märtsil 2013 läbimõtlematult. Seega polnud asjas nr 313-1018 tegemist mitte ainult põhjendamisveaga, vaid ka sisulise ja olulise kaalumisveaga. Välistada ei saa, et korrektse kaalumise ja põhjendamise korral oleks volikogu
11. a kevadel teinud üldplaneeringu kohta teistsuguse otsuse. Niisuguses olukorras ei saa vastustajale ette heita oma vea tunnistamist ja püüdu seda parandada. Kohtumenetluse jätkamine oleks asjatult venitanud planeerimismenetlust. Isegi kui
12. märtsi
13. a määruse põhjendamisvigu leevendaks planeeringu avaliku väljapaneku järel vastuväidete esitajatele saadetud vastused (
14. detsembri
15. a kiri nr 7-2/2066-1, üldplaneeringu lisad, I kd, tl 201, 207 ja 209), ei lükkaks need ümber võimalust, et kohus oleks üldplaneeringu kolmandate isikute kaebuse alusel tühistanud. Seetõttu jättis ringkonnakohus tühistamisnõude põhjendatult rahuldamata. III
16. Kuna halduskohus rahuldas tühistamiskaebuse, ei pidanud ta võtma seisukohta selle alternatiivina esitatud kohustamisnõude kohta. Küll aga oleks pidanud kohustamisnõude lahendama ringkonnakohus, sest ta tegi tühistamisnõude kohta uue otsuse, jättes selle rahuldamata. Ringkonnakohus on rikkunud

§ 158lg 1 teist lauset, kuid seegi viga on kassatsiooniastmes kõrvaldatav.

1. Kohustamisnõue on põhjendatud. Vastustaja on kohustatud planeerimismenetluse lõpule viima ning see kohustus puudutab kaebaja õigusi (riigivastutuse seaduse § 6 lg 1). Kaebaja on korduvalt taotlenud planeerimismenetluse lõpule viimist, paludes määrata vaidlusaluste maatükkide juht​funktsiooniks elamumaa ning elamu- ja sotsiaalmaa.
2. Kaebajal ei ole õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse kehtestamist. Tema kinnistute sihtotstarve on praegu maatulundusmaa ja üldmaa. Ühestki õigusaktist ei tulene, et kohalik omavalitsus peab maa kasutustingimusi omaniku soovil tingimata muutma. Maatüki senise kasutusotstarbe säilitamine ei ole samaväärne olukorraga, kus kohalik omavalitsus piirab uue planeeringuga varem kinnistul ettenähtud kasutusviisi omaniku tahte vastaselt.
3. Küll on aga planeeringust huvitatud isikul õigus nõuda, et kohalik omavalitsusüksus viiks planeerimismenetluse lõpule mõistliku aja jooksul ning teeks läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. Vastustaja on seda õigust rikkunud. Kolleegium nõustub kaebajaga, et planeerimismenetluse lõpule viimist takistavaid asjaolusid ei eksisteeri ning vastustaja oli juba kaebuse esitamise hetkeks ületanud mõistliku menetlusaja. Sellest kohustamiskaebuse rahuldamiseks piisab. Kohustamisnõude rahuldamist kohtuotsusega ei takista nõude varasem rahuldamine vaideotsusega, kui vaide ja kaebuse esemeks olnud haldusakt on tegelikult andmata.
4. Vastustaja leiab, et planeerimismenetluse jätkamist takistab praegune kohtuvaidlus, sest
5. augusti
6. a määrus polevat jõustunud. See seisukoht on väär. Haldusakt jõustub teatavaks tegemisest (HMS § 61 lg 1). Haldusakti vaidlustamine ei kõrvalda selle kehtivust ning sellest lähtuvate toimingute tegemise õigust. Haldusakti kehtivuse või täitmise peatamiseks on vaja esialgse õiguskaitse määrust (

§ 249lg 1) või haldusorgani otsust (HMS § 64 lg 1, § 81).

Teiseks, kui

1. augusti
2. a määruse kehtivus olekski peatatud, ei takistaks seegi volikogul uue planeeringu kehtestamist. Uus planeering asendaks varasema. Kohtumenetluse ajal kehtestatud uus planeering jääks varasema asemel kehtima ka siis, kui kohus tühistaks
3. augusti
4. a määruse. Praeguse kohtuvaidluse tulemuse äraootamine ei saa ka kuidagi lihtsustada ega kiirendada volikogu tööd uue planeerimisotsuse läbimõtlemisel. Planeeringu läbikaalumine on kohaliku omavalitsuse, mitte kohtu ülesanne. Praegune kohtuvaidlus puudutab menetluslikke küsimusi. Kohus ei saa selles asjas asuda hindama, kas planeering tuleb uuesti kehtestada vastuvõetud kujul.
5. Otsitud on vastustaja väide, et planeerimismenetluse lõpule viimata jätmist õigustab praeguses asjas see, et alates
6. aastast võivad ümbruskonda olla kolinud uued inimesed ja et nad võivad olla omandanud ümbruskonnas kinnistuid. See seisukoht on vastuolus vastustaja vaideotsusega, kus ta selgitas, et täiendavaid menetlustoiminguid ei ole vaja teha, vaja on üksnes põhjendatud otsus planeeringu kehtestamise kohta (tl 37). Vastustaja seisukoht on väär ka sisuliselt. Tõsi, kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et uus planeeringu arutelu võib olla vajalik, kui varasema arutelu ja planeeringu kehtestamise vahele jääb pikk ajavahemik (otsus asjas nr 3-3-1-28-04, p 20). See seisukoht ei kehti praeguse juhtumi puhul. Asjas nr 3-3-1-28-04 oli planeerimismenetlus lõppenud planeeringu kehtestamata jätmisega enne, kui planeerimismenetlus taasavati ja planeering kehtestati. Sarnaselt asjaga nr 3-3-1-47-12 (vt p 26) ei takistanud planeerimismenetluse pikk kestus planeeringu kehtestamist praeguses asjas
7. märtsi
8. a määrusega. Sama menetluslik olukord taastus
9. augusti
10. a määruse andmisel. Vaidlus​alune planeerimismenetlus jõudis tagasi planeeringu kehtestamise faasi. Kolleegium on seisukohal, et selles asjas ei ole uus kaasamine vajalik, kui volikogus hääletusele pandava planeeringu põhilahendus ei muutu võrreldes varasemaga (PlanS v.r § 21 lg 5; ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lg 1). Arvestada tuleb ka, et ümbruskonnas asuva kinnistu uus omanik on varasema omaniku eriõigus​järglane kõigis planeerimisõiguslikes suhetes, mis puudutavad kinnistut. Isikul on kinnistu omandamist kaaludes võimalik arvestada juba kehtestatud planeeringuid, sh selliseid, mille kehtestamise üle peab volikogu mingil põhjusel uuesti otsustama.
11. Vastustaja väitel takistas planeerimismenetlust see, et huvitatud isikud ei jõudnud kokkuleppele. Kolleegium rõhutab, et omavalitsusüksus peab planeerimismenetluses menetlusosalistega konsensust otsima ning püüdma põrkuvaid huve ühildada, kuid see ei saa toimuda igavesti. Kui menetlusosalised mõistliku aja jooksul kokkuleppele ei jõua, peab omavalitsusüksuse volikogu otsustama, kas vastuväited on põhjendatud. Vastavalt sellele tuleb planeering kas kehtestada muutmatult, kehtestada muudatustega või jätta kehtestamata. Ebamõistlikku viivitust ei õigusta ka soov vältida kohtuvaidlust. Terava huvide konflikti korral võib kohtuvaidlus olla paratamatu. Sellisel juhul on oluline järgida menetlusreegleid, kaaluda olulisi asjaolusid ja planeerimisotsust põhjendada. Põrkuvate huvide omavaheline kaalumine on omavalitsusüksuse pädevuses ja sinna kohus kaalutlusreeglite järgimise korral ei sekku (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 19).
12. Kolleegium rahuldab kohustamiskaebuse ja annab vastustajale tähtaja vaidlusaluse üldplaneeringu kehtestamise kohta uue otsuse tegemiseks hiljemalt
13. märtsiks
14. IV
15. Kaebaja palub tunnistada õigusvastaseks toimingu – planeeringu kehtestamisega viivitamise – alates
16. juulist 2007.

§ 46

lg 5 järgi võib kaebuse toimingu õigusvastasuse kindlaks​tegemiseks esitada kolme aasta jooksul toimingu tegemisest arvates. Sama tulenes enne 2012. aastat kehtinud

§ 9lg-st 5.

Selles asjas esitati kaebus

1. jaanuaril
3. Kolleegium ei nõustu kaebaja käsitlusega, et alates
4. juulist 2007 on vaidlusalune planeerimis​menetlus käsitatav jätkuva toiminguna ning et tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg hakkab viivituse vaidlustamisel kulgema pärast viivituse lõppemist.
5. Vastustaja märgib õigesti, et planeerimismenetlus lõppes algselt
6. augustil 2008 üld​planeeringu kehtestamisega. Sellele järgnes kohtumenetlus, mille vältel vastustaja tunnistas kaebaja kinnistute osas üldplaneeringu kehtetuks. Seejärel jätkunud planeerimismenetlust ei saa lugeda alates
7. aastast pidevalt väldanud viivituseks.
8. Edasise ajavahemiku puhul tuleb silmas pidada, et

§ 46

lg 5 ei seo kaebetähtaja kulgemist toimingu lõpule viimise ega tagajärgedega, vaid toimingu tegemisega. Jätkuvat tegevusetust ja viivitust saab tuvastamiskaebusega vaidlustada kaebuse esitamisele eelnenud kolme aasta ulatuses (vt muude jätkuvate toimingute kohta ka kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-61-13, p 12). Kolm aastat on piisav aeg jätkuva toimingu õigusvastasuse tuvastamise vajadusest arusaamiseks. Kui mingil erandlikul põhjusel siiski jääb niisugune kaebus õigel ajal esitamata, on kaebajal võimalik taotleda tähtaja ennistamist (

§ 71

). Tuvastamiskaebuse kolmeaastane tähtaeg välistab varasema viivituse õigusvastaseks tunnistamise kohtuotsuse resolutiivosas. Kolleegium märgib aga, et kui see on vajalik kaebetähtaja jooksul esitatud nõude lahendamiseks, siis peab kohus otsuse põhjendavas osas võtma seisukoha ka sellise toimingu õiguspärasuse kohta, mida isik kaebetähtaja möödumise tõttu otseselt enam vaidlustada ei saa. 27. Praegusel juhul ei ole tähtaja ennistamiseks alust. Kolleegiumi ei veena kaebaja argumendid õigusselgusetuse kohta. Kaebaja viidatud

kommenteeritud väljaande

§ 283

lg 2 ja selle kohta eelnõu 755 SE seletuskirjas antud selgitused käivad kohustamiskaebuse, mitte tuvastamiskaebuse kohta. Isegi kui lähtuda sellest, et kaebaja oli eksimuses, ei saaks praegusel juhul kohtusse pöördumisega viivitamist lugeda mõistlikuks. Aastatel 2010 ja 2011 suhtles kaebaja korduvalt vallaga planeerimismenetluse venimise teemal. Kui kaebaja valla selgitustega ei rahuldunud, oleks tulnud pöörduda kohtusse. Kolmeaastane kaebetähtaeg oli muu hulgas piisav selleks, et tagantjärele hinnata, kas vald pidas kinni kaebajale antud lubadustest. Samuti ei takistanud kaebuse õigeaegset esitamist kaebaja varasemad kaebused ega pooleliolev planeerimismenetlus. Viivituse vaidlustamiseks ei pea viivitus olema lõppenud. 28. Eeltoodust tulenevalt lõpetab kolleegium tuvastamisnõude menetluse 22. jaanuarile 2011 eelnenud ajavahemiku osas (

§ 124lg 2).

V 29.

§ 6

lg 2 ja § 37 lg 1 p 6 järgi võib kaebusega nõuda mh haldusorgani tegevusetuse või viivituse õigusvastasuse kindlakstegemist (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-94-08, p 12). Niisuguse kaebuse esemeks on üldjuhul viivitamine menetluse lõppeesmärgiks oleva haldusakti andmise või toimingu tegemisega, mitte üksikud menetluse kestust pikendanud menetlustoimingud. Ka viivituse õigusvastasuse tuvastamisel kehtib

§ 45lg-s 3 sätestatud menetlustoimingute eraldi vaidlustamise piirang.

Haldusakti andmisega viivitamise õigusvastasus on võimalik kindlaks teha, kui menetluse nõuetekohase läbiviimise korral oleks olnud võimalik haldusakt anda oluliselt varem.

1. Praegune kaebus hõlmab tegelikult viivitust kahe haldusakti andmisel. Esiteks, kaebaja soovitud planeering kehtestati
2. märtsil 2013, kuid kaebaja leiab, et see oleks tulnud kehtestada varem. Teiseks, pärast planeeringu kehtetuks tunnistamist jätkus planeerimismenetlus ning praeguse ajani puudub volikogu otsus planeeringu kehtestamise või tagasilükkamise kohta. Kohustamisnõude lahendamisel tegi kolleegium juba kindlaks, et vastustaja viivitas õigusvastaselt planeerimismenetluse lõpule viimisega (p-d 19–21). Seega tuleb ka tuvastamiskaebus selles osas rahuldada.
3. Kuni
4. märtsini 2013 toimunud haldusmenetluse osas nõustub kolleegium halduskohtuga, et vastustaja viivitas planeeringu kehtestamisega õigusvastaselt.
5. Juba alates
6. novembrist 2010 oli planeering PlanS v.r § 17 lg 2 p 2 alusel kooskõlastamisel Tartu linnas kui naaberomavalitsuses. Planeeringutoimikust ei nähtu, millal linn oma kooskõlastuse andis, kuid veel
7. novembril 2011 pidasid vald ja linn kirjavahetust planeeringutoimiku korrigeerimise üle (üldplaneeringu lisad, I kd, tl 280). Nagu märgitud, ei ole tuvastamiskaebuse lahendamiseks tarvis asuda analüüsima kooskõlastusmenetluse toiminguid ükshaaval (p 29). Ilmselge on, et vaid kahele kinnistule koostatud üldplaneeringu kooskõlastamine ei tohi kesta sedavõrd kaua. Vastustaja oleks praegusel juhul Tartu linnalt kooskõlastust taotledes pidanud juhinduma PlanS v.r § 17 lg-test 4 ja
8. Nende sätete kohaselt tuli lugeda planeering kooskõlastatuks, kui koos​kõlastamisel ei viidatud vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga, vaatamata planeeringu kohta esitatud teistele ettepanekutele ja vastuväidetele. Kui kooskõlastaja ei vastanud kooskõlastuse taotlusele ühe kuu jooksul taotluse kättesaamise päevast arvates, oleks vastustaja pidanud arvestama, et Tartu linnal ei ole ettepanekuid ega vastuväiteid. Teise omavalitsusüksuse kooskõlastuse taotlemisel ei ole planeeringu läbiviijal põhjust muuta planeeringut sisuliselt, isegi kui kooskõlastav üksus seda soovib. Sisulisi märkusi on võimalik arvestada pärast kooskõlastuse andmist või sellest keeldumist. Asjast ei nähtu planeeringu sedavõrd ulatuslikke vormilisi puudusi, mille kõrvaldamine oleks tohtinud kesta enam kui paar kuud. Selle eest, et valla koostöö planeeringu koostajaga kulgeks sujuvalt, vastutab planeerimismenetluse osaliste ees vald.
9. Alates
10. märtsist 2012 kuni
11. veebruarini 2013 toimunud järelevalve kestuse eest vastutab maavanem.
12. Pärast järelevalvet kehtestas vastustaja planeeringu küll mõistliku aja jooksul, kuid selliselt, et see tuli põhjendamis- ja kaalutlusvigade tõttu peagi kehtetuks tunnistada. See tingis tagasi​pöördumise varasemasse menetlusstaadiumi ning põhjustas lisaviivituse. Kohustus viia planeerimis​menetlus lõpule hõlmab kohustuse teha planeeringu kohta põhjendatud otsus. Vastustaja rikkus ka seda kohustust.
13. Kolleegium rahuldab tuvastamisnõude tähtaegses osas ning tunnistab õigusvastaseks valla viivituse
14. märtsi
15. a määruse andmisel, samuti
16. augustil 2013 jätkunud üldplaneeringu menetluses. VI
17. Kolleegium peab selguse huvides vajalikuks halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tervikuna tühistada ning teha kõigi nõuete kohta uue otsuse (

§ 230lg 5 p 5).

37. Kaebaja esitas pärast kassatsioonkaebuse menetlusse võtmist avalduse kaebuse muutmiseks, täpsemalt selle täiendamiseks kahju hüvitamisega nõudega.

§ 49

lg 1 järgi võib kaebaja kaebuse nõuet muuta, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas. Kolleegium kaebuse täiendamist kahju​nõudega otstarbekaks ei pea, arvestades kohtumenetluse senist kestust ja selle jõudmist lõppfaasi. Kahjunõude lahendamiseks tuleb eeldatavasti teha kindlaks uusi faktilisi asjaolusid. See pole Riigikohtu pädevuses. Kahjunõude lahendamine venitaks praeguse kohtuasja menetlust (kolleegiumi määrus asjas nr 3-3-1-64-15, p 23).

1. Kaebajale tuleb tagastada tema
2. oktoobri
3. a avalduse lisad 1, 2, 3, 5 ja
4. Asja juurde tuleb võtta
5. oktoobri
6. a avalduse lisa
7. Asja juurde tuleb võtta üldplaneeringu lisa, I kd, tl 201–209 (vastuskirjad kolmandatele isikutele).
8. Kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tagastada (

§ 107lg 4).

Kuna kolleegium ei luba kaebust täiendada hüvitamisnõudega, tuleb sellelt tasutud riigilõiv 250 eurot kaebajale tagastada (analoogia

§ 107lg 5 p-ga 2).

40. Kuna kaebus rahuldatakse osaliselt, jagab kolleegium menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (

§ 108lg 2).

Osas, milles asja menetlus lõpetatakse, kannab menetluskulud kaebaja (

§ 108lg 4).

Kaebaja menetluskuludeks halduskohtus oli halduskohtu otsuse p 50 järgi riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulu 6150 eurot 60 senti, kokku 6165 eurot 60 senti. Halduskohus luges põhjendatud menetluskuluks 5215 eurot. Kolleegium nõustub selle hinnanguga. Kaebaja menetluskuluks ringkonnakohtus oli advokaadikulu 1357 eurot 20 senti. Kolleegium peab seda kulu põhjendatuks. Vastustaja menetluskuluks ringkonnakohtus oli riigilõiv 15 eurot. Riigikohtus kandis kaebaja advokaadikulu 3744 eurot. Sellest peab kolleegium põhjendatuks 1500 eurot. Kassatsiooniastme kulud ei peaks üldjuhul ületama apellatsiooniastme kulusid. Kokku on kaebaja tõendatud ja põhjendatud menetluskuluks 8072 eurot 20 senti. Kolleegiumi hinnangul on kaebuse osalise rahuldamisega proportsionaalne osa sellest 5000 eurot. See summa tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.