Obsah (15)

§ 638§ 67§ 189§ 701§ 637§ 3401§ 180§ 188§ 2§ 64§ 422§ 8§ 650§ 149§ 173

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-67-16 Määruse kuupäev Tartu, 30. november 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak

) § 637 lg 1 p 3 alusel keelduda kaebust menetlusse võtmast ja tagastada see

§ 638

lg 4 alusel kostjale.

§ 638lg 10 kohaselt loetakse, et kaebust ei ole esitatud.

1. Ringkonnakohus toimetas
2. jaanuari
3. a määruse kostja esindajale kätte
4. jaanuaril 2016 kell 13.
6. Kostja esitas
7. jaanuaril 2016 kell 17.00 ringkonnakohtule avalduse, milles palus riigilõivu tasumise tähtaja ennistada ja võtta apellatsioonkaebuse menetlusse. Avalduse kohaselt haigestus kostja
8. detsembril 2015 ja on siiani haige. Lisaks esitas kostja arstitõendi ning maksekorralduse, mille kohaselt on Ljubov Šarova maksnud
9. jaanuaril 2016 selles tsiviilasjas riigilõivu 500 eurot.
10. Tartu Ringkonnakohus jättis
11. jaanuari
12. a määrusega avalduse läbi vaatamata, kuna riigilõivu ositi maksmise tähtaeg ei ole seadusest tulenev tähtaeg, mida saaks

§ 67lg 1 järgi ennistada.

Kostja palub ennistada kohtu määratud tähtaega, kuid sellise tähtaja puhul saanuks kostja enne tähtaja möödumist taotleda kohtult tähtaja pikendamist. Ühtlasi selgitas ringkonnakohus, et kostjal oli õigus taotleda tähtaja pikendamist, kuid see taotlus pidanuks saabuma ringkonnakohtusse enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse tegemist. Lisaks märkis ringkonnakohus, et kostja saab esitada ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED JA MENETLUS RIIGIKOHTUS
3. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a määruse. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi, kui jättis riigilõivu esimese osamakse laekumata jäämisel apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata ja tagastas selle.

§ 189

lg 1 p 3 järgi võib kohus menetlusabi andmise tühistada, kui menetlusabi saaja ei ole kohtu määratud osamakseid tasunud kauem kui kolm kuud. Menetlusabi määrus kehtib seega kuni tühistamiseni. Kui esineb menetlusabi määruse tühistamise alus, peab kohus määruse tühistama ja andma menetlusabi saajale võimaluse tasuda kogu riigilõiv. Ainuüksi ühe osamakse tasumata jätmine ei anna veel alust tühistada menetlusabi andmise määrust ega keelduda apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Apellatsioonkaebuse saab jätta menetlusse võtmata, kui riigilõivu kogusumma ei ole lõpptähtajaks tasutud. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt tuleb tühistada ka ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määrus. Ringkonnakohus rikkus seda määrust tehes menetlusõiguse norme, kuna leidis valesti, et kohtu määratud tähtaega ei saa ennistada. Menetlusabi andmise määruses määratud riigilõivu esimese osamakse tasumise tähtaega saab ennistada ning kostjal oli mõjuv põhjus jätta riigilõiv tasumata.
3. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtul ei olnud alust ega vajadust menetlusabi andmise määrust tühistada, sest asjas ei esinenud

§ 189lg 1 p-s 3 sätestatud olukorda.

Kui hüpoteetiliselt nõustuda kostja arusaamaga, et riigilõivu tasumata jätmise korral tuleks menetlusabi andmise määrus tühistada pärast kolme kuu möödumist, tähendaks see menetluse peatumist kolmeks kuus, mis tähendaks poolte võrdsuse riivet, kuna seda saab mõjutada üksnes apellatsioonkaebuse esitaja. Seaduse mõtte kohaselt ei tule menetlusabi määrust tühistada enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmist. Määruskaebuse väited

1. jaanuari
2. a määruse kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja ei ole esitanud selle määruse peale määruskaebust ega vastuväidet kohtu tegevuse peale. Isegi kui kostja määruskaebus rahuldada, ei ole alust võtta kostja apellatsioonkaebust menetlusse, sest kostja on jätnud tähtajaks tasumata ka teise ja kolmanda osamakse.
3. Riigikohus võttis
4. mai
5. a määrusega menetlusse kostja määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu
6. jaanuari
7. a määruse peale. Tsiviilkolleegium andis
8. augusti
9. a määrusega asja lahendada kolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Esmalt märgib kolleegium, et kostja on Riigikohtule esitatud määruskaebuses palunud mh tühistada Tartu Ringkonnakohtu
11. jaanuari
12. a määruse, millega ringkonnakohus jättis läbi vaatamata kostja
13. jaanuaril 2016 esitatud taotluse. Seega on kostja vaidlustanud ka ringkonnakohtu selle määruse. Kooskõlas

§-des 679, 695 ja 697 sätestatuga võtab kolleegium kostja määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määruse peale menetlusse.
3. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt ning ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a määrus jätta muutmata ja
6. jaanuari
7. a määrus

§ 701lg 3 teise lause alusel tühistada.

Asi tuleb sama sätte järgi saata ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse uuendamise otsustamiseks.

1. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega ringkonnakohtule menetlusabi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamise kohta. Ringkonnakohus rahuldas
2. novembri
3. a määrusega taotluse osaliselt, võimaldades tasuda riigilõivu kolme osamaksena ning määrates osamaksete tasumise tähtajad. Ringkonnakohus keeldus
4. jaanuari
5. a määrusega kostja apellatsioonkaebust menetlemast, kuna kostja ei tasunud ringkonnakohtu
6. novembri
7. a määrusega antud tähtpäevaks riigilõivu esimest osamakset.
8. Õige ei ole kostja arusaam, et olukorras, kus ringkonnakohus andis kostjale menetlusabi ja võimaldas apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu kolme osamaksena ning kostja jättis esimese osamakse tähtajaks tasumata, ei saanud ringkonnakohus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast.

§ 637

lg 1 p 3 järgi ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. Kui apellatsioonkaebus on esitatud puudustega, sh on kaebuselt tasumata osaliselt või täielikult riigilõiv, peab ringkonnakohus jätma üldjuhul kaebuse käiguta ja andma kostjale

§ 3401lg 1 alusel tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, s.o riigilõivu tasumiseks.

Alles määratud tähtaja möödudes saab ringkonnakohus keelduda

§ 637lg 1 p 3 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast (vt ka Riigikohtu 3.

veebruari

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-15, p 11;
2. oktoobri
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-13, p 9). Kostja esitas apellatsioonkaebuse, tasumata sellelt riigilõivu, ning taotles menetlusabi, paludes vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest. Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse osaliselt ja võimaldas kostjal tasuda riigilõivu kolme osamaksena, sh määras kindlaks iga osamakse tasumise aja. Kostja jättis ringkonnakohtu määratud tähtpäevaks riigilõivu esimese osamakse tasumata. Kuna ringkonnakohus oli
4. novembri
5. a määrusega andnud kostjale nii menetlusabi kui ka määranud tähtaja riigilõivu tasumiseks ja hoiatanud teda riigilõivu esimese osamakse tähtajaks tasumata jätmise tagajärjest, oli ringkonnakohtul riigilõivu määratud tähtajal tasumata jätmise korral õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast.
6. Asjaolu, et menetlusabi andmise määruse kohaselt tuli riigilõiv tasuda kolme osamaksena ning kogu riigilõiv tasuda kolme kuu jooksul, ei tähenda, et esimese osamakse tasumata jätmisel ei olnud ringkonnakohtul õigust keelduda apellatsioonkaebust menetlusse võtmast. Kolleegiumi hinnangul saab

§ 637

lg 1 p 3 mõista selliselt, et apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumiseks on alust ka siis, kui menetlusosalisele on menetlusabi korras antud võimalus tasuda riigilõivu osamaksetena (

§ 180lg 1 p 2) ja ta jätab esimese osamakse tasumata.

Seda ei muuda asjaolu, et kohus võib osamaksete tasumise seaduses sätestatud alustel

§ 188

järgi peatada või menetlusabi andmise

§ 189järgi tühistada.

Viimati viidatud sätete kohaselt saab kohus vastavalt asjaolude muutumisele teha vajadusel muudatusi ka menetlusabi andmises. Mh võib kohus

§ 189

lg 1 p 3 järgi tühistada menetlusabi andmise, kui menetlusabi saaja ei ole kohtu määratud osamakseid tasunud kauem kui kolm kuud. Kolleegium juhib tähelepanu, et

§ 189

lg-s 1 on sätestatud alused, mille esinemise korral võib kohus menetlusabi andmise tühistada, mille tagajärjeks on

§ 189

lg 2 järgi see, et menetlusabi saanud menetlusosaline kannab oma menetluskulud täies ulatuses.

§ 189

lg 1 p 3 mõtteks on kolleegiumi hinnangul anda kohtule võimalus tühistada menetlusabi saajale antud võimalus tasuda menetluskulusid osamaksetena, kui ta jätab osamaksed tasumata. Nii saab kohus tühistada menetlusabi andmise nt juhul, kui apellatsioonkaebus on pärast esimese osamakse tasumist võetud menetlusse, kuid menetlusosaline on järgnevad osamaksed jätnud kolme kuu jooksul tasumata. Sellisel juhul saab kohus menetlusabi andmise tühistada ja nõuda menetlusabi saajalt kogu riigilõivu tasumist, nagu ei oleks talle menetlusabi antud. Viidatud säte ei mõjuta aga seda, kui menetlusabi saaja jätab kohtu määratud tähtpäevaks tasumata esimese osamakse. Sellisel juhul on täidetud

§ 637

lg 1 p-s 3 sätestatud alus, s.o riigilõiv on apellatsioonkaebuselt tasumata, mis annab alust jätta apellatsioonkaebus menetlusse võtmata. Ekslik on kostja arusaam, et

§ 637

lg 1 p 3 alusel saab kohus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast üksnes juhul, kui menetlusabi saaja jätab viimase osamakse tasumise tähtpäevaks riigilõivu tasumata. Sellisel juhul lükkuks apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamine edasi kogu osamaksete tasumise ajaks, mis ei oleks aga kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega, mille kohaselt tuleb kohtuasi vaadata läbi mõistliku aja jooksul (

§ 2). 16.

Eelneva tõttu tuleb ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määrus jätta muutmata. See ei tähenda siiski, et kostja määruskaebus on täielikult põhjendamatu.
3. Kostja esitas
4. jaanuaril 2016 pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruse kättesaamist ringkonnakohtule avalduse, mille kohaselt ei olnud tal võimalik riigilõivu esimest osamakset tähtajaks maksta, kuna ta on alates
5. detsembrist 2015 haige. Koos avaldusega esitas kostja arstitõendi ja maksekorraldused riigilõivu esimese osamakse tasumise kohta. Ringkonnakohus käsitas kostja avaldust riigilõivu maksmiseks määratud tähtaja ennistamise taotlusena ning jättis selle
6. jaanuari
7. a määrusega läbi vaatamata. Ringkonnakohus leidis
8. jaanuari
9. a määruses iseenesest õigesti, et riigilõivu maksmiseks kohtu määratud tähtaega ei saa

§ 67lg 1 järgi ennistada (Riigikohtu 24.

novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-09, p 8). Kohtu määratud menetlustähtaega võib kohus

§ 64

lg 1 järgi põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada. 18. Ringkonnakohus märkis selles määruses õigesti, et kostjal oli õigus esitada tähtaja pikendamise taotlus enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise otsustamist.

§ 64

lg 1 võimaldab kohtul tema määratud menetlustähtaega põhistatud avalduse alusel või omal algatusel mõjuval põhjusel pikendada. Kolleegium on varem selgitanud, et

§ 64

lg 1 eesmärgiks on võimaldada teha menetlustoimingut ka pärast kohtu määratud tähtaja möödumist, kui tähtaega ei järgitud mõjuval põhjusel. Selle eesmärgi saavutamine poleks alati võimalik, kui taotlus tuleks esitada määratud tähtaja jooksul (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9610, p 12). Seega oleks ringkonnakohus saanud kostja
3. jaanuaril 2016 esitatud avaldust käsitada tähtaja pikendamise taotlusena

§ 64

lg 1 järgi, kui kostja oleks teatanud ringkonnakohtule riigilõivu esimese osamakse tasumata jätmise mõjuvast põhjusest pärast riigilõivu maksmiseks määratud tähtaja möödumist, kuid enne apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist. Sellisel juhul oleks ringkonnakohus pidanud hindama, kas kostjal oli riigilõivu tasumata jätmiseks mõjuv põhjus

§ 422lg 1 mõttes.

Kui ringkonnakohus oleks leidnud, et riigilõivu tasumata jätmiseks oli mõjuv põhjus, pidanuks ta kostjale riigilõivu maksmiseks määratud tähtaega pikendama (

§ 64lg 1 esimene lause).

Juhul, kui kostja oli tähtaja pikendamise taotluse esitamise ajaks riigilõivu esimese osamakse tasunud, oli ringkonnakohtul võimalus lugeda tähtaeg pikendatuks selle kuupäevani.

1. Kostja esitas
2. jaanuari 2016 avalduse pärast seda, kui ringkonnakohus oli talle toimetanud kätte sama kuupäeva määruse apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise kohta. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei reguleeri juhtumit, kui apellant teatab apellatsioonkaebuselt tasutava riigilõivu ringkonnakohtu määratud tähtpäevaks maksmata jätmise mõjuvast põhjusest pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse tegemist. Sellise sätte puudumine ei ole kolleegiumi hinnangul seadusandja teadlik valik ega kooskõlas tsiviilkohtumenetluse eesmärgiga lahendada tsiviilasi õigesti (

§ 2

). Kuna tegemist on seaduse lüngaga, leiab kolleegium kooskõlas

§ 8

lg-s 2 sätestatuga, et kohaldada tuleb lähedast menetlussuhet reguleerivat sätet. Kolleegiumi arvates on lähedaseks menetlussuhteks, mille regulatsiooni tuleb tekkinud olukorras

§ 8

lg 2 alusel rakendada, apellatsioonimenetluse uuendamine.

§ 650

lg 1 järgi, kui ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse läbi vaatamata seetõttu, et apellant ja tema esindaja kohtuistungile ei ilmunud ega teatanud mõjuvast põhjusest (

§ 422

) ilmumata jätmiseks, uuendab kohus menetluse apellandi avalduse alusel, kui kohtuistungilt puudumiseks oli mõjuv põhjus, millest ei saadud õigel ajal kohtule teatada. Apellant peab mõjuva põhjuse olemasolu ja teatamise võimatust põhistama. Menetluse uuendamise avalduse võib apellant esitada ringkonnakohtule

§ 650

lg 2 kohaselt kümne päeva jooksul kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse talle kättetoimetamisest alates. Kolleegium rõhutab, et

§ 650

lg-s 2 sätestatud tähtaega saab kohus

§-de 67 ja 68 järgi ennistada. 20. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et olukorras, kus ringkonnakohus on keeldunud apellatsioonkaebust menetlemast põhjusel, et kaebuselt ei tasutud ringkonnakohtu määratud tähtpäevaks riigilõivu (

§ 637

lg 1 p 3) ja apellant teatab kümne päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise määruse saamisest (

§ 650

lg 2) riigilõivu maksmata jätmise mõjuvast põhjusest (

§ 650lg 1), peab ringkonnakohus võtma seisukoha menetluse uuendamise kohta.

Kui menetlusosalisel oli riigilõivu tasumata jätmiseks mõjuv põhjus, millest ei saadud õigel ajal kohtule teatada, uuendab ringkonnakohus menetluse ja otsustab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise. Kuna kostja esitas 6. jaanuari 2016. a taotluse

§ 650

lg-s 2 sätestatud tähtaja jooksul, kuid ringkonnakohus, käsitades kostja avaldust ekslikult tähtaja ennistamise taotlusena, ei ole apellatsioonimenetluse uuendamist lahendanud, tuleb ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määrus tühistada ja asi saata menetluse uuendamise ja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks ringkonnakohtule. Kui kostjal oli riigilõivu esimese osamakse tasumata jätmiseks mõjuv põhjus, millest ta ei saanud õigel ajal ringkonnakohtule teatada, peab ringkonnakohus menetluse

§ 650lg 1 järgi uuendama.

Kolleegium märgib lisaks, et ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määruse tühistamata jätmine ei takista menetluse uuendamise taotluse lahendamist ega apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamist.
3. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149

lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause järgi tagastada selle tasunud isiku pangakontole. 22. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu