) § 32 lg-test 4 ja 41, st kaebaja peab 10 aasta jooksul iga kalendriaasta lõpus korrigeerima korteri soetamisel maha arvatud sisendkäibemaksu 1/10 ulatuses, lähtuvalt korteri tegelikust kasutusest. Väliparkimiskoha soetamiseks tasutud käibemaksu mahaarvamine oli põhjendatud ja seda korrigeerima ei pea. Maksuhaldur määras parkimiskoha maksumuseks selle soetamise ajal 5000 eurot koos käibemaksuga, tuginedes suuremate Eestis tegutsevate kinnisvarabüroode arvamustele.
rakendamisel segameetodit, vaid proportsionaalset meetodit
Seega ei saa vaadelda ainult üüritulu ja konkreetset korterit, vaid maksukohustuslase kogukäivet.
sätestab sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise meetodi ning kinnisvara ja muu põhivara osas erandeid ei ole sätestatud, v.a korrigeerimise perioodi pikkuse osas.
lg-d 4-42 reguleerivad lisaks sisendkäibemaksu mahaarvamise perioodile sisuliselt ka sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise metoodikat (sisendkäibemaksu korrigeeritakse vastavalt põhivara ning põhivara tarbeks soetatud kauba ja saadud teenuse tegelikule maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele sisendkäibemaksu korrigeerimise perioodi jooksul). Seega ei tule põhivara sisendkäibemaksu osalisel mahaarvamisel lähtuda
§-st 33, vaid hinnata iga kalendriaasta lõpus konkreetse kinnisvaraobjekti tegelikku kasutusotstarvet. Juurdeveo tn 19-18 kinnisasja kasutusotstarvet oli võimalik selgelt eristada ning sellest lähtuvalt on maksuhaldur sisendkäibemaksu ka korrigeerinud. Kaebaja väide proportsionaalse meetodi kasutamisest jääb arusaamatuks, sest kaebaja arvas sisendkäibemaksu maha kogu ulatuses ega ole seda hiljem korrigeerinud. Kinnisasja omatarvet ei ole tuvastatud, mistõttu pole sellega seonduv asjassepuutuv. Parkimiskoha kohta konkreetse hindamisakti puudumine ei ole määrav, eriti olukorras, kus maksuhaldur on lähtunud kaebajale soodsaimast hinnast ning puuduvad igasugused tõendid või isegi väited, et parkimiskoha hind oli soetamise ajal tegelikult teistsugune kui maksuotsuses märgitud 5000 eurot. 5. OÜ Ostecon esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.
Kui mingis valdkonnas oleks mingi meetodi kasutamine kohustuslik, peaks see nähtuma
§-st 33, kuid nimetatud sättes ei ole viidet, et mingi konkreetse kaubagrupi suhtes peab tingimata kohaldama ühte kindlat meetodit. See ei oleks ka loogiline, sest otsearvestus nõuab eraldi raamatupidamiskontode kasutamist, reeglite sätestamist kontodel kirjete tegemiseks ning iga kulutuse hindamist ja reeglite järgimist. Kohus ei ole võrrelnud
lg 1, § 33 lg 1 ja § 32 lg 4 sõnastust, vaid viitas üksnes MTA kodulehel avaldatud juhendile.
lg 4 teine lause ei täpsusta mahaarvamise meetodit rohkem, kui seda teeb
See tähendab, et osatähtsus selgitatakse välja vastavalt
§-s 33 sätestatud meetoditele.
§-s 33 sätestatud sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise meetodeid. Iga kalendriaasta lõpus tuleb
lg 4 alusel hinnata konkreetse kinnisvaraobjekti tegelikku kasutusotstarvet ning põhivara soetusega seotud sisendkäibemaksu osalisel mahaarvamisel ei saa lähtuda maksukohustuslase kalendriaasta maksustatava käibe ja tema kogukäibe suhtest (st korrigeerimine toimub objektipõhiselt ja oluline on ainult konkreetse kinnisasja kasutusotstarve isegi juhul, kui maksuvaba käibe osatähtsus maksukohustuslase kogukäibest on üksnes marginaalne). Ringkonnakohus nõustus apellandiga, et põhivaraks oleva kinnisasja kui terviku soetamisel maha arvatud sisendkäibemaksu korrigeerimisel ei saa üldjuhul pidada põhjendatuks kinnisasja kunstlikku osadeks lahutamist, vaid korrektuurid peaksid samuti puudutama kinnisasja kui tervikut. Küll aga saab ja tuleb kinnisasja osade (nt eluruum ja parkimiskoht; erinevad katastriüksused vmt) võimalikku iseseisvat tsiviilkäibes olekut ja sellest tulenevat eristatavust arvestada põhivara kasutusotstarbe (maksustatava või maksuvaba käibe tarbeks) osatähtsuse määramisel. Maksuhalduri rakendatud lähenemine (parklakoha hinnangulise maksumuse määramine) ei kahjusta apellandi õigusi, sest puuduvad andmed, mille alusel saaks konkreetse kinnisasja maksustatava ja maksuvaba käibe tarbeks kasutamise osatähtsust muul viisil adekvaatsemalt hinnata. Maksuotsuses on ka põhjalikult selgitatud, miks ei olnud võimalik koguda täpsemaid andmeid parkimiskoha soetusmaksumuse kohta. Kinnisvarabüroode hinnangud parkimiskoha eeldatava maksumuse osas ei ole oluliselt lahknevad ning kaebaja ei ole sisuliselt vaidlustanud parkimiskoha väärtusele antud hinnangut. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. OÜ Ostecon palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kassaator leiab, et kohtud on ebaõigesti sisustanud ja kohaldanud
Maksukohustuslasel on õigus valida
§-s 33 sätestatud osalise mahaarvamise meetod. Kaebaja valitud proportsionaalse mahaarvamise meetodit (
lg 2) kasutades tal MTA väidetud maksukohustust ei tekkinud, sest tema kogu käibe ja maksuvaba käibe suhe oli sellel aastal ümardatult 100% maksustatava käibe kasuks (maksustatav käive 163 1977,55 eurot ja maksuvaba käive 2400 eurot). Üksnes
kehtestab mahaarvamise meetodid,
lg 4 ei sätesta eraldiseisvat mahaarvamise meetodit, vaid reguleerib sisendkäibemaksu korrigeerimisperioodi pikkust. Kauba maksustatava käibe tarbeks kasutamise tegeliku osatähtsuse selgitamine
lg-s 4 tähendab, et see osatähtsus selgitatakse välja vastavalt
§-s 33 sätestatud meetoditele. Vastasel korral ei oleks põhivara korral (sh kinnisvarainvesteering) võimalik üldse kasutada proportsionaalse mahaarvamise meetodit, vaid kõik peaksid kasutama otsearvestuse ja proportsionaalse arvestuse segameetodi erijuhtu. Käibemaksudirektiivi art 173 lg 2 ei luba kohustada konkreetse vara grupilisest liigitusest (põhivara) tuleneva kohustusliku mahaarvamise meetodi kehtestamist.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
lg 1, mille kohaselt arvatakse maksukohustuslase maksustamisperioodil toimunud maksustatavatelt tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaksust maha "maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lõikes 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, välja arvatud maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks". Sisendkäibemaksu mahaarvamist ja korrigeerimist juhtudel, kus kaupu ja teenuseid kasutatakse lisaks maksustatavale käibele ka maksuvaba käibe tarbeks, reguleerivad
§-d 32 ja 33.
lg 1 sätestab: "Kui maksukohustuslane kasutab kaupu ja teenuseid nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks, arvatakse sisendkäibemaks arvestatud käibemaksust maha osaliselt. Osalisel mahaarvamisel lähtutakse maksukohustuslase Eestis ja välisriigis kalendriaasta jooksul tekkinud käibe, mille sisendkäibemaks on käesoleva seaduse § 29 lõike 1 alusel mahaarvatav, ning kogu tema Eestis ja välisriigis tekkinud käibe suhtest (edaspidi maksustatava käibe ja kogu käibe suhe). Maksustatava käibe ja kogu käibe suhe ümardatakse ülespoole sajandikeni ehk täisprotsendini."
lg 4 sätestab: "Põhivara ning põhivara tarbeks soetatud kauba ja saadud teenuse sisendkäibemaksu mahaarvamisel lähtutakse põhivara maksustatava käibe tarbeks kasutamise prognoositavast osatähtsusest. Sisendkäibemaksu korrigeeritakse vastavalt põhivara ning põhivara tarbeks soetatud kauba ja saadud teenuse tegelikule maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsusele sisendkäibemaksu korrigeerimise perioodi jooksul. Sisendkäibemaksu korrigeeritakse ainult nende põhivara tarbeks soetatud kaupade ja saadud teenuste puhul, mis suurendavad põhivara raamatupidamislikku väärtust."
lg 41 kohaselt on kinnisasja puhul sisendkäibemaksu korrigeerimise periood 10 aastat.
lg 42 sätestab "Sisendkäibemaksu korrigeeritakse iga kalendriaasta lõpul, lähtudes maksustatava käibe tarbeks põhivara kasutamise tegelikust osatähtsusest sellel kalendriaastal, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud juhul."
lõiked 5 ja 51 puudutavad korrigeerimist põhivara müügi korral.
lg 1 sätestab: "Sisendkäibemaksu osalisel mahaarvamisel käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 nimetatud juhul on maksukohustuslasel samal kalendriaastal lubatud kasutada kas proportsionaalse mahaarvamise meetodit või otsearvestuse ja proportsionaalse mahaarvamise segameetodit."
10. Pooled on erineval seisukohal selle osas, kas
lõikes 1 sätestatud maksumaksja õigus valida sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise erinevate meetodite vahel kehtib ka
lõikes 4 nimetatud juhul ehk põhivara soetamisel tasutud sisendkäibemaksu korrigeerimisel. Kassaator leiab, et põhivara puhul on samuti tegu "
lõikes 1 nimetatud juhuga", mille puhul on erinevalt reguleeritud vaid sisendkäibemaksu korrigeerimise periood, aga osalise mahaarvamise sisu on reguleeritud samamoodi nagu
Maksuhaldur ja kohtud leiavad, et
lg 4 reguleerib iseseisvalt ka põhivara sisendkäibemaksu korrigeerimise metoodikat, nõudes "puhta otsearvestuse meetodi" kasutamist, mille puhul tuleb iga põhivara objekti puhul määratleda selle maksustatavas käibes kasutamise osatähtsus. 11. Kolleegium ei nõustu kassaatori tõlgendusega.
lõikes 1 on sõnaselgelt viidatud ainult
Kuigi põhivara on samuti
mõistes kaup ning
lg 4 lähtub samast eeldusest, mis
lg 1 (st sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise põhivara soetamisel või algselt mahaarvatud käibemaksu hilisemaks tagastamiseks korrigeerimise tulemusena tingib põhivara osaline või täielik kasutamine maksuvaba tarbeks), on kolleegiumi hinnangul siiski tegemist erisättega
12. Kolleegium ei nõustu ka maksuhalduri ja kohtute tõlgendusega, mille kohaselt nõuab
lg 4 sisendkäibemaksu osalisel mahaarvamisel eranditult kõikidel juhtudel otsearvestuse rakendamist. Kolleegiumi hinnangul tuleb
lõikes 4 sisalduvat formuleeringut "tegelik maksustatava käibe tarbeks kasutamise osatähtsus" tõlgendada selliselt, et kohase ja sobiva meetodi valik on jäetud maksumaksja õiguseks ja kohustuseks. Osalise mahaarvamise meetodi valikul peab maksumaksja eelkõige arvestama
lõikest 1 tulenevat üldist sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse regulatsiooni ning vältima sellise meetodi rakendamist, mis annaks
Ka Euroopa Kohus on oma praktikas rõhutanud, et mahaarvatava osa arvutamisel tuleb lähtuda eesmärgist saavutada täpseim tulemus (nt 9. juuni 2016. a otsus kohtuasjas nr C-332/14). 13.
lõikele 4 sarnane regulatsioon on
lõikes 4, mida kohaldatakse siis, kui kaupa või teenust kasutatakse osaliselt ettevõtluses ja osaliselt muul eesmärgil (näiteks füüsilise isiku isiklik tarbimine, mittetulundusühingu heategevuslik tegevus, avaliku võimu kandja haldustegevus vms). Riigikohus on oma varasemas praktikas selgitanud varem kehtinud käibemaksuseaduste samasisuliste sätete kohta, et kui maksumaksja raamatupidamine ei võimalda eristada kaupade ja teenuste kasutusotstarvet, siis peab maksuhaldur kasutama maksusumma määramisel kaudseid meetodeid ning tal on lubatud lähtuda ka maksumaksja sissetulekute alusel arvutatud proportsioonist (
lõike 4 kohaldamisel peab maksumaksja valima sellise meetodi, mis annab kõige tõepärasema tulemuse. Kõige tõepärasem tulemus on võimalikul sarnane tulemusele, mis tekiks siis, kui ühe juriidilise isiku asemel oleks kaks juriidilist isikut, kellest ühel tekiks ainult maksustatav ja teisel ainult maksuvaba käibe. Kui maksumaksja valitud meetod annab ilmselgelt väära tulemuse, siis on maksuhalduril õigus rakendada maksu määramisel sellist meetodit, mis vastab paremini lisandväärtuse maksu põhimõttele ja
Ühtviisi lubamatu on nii kumulatsioon (kui maksustatava käibega seotud sisendkäibemaksu ei lubata maha arvata) kui ka alusetu mahaarvamine (kui ilmselgelt maksuvaba käibega seotud sisendkäibemaksu lubatakse maha arvata). 15. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt kasutab kaebaja korterit aadressil Juurdeveo tn 19-18 eranditult maksuvaba käibe tarbeks, sest korter on eluruumina üürile antud. Sellises olukorras on kolleegiumi hinnangul ainuõige lähtuda korteri tegelikust kasutusest ning
lg 4 kohaselt sisendkäibemaksu korrigeerimisel tuleb kõikidel aastatel, mil korter on üürile antud, korrigeerida kogu sellele aastale vastav sisendkäibemaksu osa arvestusega, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus puudub täielikult. Kaebaja poolt rakendatud proportsionaalne arvestus, mis oleks andnud täpselt vastupidise tulemuse ehk 100% ulatuses sisendkäibemaksu mahaarvamise, annaks ilmselgelt moonutatud tulemuse ning oleks vastuolus
Kui korteri väljaüürimine ei mõjuta äriühingu maksustatava käibe suurust. 16. Kolleegium märgib, et vajadus rakendada põhivara sisendkäibemaksu korrigeerimisel
§-s 33 kirjeldatud proportsionaalse mahaarvamise meetodit või segameetodit võib tekkida eelkõige siis, kui ühte põhivaraobjekti kasutatakse üheaegselt nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks – näiteks tööruumid või seadmed, mida kasutavad töötajad osalevad mõlemat liiki käibe tekkes. Proportsionaalse meetodi ehk ainult maksustatava ja maksuvaba käibe omavahelise suhte põhjal arvutatud suhtarvust lähtumine on eelkõige õigustatud suurtes organisatsioonides, kus maksustatava ja maksuvaba käibega seotud tegevusi on raske funktsionaalselt eristada (näiteks haridus- ja meditsiiniteenuste osutajad, krediidiasutused, kindlustusseltsid) ning otsearvestus oleks liiga keerukas ja kulukas. Üürile või rendile antud vara puhul tuleb lähtuda eeldusest, et üldjuhul on kõige lihtsamini teostatav ja annab kõige tõepärasema tulemuse meetod, mille puhul lähtutakse sisendkäibemaksu mahaarvatava osa määramisel sellest, kas üüri või rendi käive on maksustatav või maksuvaba. 17. Kuna Eesti ei ole kasutanud direktiivi 2006/112/EÜ art 18 punktis b sätestatud õigust maksustada algselt maksustatava käibe tarbeks soetatud kauba (sh põhivara) kasutusotstarbe muutmist ja kauba maksuvaba käibe tarbeks kasutusele võtmist kauba käibena sarnaselt omatarbega ehk juhtumiga, kus ettevõtluse tarbeks soetatud kaup võetakse kasutusele ettevõtlusega mitteseotud eesmärkidel (
lg 6 ja § 4 lg 1 p 2), siis kuulub kohaldamisele
lõigetes 4–42 sätestatud sisendkäibemaksu korrigeerimine iga kalendriaasta lõpus. Kuigi viidatud sätted on eelkõige mõeldud selliste olukordade jaoks, kus korrigeerimisperioodi jooksul põhivara kasutusotstarve või selle proportsioonid pidevalt muutuvad, kohaldub säte ka sellisel juhul, kui algselt maksustatava käibe tarbeks soetatud kauba (näiteks uus eluruum, mis kavatseti enne esmast kasutuselevõttu edasi müüa) kasutusotsarve muutub selliselt, et eelduslikult kasutatakse kaupa edaspidi kuni korrigeerimisperioodi lõpuni ainult maksuvaba käibe tarbeks (näiteks hakatakse eluruumina välja üürima) ning on teada, et ka sellise kauba müügist tekkiv käive on maksuvaba, mistõttu tuleks enne korrigeerimisperioodi lõppu toimuva võõrandamise korral sisendkäibemaksu korrigeerida.
lg 4 tõlgendamisel tuleb lähtuda eesmärgist tagada tõepärane tulemus kõikidel eelpool nimetatud juhtudel. 18.
lg 4 tuleb kohaldamisele selliste põhivara objektide puhul, mida on korrigeerimisperioodi jooksul mõnel aastal kasutatud täielikult maksustatava käibe tarbeks ja mõnel aastal täielikult maksuvaba käibe tarbeks. Samuti kohaldatakse seda sätet juhtudel, mil kogu korrigeerimisperioodi jooksul on põhivaraobjekt kasutuses üheaegselt nii maksustatava kui maksuvaba käibe tarbeks või mõni põhivaraobjekt on kasutuses ainult maksustatava käibe tarbeks ja mõni põhivaraobjekt on kasutuses ainult maksuvaba käibe tarbeks. Maksumaksja peab kõigi nende juhtude jaoks leidma kohase ja sobiva metoodika, lähtudes eesmärgist saavutada tõepäraseim tulemus. Sisendkäibemaksu osalise mahaarvamise ja korrigeerimise kohustus kehtib ka siis, kui tsiviilkäibes ühe esemena soetatud põhivaraobjekt koosneb mitmest osast ning mõni osa on kasutatav maksustatava käibe tarbeks ja mõni osa maksuvaba käibe tarbeks. Eriti võib see kõne alla tulla kinnisasjade puhul, näiteks võib maatükil asuda mitu erineva kasutusotstarbega hoonet, samuti võib erinev kasutusotsarve olla ühe hoone või korteriomandi eri ruumidel, ehitise osaks olevatel seadmetel või kinnisasja päraldistel. Sellistel juhtudel peab maksumaksja ise jagama põhivara soetusmaksumuse ja sellele vastava sisendkäibemaksu osadeks ning vastavalt korrigeerima. 19. Kui kinnisasja soetamisel on teada, et hoonete või hooneosade üürile või rendile andmine on käibemaksuseaduses reguleeritud erinevalt (näiteks eluruumi üürile andmine on
lg 2 p 2 kohaselt alati maksuvaba käive, parkimiskoha üürile või rendile andmine aga on sama sätte kohaselt alati käibemaksuga maksustatav, äriruumide üürile ja rendile andmisel on maksustamisel
lg 3 p 1 kohaselt valikuõigus), on
mõttes tegemist mitme põhivaraobjekti soetamisega ning maksumaksja on kohustatud tulenevalt
märtsi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.