← Eesti

3-1-1-79-16

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3‑1‑1‑79‑16

  1. detsember 2016 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma Kriminaalasi D.F-i süüdistuses KarS § 294 lg 1, § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi, L.F-i süüdistuses KarS § 293 lg 2 p‑de 2 ja 4, § 2981 lg 1, § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi, R.V süüdistuses KarS § 298 lg 1 ja § 400 lg 1 ning lg 2 p 3 järgi, F.L-i süüdistuses KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ja Viktor Belsneri süüdistuses KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  2. aprilli
  3. a otsus kriminaalasjas nr 112-8206 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Prokuratuur (esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Kalmer Kask), kassatsioon Teised kassatsioonimenetluse L.F-i kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo, R.V kaitsja pooled vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev, D.F-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid, F.L-i kaitsja vandeadvokaat Eduard Bulattšik Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
  4. oktoober 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. aprilli
  7. a otsus täies ulatuses ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  8. Kassatsioon rahuldada.
  9. Mõista Eesti Vabariigilt R.V kasuks välja 900 (üheksasada) eurot (sh käibemaks 150 eurot) kassatsioonimenetluses valitud kaitsja osutatud õigusabi tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. L.F-ile, R.V-le, F.L-ile ja Viktor Belsnerile esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 ja D.F-ile KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi. Süüdistuse sisu on kokkuvõtlikult järgmine. 1.
  12. aastal leppisid mitmed Narva linna ehitusturul tegutsevad isikud, ettevõtjad L.F, G. F., R.V ja OÜ W töödejuhataja V. Belsner (A OÜ, OÜ W, aga samuti eelnimetatud kaht äriühingut kontrolliva R.V huvides tegutsev isik) kokku, et edaspidi kooskõlastatakse omavahel Narva Linnavalitsuse poolt väljakuulutatavatel remont- ja ehitustööde hankekonkurssidel osalevate ettevõtete ring, aga samuti loetletud isikute juhitavate või nendega seotud ettevõtete poolt hankes esitatavad hinnapakkumised ja neile lisatavad eelarved/kululoendid. Kokkuleppes osalesid ka M. P., kes tegutses F OÜ, N OÜ ja neid äriühinguid kontrolliva L.F-i huvides, ning A OÜ juhatuse liige F.L, kes tegutses A OÜ ja R.V huvides. 1.
  13. Kokkuleppega jagati ära kindlate hangete osas Narva linna munitsipaaltellimustega seotud ehitusturg ja otsustati iga kord ka vastava hankekonkursi võitja, kellega linn sõlmib hankelepingu. Ettevõtjatevahelisel kokkuleppel oli konkurentsi kahjustav eesmärk. D.F, kes töötas Narva abilinnapeana, aitas kaasa konkurentsi kahjustavas leppes osalevate ettevõtjate jaoks sobivate hangete kavandamisele ning hanketingimuste kujundamisele; väljastas R.V kaudu enne hangete väljakuulutamist konkurentsi kahjustavas leppes osalejatele hanke kohta konfidentsiaalset teavet (kavas olevate hankeobjektide nimekirjad, eelarvemahud jms, mille abil said leppes osalejad kooskõlastada oma tegevust) ning andis hanget korraldavatele Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti (edaspidi Linnavara- ja Majandusamet) ametnikele korraldusi saata kutsed hangetes või konkurssidel osalemiseks vaid kindlale varem kokkulepitud ja kooskõlastatud ettevõtjate ringile.
  14. Samuti esitati süüdistus R.V-le KarS § 298 lg 1 järgi ja D.F-ile KarS § 294 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. 2.
  15. Süüdistuse kohaselt leppis R.V
  16. aasta oktoobri lõpus – novembri alguses D.F-iga kokku, et R.V korraldab D.F-i xxxxxxxx Y korteri remondi.
  17. novembril 2010 toimunud vestluse käigus pakkus R.V, et kui tema nimetatud ettevõtted saaksid edaspidi Narva linna korraldatavate hankemenetluste raames tellitavad avariitööd endale, siis vastutasuks teevad R.V-ga seotud ettevõtted D.F-i xxxxxxxxxx kuuluva korteri remondi olulise allahindlusega. Selline soodustus pidi olema R.V kingitus D.F-ile R.V kasuks ja huvides tegutsemise eest. Samuti lepiti kokku, et D.F saab vajadusel R.V vahendusel soodustusi erinevatelt ettevõtjatelt ja kauplustest ehitusmaterjalide, kodutehnika ning sisustuskaupade ostmisel. D.F hoidis R.V poolt vastuteenena lubatud otseste ja kaudsete soodustustena kokku umbes 35% esialgu töödele planeeritud summast. 2.
  18. Vastavalt kokkuleppele R.V-ga ning vastutasuks soodustuste eest osutas D.F Narva abilinnapeana oma ametiseisundit ebaseaduslikult ära kasutades alates
  19. aasta novembrist kuni
  20. aasta kevadeni R.V-le ja tema kaasosalistele aktiivset kaasabi konkurentsi kahjustavas leppes osalevate ettevõtjate jaoks sobivate hangete kavandamisel ja hanketingimuste kujundamisel. Samuti väljastas R.V enne hangete väljakuulutamist leppes osalejatele hanke kohta konfidentsiaalset infot, edastas hanget korraldavatele ja D.F-ile alluvatele Linnavara- ja Majandusameti ametnikele linna poolt hankesse kaasatavate äriühingute (leppes osalevate ettevõtjatega eelnevalt kooskõlastatult) nimekirjad koos korraldusega saata kutsed hangetes või konkurssidel osalemiseks vaid kindlale ettevõtjate ringile. Samuti võimaldas D.F R.V esitada Linnavara- ja Majandusametile enda koostatud hinnakalkulatsioone tulevaste hankeobjektide kohta, teha projektides ja esitatud eelarvetes vajadusel tagantjärele korrektuure ning pakkuda välja uusi objekte, kus R.V-ga seotud ettevõtted võiksid munitsipaaltellimuste korras remonttöid teha.
  21. L.F-ile esitati süüdistus ka KarS § 2981 lg 1 ja § 293 lg 2 p‑de 2 ja 4 alusel. Viru Maakohtu
  22. aprilli
  23. a otsusega tunnistati D.F süüdi KarS § 294 lg 1; § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 1 aasta 8 kuud vangistust. L.F tunnistati süüdi KarS § 2981 lg 1; § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks 2 aastat vangistust. KarS § 293 lg 2 p‑de 2 ja 4 alusel esitatud süüdistuses mõisteti L.F õigeks. R.V tunnistati süüdi KarS § 298 lg 1; § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle karistuseks 1 aasta 8 kuud vangistust. F.L tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 2 kuud vangistust, millest KarS § 73 lg‑te 1 ja 2 alusel määrati kohesele ärakandmisele 2 kuud vangistust ja ülejäänud vangistust ei pööratud täitmisele 3-aastase katseajaga. V. Belsner tunnistati süüdi KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning talle mõisteti rahaline karistus 230 päevamäära, s.o 4991 eurot, mis tuli KarS § 66 alusel tasuda ositi 1 aasta jooksul. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg süüdistatavatele mõistetud karistusaja hulka. Maakohtu otsuse vaidlustasid süüdistatavate kaitsjad.
  24. Tartu Ringkonnakohtu
  25. aprilli
  26. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt ning L.F-ile, R.V-le, F.L-ile ja D.File mõistetud vangistus jäeti KarS § 74 lg‑te 1 ja 3 ning § 75 alusel tingimisi täitmisele pööramata katseajaga kaks aastat. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata.
  27. Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid L.F-i ja R.V kaitsjad.
  28. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  29. detsembri
  30. a otsusega tühistati maa- ja ringkonnakohtu otsus L.F-i süüditunnistamises KarS § 2981 lg 1 järgi ja ta mõisteti selles süüdistuses õigeks. Samuti tühistati maa- ja ringkonnakohtu otsus L.F-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ning lg 2 p 3 järgi ja talle liitkaristuse mõistmises, R.V süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 ning § 298 järgi ning talle liitkaristuse mõistmises, D.F-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 1 ja § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 – § 22 lg 3 järgi ning talle liitkaristuse mõistmises, F.L-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning V. Belsneri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi. Samuti tühistati maa- ja ringkonnakohtu otsus D.F-ilt konfiskeerimise asendamise korras 459 euro 44 sendi ja süüdistatavatelt menetluskulude väljamõistmises. Kriminaalasi saadeti selles osas ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus
  31. oktoobril 2010 antud eeluurimiskohtuniku loa alusel tehtud jälitustoimingute seaduslikkuse kontrollimiseks ja uue kohtuotsuse tegemiseks. 7.
  32. Riigikohus leidis, et L.F tuleb KarS § 2981 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Süüdistuses ja kohtuotsustes viidatud riigihanke seaduse, avaliku teenistuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse ametnike tegevust reguleerivate seaduste sätetest, mille rikkumist L.F-ile ette heidetakse, ei tulene L.F-i tegevuse ebaseaduslikkust. Need sätted ei käsitle tema tegevust. 7.
  33. Kohtute põhjendused jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollimisel on pealiskaudsed. Hinnatud ei ole, kas
  34. oktoobri
  35. a jälitustoimingu loa taotlemisel ja toimingu alustamisel oli piisavalt andmeid juba toimepandud kuriteo kohta KarS § 2981 tähenduses ning milline oli R.V seos selle kuriteo toimepanemisega. Kohtud pidanuks kontrollima, kas jälitustoimingu loa andmine R.V suhtes oli põhjendatud ja kas selle alusel saadud tõendid on lubatavad. Maakohus keeldus kaitsja taotletud jälitustoimingu loa lisamisest kriminaalasja materjalidele, kuid keeldumise põhjuseid kohtuotsusest ei nähtu. Kohtud on rikkunud jälitustoimingu seaduslikkuse hindamisel olulisel määral kohtuotsuse põhjendamise nõudeid kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 tähenduses ning esineb vajadus laiendada kriminaalasja lahendamise piire ka teistele süüdistatavatele. 7.
  36. L.F-i väidetav mõju Linnavara- ja Majandusameti ametnike otsustele ei välista vastutust konkurentsi välistava kokkuleppe eest. Kohtuotsuste põhjendused on vastuolus selles osas, kes on need ettevõtjad, kelle vahel on sõlmitud konkurentsi kahjustav kokkulepe. Ühe ja sama ettevõtte huvides tegutsevad isikud ei ole käsitatavad konkurentidena.
  37. Tartu Ringkonnakohtu
  38. aprilli
  39. a otsusega tühistati Viru Maakohtu
  40. aprilli
  41. a otsus osaliselt R.V süüditunnistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 ning § 298 järgi; D.F-i süüditunnistamises KarS § 294 lg 1 ja § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 – § 22 lg 2 järgi, F.L-i, L.F-i ning V. Belsneri süüditunnistamises KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 järgi ning süüdistatavatele mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus mõistis süüdistatavad õigeks. Maakohtu otsus tühistati D.F-ilt KarS § 831 lg 1, § 84 ja § 85 alusel konfiskeerimise asendamiseks 459,44 euro väljamõistmise osas. Menetluskulud jäeti KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda. Samuti otsustati tagastada juba tasutud rahaline karistus ja menetluskulud. 8.
  42. Ringkonnakohus käsitles eeluurimiskohtuniku
  43. oktoobri
  44. a jälitustoimingu loa määrust, selle aluseks olevat taotlust ning kontrollis jälitustoimingute seaduslikkust. Loast tulenevalt oli uurimisasutuse huviorbiidis D.F, kes võis olla seotud erinevate kuritegude toimepanemisega: altkäemaksu/pistise võtmine, riigihangete nõuete rikkumine, mõjuvõimuga kauplemine. D.F-i, R.V ja V. Belsneri suhtes jälitustoimingu tegemise taotlus, milles viidati KarS § 2981 järgi kvalifitseeritavale kuriteole, esitati
  45. oktoobril
  46. Päev varem avatud jälitustoimikust nähtub, et enne jälitustoimingu loa taotlust on koostatud õiendid, mille kohaselt on saadud teavet, mis puudutab Narva aselinnapea D.F-i ja tema xxxxxxxx korteriostu ja remonti R.V kaasabil, nende suhtlust ja G. F-i kooskõlastatud tegevust D.F-iga riigihangete korraldamisel. Sellest järeldati, et D.F võivad olla korruptiivsed suhted R.V-ga ning ta võib olla seotud ebaseaduslike riigihangete võitudega. Viru Maakohtu
  47. oktoobri
  48. a määrusega anti luba jälitustoiminguteks D.F-i, R.V ja V. Belsneri suhtes ajavahemikul
  49. oktoobrist kuni
  50. detsembrini
  51. Jälitustoimingute luba pikendati
  52. detsembril
  53. 8.
  54. Ringkonnakohus hindas seost jälitustoimingu alustamisel esinenud kuriteokahtluse ja tuvastatud kuritegude vahel. Jälitustoimingute luba anti KarS § 2981 lg 1 alusel, kuid R.V-le esitati süüdistused KarS § 400 lg 1 ja lg 2 p 3 – § 22 lg 2 ja KarS § 298 lg 1 järgi. Seega on seos KarS § 2981 lg‑s 1 sätestatud kuriteoga vähene. Lisaks ei ole R.V füüsilise isikuna võimalik täita KarS § 400 koosseisu, sest tegemist peab olema ettevõtjatevahelise kokkuleppega.
  55. oktoobri
  56. a määrusest ega selle aluseks olevast taotlusest ei nähtu, milline konkreetne teave viitab KarS § 2981 lg‑s 1 sätestatud kuriteole. Taotluse kohaselt oli D.F heades suhetes R.V-ga ning lepiti kokku, et teatud ehitus- või heakorrahangetel võetakse hinnapakkumine või saadetakse kutse osalemiseks ainult OÜ-le W, OÜ-le L ja A OÜ-le ning lisaks veel mõnele ettevõttele, kellega lepitakse pakkumised enne kokku. R.V nimel suhtleb V. Belsner. D.F saab tõenäoliselt kirjeldatud tegevuse eest R.V-lt erinevaid hüvesid. 8.
  57. Kuna süüdistusaktis ei ole süüdistatavatele ette heidetud tegude toimepanemist enne novembrit 2010, kuid jälitustoimingu luba anti
  58. oktoobril 2010, siis järeldas ringkonnakohus, et teavet koguti alles ettevalmistusstaadiumis oleva kuriteo kohta. Ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumine ei olnud jälitustoiminguks loa andmise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku järgi aga lubatav, mistõttu jälitustoimingu luba on ebaseaduslik ja selle alusel saadud teavet ei või tõendamisel kasutada. Samuti leidis ringkonnakohus, et ka järgnevate lubade puhul on sisuliselt tegemist
  59. oktoobri
  60. a loa pikendamisega, mistõttu on ka need õigusvastased. Kuna põhiline tõendusteave rajaneb jälitustoimingutega saadul, tuleb nende tõendite välistamisel süüdistatavad õigeks mõista. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  61. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör, kes taotleb otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. 9.
  62. Ringkonnakohtu käsitlus jälitustoimingu tegemise eesmärgist on ekslik, sest seda tuletatakse süüdistusakti jõudnud tegudest. Ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumine eeldab, et jälitustoimingute luba taotletakse veel toime panemata, aga tulevikus tõenäoliselt toimepandava kuriteo kohta andmete kogumiseks ning varasemate või ka loa taotlemise hetkel toime pandavate kuritegude kohta teave puudub. Praegusel juhul on nii prokuratuur kui ka kohus lähtunud kahtlusest, et kuriteod võivad olla juba toime pandud. Seejuures ei ole oluline, kas jälitustoimingute tegemise ajal olemas olnud kahtlus langes ära seetõttu, et kinnitust ei leidnud faktilised asjaolud või süüteokoosseisu tõlgenduse muutumise tõttu. Jälitustoimingu eelduseks oleva kuriteokahtluse äratuntavust tuleb kontrollida loa väljaandmisel olemasoleva teabe põhjal. 9.
  63. Kohtupraktika kohaselt on ühe kuriteo uurimiseks antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave üldjuhul kasutatav tõendina ka teise kuriteo uurimiseks (n-ö juhuleid) tingimusel, et selle kogumisel on järgitud seadusega sätestatud nõudeid ning jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu vastab KrMS § 110 lg‑s 1 sätestatud eeldustele. 9.
  64. Jälitustoimingu loa taotluses oli viiteid ka teistele kuritegudele lisaks KarS §‑s 2981 sätestatule, mille alusel kriminaalmenetlust alustati. Prokurör märkis taotluses, et D.F võib olla seotud mitme kuriteo toimepanemisega, sealhulgas altkäemaksu võtmise, riigihangete nõuete rikkumise ja mõjuvõimuga kauplemisega. Nende kuritegudega seoses sooviti kontrollida tema suhtlemist R.V-ga. Jälitustoimingu taotlusest nähtub, et prokuratuuri arvates olid erinevad korruptiivsed kokkulepped nimetatud isikute vahel juba sõlmitud, mistõttu ei olnud tegemist n-ö tulevaste kuritegude ettevalmistamisega. Taotluses viidati vähemalt kahele enne jälitusloa taotlemist toimunud hankele, kus R.V ja V. Belsner leppisid teiste ettevõtjatega hankevõitja varem kokku. Taotluses viidatud kuritegude puhul (pistise/altkäemaksu võtmine ja andmine, mõjuvõimuga kauplemine, konkurentsikuritegu riigihankes osalemisel) oli
  65. aasta oktoobris kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsiooni kohaselt tõendite kogumine jälitustoimingutega lubatud. 9.
  66. Ekslik on ringkonnakohtu käsitlus, mille kohaselt pole R.V füüsilise isikuna võimalik täita KarS § 400 koosseisu. Ettevõtja on konkurentsiseaduse (KonkS) § 2 lg 1 kohaselt muu hulgas ka ettevõtja (nt äriühingu) huvides tegutsev isik.
  67. Vastuses prokuratuuri kassatsioonile leiab R.V kaitsja vandeadvokaadi abi A. Matvejev, et ringkonnakohus on järginud Riigikohtu
  68. detsembri
  69. a otsuses antud juhiseid. Jälitustoimingu loa andmisel puudus R.V osas kuriteokahtlus. Süüdistuses esitatud asjaolude põhjal ei ole R.V võimalik käsitada ettevõtjana KonkS § 2 lg 1 tähenduses.
  70. L.F-i kaitsja vandeadvokaat A. Lillo nõustub vastuses ringkonnakohtu põhjendustega ning märgib, et jälitustoimingutega saadud tõendeid ei saa praeguses kriminaalasjas kasutada. Sõltumata sellest tuleb L.F talle esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna teda
  71. oktoobri
  72. a jälitustoimingu luba ei puuduta. Samuti puuduvad KarS § 400 lg 2 p‑s 3 sätestatud koosseisutunnused. L.F peeti kriminaalmenetluses kahtlustatavana kinni
  73. juulil 2011, seega tuleb tema suhtes menetlus lõpetada KrMS § 2742 lg 1 alusel menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  74. Esmalt käsitleb kolleegium
  75. oktoobril 2010 jälitustoiminguks antud loa seaduslikkuse hindamisel tekkinud küsimusi (I), seejärel peatub kassaatori väitel, mille kohaselt ei saa R.V füüsilise isikuna täita KarS §‑s 400 sätestatud kuriteokoosseisu (II), ning hindab kriminaalasjas möödunud menetlusaja mõistlikkust (III). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotluse (IV). I
  77. oktoobril 2010 taotles prokuratuur maakohtult luba teha D.F-i, R.V ja V. Belsneri suhtes jälitustoiminguid. Viru Maakohtu eeluurimiskohtuniku
  78. oktoobri
  79. a määrusega anti jälitustoiminguteks luba. Ringkonnakohus lähtus põhjendatult prokuratuuri taotluse esitamise ja maakohtu loa andmise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustiku redaktsioonist. KrMS § 110 lg 1 sätestas, et kriminaalmenetluses on lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Seega oli kriminaalmenetluses jälitustoimingu tegemise üheks eelduseks kahtlus, et on toime pandud KrMS §‑s 110 sätestatud tingimustele vastav kuritegu.
  80. Ringkonnakohus märkis õigesti, et jälitustoimingu tegemise võimalus veel toime panemata kuriteo suhtes lisati kriminaalmenetluse seadustikku alles
  81. jaanuaril 2013 jõustunud seadusemuudatusega. Samas ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu hinnanguga, et kuna luba jälitustoiminguks anti
  82. oktoobril 2010, kuid süüdistus esitati hilisemates kuritegudes, oli tegemist ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumisega. Kolleegium jagab kassaatori seisukohta, mille kohaselt on ettevalmistatava kuriteo kohta teabe kogumisega tegemist siis, kui jälitustoiminguks taotletakse luba seoses kahtlusega, et tulevikus pannakse toime kuritegu ja selle, s.o tulevikus toimepandava kuriteo ennetamiseks või avastamiseks on vajalik teha jälitustoiming. Sellise olukorraga ei ole aga tegemist juhul, kui jälitustoiminguks antud loas ja selle aluseks olevas taotluses viidatakse juba toimepandud kuritegudele ja jälitustoimingute tegemise eesmärgiks on nende kohta tõendite kogumine. Seega tuleb jälitustoiminguks antud loa seaduslikkuse kontrollimisel hinnata, kas loa andmisel ja selle aluseks oleva taotluse esitamisel oli olemas põhjendatud kahtlus, et toime on pandud KrMS § 110 lg‑s 1 sätestatud tingimustele vastav kuritegu.
  83. Jälitustoiminguks loa andmist otsustaval kohtul tuleb lähtuda neist asjaoludest, mis on tal teada otsustamise momendil (ex ante-käsitlus), ja kohtule pole võimalik ette heita seda, et ta ei võtnud arvesse asjaolusid, mis ei olnud lahendit tehes teada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  84. detsembri
  85. a määrus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑68‑14, p 24.2). Seega ei saa jälitustoiminguks antud loa ebaseaduslikkust tingida asjaolu, et selle aluseks olev kuriteokahtlus hilisemas menetluses kinnitust ei leia. Samuti on kohtupraktikas aktsepteeritud jälitustoimingu tulemusena saadud tõendite kasutamist ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uue kuriteo tõendamiseks, kui nende kogumisel on järgitud seaduse nõudeid ning ka uue kuriteo (n-ö juhuleiu) kohta on tõendite kogumine jälitustoimingutega lubatav. Seejuures peab kohus ka uue kriminaalasja raames ex post kontrollima jälitustoiminguga saadud tõendi seaduslikkust ning ultima ratio-põhimõtte järgimist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  86. juuli
  87. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑10‑11, p 19).
  88. Ringkonnakohus on esile toonud, et maakohtu
  89. oktoobri
  90. a loast nähtuvalt oli uurimisasutuse huviorbiidis D.F, kes võis olla seotud erinevate kuritegude toimepanemisega: altkäemaksu/pistise võtmine, riigihangete nõuete rikkumine või mõjuvõimuga kauplemine. Ringkonnakohus viitas jälitustoimikus sisalduvatele õienditele, mis olid koostatud enne jälitustoimingu taotluse esitamist ning mille kohaselt oli saadud teavet D.F-i kohta. Täpsemalt puudutas see korteri ostu D.F-i ja tema xxxxxxxx poolt ning selle võimalikku remonti R.V kaasabil, samuti R.V käitumist ja suhtlust D.F-iga ning G. F-i kooskõlastatud tegevust D.F-iga riigihangete korraldamisel. Ringkonnakohus osutas ka jälitustoimingu taotlusele, mille kohaselt oli D.F sõbralikes suhetes R.V-ga. Need isikud olid omavahel kokku leppinud, et teatud lihtmenetlusega ehitus- või heakorrahangetel võetakse hinnapakkumine ja saadetakse linna poolt kutse osalemiseks ainult OÜ-le W, OÜ-le L ja A OÜ-le ning lisaks veel mõnele ettevõttele, kellega lepitakse pakkumised enne kokku. R.V kellegagi ise otse ei suhtle, seda teeb V. Belsner. Muu hulgas leppisid R.V ja D.F tõenäoliselt kokku ka selles, et
  91. oktoobril 2010 lõppeva jõulukuuse ja jõulukaunistuste hanke võidab R.V juhitav või soovitatav äriühing ning D.F saab tõenäoliselt kirjeldatud tegevuse eest R.V-lt erinevaid hüvesid.
  92. Olles tutvunud jälitustoimikuga, märgib kriminaalkolleegium, et jälitustoiminguks antud loas ja selle aluseks olevas prokuratuuri taotluses sisaldusid viited D.F-i, R.V ja V. Belsneri võimalikule varasemale kuritegelikule tegevusele. Seda osa jälitustoimingu taotlusest ja loast on oma otsuses refereerinud ka ringkonnakohus. Järelikult tuli ringkonnakohtul jälitustoiminguks antud loa seaduslikkuse kontrollimisel hinnata, kas taotluses ja loas märgitud kuritegude toimepanemise kohta esines piisavalt andmeid. Ringkonnakohus on viidanud maakohtu loa puudulikele motiividele ning sellele, et taotluses ei ole viidatud konkreetsetele kahtlust kinnitavatele tõenditele, kuid seejuures ei ole arvestatud kohtupraktikast tulenevat kohtu kohustust kontrollida jälitustoimingu loa seaduslikkust ja põhjendatust kriminaalasja lahendades (nn kohtulik järelkontroll eeluurimiskohtuniku antud jälitustoimingu loa seaduslikkuse üle).
  93. Jälitustoiminguks loa andmise ajal kehtinud KrMS § 111 sätestas, et jälitustoiminguga saadud teave on tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Riigikohus on asunud seisukohale, et nõuetekohase põhistuse puudumine jälitustoimingu loas ei olnud käsitatav seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi „saamisel“, mistõttu ei too loa põhistamatus
  94. detsembrini 2012 kehtinud KrMS § 111 kohaselt kaasa selle loa alusel tehtud jälitustoiminguga kogutud tõendi lubamatust (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  95. juuni
  96. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑14‑14, p 779). Kriminaalasja lahendades on kohus vaatamata eeluurimiskohtuniku määruses märgitule pädev tuvastama, kas konkreetse jälitustoimingu puhul olid KrMS §‑s 110 sätestatud materiaalsed eeldused täidetud. Seega ei vabasta kohtu konstateering, et jälitustoiminguks antud luba jäeti nõuetekohaselt põhistamata, kohut käesolevas asjas järelkontrolli raames KrMS §‑s 110 sätestatud eelduste ja prokuratuuri taotluses esile toodud kuriteokahtluse olemasolu kontrollimisest.
  97. Jälitustoiminguks antud loa ebaseaduslikkust ei tingi iseenesest ka asjaolu, et kuritegude kvalifikatsioonina on selles märgitud vaid KarS § 2981 lg 1, kuid samas viidati ka teistele võimalikele toimepandud kuritegudele. Kolleegium märgib, et kuigi korrektne olnuks viidata kõikidele kuriteokoosseisudele, mille täitmist kahtlustati, tuleb silmas pidada, et kohtueelses menetluses peab menetleja tihtipeale tegutsema piiratud teadmiste baasil ja seetõttu võib olla keeruline hinnata, milline kuriteokoosseis kõne alla tuleb (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  98. detsembri
  99. a määrus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑68‑14, p 18.2). Olukorras, kus jälitustoimingu taotluses ja selleks antud loas on toodud kuriteokoosseisudele vastavad faktilised asjaolud, ei too kõigi asjakohaste õiguslike kvalifikatsioonide märkimata jätmine kaasa loa alusel tehtud jälitustoimingute ebaseaduslikkust. Seda eriti olukorras, kus kriminaalasja lahendaval kohtul on võimalik tagantjärele kontrollida eeluurimiskohtuniku loa seaduslikkust ning hinnata nende faktiliste asjaolude vastavust kuriteokoosseisudele.
  100. Kolleegium märgib sedagi, et isegi kui asuda seisukohale, et R.V osas jälitustoiminguks antud loas viidatud kuriteokahtlust ei olnud, ei tähenda see iseenesest, et tema suhtes ei tohtinud teha jälitustoiminguid. Riigikohus on KrMS § 110 lg 1 tõlgendamisel märkinud, et jälitustegevust võis toimetada vähemalt kahtlustatavate suhtes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  101. detsembri
  102. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑92‑13, p 11.2). Samas ei näinud Riigikohus veenvaid vastuargumente mõistmaks KrMS § 110 lg‑s 1 sätestatut selliselt, et jälitustoiminguid võis tõendamisvajadusest lähtudes teha ka isikute suhtes, kellega kahtlustatav suhtleb (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  103. detsembri
  104. a määrus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑68‑14, p 16). Alates
  105. jaanuarist 2013 on niisugune võimalus KrMS § 1262 lg‑s 4 ka ette nähtud. Ringkonnakohus märkis õigesti, et prokuratuuri taotlusest nähtub, et D.F ja R.V olid sõbralikes suhetes ning nende vahel olid sõlmitud kokkulepped seoses hankemenetlustega. Taotluse kohaselt saab D.F R.V-lt vastutasuks erinevaid hüvesid. Ringkonnakohus ei ole aga andnud hinnangut, kas R.V suhtes jälitustoimingute tegemise loa andmine võis olla põhjendatud seetõttu, et ta D.F-iga suhtles.
  106. Seega tuleb
  107. oktoobri
  108. a jälitustoimingu loa seaduslikkuse kontrollimisel võtta seisukoht, kas loa andmise ajal oli andmeid jälitustoimingute tegemist võimaldavate kuritegude toimepanemise kohta. Hinnata tuleb sedagi, kas lisaks R.Vle oli jälitustoimingu loa andmine põhjendatud ka V. Belsneri ja D.F-i suhtes ning kas on arvestatud ultima ratiopõhimõttega. Seejärel on kohtul võimalik vaagida süüdistatavatele esitatud süüdistust.
  109. Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohus rikkunud jälitustoimingute seaduslikkuse hindamisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. II
  110. Ringkonnakohus leidis, et R.V pole füüsilise isikuna võimalik täita KarS §‑s 400 sätestatud kuriteokoosseisu, kuna konkurentsi kahjustav kokkulepe peab olema sõlmitud ettevõtjate vahel ja juriidilisele isikule ei ole süüdistust esitatud. Seoses ringkonnakohtu kõnealuse seisukohaga märgib kriminaalkolleegium, et kuigi käesolevas kriminaalasjas saab küsimus süüdistatavatele etteheidetavate kuritegude tõendatuse kohta tõusta alles pärast jälitustoimingutega kogutud tõendite seaduslikkuse hindamist, ei saa jätta tähelepanuta KonkS § 2 lg‑t 1, mille kohaselt loetakse ettevõtjaks ka ettevõtja huvides tegutsev isik (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  111. mai
  112. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑32‑10, p 11.1). Samuti tuleb silmas pidada, et juriidiline isik on võimeline tegutsema vaid füüsilise isiku vahendusel ja juriidilise isiku vastutuse eelduseks on alati füüsilise isiku tegevuses koosseisutunnuste sedastamine (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  113. septembri
  114. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑64‑05, p 10). Asjaolu, et juriidilisele isikule mingil põhjusel süüdistust ei esitata, ei välista füüsilise isiku karistusõiguslikku vastutust. III
  115. F. Ovsjannikovi kaitsja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Selle kohta märgib kolleegium järgmist.
  116. Riigikohtu kriminaalkolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale tuginevalt selgitanud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 lõikes 1 viidatud „mõistliku aja“ kulg kriminaalasjades algab isiku „süüdistamisega“. „Kriminaalsüüdistust“ EIÕK art 6 lõike 1 tähenduses võib defineerida kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta toime pannud kuriteo. Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja võib käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. Kriminaalmenetluse alustamine – kui see (s.t esimene menetlustoiming) isiku olukorda oluliselt ei mõjuta – üldjuhul menetlusaega ei käivita (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  117. juuni
  118. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑14‑14, p‑d 586–588;
  119. juuni
  120. a määrus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑53‑15, p 9).
  121. Menetlusaja kulgemise alguseks sõltuvalt juhtumi asjaoludest võivad olla näiteks isiku ülekuulamine kahtlustatavana, isikuga seotud valduste läbiotsimine, dokumentide võetus, isikule süüdistuse esitamine, kui varasemas menetluses teda mõjutavaid toiminguid pole tehtud, isiku vahistamine ja teatud asjaoludel isegi esimese kohtukutse saamine. Jälitustoiming menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvestatava aja kulgu üldjuhul ei käivita (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  122. juuni
  123. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑14‑14, p‑d 588 ja 593;
  124. veebruari
  125. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑63‑14, p 8.1). Käesolevas kriminaalasjas alustati menetlust
  126. oktoobril
  127. Esimene toiming, mis L.F-i olukorda mõjutas ja on käsitatav kuriteokahtlustusest teatamisena, oli tema kahtlustatavana kinnipidamine
  128. juulil
  129. Sellest tulenevalt nõustub kriminaalkolleegium kaitsjaga, et mõistliku menetlusaja kulgu L.F-i suhtes tuleb arvestada alates
  130. juulist 2011 ning menetlus on tema suhtes praeguseks kestnud ligikaudu 5 aastat ja 6 kuud.
  131. Samas ei nõustu kolleegium kaitsjaga, et kriminaalmenetlus tuleb menetluse mõistliku aja möödumisega lõpetada. Kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 2742 lg 1 alusel tuleb arvestada sama seadustiku §‑s 2052 sätestatud asjaolusid: kuriteo raskust, kriminaalasja keerukust ja mahukust, kriminaalmenetluse senist käiku ning muid asjaolusid. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi hinnatakse menetlusaja mõistlikkust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes eeskätt kohtuasja keerukusest, kaebaja ja asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  132. juuni
  133. a määrus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑53‑15, p 10).
  134. L.F-ile esitati süüdistus KarS § 293 lg 2 p‑de 2 ja 4, § 2981 lg 1 ja § 400 lg 2 p 3 järgi. Kuigi kohus on L.F-i KarS § 293 lg 2 p‑de 2 ja 4 ning § 2981 lg 1 järgi õigeks mõistnud, ei ole kriminaalasja keerukuse hindamisel vähetähtis asja varasem suurem maht (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  135. veebruari
  136. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑63‑14, p 8.5). Jätkuvalt heidetakse L.F-ile ette KarS § 400 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, mis on teise astme kuritegu. Kolleegium ei pea kriminaalasja küll keskmisest mahukamaks, kuid selle probleemid on tõenduslikult ja õiguslikult piisavalt keerukad. Kriminaalasja esemeks on peitkuriteod, mis tähendab, et need rajanevad toimepanijate vastastikustel kokkulepetel ja võivad jääda varjatuks. Sellele vaatamata ei kestnud kohtueelne menetlus ebamõistlikult pikalt. Nagu eespool märgitud, alustati kriminaalmenetlust
  137. oktoobril 2010 ning süüdistusakt saadeti kohtusse
  138. augustil
  139. Selle ajavahemiku vältel tehti andmete saamiseks päringuid, jälitustoiminguid, vaadeldi asitõendeid, kuulati üle tunnistajaid ja kahtlustatavaid, tehti läbiotsimisi ning arestiti vara. Kuigi järgnevalt toimunud kriminaalasja kohtulik menetlus on erinevates kohtuastmetes olnud kokku võrdlemisi ajamahukas (vt käesoleva otsuse p‑d 4–9), leiab kriminaalkolleegium, et menetluse mõistlik aeg ei ole veel möödunud, mistõttu ei ole põhjendatud ka kriminaalmenetluse lõpetamine menetluse mõistliku aja möödumise tõttu. Hinnates kriminaalmenetluse jätkumisega L.F-i jaoks kaalul olevat, arvestab kolleegium ühtlasi seda, et menetluse praeguses etapis ei kohaldata süüdistatavale tõkendit.
  140. Kuna kolleegium saadab kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule, tuleb küsimust menetlusaja mõistlikkuse kohta käsitleda ka edaspidi ning vajadusel on kohtul võimalik kasutada KrMS § 306 lg 1 p‑s 61 sätestatud õiguskaitsevahendina karistuse kergendamist mõistliku menetlusaja ületamise tõttu või juhul, kui süüdistatavate õiguste rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada. Otsustamaks, millise abinõuga konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  141. veebruari
  142. a otsus kriminaalasjas nr 3‑1‑1‑109‑15, p 133). IV
  143. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p‑st 6, § 362 p‑st 2, § 341 lg‑st 3 ja § 339 lg‑st 2, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  144. aprilli
  145. a otsuse täies ulatuses ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada.
  146. R.V kaitsja A. Matvejev esitas taotluse hüvitada R.V-le seoses kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu summas 900 eurot (sh käibemaks). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja prokuröri kassatsioonile vastuse koostamiseks 6 tundi ning õigusabi tunnihinnaks on 125 eurot, millele lisandub käibemaks. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on vastuse koostamiseks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p‑s 6 sätestatud lahendi, tuleb valitud kaitsjale makstud tasule vastav summa KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt R.V kasuks välja mõista (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.