RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) sätestatud alustel ja korras. Kolleegium rõhutab, et kui vangla või arestimaja administratsioon piirab vahistatu vangistusseaduse §-st 94 tulenevat lühiajaliste kokkusaamiste õigust mingil muul vangistusseadusest tuleneval alusel, siis on see kohtupraktikas vaadeldav haldustoiminguna.

1. Kaebaja esitas selles asjas Lääne Politseiprefektuuri vastu kaebuse halduskohtule
2. mail 2014, leides, et prefektuur kui kriminaalasja menetleja on täielikult keelanud kaebaja suhtlemise lähedastega. Kaebuse esitamisel tugines kaebaja Lääne Ringkonnaprokuratuuri eelviidatud määruses avaldatud seisukohale, et lühiajalise kokkusaamise õiguse piirangute seadmise korral saab selliseid kokkusaamisi võimaldada ainult menetleja loal. Selle kriminaalasja menetlejaks oli Politsei- ja Piirivalveamet (Lääne Prefektuur). Kaebaja väitel keeldus menetleja tema selle​kohaseid suulisi taotlusi lahendamast. Kolleegium nendib, et ka menetlejate tegevus lühiajaliste kokkusaamiste lubamise üle otsustamisel olukorras, kus vahistatu selline õigus on KrMS § 1431 alusel piiratud prokuratuuri määrusega, on kriminaalmenetluse toiminguks. Selle kohtuasja lahendamisel ei omista kolleegium tähendust küsimusele, kas prokuratuuril oli õigus KrMS § 1431 kohaldamisel ja lühiajaliste kokku​saamiste õiguse piiramisel, lähtudes KrMS § 1431 lg 2 punktist 2, volitada menetlejat iga kord otsustama kokkusaamise lubatavuse üle.
3. Kriminaalmenetluse toimingutega tekitatud kahjunõuded lahendatakse

-is sätestatud korras, mille kohaselt lahendab neid nõudeid kohtumenetluses maakohus. Samas esitas kaebaja kaebuse halduskohtule 24. mail 2014, s.o enne

-i jõustumist.

§ 23

lg 5 järgi lahendab halduskohus kahju hüvitamise kaebuse

-is sätestatud alustel üksnes siis, kui halduskohus on kahju hüvitamise kaebuse enne selle seaduse jõustumist menetlusse võtnud. 13. Kuni

-i jõustumiseni lahendasid halduskohtud süüteomenetluses tekitatud kahju nõudeid, tuginedes riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) sätetele või Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 25, arvestades kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid.

§ 23

lg 3 sätestab, et kui

näeb ette süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise juhul, mida riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusega ei ole ette nähtud, kohaldatakse

-i tagasiulatuvalt.

§ 7

lg 1 kohaselt, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist, sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Sellist süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise alust ükski varasem seadus, sh AVVKHS ette ei näinud. Kaebuse õiguslikuks aluseks saab seega olla

§ 7lg 1.

14. Kolleegium möönab, et vahistatu lühiajaliste kokkusaamiste piiramine võib riivata isiku õigusi ning põhjustada mittevaralist kahju

§ 11lg 2 tähenduses.

Samas on

§ 7

lg 1 alusel kahjunõude rahuldamise esmaseks eelduseks menetleja tegevuse õigusvastasus. Menetleja tegevuse õigus​vastasus saab seisneda kriminaalmenetluse sätete süülises rikkumises. Kaebaja arvates tegutses menetleja õigusvastaselt, kui keeldus lühiajalisi kokkusaamisi võimaldamast ja andis kaebajale eksitava juhise pöörduda loataotlusega prokuratuuri poole. Kaebaja esitas prokuratuurile taotluse lühiajaliste kokkusaamiste piirangu tühistamiseks. Lääne Ringkonna​prokuratuur jättis taotluse rahuldamata ning kordas oma varasemat seisukohta, et tegemist ei ole suhtlemise keeluga, vaid piiranguga, mistõttu on kaebajal õigus suhelda oma lähedastega menetleja nõusolekul määratud viisil ja ulatuses.

1. Kriminaalmenetluse toiminguid, sh prokuratuuri määrusi ning menetleja tegevust saab vabadus​piiranguga kahtlustatav või süüdistatav vaidlustada uurimiskaebemenetluses KrMS § 228 – § 232 sätestatud korras.
2. novembril
3. aastal anti kaebaja kohtu alla ning alates sellest ajast oli menetlejaks kaebaja kriminaalasjas Pärnu Maakohus. Kaebaja ei ole täpsustanud, kelle poole ta suuliste taotlustega kokkusaamise võimaldamiseks pöördus, selge on aga, et ühegi menetleja keeldumist kokkusaamiste võimaldamiseks kaebaja vaidlustanud ei ole. Seega pole maakohus lähi​kondsetega kokkusaamise piirangu õiguspärasust kontrollinud. Eeltoodu ei saa aga takistada haldus​kohtul lahendamast kahjunõuet, mis

§ 23lg 5 alusel halduskohtu pädevusse on antud.

Kuna halduskohus peab tuvastama

1. peatükis sätestatud kahjunõude aluste olemasolu, on haldus​kohtul õigus hinnata menetleja tegevuse õiguspärasust.
2. Kolleegium nõustub kohtutega, et käesoleval juhul puudub vastustaja tegevuse õigusvastasus. Lühiajaliste kokkusaamiste piirangu põhjendatust kinnitab veenvalt asjaolu, et maakohus pidas kohtu​otsuses vajalikuks säilitada kokkusaamiste keelu kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Periood, mis jäi kaebaja poolt prokurörile esitatud taotluse (kaebusest tulenevalt soovis kaebaja lühiajalisi kokku​saamisi alates sellest hetkest) ja kohtuotsuse vahele, oli lühike –
3. oktoobrist kuni
4. novembrini. Perioodi pikkust arvestades ei saanud lisapiirangute kohaldamist tingivad asjaolud olla oluliselt teised, võrreldes nende asjaoludega, mis olid kohtule teada kohtuotsuse tegemise ajal. Kuna piiranguid peeti kriminaalmenetluse huvides vajalikuks pärast kohtuotsuse tegemist, on ilmne, et need olid vajalikud ka kuni kohtuotsuse tegemiseni.
5. Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kolleegium täiendab Tartu Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi selle otsuse põhjendustega. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.