3-3-1-30-16

Riigikohtunik Indrek Koolmeistri eriarvamus halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-30-16 Nõustun lahendi resolutsiooniga, kuid jään eriarvamusele lahendi motiivide osas alljärgnevas. Koosseisu enamus on leidnud, et SKHS § 23 lg 5, mille kohaselt haldus-, ringkonna- ja Riigikohus lahendavad kahju hüvitamise kaebuse käesolevas seaduses sätestatud alustel üksnes siis, kui halduskohus on kahju hüvitamise kaebuse menetlusse võtnud, tuleb mõista nii, et halduskohus kaebuse lahendamisel astub maakohtu rolli SKHS § 17 tähenduses, sh võib tuvastada ka kriminaalmenetluse toimingu õigusvastasuse. SKHS § 23 lg 5 sarnase laiendava tõlgendusega ei saa nõustuda. Esiteks märgin, et osutatud norm ei sisalda selget viidet halduskohtu pädevuse laiendamise kohta. Kohtu pädevust muutev norm peab olema ühemõtteline ja selge. Teiseks, halduskohtu asumine maakohtu rolli on välistatud ka selle seaduse süsteemsel käsitlusel. Maakohus saab kahjunõuet lahendada ja sealhulgas menetlustoimingu õiguspärasust hinnata üksnes siis, kui on täidetud SKHS § 17 lg-tes1 ja 2 sätestatud tingimused. Kohtuasjas ei ole vaidlust selle üle, et need eeldused on täitmata. Kaebaja ei ole eelnevalt ka uurimiskaebemenetluses vaidlustanud prokuratuuri või menetleja toiminguid. Arusaadavatel põhjustel ei saanud isik järgida SKHS §-des 14–16 sätestatud korda. Nimetatu välistab ka maakohtu SKHS kohase pädevuse kahjunõude sisuliseks lahendamiseks. Maakohus oleks aga saanud enne SKHS jõustumist esitatud kriminaal​menetluse toimingutest tulenevat kahjunõuet lahendada vältimatul eeldusel, et isik oleks menetleja toiminguid vaidlustanud KrMS §-des 228–232 sätestatud korras. Juba eeltoodu tõttu ei ole õige süüteomenetluse toimingutega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel võrdsustada halduskohtu üleminekuperioodi volitusi maakohtu SKHS jõustumise järgsete volitustega. Nendes oludes on halduskohtul võimalik juhinduda üksnes varasemast, SKHS jõustumise eelsest asjassepuutuvast kohtupraktikast. Sellise piisavalt ulatusliku praktika kohaselt kriminaal​menetluse toimingute õiguspärasust saab halduskohus hinnata üksnes erandlikul juhul, kui isikul puudub muu selleks ette nähtud ja piisavalt efektiivne õigus​kaitse​vahend (vt Riigikohtu üldkogu

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 128; Riigikohtu üldkogu
3. augusti
4. a otsus asjas nr 3-3-1-35-10, p-d 52 ja 55; Riigikohtu üldkogu
5. detsembri
6. a otsus asjas nr 3-3-1-75-11, p 23; Riigikohtu halduskolleegiumi
7. märtsi
8. a määrus asjas nr 3-3-1-11-13, punktid 10–13). Lahendist ei nähtu, millised erilised asjaolud loovad olukorra, kus isikule väidetavalt kriminaal​menetluse toimingutega tekitatud kahjunõude lahendamisel on vältimatu ka nende toimingute õigusvastasuse tuvastamine halduskohtumenetluses. Tuleb arvestada, et kaebaja ei ole vaatamata selle võimalikkusele läbinud KrMS §-des 228–232 sätestatud uurimis​kaebe​menetlust. Uurimiskaebemenetluses oleks isik saanud kaitsta oma väidetavalt rikutud õigusi, sh oleks maakohtu pädevuses olnud hinnata ka menetleja tegevuse õiguspärasust. Selles kohtuasjas poole kaebaja näidanud ühtki asjaolu, mis välistasid või olulisel määral takistasid sellise kaebemenetluse kaudu oma õiguste kaitsmise. Kuivõrd selles asjas ei esine erandlikke asjaolusid, mis annaksid halduskohtule aluse kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasuse hindamiseks, puudub halduskohtul sisuline võimalus kaebuse lahendamiseks. Isegi juhul, kui pidada SKHS § 23 lg 5 alusel võimalikuks kriminaalmenetluse toimingute õiguspärasuse hindamist halduskohtu poolt, ei ole veenev lahendi punktis 16 esitatud väide vastustaja tegevuses õigusvastasuse puudumise kohta. Kokkusaamiste piirangute (vaatamata prokuratuuri määruses sätestatud formuleeringule – sisuliselt keelu) säilitamine kuni asjasse​puutuvas kriminaalasjas nr 1-11-11540 tehtud lahendi jõustumiseni ei ole argument, mis iseendast kinnitaks kokkusaamiste mittevõimaldamise õiguspärasust või õigusvastasust. Õigus​vastasust ei mõjuta ka kokkusaamiste keelu rakendamise kestvus. Viimane võib mõjutada kahju ulatust ning hüvitise suurust. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt rakendati lühi​ajaliste kokkusaamiste piiranguid
9. maist 2011 kuni
10. jaanuarini
11. Kuigi kirjaliku taotluse kokkusaamiste keelu lõpetamiseks esitas kaebaja prokuratuurile
12. oktoobril 2011, nähtub kaebaja väidetest, et selliste taotlustega oli ta ka varem korduvalt vastustaja poole pöördunud. Kaebaja poolt kokkusaamiste võimaldamiseks taotluste esitamist on halduskohtu​menetluse käigus kinnitanud ka vastustaja. Veel kord tuleb rõhutada, et selles kohtuasjas ei ole vaidlustatud prokuratuuri tegevust ning prokuratuur ei ole vastustajaks.