RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 3 lg 3). Olenemata sellest, milliseid võimalikke õigusvastaseid tegusid on vastustaja ametnikud kaebaja suhtes varem teinud, ei mõjuta see kaebajal olevaid kohustusi. See, et vastustajal oli võimalus viia läbi asendustäitmine, ei muuda kaebaja kohustusi.

1. f)Keelamisnõue on põhjendamatu. Kaebajal on kohustus tagada ehitise ohutus ja piirata juurdepääs lagunevale ehitisele. 5. OÜ Ecober palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada täitekorralduse õigus​vastasuse tuvastamise nõude osas. 6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19. mai 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas haldus​kohtu otsuse tuvastamisnõude ja menetluskulude jaotuse osas, tuvastas täitekorralduse õigus​vastasuse ja mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 1155 eurot järgmiste põhjendustega.
2. a)Pärast ettekirjutuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist tekitas poolte vahel kõneainet haldus​kohtu seisukoht, et suletud piirdena on käsitatav ka nt hekk või lint. Ettekirjutusele lisatud asendi​skeemist nähtub, et kaebajal tuleb hoone ümber liikumist piirata ca 2 m laiuses ning hoone edela​nurga juures ca 12 m raadiuses. Kuigi vastustaja on täitekorralduses viidanud ka 2014. a eksperdi soovitatud ja tegevuskavas märgitud ohtliku tsooni ulatusele, on korralduses rakendatud sunniraha ettekirjutuse täitmata jätmise eest. Kuna vastustaja nõustus 27. juuni 2014. a kohtumisel ohtliku tsooni vähendamisega ja lubas anda uue haldusakti, otsustas vastustaja sisuliselt lükata sunniraha rakendamise edasi. Vastustaja oleks pidanud oma ettekirjutust korrigeerima ka seetõttu, et ettekirjutuse kohta tehtud halduskohtu otsuses näidatud võimalus piirata ala lindiga ei taganud tema arvates hoone ohutust. b)

§ 8

lg 3 p 3 järgi ei ole sunnivahendi rakendamise edasilükkamise korral sunnivahendi rakendamine lubatud.

1. juuni
2. a koosolekul tekkis kaebajal õigustatud arusaam, et vastustaja ei nõua temalt enam piirde paigaldamist ettekirjutuses viidatud ohutsooni ulatuses, vaid piisab
3. a ekspertiisi käigus soovitatud ohtliku ala piiramisest. Kaebajal ei olnud aga kindlust, et vastustaja ei sunni teda siiski täpselt järgima ettekirjutuses nõutud piirde kaugust. Kui vastustaja hiljem antud nõusolekust taganes, oleks ta hea halduse põhimõttest tulenevalt pidanud kaebajat sellest teavitama. Kaebajal tekkis õigustatud ootus, et sunniraha kohaldamine tema suhtes ei ole enne ettekirjutuse korrigeerimist päevakorral. Ebaselges olukorras sunniraha sissenõudmine ei ole kooskõlas ka sunnivahendi eesmärkidega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Pärnu linn palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Vastustaja leiab, et isegi kui ta lükkas sunnivahendi rakendamise edasi, oli seda võimalik teha üksnes
5. juulini
6. Selle päeva pakkus vastustaja ettekirjutuse uueks tähtpäevaks ja kaebaja ei vaielnud sellele vastu. Uus tähtaeg oli kaebajale teada, selle jooksul sunnivahendit ei rakendatud. Ringkonnakohus omistas koosolekule õigusjõu, arvestades koosolekul toimunut valikuliselt. Ringkonna​kohtu otsusest ei selgu, millele tugineb seisukoht, et kaebajal polnud kindlust, et vastustaja ei sunni teda järgima ettekirjutuses nõutud piirde kaugust. Ettekirjutus on kehtiv, selle täitmist pole peatatud ega edasi lükatud. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu tõendid ega asjaolud, millel rajaneb seisukoht, et kaebajal tekkis õigustatud ootus, et vastustaja annab uue haldusakti. Ringkonnakohus jättis arvestamata, et pärast vastustaja nõustumist muinsuskaitseameti hinnanguga oli kaebaja teadlik enda kohustuse ulatusest. Koosolekul ei viidatud mingilgi moel kaebaja õigusele jätta ettekirjutus täitmata. Eksimine hea halduse tava vastu ei saa kaaluda üles õiguspärast haldusakti ja avalikku huvi ohutu linnaruumi vastu. Ringkonnakohus ei hinnanud piirde paigaldamata jätmise tagajärgi ega uurinud ettekirjutuse eesmärki. Eesmärk oli juurdepääsu takistamine, mitte kinnistu piiride nähtavaks tegemine.
7. OÜ Ecober palub vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja leiab, et sunniraha rakendamise edasilükkamisel ei ole vorminõudeid. Vastustaja
8. juuni
9. a otsustus vastab haldusaktile esitatavatele nõuetele ja seda võib käsitada sunnivahendi edasilükkamisena (

§ 8lg 3 p 3).

1. juuni
2. a koosoleku protokollis on väga selgelt eristatud otsus ja selle aluseks olnud vestlus. Vestluse käigus tegi vastustaja ettepaneku paigaldada piire hiljemalt
3. juuliks
4. Tegelikkuses arutleti veel mitmete kuupäevade üle. Kõigel vestluse käigus öeldud ei ole õiguslikku tähendust. Ringkonnakohus lähtus õigest otsuse resolutiivosast. Täitekorraldus on vastuolus ka

§ 8lg 3 p-ga 1.

Vastustaja muutis

1. juuni
2. a otsusega ettekirjutuse nõudmisi ja kohustas sellega iseennast välja andma uut haldusakti. Seetõttu ei olnud ettekirjutus sunniraha rakendamise hetkel kehtiv. Protokoll ei sisaldanud samas uut kaebaja poolt täidetavat haldusakti. Vastustaja tegevus, kus ettekirjutuse muutmisega anti sisuliselt uus ettekirjutus, ei olnud selge ega üheselt mõistatav. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Riigikohtus käib vaidlus üksnes tuvastamisnõude üle. Pooled on eri meelt küsimuses, kas selles asjas olid täidetud sunnivahendi kohaldamise eeldused

§ 8

lg 3 p-de 1 ja 3 järgi ning kas sunniraha rakendamine oli proportsionaalne vaatamata väidetavale õiguslikule ebaselgusele. Pooled ei vaidle selle üle, et vastustaja

1. aprilli
2. a ettekirjutus oli vaidlusaluse täitekorralduse andmise ajal –
3. oktoobril 2014 – täitmata. 10.

§ 8

lg 3 p 1 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud.

§ 8

lg 1 kohaselt on sunnivahendi rakendamise eelduseks mh sundtäidetava ettekirjutuse kehtivus. Kaebaja leiab, et

1. aprilli
2. a ettekirjutus sunniraha rakendamise ajal enam ei kehtinud, sest vastustaja otsustas
3. juuni
4. a koosolekul anda välja uue haldusakti.
5. Kolleegium kaebaja seisukohaga ei nõustu.
6. juuni
7. a koosolekul toimusid kaebaja ja vastustaja informaalsed läbirääkimised. Koosoleku protokolli on märgitud 3 otsust: linn on seisukohal, et paigaldada tuleb suletud piire; alternatiivse lahendusena küsib kaebaja tegevuskava koostajalt
8. nädalaks (juuli alguseks) seisukohta, kas hoonet võib piirata võrguga; linn väljastab uue haldusakti hiljemalt
9. nädala lõpuks. Seega andis linn informaalse lubaduse ettekirjutuse ümber​vaatamiseks pärast tegevuskava koostaja täiendavat seisukohta, kuid ei tunnistanud ettekirjutust koosolekul kehtetuks. Vastupidi, linn jäi sõnaselgelt piirde paigaldamise nõude juurde. Lubadus haldusmenetlus uuendada ega isegi haldusmenetluse uuendamine ei lõpeta haldusakti kehtivust.

§ 8lg 3 p-st 1 ei tulenenud seega sunniraha rakendamise keeldu.

12.

§ 8

lg 3 p 3 välistab sunnivahendi rakendamise, kui sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi. Kaebaja ja ringkonnakohtu hinnangul oli sunnivahendi rakendamine

1. juuni
2. a protokollist nähtuvalt täitekorralduse andmise ajal edasi lükatud. Kolleegium ei nõustu ka selle hinnanguga.
3. juuni
4. a protokollis ei ole sõnaselget otsust sunnivahendi edasilükkamise kohta. Kuna pooled leppisid kokku täiendavate otsuste ja toimingute tegemise
5. a juuli alguses, võib sellest välja lugeda kavatsuse mitte rakendada sunniraha sel piiratud ajavahemikul, mitte aga määramata aja jooksul. Koosoleku protokolli on märgitud ka linnaametniku seisukoht, et suletud piire tuleb paigaldada hiljemalt
6. juuliks
7. Kaebaja väide, et koosolekul arutati ka teiste võimalike tähtaegade üle, ei ole asjakohane. Kaebaja jätab tähelepanuta, et ettekirjutuse täitmise tähtaeg ei sõltunud tema nõusolekust, vaid selle sai määrata linn ühepoolselt. Protokollist ei nähtu, et linn oleks nõustunud ettekirjutuse täitmisega hiljem kui
8. juulil
10. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei täitnud linn lubadust anda ohu kõrvaldamiseks uus haldusakt ning sellega tekkis õiguslikult ebaselge olukord, arvestades ka vastustaja mittenõustumist ettekirjutuse kohta tehtud kohtuotsuse põhjendustega. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kaebaja jaoks arusaadav, mida ta pidi ettekirjutuse täitmiseks tegema, ning sellises olukorras ei täida sunniraha enda eesmärki.
11. Kolleegium meenutab asjas nr 3-3-1-72-14 väljendatud seisukohta, et sunniraha rakendamine on kaalutlusotsus ja selle tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (p 14). Kui ettekirjutusest tulenevad adressaadi kohustused on ebaselged, võib see põhimõtteliselt kujutada endast mõjuvat põhjust ettekirjutuse täitmata jätmiseks ning sunniraha rakendamine ei pruugi sellisel juhul olla proportsionaalne.
12. Praegusel juhul ei tekitanud halduskohtu otsus ettekirjutuse kohta ega vastustaja käitumine eraldi ega koostoimes kolleegiumi hinnangul sellist ebaselgust ettekirjutuse täitmise ulatuse ja viisi suhtes, mis oleks õigustanud ettekirjutuse täitmata jätmist.
13. Ettekirjutuses kohustati kaebajat "takistama suletud piirdega juurdepääsu" ehitisele ohtliku tsooni ulatuses. Halduskohus tegi asjas nr 3-13-1848 järelduse, et ettekirjutusest ei tulene kohustust piirata ala tingimata just piirdeaiaga. Kohus mainis küll, et maa-alasid on põhimõtteliselt võimalik piirata ka nt võrgu, heki või lindiga, kuid otsusest ei ole välja loetav seisukoht, et kõik need vahendid sobivad tingimusteta
14. aprilli
15. a ettekirjutuse täitmiseks. Kaebaja pidi ettekirjutuse täitmisel arvestama selle aluseks olevat ehitusseadustiku v.r § 29 lg 1 p
16. Sellest sättest tulenes kaebaja kohustus takistada juurdepääs varisemisohtlikule või muude lagunemistunnustega ehitisele kuni selle lammutamiseni või korrastamiseni. Seega pidi kaebaja ettekirjutuse täitmiseks mitte ainult paigaldama kas piirdeaia või muu suletud piirde, vaid selle abil ka takistama tõhusalt kõrvaliste isikute juurdepääsu kinnistule. Teoreetilised arutlused selle üle, millised piirdevahendid oleksid piirdeaia asemel praegusel juhul veel kõne alla tulnud ja kas vastustaja oleks neid ettekirjutuse nõuetekohase täitmisena aktsepteerinud, on ainetud. Pole vaidlust selle üle, et kaebaja polnud täitekorralduse andmise seisuga paigaldanud hoone ümber ühtegi suletud piiret ega olnud takistanud mingil moel juurdepääsu aidahoonet ümbritsevale ohtlikule tsoonile. Asjakohaselt on täitekorralduses märgitud, et kaebaja polnud täitekorralduse tegemise ajaks paigaldanud seintele isegi võrku, mis pidi tema enda väitel välistama hoone varisemise.
17. Ettekirjutuses oli paigaldatava piirde kauguseks märgitud üldiselt 2 m ning edelanurga juures 12 m hoonest.
18. juuni
19. a protokolli on märgitud, et vastustaja nõustus vähendama neid kaugusi 1 ja 6 meetrini. Kolleegiumi hinnangul ei kujuta protokoll endast ettekirjutuse muudatust, kuid see kajastab vastustaja lubadust aktsepteerida ettekirjutuse täitmist kaebajale soodsamal viisil. Vastustaja niisugust lubadust ei saa käsitada mõjuva põhjusena ettekirjutuse täitmata jätmiseks. Küsimus, kas vastustaja lubadus lõi kaebajale õigustatud ootuse, oleks asjakohane siis, kui kaebaja oleks ettekirjutuse täitnud protokollile vastavalt, ent vastustaja oleks nõudnud sellest hoolimata sunniraha tasumist. Kaebaja ei täitnud ettekirjutust ei ettekirjutuses ega protokollis kajastatud tingimustel. Vastustaja pole andnud lubadust, et kaebaja võib jätta ettekirjutuse üldse täitmata. Kui kaebaja ei pidanud usaldusväärseks vastustaja lubadust leppida kaugustega 1 m ja 6 m, oleks tulnud piire paigaldada ettekirjutuses toodud tingimustele vastavalt.
20. Kolleegium märgib, et uue haldusakti andmise lubaduse täitmata jätmine ilma täiendavate selgitusteta ei vasta heale haldustavale, kuid nõustub vastustajaga, et see minetus ei andnud alust jätta kehtiv ettekirjutus täitmata. Kui kaebaja nägi, et lubatud tähtaja jooksul ei ole vastustaja uut haldusakti andnud, pidi ta mõistma, et ettekirjus on jätkuvalt jõus või vähemalt küsima vastustajalt selgitusi õigusliku olukorra kohta. Ta ei võinud eeldada, et ettekirjutuse täitmist talt enam ei nõuta.
21. Kaebaja on ettekirjutuse täitmata jätmist põhjendanud ka Muinsuskaitseametile
22. septembril 2014 esitatud rahataotlusega, milles ta mh palus hoone piiramiseks raha riigieelarvest. Kolleegium rõhutab, et ehitise ohutuse tagamine on seadusest tulenev omaniku kohustus ning riigilt raha taotlemine ei lükka edasi selle kohustuse täitmist. Kaebaja taotlus ei takistanud seega sunniraha rakendamist.
23. Eeltoodu tõttu tuleb kassatsioonkaebus rahuldada, ringkonnakohtu otsus tühistada ja jõusse jätta halduskohtu otsus (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 4). Kautsjon tuleb vastustajale tagastada (HKMS § 107 lg 4) ning muud apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetlus​kulud jätta menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1).