Obsah (16)

§ 45§ 108§ 123§ 101§ 103§ 94§ 149§ 158§ 130§ 31§ 35§ 36§ 10§ 146§ 8§ 153

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-68-16 7. detsember 2016 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Peeter Jerofejev, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, A

) § 45 alusel

1. veebruaril 2016, kuna sel päeval tehtud Pärnu Maakohtu määrusega kuulutati välja E OÜ pankrot.
2. Pankrotiavalduse E OÜ vastu esitas OÜ M, kes omandas
3. oktoobril 2015 A OÜ-lt E OÜ vastu nõude suurusega 65 185 eurot koos kõrvalkohustustest tulenevate õigustega. Pankrotimenetluses väidetakse, et see nõue tekkis, kuna A OÜ tasus
4. ja
5. juulil 2015 E OÜ-le ettemaksuarvete eest kokku 65 194 eurot 2 senti, kuid kaupa vastu ei saanud. Kohtueelses menetluses kogutud tõendid näitavad, et kuigi
6. ja
7. juulil 2015 kanti A OÜ pangakontolt E OÜ pangakontole ettemaksuarvetele viidates 65 194 eurot 2 senti, ei ole nende äriühingute juhatuse liikmed tehingust ega ülekannetest teadlikud. Tegelikult tegid kõnealused ülekanded kuritegeliku ühenduse liikmed. E OÜ pangakontole kanti kuritegelikust tegevusest pärinevat raha, mille kohta koostati näilikud ettemaksuarved ja hinnapakkumised. Ülekantud raha eest mingit kaupa vastu ei oodatud. E OÜ pangakontole kantud raha kasutati kuritegeliku ühenduse liikmete huvides.
8. Kuritegeliku ühenduse liikmetel, täpsemalt V. U-l oli juurdepääs nii A OÜ kui ka E OÜ pangakontodele, ta sai teha nendelt kontodelt ülekandeid, samuti koostada äriühingute nimel võltsarveid ja muid dokumente.
9. ja
10. juuli
11. a ülekanded, millele pankrotiavalduses nimetatud A OÜ nõue tugineb, on tehtud IP-aadressilt, mille järjepidevaks kasutajaks on kuritegeliku ühenduse kontrolli all tegutsev C OÜ. Nii see IP-aadress kui ka äriühing on seotud kahtlustuse kohaselt kuritegelikku ühendusse kuuluva V. U-ga. E OÜ juhatuse liikmed ei juhtinud äriühingu majandustegevust ega teadnud, et E OÜ tehinguid teeb. Osaühingu dokumendid ja juurdepääsu pangakontodele andsid nad üle A. G-le. Muu hulgas ei teadnud E OÜ juhatuse liikmed ettemaksuarvete ega muude kõnealuse tehinguga seotud dokumentide koostamisest. Need dokumendid on koostanud kuritegeliku ühenduse liikmed, eelduslikult kahtlustatav V. U., selleks, et muuta kuritegelikust tegevusest pärineva raha ülekandmine näilikult legaalseks ja varjata, et raha võeti pangakontodelt välja kuritegeliku ühenduse liikmete huvides.
12. E OÜ-l ei olnud
13. a juunist septembrini majandustegevust. V. U. kasutuses olnud kontori läbiotsimise hetkel olid V. U. sülearvutis internetibrauseris avatud yyyyy.yyyyy.yy, zzzzzzzzzz.zzzz, wwwww.wwww meilikontod. Kontori läbiotsimisel leiti sealt nii A OÜ-le kui ka E OÜ-le väljastatud PIN-kalkulaatorid internetipanga kasutamiseks, mõlema äriühingu raamatupidamisdokumente (arved, saatelehed), samuti templid A OÜ juhatuse liikme allkirjaga ja E OÜ juhatuse liikme allkirjaga ning E OÜ tempel kirjega "makstud sularahas". A OÜ juhatuse liikme ütluste kohaselt lasi ta teistel isikutel kasutada A OÜ pangakontosid, andes kahtlustatav A. Vainikule üle osaühingu pangakonto PIN-kalkulaatori ja pangakaardi.
14. Kuna E OÜ (pankrotis) sai pangakontol oleva raha kuriteo toimepanijate arvel, on jätkuvalt alus see raha konfiskeerimise tagamiseks arestida. Ühtlasi on põhjendatud kahtlus, et riigi konfiskeerimisnõude täitmine võib vara arestimata osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. A OÜ ja E OÜ vahelised tehingud olid näilikud. A OÜ poolt
15. oktoobril 2015 loovutatud nõue ei ole tegelik. Kuritegeliku päritoluga E OÜ (pankrotis) raha võidakse pankrotimenetluses alusetult välja maksta. Maakohtu määrus
16. Harju Maakohtu
17. aprilli
18. a määrusega arestiti laiendatud konfiskeerimise tagamiseks E OÜ (pankrotis) pangakontol olev raha 42 735 eurot 3 senti.
19. Maakohus leidis, et prokuratuuri taotluses kirjeldatud kuriteokahtlus on piisavalt põhjendatud. Samuti on põhjendatud alus arvata, et E OÜ (pankrotis) pangakontol olev raha on saadud näilike tehingute tulemusena ja täielikult omandatud kuriteo toimepanijate arvel ehk kuritegeliku ühenduse liikmete tegevuse tulemusena.
20. Kuigi Harju Maakohtu
21. oktoobri
22. a määrusega arestiti laiendatud konfiskeerimise tagamiseks E OÜ pangakontol XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX olev raha 44 298 eurot 50 senti, lõppes see arest

§ 45alusel 29.

veebruaril 2016, sest sel päeval tehtud Pärnu Maakohtu määrusega kuulutati OÜ M avalduse alusel välja E OÜ pankrot. Prokuratuuri taotluses osutatud asjaolud annavad alust arvata, et hinnapakkumised ja ettemaksuarved, millele OÜ M omandatud A OÜ nõue E OÜ vastu tugineb, on näilikud. E OÜ pangakontole kanti kuritegelikust tegevusest pärinevat raha ja E OÜ pangakontole kantud raha kasutati kuritegeliku ühenduse liikmete huvides. Ettemaksuarved ja muud tehinguga seotud dokumendid on koostanud kuritegeliku ühenduse liikmed selleks, et muuta kuritegelikust tegevusest pärinev raha näilikult legaalseks. Nii E OÜ kui ka A OÜ pangakontosid kasutasid kuritegeliku ühenduse liikmed kuritegeliku raha edasikandmiseks ja sularaha väljavõtmiseks. Määruskaebus

1. Harju Maakohtu
2. aprilli
3. a määruse peale esitas määruskaebuse kolmanda isiku E OÜ (pankrotis) pankrotihaldur, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja E OÜ (pankrotis) pangakonto aresti alt vabastamist. Ringkonnakohtu määrus
4. Tallinna Ringkonnakohtu
5. mai
6. a määrusega tühistati Harju Maakohtu määrus ja E OÜ (pankrotis) pangakontol olev raha 42 735 eurot 3 senti vabastati aresti alt.
7. Ringkonnakohus märkis, et vaidlustatud kohtumääruse motiivid kattuvad valdavalt nendega, mis on toodud E OÜ pangakonto arestimise kohta tehtud Harju Maakohtu
8. oktoobri
9. a määruses. Pärnu Maakohtu
10. veebruari
11. a määrusega kuulutati välja E OÜ pankrot.

§ 45

sätestab, et enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest lõpeb pankroti väljakuulutamisega. Seega lõppes Harju Maakohtu 8. oktoobri 2015. a määrusega E OÜ (pankrotis) pangakontole seatud arest. 18.

§ 108

lg 1 kohaselt muutub pankrotimääruse alusel võlgniku vara pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks.

§ 123lg 1 kohaselt ei kuulu pankrotivara hulka esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kar

S § 85 lg 1 järgi läheb konfiskeerimisotsuse jõustumisel küll konfiskeeritud vara omandiõigus automaatselt üle riigile, kuid E OÜ (pankrotis) vara osas ei ole konfiskeerimisotsuse tegemiseni jõutud. Praegu pole riigil E OÜ (pankrotis) vastu nõuet. Seega puudub õiguslik alus eeldatavalt konfiskeeritava vara pankrotivarast välistamiseks. 19. KrMS § 142 lg 10 sätestab, et vara arestimist ei kohaldata seaduses sätestatud varale, millele ei või täitedokumentide järgi sissenõuet pöörata. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 51 lg 1 kohaselt lõpeb täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega. Seega ei saa pankrotivarale sissenõuet pöörata. Lisaks ei oleks

§ 45

eesmärgiga kooskõlas olukord, kus pärast pankroti väljakuulutamist kohaldatakse pankrotivarale uus arest samadel alustel. 20. Kogutud tõendid annavad aluse kahtluseks, et E OÜ (pankrotis) pangakontot kasutasid kuritegeliku ühenduse liikmed ja osaühingu pangakontole kantud raha pärines valdavas osas väidetavate maksukuritegude toimepanemisega seotud äriühingutelt. Samuti on kahtlus, et A OÜ, kes väidetavalt loovutas nõude OÜ-le M, oli kahtlustatavate kontrolli all. Samas ei anna ka need asjaolud seaduse kohaselt alust pankrotivara arestida. 21.

§ 101

lg-st 1 nähtub, et haldur on kohustatud enne nõuete kaitsmise koosolekut kontrollima esitatud nõuete põhjendatust ja nõuet tagavate pandiõiguste olemasolu.

§ 103

lg 2 järgi loetakse nõue ja nõude rahuldamisjärk ning nõuet tagav pandiõigus tunnustatuks, kui sellele ei vaidle nõuete kaitsmise koosolekul vastu haldur ega ükski võlausaldaja. Kui selleks on alust, on haldur kohustatud nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või pandiõigusele vastu vaidlema. Prokuratuuri esile toodud asjaolud võivad olla aluseks halduri vastuväitele võlausaldaja nõude tunnustamisel, misjärel hindab nõude põhjendatust võlausaldaja hagi alusel kohus pankrotimenetluses.

1. Samas märkis ringkonnakohus, et kehtiv seadus raskendab kriminaaltulu konfiskeerimist ja võimaldab suunata kriminaaltulu tsiviilkäibesse. Korda, mille kohaselt lõpetab pankroti väljakuulutamine konfiskeerimise tagamiseks seatud aresti, on võimalik kuritarvitada. Ei ole otstarbekas, et vaidlus kriminaaltulu varjamise kahtlusega nõuete üle toimub paralleelselt kriminaalmenetlusega pankrotimenetluses. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Prokuratuuri määruskaebus
2. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a määruse jõustamist.
5. Määruskaebuse esitaja hinnangul leidis ringkonnakohus ekslikult, et pankrotivara ei saa kriminaalmenetluses arestida. Ringkonnakohus ei arvestanud seaduse tõlgendamisel laiendatud konfiskeerimise olemust ja eesmärki. KarS § 832, mis on hilisem säte kui

§ 45

, teenib eesmärki kärpida kurjategijate tulubaasi ja takistada kriminaaltulu imbumist legaalsesse majandustegevusse. Seadusandja tahte ja avalike huvidega ei ole kooskõlas olukord, kus vara, mille puhul esinevad laiendatud konfiskeerimise alused, on võimalik muuta pankrotivaraks ja võlausaldajatele välja jagada. Seda eriti olukorras, kus on alust kahelda võlausaldaja nõude põhjendatuses. Kui asuda seisukohale, et pankrotivara ei saa kriminaalmenetluses arestida, tekib olukord, kus kunstlikult tekitatud pankrotimenetluse abil on võimalik ebaseadusliku päritoluga raha legaliseerida, jagades selle võlausaldajatele. Sellisel juhul võib arestitud vara jõuda pankrotimenetluse tulemusel tagasi süüdlase mõjualasse. 25. Kriminaaltulu konfiskeerimise eesmärgi olulisust kinnitab ka see, et KarS § 85 lg 1 ja § 832 annavad konfiskeerimisotsuse jõustumisel riigile pankrotimenetluses absoluutse eelisseisundi võrreldes muude võimalike võlausaldajatega. Konfiskeerimise korral ei pea riik esitama pankrotihaldurile isegi vara pankrotivarast välistamise taotlust, sest KarS § 85 lg-s 1 sätestatu on käsitatav

§ 123lg-s 3 nimetatud erandina.

26. Seadusandja tahtega ei ole kooskõlas olukord, kus kohtueelses menetluses laiendatud konfiskeerimise tagamiseks seatud arest

§ 45alusel lõpeb. Formaalselt see nii kahjuks on. Samas ei keela Kr

MS § 142 pärast pankroti väljakuulutamist vara uuesti arestida. KrMS § 142 lgs 10 sätestatud piirang käib sellise vara kohta, mis peab jääma isikule kasutamiseks. Mittearestitavate esemete loetelu on toodud TMS §-des 66–67, 112 ja 131–

1. E OÜ (pankrotis) pangakontol olev raha ei ole käsitatav osutatud sätetes nimetatud varana, mistõttu saab selle arestida. Pankrotiseadusest ei tulene, et pärast pankroti väljakuulutamist oleks aresti kohaldamine mõnes teises menetluses välistatud.
2. Juhul, kui kriminaalmenetluses ei saa pankrotivara arestida, on riik sunnitud esitama võlausaldajana pankrotimenetluses tingimusliku konfiskeerimisnõude

§ 94lg 1 alusel.

E OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses riik nii toimiski. Selline lahendus on aga problemaatiline. Tulenevalt

§ 94

lg 1 teisest lausest lisatakse nõudeavaldusele selles nimetatud asjaolusid tõendavad dokumendid. Praegusel juhul on tegemist kohtueelses menetluses oleva kriminaalasja materjalidega. Tõendite ennatlik avaldamine võib kriminaalmenetlust oluliselt kahjustada. Liiatigi on riigi positsioon pankrotimenetluses teiste võlausaldajate kõrval kehvem, kuna tingimusliku nõude korral kohalduvad

§-s 152 ette nähtud tähtajad. Kriminaalasjad, mille esemeks on maksukuriteod ja kuritegeliku ühenduse tegevus, on üldjuhul keerukamad ja nende menetlemine ajamahukas. Seega võib riigi tingimusliku konfiskeerimisnõude rahuldamine pankrotimenetluses muutuda tulemusetuks. Samuti võib tekkida olukord, kus riigil on vaja esitada pankrotimenetluses hagi oma nõude tunnustamiseks. Olukord, kus prokurörid hakkavad KrMS § 30 lg-st 1 tulenevate ülesannete kõrvalt pankrotimenetlustes riiki esindama ja on sunnitud esitama kriminaalmenetluses kogutud tõendeid pankrotimenetluses, ei ole kooskõlas riigi kriminaalpoliitiliste eesmärkidega. Vastus määruskaebusele

1. Kolmanda isiku E OÜ (pankrotis) esindaja palub jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja prokuratuuri määruskaebuse rahuldamata.
2. Kolmanda isiku esindaja on seisukohal, et kehtiv õigus ei võimalda pankrotivara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks arestida. KrMS § 142 lg 10 kohaselt ei ole võimalik arestida vara, millele ei saa sissenõuet pöörata. Vara, millele ei saa sissenõuet pöörata, on ka pankrotivara. TMS § 51 lg 1 kohaselt lõpeb täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega.

§ 108

lg 1 kohaselt muutub pankrotimääruse alusel võlgniku vara pankrotivaraks.

§ 149

kohaselt võib pankrotivara suhtes läbi viia täitemenetluse (koos vara arestiga) üksnes massikohustuse täitmiseks. 30. Pankrotivara arestimine toob endaga kaasa

§-s 158 sätestatud tagajärjed, kuna kogu pankrotivara arestimise korral pole pankrotihalduril võimalik võlausaldajate nõudeid rahuldada ega pankrotimenetlust läbi viia. Kui halduril puudub võimalus käsutada pankrotivara, ei saa ta ka teha pankrotimenetluse läbiviimiseks vajalikke toiminguid ja kanda sellega kaasnevaid kulusid.

§ 158

kohustab haldurit teatama kohtule viivitamatult pankrotivara mittepiisavusest ja tegema pankrotiseaduse toimingud pankrotimenetluse raugemiseks, kui pankrotivara arestimine oleks kehtiv ja seaduspärane. Seega tingib pankrotivara arestimine pankrotimenetluse raugemise. Sellega kaasneb

§ 130

kohaselt pankrotivõlgniku lõpetamine ja likvideerimine koos äriregistrist kustutamisega. Isiku äriregistrist kustutamine teeb aga võimatuks tema suhtes konfiskeerimisotsuse tegemise. 31. Praegusel juhul ei ole riigil ka konfiskeeritud vara pankrotivarast välistamise nõuet (

§ 123), sest E OÜ (pankrotis) vara ei ole konfiskeeritud. Kar

S § 85 lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritud vara omandiõigus riigile üle konfiskeerimisotsuse jõustumisel. 32. Prokuratuuri seisukoht, et riiki tuleks käsitada kui absoluutset eelisseisundit omavat võlausaldajat, ei rajane senisel kohtupraktikal. Seaduse mõttega ei saa olla kooskõlas olukord, kus riik rikastub konfiskeerimisotsuse adressaadiks mitteolevate võlausaldajate arvel ja võtab kogu pankrotivara endale. 33.

§ 45

eesmärgiga ei ole kooskõlas olukord, kus pärast pankroti väljakuulutamist kohaldatakse pankrotivarale uus arest samadel alustel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 34. Riigikohus põhjendab esmalt prokuratuuri määruskaebuse läbi vaatamata jätmist (I). Määruse II osas selgitab kolleegium obiter dictum'i korras kõigepealt seda, milline on

§ 45

mõju vara aresti kohaldamisele kriminaalmenetluses, osutades seejuures ka pankrotivõlgniku vara konfiskeerimise tagamise korra puudustele (A); lisaks juhib kolleegium tähelepanu vajadusele kontrollida võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaatide ja esemete ringi ammendavalt (B). Lõpuks lahendab kolleegium kolmanda isiku esindaja menetluskulude hüvitamise taotluse (III). I

1. Prokuratuuri määruskaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu määrust, millega tühistati maakohtu (eeluurimiskohtuniku) vara arestimise määrus ja jäeti prokuratuuri arestimistaotlus rahuldamata. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu sellise määruse peale ei saa määruskaebust esitada.
2. KrMS § 383 lg 1 sätestab, et määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud sama seadustiku § 385 kohaselt. KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada menetlustoiminguks loa andmise määruse peale, välja arvatud vahistamise ja vahistamisest keeldumise, riigi peaprokuröri taotluse alusel vahistamise tähtaja pikendamise või sellest keeldumise, väljaandmisvahistamise, isiku raviasutusse sundpaigutamise, vara arestimise, posti- või telegraafisaadetise arestimise, ametist kõrvaldamise, ajutise lähenemiskeelu kohaldamise ja alaealise kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli paigutamise või tema seal viibimise tähtaja pikendamise ja kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määrus.
3. Menetlustoiminguks loa andmise määrusena KrMS § 385 p 5 mõttes on käsitatav määrus, millega kohus lahendab menetlustoiminguks loa andmise küsimuse ehk vaatab läbi prokuratuuri taotluse menetlustoimingu määramiseks, mh nt KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise taotluse. KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel välistab määruskaebuse esitamise nii menetlustoimingut lubava kui ka sellest keelduva kohtumääruse peale. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. oktoobri
5. a määrus asjas nr 3-1-1-63-16, p 12.)
6. Samas on KrMS § 385 p-s 5 toodud loetelu menetlustoiminguks loa andmise määrustest, mida erandina saab määruskaebe korras vaidlustada. Seda erandite loetelu sõnastades on seadusandja aga selgelt eristanud ühelt poolt menetlustoimingut lubavaid (nt vahistamine, vahistamistähtaja pikendamine, isiku raviasutusse sundpaigutamine) ja teisalt menetlustoimingut keelavaid (vahistamisest keeldumine, vahistamistähtaja pikendamisest keeldumine) määruseid. Erinevalt vahistamisest ja vahistamistähtaja pikendamisest, mille puhul on vaidlustatava määrusena nimetatud nii menetlustoimingut lubavat kui ka sellest keelduvat määrust, on vara arestimise puhul KrMS § 385 p-s 5 vaidlustatava määrusena välja toodud üksnes vara arestimise, mitte aga arestimisest keeldumise määrus. Seega hõlmab vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 mõttes üksnes määrust, millega kohus lubab vara arestida (või kohaldada muid KrMS § 1414 lg-s 1 viidatud tagamisabinõusid). Seevastu määrus, millega kohus keeldub vara arestimiseks luba andmast, jättes prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata, ei ole vara arestimise määrus KrMS § 385 p 5 tähenduses. Sellise määruse vaidlustamist reguleerib KrMS § 385 p-s 5 ette nähtud üldreegel, mille kohaselt ei saa menetlustoiminguks loa andmise määruse peale määruskaebust esitada.
7. Ühtlasi ei ole määruskaebuse esitamine vara arestimisest keeldumise määruse peale lubatud mõne väljaspool kriminaalmenetluse seadustiku
8. peatükki asuva normiga (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. jaanuari
10. a määrus asjas nr 3-1-1-21-13, p 12), nagu see on – küll õigusselguse aspektist küsitaval moel – ette nähtud näiteks ajutise lähenemiskeelu kohaldamisest keeldumise määruse puhul (KrMS § 1411 lg 5) või alaealise mõjutusvahendite seaduses sätestatud mõjutusvahendi kohaldamisest keeldumise määruse korral (KrMS § 407).
11. Tõlgendus, mille kohaselt võimaldab KrMS § 385 p 5 vaidlustada üksnes vara arestimist lubavat, mitte aga sellest keelduvat kohtumäärust, on kooskõlas kõnealuse sätte üldise mõttega. Peamine põhjus, miks mõne menetlustoiminguks loa andmise määruse puhul on erandina ette nähtud võimalus eeluurimiskohtuniku määruse peale edasi kaevata, on menetlustoimingule allutatud isiku põhiõiguste riive intensiivsus. Ehkki osa menetlustoiminguks loa andmise määruste puhul on edasikaebevõimalus ette nähtud ka ülekaaluka avaliku huvi kaitseks, ei muuda see tõsiasja, et vaid menetlustoimingut lubava määrusega kaasneb menetlustoimingule allutatud isiku põhiõiguste riive, loa andmisest keelduva määrusega aga mitte. Seetõttu peab KrMS § 385 p-s 5 menetlusökonoomilistel kaalutlustel sätestatud keeld vaidlustada menetlustoiminguks loa andmise määruseid olema kaalukamalt põhistatud ja erandlikum just siis, kui määrusega lubatakse teha põhiõigusi riivav menetlustoiming. (Vt määrus asjas nr 3-1-1-63-16, p 14). Vara ekslik arestimata jätmine mõjutab kriminaalmenetlust ja muid avalikke huve eelduslikult vähem, kui näiteks isiku ekslik vahistamata jätmine.
12. Vara arestimisest keeldumise määrusena, mille peale ei saa KrMS § 385 p-s 5 sätestatud üldreegli kohaselt määruskaebust esitada, on käsitatav ka ringkonnakohtu määrus, millega tühistatakse vara arestimist lubav maakohtu määrus ja jäetakse prokuratuuri arestimistaotlus rahuldamata. Olukorras, kus määruskaebe korras ei ole vaidlustatav maakohtu otsustus vara arestimisest keeldumise kohta, poleks KrMS § 385 p 5 eesmärgiga kooskõlas ringkonnakohtu samasisulise otsustuse edasikaevatavus. Maakohus hindab kuriteokahtluse ja vara arestimise aluse olemasolu üksnes prokuratuuri taotluse ja sellele lisatud tõendite alusel. Seevastu ringkonnakohus kuulab määruskaebemenetluses esimese kohtuastmena ära mõlema poole argumendid (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. oktoobri
14. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 24). Samas on prokuratuurile tagatud võimalus tutvuda arestimisotsustuse adressaadi poolt määruskaebemenetluses esitatavate väidete ja neid kinnitavate tõenditega ning avaldada nende kohta arvamust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. juuni
16. a määrus asjas nr 3-1-1-5115, p 32). Järelikult on ringkonnakohtul märgatavalt paremad võimalused teha vara arestimise lubatavuse küsimuses põhjendatud otsustus. Sellises olukorras poleks millegagi põhjendatav, kui ringkonnakohtu määrus vara arestimisest keeldumise kohta oleks erinevalt maakohtu samasisulisest määrusest määruskaebe korras vaidlustatav.
17. Neil põhjustel asubki Riigikohtu kriminaalkolleegium kogu koosseisus seisukohale, et KrMS § 385 p 5 kohaselt ei saa määruskaebust esitada vara arestimisest keeldumise määruse peale, sh sellise määruse peale, millega ringkonnakohus on tühistanud vara arestimist lubava maakohtu (eeluurimiskohtuniku) määruse ja jätnud prokuratuuri arestimistaotluse rahuldamata. Kolleegium muudab sellega oma varasemat praktikat, mille kohaselt aktsepteeriti vara arestimisest keeldumise määruste vaidlustamist määruskaebe korras (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. novembri
19. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12 ja
20. novembri
21. a määrus asjas nr 3-1-1-124-13).
22. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 350 lg 2 p-st 2, § 383 lg-st 1 ja § 385 pst 5, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuratuuri määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu
23. mai
24. a määruse peale edasikaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. II
25. Pidades silmas KrMS § 390 lg 5 kolmandast lausest tulenevat Riigikohtu ülesannet tagada seaduse ühetaoline kohaldamine, selgitab kolleegium vaatamata määruskaebuse läbi vaatamata jätmisele obiter dictum'i korras järgmist. (A) 45.

§ 45

sätestab, et enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud arest lõpeb pankroti väljakuulutamisega. Vara aresti selline lõppemine langeb ajaliselt kokku pankroti väljakuulutamise (

§ 31

) muude õiguslike tagajärgedega.

§ 35

lg 1 p 1 kohaselt moodustub võlgniku varast pankroti väljakuulutamisega pankrotivara (

§ 108

) ning võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada läheb üle pankrotihaldurile (

§ 35lg 1 p 2 ja § 36 lg 1).

Ühtlasi kaotab füüsilisest isikust võlgnik õiguse teha tehinguid seoses pankrotivaraga; juriidilisest isikust võlgnik kaotab aga õiguse teha mis tahes tehinguid (

§ 35lg 1 p-d 3 ja 4).

Võlgniku poolt pärast pankroti väljakuulutamist tehtud pankrotivara hulka kuuluva eseme käsutustehing on tühine (

§ 36lg 2 esimene lause).

46.

§ 45

räägib võlgniku varale kohaldatud aresti lõppemisest üldiselt, tegemata erandeid lähtuvalt sellest, millises menetluses ja millisel eesmärgil võlgniku vara on arestitud. Seega lõpeb pankroti väljakuulutamisega

§ 45alusel ka selline arest, mida on pankrotivõlgniku varale kohaldatud Kr

MS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi või varalise karistuse tagamiseks. Vastupidine tõlgendus võiks muu hulgas tekitada küsimuse

§ 45vastavusest õigusselguse põhimõttele.

Kõrvalargumendina viitab kolleegium sellelegi, et praegu Riigikogu menetluses oleva karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (308 SE – Riigikogu XIII koosseis) seletuskirja lisas 4 on eelnõu algataja lähtunud ühemõtteliselt arusaamast, et

§ 45

alusel lõpeb ka kriminaalmenetluses (sh konfiskeerimise tagamiseks) võlgniku varale kohaldatud arest. 47. Eelmises punktis märgitu tähendab ühtlasi, et vara, mis on

§ 45

kohaselt aresti alt vabanenud ja kuulub pankrotivara hulka, ei saa vähemalt üldjuhul kriminaalmenetluses uuesti arestida.

§ 45

kaotaks mõtte, kui selle sätte alusel aresti alt vabanenud vara oleks võimalik enne pankrotimenetluse lõppu samal alusel uuesti arestida. Sellisel juhul oleks

§ 45ainukene tagajärg juba toimunud vara arestimise menetluse tarbetu kordamine.

Järelikult tuleneb

§-st 45 lisaks vara aresti lõppemise alusele ka pankrotivara arestimise keeld. 48. Riigikohus möönab, et võimaliku tulevase konfiskeerimisotsustuse adressaadi pankroti korral on konfiskeerimise tagamise võimalused kehtivas õiguses puudulikud ja

§ 45võimaldab kuritarvitusi.

Näiteks pole välistatud, et vältimaks arestitud vara konfiskeerimist, esitab isik, kes tegutseb varjatud kokkuleppel vara omanikuga, viimase vastu pankrotiavalduse, mille aluseks olev nõue (

§ 10lg 1) on näilik.

Sellises olukorras on pankrotiasja menetleva kohtu ja pankrotihalduri käsutuses olevad võimalused tuvastada võlausaldajana esineva isiku nõude näilikkus vaatamata

§ 10lg-s 4 ja § 101 lg-s 1 sätestatule üldjuhul piiratud.

Seda nii enne pankroti väljakuulutamist, aga ka hilisemas pankrotimenetluses. Arestitud vara omaniku pankroti väljakuulutamisega lõpeb

§ 45

järgi ka tema varale kohaldatud arest ja see vara muutub pankrotivaraks, mille arvel rahuldatakse pankrotimenetluses kõigi võlausaldajate nõuded ning kantakse pankrotimenetluse kulud. Riigil enne konfiskeerimisotsustuse jõustumist võlgniku vastu mingit nõuet ei ole (vt ka määruse punkt 52). Niiviisi võib konfiskeerimise tagamiseks arestitud ese või selle müügist saadud raha jõuda pankrotivarast tehtavate väljamaksetena võimaliku konfiskeerimisotsustuse adressaadiga seotud isikute, sh n-ö usaldusomaniku (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-2-1-80-05, p 22) kätte. Käsutuspiirangutest vabanenud vara on võimalik raskusteta edasi võõrandada või peita. Nii muutub selle konfiskeerimine faktiliselt ja mõnikord ka juriidiliselt võimatuks. Konfiskeerimise asendamise nõuet (KarS § 84) pankrotivõlgniku vastu ei saaks aga viimase maksejõuetuse tõttu suure tõenäosusega täita. Eelnevast järeldub, et n-ö kunstlikult tekitatud pankrotimenetlusega on võimalik muuta konfiskeerimine suhteliselt lihtsal moel võimatuks. See vähendab oluliselt KarS §-des 83–832 ette nähtud mõjutusvahendite tõhusust ja on vaevalt kooskõlas seadusandja eesmärkidega konfiskeerimise regulatsiooni kehtestamisel.
3. Vaatamata eelmärgitule leiab kolleegium, et üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa

§-s 45 sätestatud selget reeglit ignoreerida ka kriminaalmenetluses (sh konfiskeerimise tagamiseks) kohaldatud vara aresti puhul. Tegemist on pankrotivõlausaldajate kaitseks kehtestatud normiga, mis võib oluliselt mõjutada pankrotimenetluse kulgu ja tulemust. Seejuures oleks väär lähtuda

§ 45

tõlgendamisel eeldusest, et juhul, kui võlgniku vara on arestitud kriminaalmenetluses näiteks konfiskeerimise tagamiseks, on võlausaldaja pankrotiavalduses esitatud nõue näilik ja pankrotiavaldus ise suunatud konfiskeerimise nurjamisele. Menetluses, kus otsustatakse KrMS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel vara arestimine, ei saa pankrotivõlausaldaja nõude põhjendatust hinnata juba seetõttu, et võlausaldaja pole menetlusse kaasatud. 50. Samas on kolleegium seisukohal, et seadusandja võiks kaaluda pankrotivõlgniku vara konfiskeerimise tagamise korra, sh

§ 45muutmist.

Lisaks varem toodule juhib kolleegium tähelepanu veel järgnevale. 51. Algses redaktsioonis nägi

§ 45aresti lõppemise kõrval ette ka kohtuliku hüpoteegi lõppemise.

Pankrotiseaduse eelnõu (1085 SE – Riigikogu IX koosseis) seletuskirjas põhjendati kõnealuse sätte vajalikkust pankrotivõlausaldajate võrdse kohtlemise printsiibiga. Seletuskirjas märgiti, et "[k]ui lubada arestpandi või kohtuliku hüpoteegi omajal ka pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku vara suhtes oma õigusi teostada, siis tähendaks see väga paljudel juhtudel võlgniku sisuliselt varatuks muutumist ning seega pankrotimenetluse raugemist." Praeguseks on see argument aga vähemalt osaliselt oma tähenduse kaotanud, sest 1. jaanuaril 2006 jõustunud seadusega (RT I 2005, 39, 308) jäeti

§ 45tekstist välja sõnad "või kohtulik hüpoteek".

Seega enne pankroti väljakuulutamist võlgniku varale kohaldatud kohtulik hüpoteek pankroti väljakuulutamisel ei lõpe, vaid annab hüpoteegipidajale ka pankrotimenetluses põhimõtteliselt samasugused õigused nagu tavaline hüpoteek (vt ka nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-2-1-85-16, p 24). Pankrotivõlgniku kinnisasjale ühe võlausaldaja nõude tagamiseks seatud kohtulik hüpoteek annab sellele võlausaldajale teiste võlausaldajate ees samaväärse eelisseisundi ja vähendab ülejäänud pankrotivõlausaldajate nõuete rahuldamise tõenäosust samal määral nagu arestipandiõigus, mis tekib, kui võlgniku vallasvara selle ühe võlausaldaja nõude tagamiseks arestitakse (vt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 389 lg 1 teine lause ja TMS § 65 lg-d 2–5). Seega pankrotimenetluse raugemise vältimise ja ülejäänud võlausaldajate võrdse kohtlemise – s.t

§ 45

kehtestamisel deklareeritud eesmärgi saavutamise – seisukohalt pole üldjuhul sisulist erinevust, kas võlgniku vara on enne pankroti väljakuulutamist koormatud aresti või kohtuliku hüpoteegiga. Sellest hoolimata reguleerib seadus vara aresti ja kohtuliku hüpoteegi saatust võlgniku pankroti väljakuulutamise korral erinevalt. 52. Hindamaks, kas

§-s 45 sätestatud reegli säilitamine on de lege ferenda põhjendatud konkreetselt konfiskeerimise (KarS §-d 83–832) tagamiseks kohaldatud aresti puhul, väärib tähelepanu ka konfiskeerimise ja selle tagamise eripära. KarS § 85 lg 1 kohaselt läheb konfiskeeritud vara omandiõigus konfiskeerimisotsustuse jõustumisel üldjuhul automaatselt üle riigile (vt Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-2-3-12, p 53). Seega pärast pankrotivõlgnikult mingi eseme konfiskeerimist ei kuulu see ese enam võlgniku pankrotivara hulka, vaid riigile. Viimane saab konfiskeerimisega omandatud eseme

§ 123lg 1 alusel vara välistamise hagiga võlgniku pankrotivarast välja nõuda.

Kui ese pole säilinud, siis saab riik nõuda selle eest

§ 123

lg 4 ls 1 alusel hüvitist

§ 146

lg 1 p 1 sätestatud korras ehk enne seda, kui pankrotivarast hakatakse jaotise alusel pankrotivõlausaldajatele raha välja maksma. Erinevalt näiteks konfiskeerimise asendamisest (KarS § 84) ei teki riigil eseme konfiskeerimisel rahalist nõuet, mis oleks võimalik esitada pankrotiseaduse 5. peatükis ette nähtud korras. Konfiskeeritud eset välja nõudev riik ei ole

§ 123

lg 1 kolmanda lause kohaselt pankrotivõlausaldaja (

§ 8

lg 3) ja

§ 123

lg 1 teine lause ning § 146 annavad tema vara välistamise nõudele võrreldes pankrotivõlausaldajate nõuetega (

§ 153) eelisseisundi. Eelnevast järeldub, et Kr

MS § 1414 lg 1 ja § 142 alusel konfiskeerimise tagamiseks seatud vara arest tagab sisuliselt tingimuslikku vara pankrotivarast välistamise nõuet. Erinevalt juhtumist, kui vallasvara arestitakse mõne rahalise nõude tagamiseks, ei teki konfiskeerimise tagamise eesmärgil kohaldatava vara aresti puhul ka arestipandiõigust (vt TsMS § 389 lg 1 teine lause).

1. Pankrotivõlgniku vara konfiskeerimise tagamise kord peaks looma mõistliku tasakaalu konfiskeerimise tõhususe ja pankrotivõlausaldajate huvide vahel. Muu hulgas on oluline arvestada konfiskeerimisest tuleneva riigi nõude isepära, mis seisneb selles, et see ei teki konfiskeerimise aluseks olevate asjaolude esinemisel, vaid konfiskeerimisotsustuse jõustumisel. Samuti väärib tähelepanu seegi, et (võimalikust) konfiskeerimisest tuleneva riigi (tulevase) nõude positsioon pankrotivõlausaldaja nõuete taustal võib oleneda konfiskeerimise alusest. Nii näiteks ei peaks võlausaldajad saama kasu sellest, kui võlgniku vara on suurenenud kuriteo toimepanemise tulemusena. See võib õigustada süüteoga saadud vara konfiskeerimisest (KarS § 831) tulenevale nõudele pankrotivõlausaldajate nõuete ees teatava eelisseisundi andmist, välja arvatud juhul, kui võlausaldaja nõue tuleneb samast teost, mis on ka konfiskeerimise aluseks (eeskätt puudutab see samas kuriteos kannatanu nõudeid). Problemaatiline oleks aga näiteks süüteovahendi või vahetu objekti konfiskeerimisest tuleneva nõude eelistamine pankrotivõlausaldajate nõuetele. (B)
2. Prokuratuuri arestimistaotluses ja maakohtu määruses kajastatud asjaolude (vt määruse punktid 8–11 ja 14) taustal juhib kolleegium tähelepanu veel järgnevale. Kui prokuratuuril tekib põhjendatud kahtlus, et võlausaldaja nõue, millele tuginedes kuulutati välja konfiskeerimise tagamiseks arestitud vara omaniku pankrot, on ka ise omandatud kriminaaltuluna või selle arvel, tuleb täiendavalt kontrollida, kas võib eksisteerida alus selle nõude konfiskeerimiseks võlausaldajalt näiteks KarS § 831 lg 2 või § 832 lg 2 alusel (osutatud konfiskeerimise aluste kohta vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-4-16, p-d 31– 36 ja
5. märtsi
6. a määrus asjas nr 3-1-1-10-16). Jaatava vastuse korral peab menetleja kaasama võlausaldaja kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse ja hindama, kas on alust taotleda kohtult KrMS § 1414 kohaselt selle nõude konfiskeerimise tagamist, nt nõude arestimist KrMS § 142 lg 8 ja TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel või TsMS § 378 lg 1 p-s 4 ette nähtud tagamisabinõu kohaldamist. III
7. E OÜ (pankrotis) esindaja esitas Riigikohtule taotluse mõista riigilt tema esindatava kasuks menetluskuluna välja 864 eurot. Taotluse ja selle lisa kohaselt hõlmab see summa valitud esindajale makstud tasu käesolevas määruskaebemenetluses osutatud õigusteenuse eest. Esindajal kulus kriminaalasja materjalidega tutvumiseks 2 tundi ja prokuratuuri määruskaebusele vastuse koostamiseks 4 tundi. Õigusteenuse tunnitasu määr oli 120 eurot, millele lisandus käibemaks. Taotluse esitaja kinnitab, et E OÜ (pankrotis) ei ole käibemaksukohustuslane ega saa õigusteenuselt tasutud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata.
8. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud. KrMS § 187 lg 2 esimene lause sätestab, et kui määruskaebust ei rahuldata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. Määruskaebust, mille on esitanud prokuratuur kui riikliku süüdistuse esindaja (KrMS § 30 lg 1), tuleb käsitada riigi huvides esitatud määruskaebusena. Olukorraga, kus määruskaebust ei rahuldata, on KrMS § 187 lg 2 esimese lause tähenduses tegemist ka siis, kui määruskaebus jäetakse läbi vaatamata. Kuna kolleegium jätab prokuratuuri määruskaebuse läbi vaatamata, jäävad Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluse kulud riigi kanda.
9. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Arvestades asjaolu, et kolmas isik (tema pankrotihaldur) võttis endale advokaadist esindaja alles Riigikohtu menetluses, mistõttu esindaja polnud varem juhtumi asjaoludega kursis, ja pidades samuti silmas kriminaalasja keerukust ning määruskaebuse vastuse põhjendatuse astet, loeb kolleegium E OÜ (pankrotis) esindaja taotluses märgitud esindajatasu KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks. Järelikult tuleb see summa KrMS § 187 lg 2 esimese lause ja § 175 lg 1 p 1 alusel riigilt E OÜ (pankrotis) kasuks välja mõista. Hannes Kiris, Peeter Jerofejev, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Ants Kull, Saale Laos, Paavo Randma, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt)