← Eesti

3-2-4-1-16

RIIGIKOHUS ERIKOGU KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-4-1-16 Määruse kuupäev Tartu,

  1. detsember 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Indrek Koolmeister, Jaak Luik, Nele Parrest ja Tambet Tampuu Kohtuasi Pädeva kohtu määramine Menetluse alus Riigikohtus Tartu Maakohtu
  2. novembri
  3. a taotlus tsiviilasjas nr 216-9936 Asja läbivaatamine
  4. november
  5. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Tühistada Tartu Halduskohtu
  7. augusti
  8. a määrus haldusasjas nr 3-16-
  10. Saata asi Tartu Halduskohtule J. K kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. J. K (kaebaja) esitas
  12. juunil
  13. a Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Tartu Vangla tegevuse meditsiinilise abivahendi (tugikorseti) väljastamata jätmisel õigusvastaseks ning kohustada vanglat see väljastama. Kaebuse ja selle täienduste kohaselt avaldusid kaebajal vanglas olles seljavalud, mis vaatamata ravile ei möödunud. Kuna kaebajale on näidustatud tugikorsett, lasi ta selle endale vabaduses viibides valmistada. Uut vanglakaristust kandma asudes kaebajal seljavalud jätkusid ning ta pöördus vangla meditsiiniosakonna poole, et saada luba tugikorseti vanglasse saatmiseks.
  14. septembril 2015 anti kaebajale selleks luba, kuna meditsiiniosakonna arsti hinnangul on kaebajal selleks näidustus olemas. Kuna kaebajale valmistatud tugikorsett ei mahtunud maksikirja, pöördus ta uuesti vangla poole ja palus luba saada tugikorsett kokkusaamise või meditsiiniosakonna kaudu või panderolliga või muul viisil. Vangla direktor vastas
  15. juunil 2016, et kui seljavöö ei mahu maksikirja, väljastab selle vajadusel talle vangla. Vastuse kohaselt on vangla meditsiiniosakond
  16. mail 2016 kinnitanud, et kaebajal on meditsiiniline näidustus tugikorseti kandmiseks ja toetatakse selle vanglasse saatmist. Kaebaja pöördus uuesti vangla meditsiiniosakonda ning palus väljastada talle tugikorsett. Vangla meditsiiniosakond keeldus
  17. juunil 2016 tugikorsetti väljastamast, selgitades, et selle kandmine on meditsiiniliselt soovituslik ja vangla meditsiiniosakond toetab selle tellimist vabadusest. Vangla tagastas meditsiiniosakonna
  18. juuni
  19. a vastuse peale esitatud vaide vaideõiguse puudumise tõttu.
  20. Tartu Vangla vastuste kohaselt kohtunõuetele on kaebajal tugikorseti kandmine soovitatav, mitte kohustuslik ning vangla toetab selle saamist väljastpoolt vanglat. Lisaks on vanglaarst tugikorseti väljastamise otsustamisel osutanud tervishoiuteenust, mille üle tekkinud vaidlusi lahendab maakohus.
  21. Tartu Halduskohus tagastas kaebuse
  22. augusti
  23. a määrusega haldusasjas nr 3-16-1337 halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel pädevuse puudumise tõttu. Halduskohtu hinnangul keeldus vangla meditsiiniosakond vangla kulul kaebajale tugikorsetti väljastamast, kuna see ei ole talle meditsiiniliselt hädavajalik. Vangla meditsiiniosakonna
  24. juuni
  25. a keelduv vastus on vangistusseaduse (VangS) § 52 lg 2 alusel tehtud meditsiiniline otsustus, mitte haldusotsus. Tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe ja sellel alusel tekkinud vaidlused lahendatakse maakohtus. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas hõlmab ka tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite väljastamise otsustamist. Seetõttu ei ole kaebaja ja vangla vahel tekkinud vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses ning kaebaja peab pöörduma hagiavaldusega maakohtusse.
  26. Kaebaja esitas
  27. juunil 2016 Tartu Maakohtule Eesti Vabariigi vastu hagi, milles palus kohustada vangla meditsiiniosakonda väljastama hagejale tugikorsett. Hagi on esitatud samadel põhjendustel, kui
  28. juunil 2016 halduskohtusse esitatud kaebus.
  29. Tartu Maakohus jättis
  30. novembri
  31. a määrusega tsiviilasjas nr 2-16-9936 hagi menetlusse võtmata ning saatis asja Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule pädeva kohtu määramiseks. Maakohtu määruse kohaselt tekib vanglas meditsiinilise abivahendi kinnipeetavale väljastamisel või sellest keeldumisel vangla ja kinnipeetava vahel avalik-õiguslik suhe, millest tekkinud vaidlus lahendatakse HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtus. Maakohus leidis, et kuigi tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib riigi ja kinnipeetava vahel üldjuhul eraõigussuhe, ei põhine praegune vaidlus eraõigussuhtes tervishoiuteenuse osutamisel. Ambulatoorse ravi korral ei ole patsiendile raviks vajaliku meditsiinilise abivahendi andmine üldjuhul osa tervishoiuteenuse osutamisest (võlaõigusseaduse (VÕS) § 758 lg 1). Tervishoiuteenuse osutamine piirdub abivahendi andmisel eelkõige abivahendi kasutamise vajaduse kindlakstegemise ja patsiendi nõustamise ning vajadusel abivahendi saamiseks dokumentide koostamisega. Vangla ja kinnipeetava vaheline meditsiinilise abivahendi väljastamise suhe erineb eraisikute vahelisest meditsiinilise abivahendi saamise suhtest. Riigil on VangS § 491 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse
  32. detsembri
  33. a määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord" (määrus nr 330) § 2 lg-st 3, lisast 2 ja § 3 lg-st 2 tulenev kohustus tagada kinnipeetavale meditsiinilised abivahendid (mh tugikorsett), sh võtta temalt üle meditsiinilise abivahendi eest tasumise kohustus. Eraõiguslikul isikul ei oleks samas olukorras kohustust isikule meditsiiniliste abivahendite olemasolu tagada ega temalt selle eest tasu maksmise kohustust üle võtta. Eraõigussuhetes on isikul võimalik tagada endale meditsiiniline abivahend eelkõige sõlmides ise selleks võõrandamise või kasutamise leping, mis on üldjuhul tasuline, ning isik vabaneb tasumiskohustusest üksnes avalik-õiguslike sätete alusel (nt sotsiaalhoolekande seaduse § 46 jj, ravikindlustuse seaduse § 48 jj). Eeltoodud järeldust ei muuda asjaolu, et meditsiinilise abivahendi väljastamise otsustab vangla tervishoiutöötaja. Kuna vangla tervishoiutöötaja valib meditsiinilise abivahendi mh raha otstarbekast kasutamisest lähtudes, mis ei ole seotud isiku tervisega, on abivahendi väljastamise otsus haldusotsus, mille üheks eelduseks on meditsiiniline otsus. ERIKOGU SEISUKOHT
  34. Erikogul tuleb lahendada küsimus, kas kinnipeetavale meditsiinilise abivahendi väljastamisest keeldumise tõttu tekkinud vaidluse lahendamine on maa- või halduskohtu pädevuses.
  35. Nii halduskohus kui ka maakohus on õigesti leidnud, et tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe (vt nt Riigikohtu erikogu
  36. aprilli
  37. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9). Kohtud on aga eri meelt selles, kas tervishoiuteenuse osutamine vanglas hõlmab tervishoiuteenuse osutamiseks vajalike meditsiiniliste abivahendite väljastamise otsustamist.
  38. Tervishoiuteenus on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 esimese lause kohaselt tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. VÕS § 758 lg 1 tähenduses on tervishoiuteenus tegevus tervishoiuteenuse osutamise lepingu täitmisel, s.o eelkõige patsiendi arstiteaduse reeglite järgi tema tervise huvides läbivaatamine, patsiendi teavitamine, nõustamine ja ravimine või muu tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevus. Nende normidega on kooskõlas maakohtu seisukoht, et tervishoiuteenuse osutamiseks on eelkõige nt abivahendi kasutamise vajaduse hindamine ja patsiendi nõustamine.
  39. Halduskohus on ekslikult leidnud, et kaebaja esitas kaebuse vangla meditsiinilise otsuse peale. Kaebaja on vaidlustanud vangla meditsiinilise abivahendi väljastamisest keeldumise kohta tehtud haldusotsuse. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et tugikorseti väljastamisest keeldumise aluseks on meditsiinilise vajaduse puudumine. Vangla ei ole kaebajal selleks meditsiinilise vajaduse puudumist sõnaselgelt esile toonud. Haldusasja materjalid, millele tugines ja mida hindas ka maakohus, kinnitavad meditsiinilise vajaduse olemasolu. Eeltoodud järeldust ei muuda asjaolu, et vangla erinevate vastuste sõnastus on vastuoluline, ebamäärane, lakooniline ning pidevalt muutunud. Seega ei vaielda kaebaja meditsiinilise vajaduse üle kasutada tugikorsetti.
  40. Maakohus on põhjendatult leidnud, et vangla ja kinnipeetava vaheline abivahendi väljastamise suhe erineb abivahendi saamisest eraõigussuhtes, sest vanglal on VangS § 491 lg 1 ja määruse nr 330 § 2 lg 3, lisa 2 ja § 3 lg 2 alusel kohustus tagada kinnipeetavale riigieelarvest rahastatavad meditsiinilised abivahendid. Kuna kaebaja ei vaidlusta vanglaarsti meditsiinilist otsust abivahendi vajalikkuse kohta ja abivahendi väljastamise otsustamine vanglas on haldusotsus, on maakohus õigesti leidnud, et vaidlus ei põhine eraõigussuhtes tervishoiuteenuse osutamisel.
  41. Eelnevast tulenevalt leiab erikogu, et asi tuleb lahendada halduskohtumenetluses. Halduskohus peab otsustama kohustamiskaebuse menetlusse võtmise ja selle menetlemisel hindama vangla keeldumise sisulist õiguspärasust. Seetõttu tühistab erikogu halduskohtu
  42. augusti
  43. a määruse asjas nr 3-16-1337 ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks halduskohtule. Priit Pikamäe, Indrek Koolmeister, Jaak Luik, Nele Parrest, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.