Obsah (8)

§ 1§ 115§ 127§ 1018§ 3§ 1022§ 1024§ 139

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-65-16 Otsuse kuupäev Tartu, 20. detsember 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn J

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on õige maakohtu seisukoht, et kostja astus Goldstari ja Amberstari juhatusest tagasi

1. juulil 2010, esitades sellekohase avalduse äriühingute ainuosanikuks olevale võlgnikule, ja andis samal päeval võlgnikule üle ka äriühingute vara. Võlgnik on seda allkirjaga kinnitanud. Seega ei ole kostja oma juhatuse liikme kohustusi rikkunud. Põhjendamatu on hageja väide, et vara tulnuks anda üle pankrotihalduri nimetatavale uuele juhatuse liikmele, mitte võlgnikust osanikule. Ajal, mil kostja juhatusest tagasi astus ja vara võlgnikule kui ainuosanikule üle andis, ei olnud J. Silm veel äriühingute uus juhatuse liige ja seega ei saanud kostja vara ega dokumente talle üle anda. Kostja esitas avalduse äriühingute juhatuse liikme kohalt tagasiastumiseks õigele isikule, samuti andis ta õigele isikule üle äriühingute vara ja seega jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata. Kostja ei pidanud juhatuse liikme ametisuhte lõpetamiseks pöörduma tahteavaldusega võlgniku pankrotihalduri poole. Võlgniku pankroti väljakuulutamine ei võtnud võlgnikult ainuosaniku õigust võtta osaühingute nimel vastu otsuseid, mis ei seondu pankrotivaraga. Osaühingu juhatuse liikme tagasikutsumine ei puuduta pankrotivara. Kostja ei saa vastutada selle eest, mis toimus äriühingute varaga pärast seda, kui ta tagasi astus ja vara üle andis. Hageja väide, et kostja dokumentaalsed tõendid ja võlgniku ütlused on ebausaldusväärsed, on põhjendamata ja esitatud alles apellatsioonimenetluses ehk hilinenult. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega tühistada maakohtu otsus ja rahuldada hagi, või alternatiivselt saata asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et olukorras, kus võlgniku pankrotivara hulka kuuluvad osaühingu osad, teostab osaniku õigusi võlgnik, mitte aga pankrotihaldur. Samuti tuvastas ringkonnakohus ebaõigesti juhatuse liikme ametisuhte lõppemise
3. juulil
4. Amberstari ja Goldstari osad läksid pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist pankrotivara hulka ja haldurile läks üle ka osade valitsemise ja käsutamise õigus. Osade valitsemise õigus hõlmab nii juhatuse liikme tagasikutsumist kui ka muude osanikuõiguste teostamist (õigust saada teavet, õigust otsustada kasumi jaotamist, ühingu tegevuse lõpetamist jms). Ringkonnakohtu vastupidine seisukoht on vastuolus pankrotiseaduse (PankrS) § 35 lg 1 p-ga 1 ja § 36 lg-ga
5. Võlgnik ei saanud anda osanikuna kostjale nõusolekut juhatuse liikme kohalt tagasiastumiseks ja talle tehtud avaldus on tehtud valele isikule. ÄS § 184 lg 7 kohaselt peab isik juhatusest tagasi astumiseks teatama sellest teda sellele kohale määratud organile. Võlgniku pankroti ajal on selleks haldur. Haldur oleks seejärel pidanud nimetama uue juhatuse liikme, kes saanuks võtta vastu ühingu vara ja teha inventuuri. Vaid nii oleks olnud tagatud vara säilimine. Vara üleandmine selleks õigustamata isikule on juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine. Kostja ei ole tõendanud, et ta käitus korraliku ettevõtja hoolsusega, ja tema tegevuse tulemusena on Amberstari ja Goldstari vara vähenenud kokku 1 048 070 euro 95 sendi võrra.
6. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
7. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis
8. septembri
9. a määrusega asja lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule, kuna asja läbivaatamisel tekkisid Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelisel koosseisul põhimõttelist laadi eriarvamused PankrS § 35 lg 1 p 2, § 36 lg 1 ja § 124 lg-te 1 ja 2 tõlgendamisel. Samuti on vaja ühtlustada praktikat küsimuses, kas olukorras, kus isiku pankrotivara hulka kuulub äriühingu osalus, saab osaniku- või aktsionäriõigusi teostada pankrotivõlgnik või pankrotihaldur. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
11. Kolleegium käsitleb esmalt asjaolusid, mille üle pooled ei vaidle, ja vaidluse eset kassatsiooniastmes (I), pankrotihalduri õigusi pankrotivarasse kuuluva äriühingu osaluse valitsemisel (II), kostja ning Goldstari ja Amberstari vahelise õigussuhte tuvastamist (III), kostja võimalikku vastutust juhatuse liikmena (IV) ning tema võimalikku vastutust faktilise ühingujuhina (V). Seejärel annab kolleegium juhised asja uueks läbivaatamiseks ja teeb menetluslikud otsustused (VI). I
12. Pooled ei vaidle järgmiste asja lahendamise seisukohast oluliste asjaolude üle:
13. veebruaril 2008 kuulutati välja võlgniku pankrot; võlgniku pankrotivara hulka kuulusid Goldstari ja Amberstari osad; äriregistri andmetel oli kostja kuni
14. septembrini 2010 mõlema osaühingu juhatuse liige;
15. juulil 2010 esitas kostja võlgnikule kui Goldstari ja Amberstari ainuosanikule avalduse, milles märkis, et astub juhatuse liikme kohalt tagasi; samal päeval andis kostja võlgnikule üle mõlema osaühingu vara ja raamatupidamisdokumendid;
16. augustil 2010 omandas J. Silm enampakkumisel mõlema osaühingu osad;
17. septembril 2010 võttis J. Silm vastu mõlema osaühingu ainuosaniku otsused kostja juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise kohta; Goldstari ja Amberstari likvideerija on loovutanud osaühingute nõuded kostja vastu hagejale.
18. Kassatsiooniastmes on vaidluse keskne küsimus selles, kellel on õigus teostada osaühingu osaniku õigusi juhul, kui osanik on pankrotis. Hageja on seisukohal, et kostja kui Amberstari ja Goldstari juhatuse liige rikkus oma kohustusi sellega, et andis ühingute vara ja raamatupidamisdokumendid üle võlgnikust ainuosanikule, kuigi oleks pidanud andma need üle ainuosaniku pankrotihaldurile. Samuti leiab hageja, et kostja ei saanud juhatuse liikme kohalt tagasi astuda, esitades tagasiastumisavalduse pankrotivõlgnikust ainuosanikule, vaid oleks pidanud tagasiastumisavalduse esitama pankrotihaldurile, kes ainsana saanuks alates võlgniku pankroti väljakuulutamisest teostada võlgniku kui Goldstari ja Amberstari ainuosaniku õigusi. Kostja on seisukohal, et ta võis
19. juulil 2010 mõlema osaühingu juhatusest tagasi astuda, esitades selleks avalduse ainuosanikule. Samuti leiab kostja, et andes ainuosanikule üle mõlema osaühingu vara ja raamatupidamisdokumendid, ei ole ta oma kohustusi rikkunud. II
20. PankrS § 35 lg 1 p 2 kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega haldurile mh üle võlgniku vara valitsemise õigus. Sama sätestab PankrS § 36 lg 1, mille kohaselt läheb pankroti väljakuulutamisega võlgniku õigus pankrotivara valitseda ja käsutada üle pankrotihaldurile, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. PankrS § 108 lg 1 järgi muutub võlgniku vara pankrotimääruse alusel pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. Pankrotivara valitsemise mõiste sätestab PankrS § 124, mille lg 1 kohaselt peab haldur viivitamata pärast pankrotimääruse tegemist võlgniku vara valduse üle võtma ja asuma pankrotivara valitsema. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt seisneb pankrotivara valitsemine pankrotivara säilitamiseks ning pankrotimenetluse läbiviimiseks vajalike toimingute tegemises pankrotivaraga, samuti juriidilisest isikust võlgniku tegevuse juhtimises või füüsilisest isikust ettevõtja majandustegevuse korraldamises.
21. Seadus ei sätesta täpsemalt, milles seisneb pankrotivara valitsemine juhul, kui pankrotivaraks on pankrotivõlgnikule kuuluvad äriühingu osad või aktsiad, ja milliseid toiminguid võib pankrotihaldur äriühingu osaluse kui pankrotivara valitsemisel teha. Samuti ei täpsusta seadus, mida kujutab endast pankrotivaraks oleva osaühingu osa säilitamine ja milliseid toiminguid oleks pankrotihaldur osaühingu osa säilitamiseks õigustatud tegema. PankrS § 2 esimese lause järgi on pankrotimenetluse eesmärgiks muu hulgas võlausaldajate nõuete rahuldamine võlgniku vara arvel seaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise kaudu. Seega on halduril olukorras, kus pankrotivara hulka kuulub äriühingu osalus, eelkõige õigus korraldada äriühingu osaluse müüki. Kolleegium leiab, et lisaks äriühingu osaluse müügi korraldamisele teostab pankrotihaldur pankrotivõlgniku asemel ka kõiki osanikuõigusi, mis tähendab, et muu hulgas on halduril õigus hääletada osaniku asemel osanike pädevusse kuuluvate otsuste vastuvõtmisel (ÄS § 168). Pankrotivara valitsemise õiguse selline tõlgendus on põhjendatud asjaoluga, et pankrotivara valitsemise eesmärk on muu hulgas selle väärtuse säilimise tagamine ja üksnes osanikuõigusi teostades on pankrotihalduril kui osa valitsejal võimalik tagada, et osa väärtus ei väheneks. Suurim on oht osa väärtuse vähenemiseks olukorras, kus pankrotivõlgnikust osanikule kuulub 100% või enamusosalus äriühingus. Kui äriühing on pankrotivõlgniku kontrolli all, võib osa väärtus pankrotimenetluses osaniku ja tema määratud juhatuse liikmete toimingute tõttu väheneda, nii et selle müük võib pankrotimenetluses lõppastmes osutuda võimatuks või tuua sisse oluliselt väiksema rahasumma, kui see esialgu võinuks tuua. Eeltoodust tulenevalt kohaldasid nii maa- kui ka ringkonnakohus vääralt PankrS § 35 lg 1 p 2, § 36 lg-t 1 ja § 124 lg-d 1 ja 2 ning mõlemad kohtuotsused tuleb tühistada.
22. Kolleegium märgib täiendavalt, et pankrotihalduril on kohustus teostada osanikuõigusi heauskselt ja arvestada selle äriühingu huvidega, mille osaluse valitsemise õigust ta teostab. PankrS § 69 lg-s 1 sätestatud järelevalve halduri tegevuse üle hõlmab mh ka kohtu kohustust teostada järelevalvet halduri tegevuse üle viimase valitsemisel olevate äriühingute osalustest tulenevate osanikuõiguste teostamisel.
23. Kolleegium märgib, et pankrotihalduri õigusel teostada osaniku asemel osanikuõigusi on ühingu sisesuhtes tähendus vaid juhul, kui haldur on ainuosaniku pankrotist ja enda astumisest ainuosaniku asemele ühingule teatanud. Sarnaselt loetakse ÄS § 150 lg 1 kohaselt osa võõrandamine osaühingu suhtes toimunuks ja osanik vahetunuks pärast osaühingule võõrandamisest teatamist ja osa ülemineku tõendamist. See tähendab mh näiteks seda, et juhatuse liige, kes ei tea ega peagi teadma, et osaühingu ainuosanik on pankrotis ja tema eest teostab osanikuõigusi pankrotihaldur, ei saa rikkuda ühtegi kohustust üksnes sellega, et annab olukorras, kus ta astub juhatuse liikme kohalt tagasi ja äriühingul ei ole rohkem juhatuse liikmeid, ühingu dokumendid ja vara üle ainuosanikule, mitte aga tema pankrotihaldurile. III
24. Kuna ainuosaniku pankroti korral teostab pankrotivarasse kuuluvast osaühingu osast tulenevaid osanikuõigusi pankrotihaldur, on halduril muu hulgas õigus võtta vastu ka otsus juhatuse liikme tagasikutsumise ja uue juhatuse liikme määramise kohta. Pankrotivõlgnikust ainuosanikul sellise otsuse tegemise õigust ei ole. Hageja on käsitanud oma nõuet kostja vastu Goldstari ja Amberstari juhatuse liikme vastu suunatud kahju hüvitamise nõudena. Sellise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg
25. Samamoodi on hageja nõude kvalifitseerinud ka kohtud. Samas ei ole kohtud tuvastanud, kas kostjal tekkis üldse kehtiv ametisuhe nimetatud äriühingutega. Iseenesest on nende asjaolude väljatoomine hagis hageja ülesanne, kuid tulenevalt kohtu kvalifitseerimiskohustusest (TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1, § 652 lg 8) ja selgitamiskohustusest (TsMS § 392 lg 1, § 351 lg-d 1 ja 2) tulnuks kohtul hagejale selgitada, et juhatuse liikme vastu suunatud kahju hüvitamise nõude maksmapanekul ja olukorras, kus hageja tugineb mh sellele, et vara ja dokumendid anti üle valele isikule, peab hageja muu hulgas tõendama, et kostja on ühingu sisesuhtes üldse kehtivalt juhatuse liikmeks saanud. Kuna maakohus rikkus kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust, mis on oluline menetlusõiguse normi rikkumine TsMS § 669 lg 2 mõttes, ja ringkonnakohus ei kõrvaldanud seda rikkumist, tuleb mõlemad kohtuotsused lisaks materiaalõiguse normi väärale kohaldamisele tühistada ka menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
26. Kuna võlgniku kui Goldstari ja Amberstari ainuosaniku pankroti väljakuulutamisega läks ainuosaniku õiguste teostamine üle võlgniku pankrotihaldurile (ja sellele tugineb hageja ka kassatsioonkaebuses), võinuks kostja äriühingute sisesuhtes pärast ainuosaniku pankroti väljakuulutamist Goldstari ja Amberstari juhatuse liikmeks saada vaid juhul, kui tema määramise otsustas pankrotihaldur või kui tema määramise otsustas küll võlgnik, kuid pankrotihaldur kiitis kostja juhatuse liikmeks oleku heaks. Kolleegium selgitab, et kostja võib olla saanud kehtivalt Goldstari ja Amberstari juhatuse liikmeks, kui haldur on tema juhatuse liikmeks oleku heaks kiitnud, st kui haldur on teinud ainuosaniku otsusena käsitatava tahteavalduse, millest võib heakskiitu järeldada. Kolleegium on oma varasemas praktikas leidnud, et küsimustes, milles seadus näeb ette osanike otsuse vastuvõtmise, tuleb järgida seaduses sätestatud formaliseeritud korda (esmajoones ÄS §-d 168-177). Üheks selliseks küsimuseks on kolleegium mh pidanud ka juhatuse liikme ametiaja pikendamist, märkides, et kuigi iseenesest võib juhatuse liikme ametiaja lugeda pikenenuks osanike ja juhatuse liikme tahteavaldusi ja käitumist hinnates tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 alusel (või ka

§ 1

lg 1 ja § 9 lg 1 alusel nende koostoimes) kaudsete tahteavaldustega, on selleks, et lugeda juhatuse liikme ametisuhe pikenenuks, siiski vajalik osaühingu osanike otsus, millega sõnaselgelt kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 34). Kolleegium on seisukohal, et eeltoodud põhimõte kohaldub ka juhul, kui juhatuse liikme on määranud ebaõige isik (praegusel juhul pankrotivõlgnikust ainuosanik). Nimelt saaks sellise juhatuse liikme, kes on andnud nõusoleku enda määramiseks ja kelle oli määranud ainuosanik kui õigustamata isik, ametisuhte lugeda kehtivalt tekkinuks, kui pankrotihaldur kiitis isiku tegutsemise juhatuse liikmena heaks. Selline heakskiit on võimalik anda tagantjärele ja TsÜS § 113 kohaselt kehtivad juhul, kui tehing on heaks kiidetud, heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest.
3. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas kostja oli üldse kehtivalt määratud Goldstari ja Amberstari juhatuse liikmeks ehk kas kostjal oli kõnealuste äriühingutega kehtiv ametisuhe. Sellest, kas kostja oli sisesuhtes kehtivalt määratud Goldstari ja Amberstari juhatuse liikmeks, sõltub, millisel õiguslikul alusel võib kostja eelnimetatud äriühingute ees vastutada. Kui kostja määrati Goldstari ja Amberstari juhatuse liikmeks pärast ainuosaniku pankroti väljakuulutamist võlgniku otsusega, siis on juhatuse liikme määranud isik, kellel ei olnud selleks õigust. Sel juhul ei ole kostja eelduslikult saanud kummagi äriühingu juhatuse liikmeks vaatamata sellele, et ta oli mõlema ühingu juhatuse liikmena kantud äriregistrisse, kuna juhatuse liikme kohta äriregistrisse tehtud kanne on deklaratiivne, mitte konstitutiivne (vt selle kohta nt Riigikohtu
4. oktoobri
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07, p 13;
6. aprilli
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-05, p 15). Eelnimetatud juhul oli Goldstari ja Amberstari kohta äriregistrisse tehtud juhatuse liikme kanne vale. IV
8. Kui kostja määras pärast ainuosaniku pankroti väljakuulutamist Goldstari ja Amberstari juhatuse liikmeks pankrotihaldur, siis oli kostjal kehtiv ametisuhe mõlema äriühinguga ja ta võib vastutada juhatuse liikmena

§ 115ja ÄS § 187 lg 2 alusel.

Samamoodi võib kostja vastutada nimetatud äriühingute ees juhatuse liikmena, kui ta määrati kõnealuste äriühingute juhatuse liikmeks ainuosaniku otsusega enne ainuosaniku pankroti väljakuulutamist või küll pärast pankroti väljakuulutamist, kuid tema juhatuse liikmeks oleku kiitis heaks pankrotihaldur (vt otsuse p 18). ÄS § 187 lg 2 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Juhatuse liige vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Hagi alusena on hageja tuginenud sellele, et kostja tekitas Goldstarile ja Amberstarile kahju sellega, et andis ühingute vara ning dokumendid üle valele isikule ega taganud sellega ühingute vara säilimist. Hageja käsitab ühingute kahjuna bilansijärgse seisu ja tegeliku varalise seisu vahet. 21. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: · juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35); · osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (

§ 127

lg 1 ja § 128); · rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127

lg 4); · juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause). Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et just nende rikkumiste tulemusena on osaühingule tekkinud kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega. 22. Kolleegium märgib, et kohtud ei ole tuvastanud asjaolusid, millest nähtuks, et kahju hüvitamise nõude eeldused oleksid täidetud. Kohtuotsustest nähtuvalt ei ole hageja sellistele asjaoludele ka tuginenud. Kolleegium märgib, et kui hageja väidab, et kostja põhjustas Goldstari ja Amberstari vara kaotsimineku, siis on tema ülesanne seda ka põhjendada ja tõendada. Kahju ei saa tõendada üksnes raamatupidamisbilansis sisalduvate arvude ja tegeliku varalise seisu erinevusega. Kui hageja tugineb kostja rikkumisena sellele, et kostja andis äriühingute dokumendid ja vara üle valele isikule ning põhjustas sellega vara kaotsimineku, peab hageja välja tooma ka selle, milline vara oli ühingutel olemas ajal, mil kostja sai juhatuse liikmeks, milline vara ja millal kaotsi läks ja kuidas põhjustas kostja selle vara kaotsimineku. 23.

§ 127

lg 1 järgi on kahju hüvitamise eesmärgiks kahju kandnud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui kohustust ei oleks rikutud. Kahju olemasolu tuvastatakse rikkumisele eelneva ja sellele järgneva varalise olukorra võrdlemise kaudu. Varaline diferents

§ 127

lg 1 mõttes eeldab varalise olukorra võrreldavat halvenemist - äriühing peab olema sattunud juhatuse liikme kohustuse rikkumise tulemusena halvemasse olukorda võrreldes olukorraga, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei oleks olnud (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-14, p 13;
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-13;
5. märtsi
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-197-13, p 22). Hageja ülesanne on esile tuua ja tõendada nii väidetavale rikkumisele eelnev kui ka sellele järgnev varaline seis. Selleks ei piisa üksnes viitest osaühingute osade ostuaegsete bilansside ja ühingute väidetavate faktiliste varaliste seisude erinevusele. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Selleks saab kasutada elimineerimise meetodit, mille abil jäetakse kostja väidetav tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas kahjulik tagajärg oleks ilma selleta saabunud (vt selle ja ka põhjusliku seose kindlakstegemise kohta üldiselt Riigikohtu
7. septembri
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 11; samuti
9. mai
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 19). Kui hageja on tõendanud, et kostja põhjustas oma kohustuse rikkumisega äriühingutele kahju ja vastutusest vabanemise eeldused ei ole täidetud, siis peab kohus lisaks hindama, kas see kahju, mida hageja nõuab, on

§ 127lg 2 järgi hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga.

1. Kolleegium selgitab, et kostja kui Goldstari ja Amberstari juhatuse liikme vastu hagi rahuldamiseks tuleb mh tuvastada, et kostja teadis või pidi teadma osa valitsemisõiguse üleminekust pankrotihaldurile. Kui ta sellest ei teadnud ega pidanudki teadma, ei saa tekkida küsimust sellest, et ta on andnud vara ja dokumendid üle valele isikule, olenemata sellest, kes ja millal ta juhatuse liikmeks määras (vt ka otsuse p 16). V
2. Kui kostja määras pärast ainuosaniku pankroti väljakuulutamist Goldstari ja Amberstari juhatuse liikmeks võlgnik ja haldur ei ole tema tegutsemist juhatuse liikmena heaks kiitnud, siis võib kostja vastutada faktilise ühingujuhina. Kolleegium on oma varasemas praktikas selgitanud, milline õigussuhe võib osaühingul tekkida isikuga, kes, olemata seaduses sätestatud korras määratud osaühingu juhatuse liikmeks, käitub nn faktilise ühingujuhina, ning milline võib olla sellise isiku vastutus ühingu ees, kui ta tekitab faktilise ühingujuhina osaühingule kahju (vt Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15 pd 34-39). Muu hulgas leidis Riigikohus viidatud asjas, et isik, keda ei ole seaduses sätestatud korda järgides valitud äriühingu juhatuse liikmeks ning keda ei saa selleks lugeda ka tema ja ühingu vastastikuseid tahteavaldusi tõlgendades, kuid kes faktiliselt täidab juhatuse liikme kohustusi, ei saa vastutada äriühingule kahju tekitamise eest juhatuse liikme vastutuse sätete (osaühingu puhul

§ 115lg 1 ja ÄS § 187 lg 2) alusel (Riigikohtu 13.

aprilli

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18115, p 36).
2. Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, võib tema tegevus olla kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena

§ 1018mõttes.

Äriühing (organi kaudu, kellel on õigus juhatuse liikmeid valida) võib sellise asjaajamise ülevõtmiseks anda eelneva nõusoleku (

§ 1018

lg 1 p 2) või selle heaks kiita (

§ 1018lg 1 p 1).

Kolleegium leiab, et kui osaühingu ainuosanik on pankrotis, siis saab nõusoleku anda või tegutsemise heaks kiita pankrotihaldur. Kõnealust tahet võib äriühing avaldada ka TsÜS § 68 lg 3 mõttes kaudselt ja asjaajamise ülevõtmise heakskiit ei tähenda, et haldur oleks kiitnud heaks asjaajaja tegutsemise juhatuse liikmena (vt otsuse p 18). Juhul kui äriühing ei ole faktiliseks ühingujuhtimiseks andnud eelnevat nõusolekut või pärast faktilise ühingujuhtimise kui käsundita asjaajamise algust sellist tegutsema asumist (mitte selle tulemust) heaks kiitnud, võib faktilise ühingujuhina tegutsema asumine olla siiski äriühingu eeldatava tahte ja huvide kohane

§ 1018lg 1 p 2 mõttes.

Faktilise ühingujuhina tegutsemine kui käsundita asjaajamine ei saa üldjuhul olla õigustatud olulise avaliku huviga

§ 1018lg 1 p 3 järgi.

27. Kui faktiline ühingujuhtimine on kvalifitseeritav käsundita asjaajamisena

§ 1018

järgi, peab faktiline ühingujuht asjaajajana täitma käsundita asjaajamisest kui seaduse alusel tekkivast võlasuhtest (

§ 3p 6) tulenevaid kohustusi.

Üheks käsundita asjaajaja kohustuseks on

§ 1022

lg 1 järgi kohustus arvestada asjaajamise käigus soodustatu (äriühingu) huve ning lähtuda tema tegelikust või eeldatavast tahtest, välja arvatud juhul, kui soodustatu (äriühingu) huvidega arvestamine oleks vastuolus avalike huvidega. Kui faktiline ühingujuht käsundita asjaajajana seda kohustust rikub ja tekitab sellega äriühingule kahju, peab ta kahju

§ 115

lg 1 järgi hüvitama eeldusel, et see kahju on tulenevalt

§ 127

lg-st 2 hõlmatud rikutud kohustuse (

§ 1022lg 1) kaitse-eesmärgiga.

28. Faktilise ühingujuhi vastutus äriühingu ees sõltub sellest, kas tegu oli õigustatud või õigustamatu käsundita asjaajamisega, ja kui tegu oli õigustamatu käsundita asjaajamisega, siis sellest, kas faktiline ühingujuht oli hea- või pahauskne. Õigustatud käsundita asjaajajana tegutseva faktilise ühingujuhi hoolsusstandardi (

§ 1022

lg 1) sisustamisel tuleb lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, mille järgi peab juhatuse liige käituma kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 38). Tema vastutusest vabastamise võimalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvestada ÄS § 187 lg 2 teises lauses sätestatud ärilise kaalutluse reegliga (vt selle kohta Riigikohtu
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 17).
5. Kui isik tegutseb faktilise ühingujuhina, olemata selleks lepingu järgi kohustatud, ja ei esine ühtegi

§ 1018

lg 1 p-des 1-3 nimetatud eeldust, kuid faktiline ühingujuht siiski tegutses äriühingu soodustamise eesmärgil

§ 1018

lg 2 mõttes, on tegemist õigustamatu käsundita asjaajamisega

§ 1024mõttes.

Sellisel juhul vastutab faktiline ühingujuht käsundita asjaajamise käigus äriühingule tekitatud kahju eest sõltuvalt sellest, kas ta oli

§ 1018

lg 1 p-des 1-3 nimetatud eelduste mitteesinemise suhtes hea- või pahauskne, kas

§ 115

lg 1, § 1022 lg 4 ja § 1024 lg 1 (pahauskse asjaajaja vastutus) või

§ 115lg 1 ja § 1024 lg 2 (heauskse asjaajaja vastutus) järgi.

Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, mille kohaselt tuleb

§ 1024

lg 2 esimeses lauses nimetatud hoolsusstandardi sisustamisel samuti lähtuda ÄS § 187 lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme hoolsusstandardist, kui faktiline ühingujuht juhtis asjaajamisel äriühingut nagu juhatuse liige (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-181-15, p 38). Seega kui kostja juhtis äriühingut õigustamatu käsundita asjaajajana ja oli heauskne ehk kui ta ei saanud aru ega pidanudki aru saama, et ühtegi

§ 1018

lg 1 p-des 1-3 sätestatud asjaolu ei esine, siis peab ta

§ 1024

lg 2 esimese lause järgi hüvitama kahju, mis on tekkinud asjaajamisel vajaliku hoolsuse puudumisest. Kui aga kostja oli pahauskne, peab ta kõrvaldama ühingutele asjaajamisest tulenenud tagajärjed ja hüvitama asjaajamisest tekkinud kahju, mis on põhjuslikus seoses asjaajamise ülevõtmisega. VI

1. Eeltoodust tulenevalt rikkusid nii maa- kui ka ringkonnakohus kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust, jättes asja lahendamise seisukohast olulised asjaolud välja selgitamata. Menetlusõiguse normi rikkumised on olulised, kuna võisid mõjutada asja lahendamise tulemust. Mõlemad kohtuotsused tuleb tühistada nii materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu (vt otsuse p 14) kui ka menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu (vt otsuse p 17). Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul Riigikohtu otsuse juhiseid arvestades tuvastada, kes ja millal määras kostja Goldstari ja Amberstari juhatuse liikmeks (vt ka otsuse p 19). Kui kostja määrati juhatuse liikmeks pärast ainuosaniku pankroti väljakuulutamist võlgnikust ainuosaniku otsusega, tuleb tuvastada, kas haldur võib olla kostja juhatuse liikmeks oleku ainuosaniku otsusena käsitatava tahteavaldusega heaks kiitnud (vt otsuse p 18). Kui kostja oli saanud Goldstari ja Amberstari juhatuse liikmeks, tuleb hageja nõue tema vastu kvalifitseerida juhatuse liikme vastu esitatava kahju hüvitamise nõudena ja vastavalt lahendada (vt otsuse p-d 20-24). Kui kostja ei saanud juhatuse liikmeks, kuna ta oli määratud juhatuse liikmeks pärast võlgniku pankroti väljakuulutamist võlgniku otsusega ja haldur ei ole tema juhatuse liikmeks olekut heaks kiitnud, tuleb hageja nõue kostja vastu kvalifitseerida käsundita asjaajamisest tuleneva kahju hüvitamise nõudena ja vastavalt lahendada (vt otsuse p-d 25-29).
2. Kolleegium märgib lisaks, et juhul, kui kostja määrati pärast ainuosaniku pankroti väljakuulutamist Goldstari ja Amberstari juhatuse liikmeks pankrotivõlgniku otsusega ja kui on tõendatud ühingutele kuulunud esemete kaotsiminek ajal, mil kostja äriühinguid juhtis, võib mh kerkida küsimus pankrotihalduri vastutusest PankrS § 63 järgi. Samuti võib halduri kohustuste rikkumine olla aluseks juhatuse liikmelt või käsundita asjaajajana tegutsenud isikult väljamõistetava kahjuhüvitise vähendamiseks

§ 139lg 1 alusel. 32. Menetluskulud jaotatakse Ts

MS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel. Samuti määratakse asja uuel läbivaatamisel TsMS § 174 lg 6 järgi kindlaks menetluskulude rahaline suurus. 33. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu