Obsah (5)

§ 132§ 121§ 118§ 115§ 116

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-136-16 Otsuse kuupäev Tartu, 21. detsember 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

) § 132 lg-te 1 ja 2 alusel. Kui kahju ei ole lepinguga hõlmatud, siis palus hageja hinnata nõuet võlaõigusseaduse (VÕS) § 1044 lg-st 3 tulenevalt lepinguväliste sätete alusel.

1. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Poolte vahel ei ole lepingulisi suhteid. Leping on sõlmitud hageja ja FIE-na tegutseva kolmanda isiku vahel. Taxify mobiilirakenduse kliendiks on kolmas isik. Kostja ei kasuta kolmandat isikut oma majandus- ja kutsetegevuses. Kolmas isik osutab taksoveoteenust iseseisvalt. Kostja ja kolmanda isiku vahel on sõlmitud kaubamärgi kasutamise leping ning selle alusel on kolmandal isikul õigus kasutada üksnes kostja kaubamärki AT. Kostja kui kaubamärgi omanik ei vastuta kolmanda isiku tegevuse eest. Kolmandal isikul on kehtiv taksoveo tegevusluba ja taksoveo sõidukikaart. Taksos oleval teenindajakaardil on kirjas lisaks taksojuhi nimele ka vedaja nimi ning tegevusloa andmed. Alternatiivselt leidis kostja, et hageja on avaldanud ebaõigeid asjaolusid. Arvestades toimunud sündmusi, oli kolmandal isikul õigus reisija teenindamisest keelduda. Hageja oli alkoholijoobes ja käitus ebaadekvaatselt. Tõendamata on kohustuste rikkumine ning kehavigastuste tekitamine. Kostja vaidles vastu ka tekkinud kahjule.
2. Harju Maakohus kaasas
3. septembri
4. a määrusega kostja taotluse alusel menetlusse kostja poolel iseseisva nõudeta kolmanda isikuna füüsilisest isikust ettevõtja S. G-i. Kolmas isik vaidles hagiavaldusele vastu. Hageja oli alkoholijoobes. Hageja ja tema abikaasa vahel tekkis tüli ning kui hageja abikaasa lahkus, tuli hageja kolmandale isikule kallale. Ründe tõrjumiseks lükkas kolmas isik hagejat ja hageja kukkus. Taxify mobiilirakendust taksoteenuse osutamiseks kasutab kolmas isik. Ta kasutab kostja logo ja maksab kostjale logo kasutamise eest.
5. Harju Maakohus jättis
6. detsembri
7. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostja esile toonud asjaolud, mille järgi kostja ei kasuta kolmandat isikut oma majandus- ja kutsetegevuses. Ainuüksi kaubamärgi kasutamine ja samasugune hinnakiri ei täida

§ 132lg 1 eeldusi.

Isegi kui eeldada, et hageja tahtis tellida mobiilirakendusest kostja teenust ning kohale tuli kolmanda isiku takso, siis kolmanda isiku taksosse istumisel aktsepteeris hageja, et teenust osutab kolmas isik. Samuti ei ole tõendatud

§ 121

lg 2 eeldus, et kolmas isik osutas teenust ja sõlmis teenuse osutamise lepingu kostja nimel. Kostja ei kasutanud tsiviilõiguslikes suhetes osalemiseks kolmanda isiku abi. Hageja ei tellinud mobiilirakenduses teenust kostjalt, vaid kolmandalt isikult. Kostja ei ole reisijaveolepingu pooleks ning kolmas isik ei täitnud kostja kohustust. Kostja ei vastuta ka kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel. VÕS § 1044 lg 3 kohaldamine eeldab, et kostja on rikkunud lepingust tulenevat kohustust. Samuti ei esine VÕS § 1054 kohaldamise eeldusi.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
3. juuni
4. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et hagi on esitatud vale kostja vastu. Ei ole tähtsust, kes oli teenuse pakkujana registreeritud Taxify kasutajaks, sest kolmas isik pakkus oma teenust Taxify rakenduse kaudu kostjana. Rakendusest valiti just AT, mille logo ja hinnakiri olid nähtavad. Kostja ega kolmas isik pole väitnud, et rakenduses oleks olnud näha, et selle taksoga osutab teenust kolmas isik. Kostja esitatud nn näidisarve, ei ole lepingu sõlmimise asjaolude tuvastamisel asjakohane tõend. Hagejale ei ole praeguses asjas arvet esitatud, mistõttu näidisarve ei tõenda lepingu sõlmimise asjaolusid ega hageja teadmist sellest, kellega ta lepingu sõlmis. Kolmas isik reklaamis end kui kostja nimel teenust pakkuv takso. Auto armatuurlauale paigaldatud teenindajakaardist ei nähtu iseenesest, kes on vedaja. Sellest, et teenindajakaardil on märgitud ka taksoveoloa number, ei selgu, kellele taksoveoluba on väljastatud ja kes on vedaja. Teenindajakaart peab olema nähtaval kohal igas taksos. Kolmas isik ei teavitanud klienti sellest, et ta osutab teenust oma nimel FIE-na ning auto küljele kirjutatud AT ei tähenda kliendi jaoks midagi.

§ 132

lg 1 järgi ei eristata, mis õiguslikul alusel isikut majandus- ja kutsetegevuses kasutatakse. Kostja kui registreeritud taksoteenust osutava äriühingu majandustegevus seisneb kaubamärgi müümises FIE-dele, keda ta kasutab enda nimel taksoteenuse osutamiseks. Kostja kasutab kolmandat isikut pidevalt oma majandustegevuses. Kostja möönis, et kolmas isik vajab ärinime selleks, et esineda AT-na ja kutsuda AT nimel kliente lepingut sõlmima. Kostja talus seda, et kolmas isik konkludentselt sõlmib tema nimel klientidega taksoteenuse osutamise lepinguid. Taksoveoteenuse lepingu sõlmimisel on kliendi jaoks tähtsad eelkõige teenindaja usaldusväärsus ja hind. Lisaks kasutas kolmas isik ka kostja hinnakirja. Ringkonnakohtu arvates reguleerib seda olukorda

§ 118

lg 2, samuti

§ 121lg 2.

Reisijaveolepingu on hageja sõlminud kostjaga ja esitas kahju hüvitamise nõude õige isiku vastu. Sellest tulenevalt peab maakohus sisuliselt läbi vaatama ja lahendama lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude ning vajadusel ka alternatiivselt esitatud deliktilise kahju hüvitamise nõude. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ning jätta jõusse maakohtu otsus. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kaubamärgi kasutamise lepinguga annab kaubamärgi omanik kasutajale ühtlasi volituse enda nimel teenuse osutamiseks. Kaubamärgi omanik saab vastutada kaubamärgi kasutaja tegevuse eest üksnes juhul, kui ta kasutab kolmandat isikut püsivalt oma majandustegevuses. Vastuoluline on ringkonnakohtu järeldus, et kostja kui registreeritud taksoteenust osutatava äriühingu majandustegevus seisneb kaubamärgi müümises FIE-dele, keda ta kasutab enda nimel taksoteenuse osutamiseks. Kostja tegevus seisneb kaubamärgi müümises, kuid mitte taksoveoteenuse osutamises. Lepingu järgi peab kaubamärgi kasutajal olema teenuse osutamiseks vedaja luba ning teenust tuleb osutada enda nimel. Vastasel juhul väljastaks kostja neile taksojuhi teenindajakaardi ning neil puuduks vajadus endal taksoveoluba taotleda. Kolmandal isikul on kehtiv taksoveo tegevusluba ja taksoveo sõidukikaart ning teenindajakaardil on ta märgitud vedajana. Kostja ei ole väitnud, et kolmas isik vajab ärinime selleks, et esineda AT-na ja kutsuda AT nimel kliente lepingut sõlmima. Ekslik on kohtu seisukoht, et hageja võis uskuda, et FIE-na tegutsev kolmas isik esindas kostjat. Kohus on eiranud asjas esitatud tõendeid. Kaubamärgi alusel ei ole võimalik tuvastada tegelikku teenuse osutajat. Teenuse osutaja identiteedi sai tuvastada teenindajakaardil, mis oli taksos nähtaval kohal. Üksnes takso ustel seisev logo ei saa mõistlikus isikus tekitada arvamust, et ta sõlmib lepingu kaubamärgi omanikuga. On üldteada, et taksoteenuse puhul on kaubamärkide kasutada andmine levinud praktika ning üldjuhul ei ole taksojuht või taksoveoloa omanik kaubamärgi omanikuga sama isik. Kolmas isik ei püüdnud jätta klientidele muljet, et osutab teenust kostja nimel. Igal juhul ei ole kostja enda nimel teenuse osutamisest teadlik ning ei ole seda heaks kiitnud. Kostja ei kasuta kolmandat isikut püsivalt oma majandustegevuses. Kolmas isik osutab teenust iseseisvalt, teenuse osutamiseks ei kasutata kostjale kuuluvat sõidukit ja kolmandale isikule ei ole kostja kehtestanud töögraafikuid, eeskirju vms. Kostja hinnakirjaga identset hinnakirja kasutavad Tallinnas veel üheksa taksofirmat, mistõttu ei saa identsest hinnakirjast teha järeldust, et kolmas isik tegutseb kostja nimel ja huvides. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sõlmiti reisijaveoleping hageja ja tema abikaasa taksosse istumisega, aadressi ütlemisega ja taksojuhi poolt tellimuse täitmiseks võtmisega. Seetõttu ei ole tähtsust asjaolul, kellega oli hagejal soov leping sõlmida, sest kostja ei ole hageja tahteavaldust kätte saanud ega sellele nõustumust andnud. Kolmanda isiku taksosse istumisel aktsepteeris hageja, et teenust osutab kolmas isik. Kohtud on vääralt järeldanud, et kostja vastutab kahju eest, mis ei seostu taksoveondusega. Isegi kui reisijaveoleping on sõlmitud kostjaga, ei ole

§ 132lg 1 kohaldatav.

Teise isiku teo või tegevuse omistamine on võimalik vaid juhul, kui omistatav tegu või tegevusetus on seotud majandus- või kutsetegevusega, mille raames teist isikut kasutatakse. Väidetavalt taksojuhi ja hageja vahel tekkinud rüselemine ei ole otseselt seotud majandus- ja kutsetegevusega. VÕS § 830 p 1 järgi peab vedaja hüvitatav kahju olema vahetult seotud lepingu eesmärgiga. Samal põhjusel ei vastuta kostja ka VÕS § 1054 lg 1 alusel. Hagi on esitatud vale kostja vastu.

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Kolmas isik on nõus kostja kassatsioonkaebuses esitatud seisukohtadega ja palub ringkonnakohtu otsus tühistada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada.
3. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsiooniastmes vaidlustanud: ·
4. jaanuaril 2015 sõlmisid kostja ja kolmas isik kaubamärgi kasutamise lepingu, mille järgi lubas kostja kolmandal isikul kasutada kostja kaubamärki AT kolmandale isikule kuuluval sõidukil ning kaubamärki kasutada võimaldamise eest kohustus kolmas isik tasuma kostjale 40 eurot; lepingu p 2.7 järgi peab kaubamärgi kasutajal olema sõiduki torpeedol (armatuurlaual) selgelt eristatav vedaja nimi ning vedaja peab vastama taksoveoloa ja sõidukaardi andmise korras ning taksoveo eeskirjas sätestatud nõuetele; · ööl vastu
5. veebruari 2015 tellisid hageja ja tema abikaasa mobiilirakenduse Taxify kaudu takso; rakenduse kaudu takso tellimisel ilmus nähtavale AT logo ja kilomeetri hind, tellitud takso uksel oli AT logo ja kolmas isik kasutas kostja hinnakirja; · kostja ei ole Taxify mobiilirakenduse kasutaja, rakenduse kasutajaks on registreeritud kolmas isik.
6. Hageja esitas kahju hüvitamise nõude kahel alternatiivsel õiguslikul alusel. · Esiteks vastutab kostja hagejaga sõlmitud reisijaveolepingu alusel (VÕS § 824 lg 1). Kuivõrd kostja kasutas kolmandat isikut oma majandus- ja kutsetegevuses, siis vastutab kostja kolmanda isiku tekitatud kahju eest tulenevalt

§ 132lg-test 1 ja 2.

· Alternatiivselt vastutab kostja VÕS § 1044 lg 3, § 1045 lg 1 p 2 ja § 1054 lg 1 alusel kolmanda isiku tekitatud lepinguvälise kahju eest. Seetõttu on kohtud esiteks analüüsinud, kas poolte vahel on leping ning kas kolmanda isiku tegevus on sellest tulenevalt kostjale ka omistatav. 12. Ringkonnakohus jõudis maakohtu otsuse tühistamisel järeldusele, et reisijaveoleping on sõlmitud hageja ja kostja vahel ning kahju hüvitamise nõue on esitatud õige isiku vastu. Ringkonnakohus saatis asja tagasi kahju hüvitamise nõude sisuliseks läbivaatamiseks esmalt lepingulisel ning seejärel vajadusel deliktivastutuse alusel (ringkonnakohtu otsuse p-d 52-53). Riigikohus kontrollib kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud (TsMS § 688 lg 1). Asja lahendamisel lähtub Riigikohus ringkonnakohtus tuvastatud asjaoludest (TsMS § 688 lg-d 3-4). Eelnevast tulenevalt saab Riigikohus lahendada vaid küsimuse, kas reisijaveoleping on sõlmitud hageja ja kostja vahel ning kas kostja võiks vastutada kolmanda isiku tekitatud kahju eest

§ 132lg 1 alusel.

Kahju hüvitamise nõude materiaalõiguslike eelduste täitmist ega hageja võimalikku nõuet deliktiõiguse alusel ei ole kumbki kohus kontrollinud, mistõttu ei saa seda teha ka Riigikohus.

1. Maakohus leidis, et kostja ei ole reisijaveolepingu pooleks ning kolmas isik ei täitnud kostja kohustust (maakohtu otsuse p 9). Ringkonnakohus seevastu asus seisukohale, et hageja sõlmis reisijaveolepingu kostjaga ja esitas hüvitamise nõude õige isiku vastu (ringkonnakohtu otsuse p 52). Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga, et reisijaveoleping on tuvastatud asjaoludel sõlmitud hageja ja kostja vahel. Küll aga peab Riigikohus vajalikuks selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi täpsustada.
2. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt sõlmiti leping hageja ja tema abikaasa taksosse istumisega, aadressi ütlemisega ja taksojuhi poolt tellimuse täitmiseks võtmisega (ringkonnakohtu otsuse p 38). Jääb ebaselgeks, millisel hetkel võttis taksojuht ringkonnakohtu hinnangul tellimuse täitmiseks. Küll aga võib sellest määratlusest järeldada, et kehtiva lepingu sõlmimise aluseks olevad asjaolud pidid esinema hiljemalt siis, kui hageja ütles aadressi. See tähendab muuhulgas, et ka võimaliku esindusõiguse tuvastamiseks vajalikud asjaolud pidid esinema taksojuhile aadressi ütlemise ajal. Kumbki pool ei ole lepingu sõlmimise aja tuvastamise osas kassatsioonimenetluses ringkonnakohtu otsust vaidlustanud. Seega lähtub eeltoodust ka kolleegium.
3. Kohtud on vaidlusaluse lepingu õigesti kvalifitseerinud reisijaveolepinguna VÕS § 824 lg 1 mõttes, millega kohustub üks isik (vedaja) teise lepingupoole ees vedama ühe või mitu isikut (reisija) sihtkohta koos pagasiga või ilma, teine lepingupool aga maksma tasu (veotasu). Samas ei tähenda see automaatselt, et vedaja lepingupoolena ning veo tegelik teostaja peaksid olema üks ja sama isik. VÕS § 824 lg 2 kohaselt kohaldatakse reisijaveolepingule töövõtulepingu kohta sätestatut, kui VÕS
4. ptk teises jaos sätestatust ei tulene teisiti. Eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingust tulenevaid kohustusi isiklikult (VÕS § 635 lg 3). Seega võis vedajaks VÕS § 824 lg 1 järgi olla kostja, kuigi tema kohustusi täitis kolmas isik.
5. Kostja leiab kassatsioonkaebuses esiteks, et kolmas isik ei osutanud taksoteenust tema nimel. Sealjuures tugineb kostja asjaolule, et kolmandal isikul on kehtiv taksoveo tegevusluba ja taksoveo sõidukikaart.

§ 115lg 1 kohaselt võib tehingu teha ka esindaja kaudu.

Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus. Asjaolu, et kolmas isik tegutseb füüsilisest isikust ettevõtjana ning omab iseseisvalt taksoveo tegevusluba ja sõidukikaarti, ei välista teenuse osutamist teise isiku nimel. Põhimõtteliselt on võimalik, et kolmandal isikul oli õigus ka iseseisvalt tegutseda vedajana ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 6 lg 1 ja § 54 lg 1 järgi. Kelle nimel isik konkreetse lepingu sõlmib, tuleb hinnata

§ 116järgi.

Üldjuhul eeldab esindamine, et esindaja väljendaks tehingu tegemisel (st tehingu tegemiseks vajalike tahteavalduste tegemisel), et ta ei tegutse enda nimel, vaid teeb tehingu teise isiku (esindatava) nimel. Samas võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu tegemisega seotud asjaoludest (

§ 116lg 1).

Esindaja tehtava tehingu teisel poolel peab tehingu tegemisel olema võimalik aru saada, kellega ta tehingu teeb ning kas tehing hakkab kehtima esindaja või esindatava suhtes (Riigikohtu 15. oktoobri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-14, p 11). Lisaks eeldatakse

§ 116

lg 2 järgi, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel, kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega. 17. Ringkonnakohus on

§ 116

lg 1 kohaselt hinnanud tehingu tegemisega seotud asjaolusid ning jõudnud järeldusele, et kolmas isik sõlmis lepingu kostja nimel. Sealjuures ei ole ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. 18. Ringkonnakohtu otsusest jääb ebaselgeks, mis alusel tuvastas ringkonnakohus kolmanda isiku esindusõiguse (

§ 115lg 1 teise lause teine tingimus).

Ringkonnakohtu arvates reguleerib seda olukorda nii

§ 118

lg 2 kui ka

§ 121lg 2 (ringkonnakohtu otsuse p 51).

Sealjuures ei ole ringkonnakohus oma otsuses siiski põhjendanud, milliste tuvastatud asjaolude tõttu on täidetud

§ 118lg 2 või § 121 lg 2 kohaldamise eeldused. Selles osas ei vasta ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendused Ts

MS § 436 lg 1, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 nõuetele. Kolleegium peab ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest lähtudes võimalikuks ringkonnakohtu otsuse puudused ise kõrvaldada. 19.

§ 121

lg 2 kohaselt teise isiku ülesandel tema majandus- või kutsetegevuses kaupu müüv või teenuseid osutav isik loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud selliste kaupade müümiseks või teenuste osutamiseks.

§ 121

lg 2 puhul on tegemist

§ 118

lg-s 2 reguleeritud volituse tekkimise spetsiifilise juhuga, mistõttu tuleks esimesena kontrollida esindusõiguse olemasolu just

§ 121lg 2 järgi.

Ringkonnakohus on sisuliselt pidanud

§ 121

lg 2 kohaldamist võimalikuks seetõttu, et kolmas isik kasutas lepingu alusel kostja kaubamärki ning kostja majandustegevus seisneb kaubamärgi müümises FIE-dele, keda ta kasutab enda nimel taksoteenuse osutamiseks (ringkonnakohtu otsuse p 48). Lisaks märkis ringkonnakohus, et ei nõustu maakohtu järeldusega, mille kohaselt on tõendamata kolmanda isiku kasutamine pidevalt kostja majandustegevuses. Ekslik on kassatsioonkaebuses esitatud viide, et kostja majandustegevus ei seisne taksoveoteenuse osutamises. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kostja on registreeritud taksoteenust osutav äriühing (ringkonnakohtu otsuse p 48). Ringkonnakohus on põhjendatult tuvastanud, et taksoteenuse osutamiseks kasutab kostja FIE-sid, kellele ta on müünud kasutamiseks kaubamärgi (ringkonnakohtu otsuse p 48). Ka äriregistri kohaselt on kostja põhitegevusalaks taksovedu (I kd, tl 35). Eelnimetatud asjaolusid tuvastades ei ole ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Seega on ringkonnakohus õigesti järeldanud, et kostja majandustegevus seisneb taksoveoteenuse osutamises. 20. Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et

§ 121lg 2 järgi loetakse volitatuks vaid isik, kes tegutseb teise isiku ülesandel.

Ringkonnakohus on jätnud hindamata maakohtu tuvastatud asjaolud, et auto, millega kolmas isik taksoteenust osutab, ei kuulu kostjale, kolmas isik ei pea kostjale esitama teenuse osutamise eest aruandeid ega tasuma kostjale osa teenistusest saadud tulust (maakohtu otsuse p 8). Eeltoodud asjaolud võivad iseenesest viidata sellele, et kolmas isik ei osutanud teenust kostja ülesandel. Seega ei tuvastanud ringkonnakohus nõuetekohaselt kolmanda isiku esindusõigust

§ 121lg 2 alusel.

21. Juhul kui kohus ei tuvasta esindusõigust

§ 121

lg 2 alusel, on võimalik lugeda kolmandale isikule volitus antuks

§ 118lg 2 alusel (Riigikohtu 10.

oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-112-12, p 12).

§ 118

lg 2 kohaselt loetakse, et esindatav on volituse andnud, st esindajal on talumisvolitus, kui (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-15, p 16): · esindajana tegutseva isiku avaldused või käitumine mõjutavad teist isikut mõistlikult uskuma, et esindajana tegutsevale isikule on antud volitus tehingu tegemiseks; · esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana; · esindatav talub selle isiku sellist tegevust.
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas kolmanda isiku käitumine ja avaldused mõjutasid hagejat mõistlikult uskuma, et kolmandal isikul on kostja volitus.

§ 118

lg-s 2 sätestatud talumisvolitus tuleb kõne alla eelkõige majandus- ja kutsetegevuses pidevalt kasutatavate isikute puhul, kelle positsiooni ja ülesannete laadi arvestades võib tehingu teine pool mõistlikult eeldada, et sellele isikule oli volitus antud (Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-13, p 18;
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-15, p 17). Kolleegiumi arvates annavad ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud alust järeldada, et hagejal oli mõistlikult alus uskuda, et esindajana tegutseval isikul (st kolmandal isikul) on volitus tehingu tegemiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et takso tellimisel ilmus nähtavale AT logo ja kilomeetri hind. Tellitud takso uksel oli AT logo. Ringkonnakohtu otsuse järgi ei ole kolmas isik väitnud, et ta oleks teavitanud klienti sellest, et osutab teenust oma nimel FIE-na (ringkonnakohtu otsuse p 43), ning kolmas isik reklaamis end kui kostja nimel teenust pakkuv takso (ringkonnakohtu otsuse p 41). Kostja ega kolmas isik ei ole väitnud, et ka Taxify rakenduses oleks olnud näha, et selle taksoga osutab teenust kolmas isik (ringkonnakohtu otsuse p 40). Kolleegiumi arvates võib taksoteenuse kasutaja sellises olukorras mõistlikult eeldada, et teenust osutab just AT. Puudusid igasugused viited, et teenust osutaks mõni teine isik, kui taksol ja Taxifys kuvatud teenuse osutaja (AT). Kostja väitel sai teenuse osutaja tuvastada teenindajakaardi järgi, mis oli taksos nähtaval kohal. Kolleegiumi arvates ei piisa ainuüksi armatuurlauale paigaldatud teenindajakaardist, et lükata ümber korduvalt teenuse tellimisel ja lepingu sõlmimisel kuvatud logost tulenev eeldus. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et teenindajakaart peab olema nähtaval kohal igas taksos ning tõendab ÜTS § 54 lg 3 kohaselt õigust töötada sõidukijuhina taksoveol. Lisaks ei nähtu teenindajakaardist, kellele on taksoveoluba väljastatud ja kes on vedaja (ringkonnakohtu otsuse p 42). Samuti ei nõustu kolleegium kostja väitega, et üldteada on taksoteenuse puhul kaubamärkide kasutada andmine ja üldjuhul ei ole taksojuht kaubamärgi omanikuga sama isik. Tegemist ei ole TsMS § 231 lg 1 mõttes üldtuntud asjaoluga, mida ei ole vaja menetluses tõendada. 23.

§ 118

lg 2 järgi on volituse antuks lugemise teine eeldus, et esindatav teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et kostja teadis enda nimel lepingu sõlmimisest. Seega tuleb lahendada küsimus, kas kostja pidi teadma, et kolmas isik tegutseb tema nimel esindajana, st kas kostja ei teadnud kolmanda isiku esindajana tegutsemisest raske hooletuse tõttu (VÕS § 15 lg 4). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja andis kolmandale isikule loa oma kaubamärgi kasutamiseks. Seega teadis kostja kaubamärgi kasutamisest kolmanda isiku autol. Kostja möönis, et kolmas isik vajab kostja ärinime selleks, et esineda AT-na ja kutsuda AT nimel kliente lepingut sõlmima (ringkonnakohtu otsuse p 49). Kaubamärgi kasutamise leping ei näinud ette meetmeid tagamaks, et kolmas isik teavitab kliente endast kui vedajast. Eeltoodud asjaolusid arvestades kostja vähemalt pidi teadma, et taksojuht tegutseb kostja esindajana. 24. Kuna ringkonnakohus leidis, et kostja talus enda nimel lepingute sõlmimist (ringkonnakohtu otsuse p 49), siis oli täidetud ka viimane

§ 118lg 2 alusel volituse tuvastamiseks vajalik tingimus.

Lähtudes ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest, on ringkonnakohus kokkuvõttes õigesti leidnud, et reisijaveolepingu poolteks on hageja ja kostja, kusjuures kostja nimel sõlmis lepingu

§ 115

lg 1 ja

§ 118lg 2 järgi kolmas isik.

25. Kolleegium rõhutab, et eelnevast ei tulene siiski üldreeglit, mille järgi kaubamärgi kasutamise lepinguga annab kaubamärgi omanik kasutajale alati ühtlasi volituse enda nimel teenuse osutamiseks. Vastupidi kostja väidetele ei ole sellist seisukohta väljendanud ka ringkonnakohus. Esindusõiguse olemasolu tuleb tuvastada iga kord vastavalt asjaoludele. Praegusel juhul on täidetud

§ 118lgst 2 tulenevad eeldused esindusõiguse tuvastamiseks.

26. Leides, et poolte vahel on kehtiv leping, on hageja tuginenud sellele, et kostja vastutab kolmanda isiku käitumise eest

§ 132

lg 1 alusel.

§ 132

lg 1 kohaselt vastutab isik teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut pidevalt oma majandusvõi kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast tulenevad asjaolud on seotud isiku majandusvõi kutsetegevusega. Iseenesest on ringkonnakohus õigesti leidnud, et

§ 132

lg 1 kohaldamiseks ei ole määrav, millisel õiguslikul alusel teist isikut majandus- ja kutsetegevuses kasutatakse. Tähtis on see, et kasutamine oleks pidev. Ringkonnakohus leidis, et kostja kasutab kolmandat isikut pidevalt oma majandustegevuses

§ 132lg 1 mõttes (ringkonnakohtu otsuse p 48).

27. Küll aga on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et

§ 132

lg 1 ei võimalda igasuguse käitumise omistamist teisele lepingupoolele.

§ 132

lg 1 kohaselt vastutab isik teise isiku käitumise eest vaid juhul, kui teisest isikust tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega.

§ 132

lg 1 kohaldamise eelduseks on muu hulgas see, et majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik oleks käitunud sellisel viisil, mida saaks ette heita seda isikut majandus- või kutsetegevuses kasutavale isikule. See tähendab, et vajalik on tuvastada kohustuse rikkumine, mida saaks teisele lepingupoolele ette heita (Riigikohtu 13. oktoobri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-05, p 17). Hageja väidetest võib järeldada, et ta tugineb sisuliselt sellele, et kolmas isik on rikkunud lepingulist kaitsekohustust.

§ 132

lg 2 alusel omistatava kaitsekohustuse eesmärgiks on lepinguliste kohustuste täitmine selliselt, et kohustuste täitmisest ei tekiks teisele lepingupoolele kahju. Kaitsekohustuse eesmärgiks ei ole igasuguste lubamatute tegude (nt vargus) ärahoidmine (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-09, p 11). Samas on Riigikohus pidanud võimalikuks omistada tööandjale töötaja käitumine olukorras, kus töösuhte puudumisel ei oleks kahju tekitavat sündmust toimunud (vt Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-15, p 15). Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, kas vaidlusalusel juhul oli kolmanda isiku väidetavalt kahju tekitav tegevus seotud kostja majandus- või kutsetegevusega

§ 132lg 1 mõttes.

1. Lisaks võib kostja hageja ees vastutada ka deliktiõiguslikul alusel, sõltumata lepingulisest vastutusest. Kuivõrd kolmas isik on väidetavalt tekitanud hagejale kehavigastusi, on võimalik kahju tekitaja vastutus ka lepinguvälise kahju tekitamise sätete alusel (VÕS § 1044 lg 3). Sellisel juhul võib kostja vastutada kolmanda isiku tegevuse eest VÕS § 1054 lg 1 alusel. Kuivõrd maa- ega ringkonnakohus ei ole hinnanud kostja võimalikku vastutust deliktiõiguse alusel ega ka muude kahju hüvitamise eelduste täidetust (vt otsuse p 12), siis tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule, nagu ringkonnakohus on ka teinud. Seetõttu jääb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata.
2. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et hageja deliktiõigusliku kahjuhüvitamise nõude välistaks VÕS § 830 p
3. VÕS § 830 p 1 kohaselt peab vedaja hüvitama kahju, mis tekib vedamise ajal ja vedamisega seotud asjaolu tagajärjel põhjustatud reisija surmast, kehavigastusest või tervisekahjustusest. VÕS § 830 p 1 ei välista vedaja vastutust deliktiõiguse sätete alusel. Lisaks ei kohaldu VÕS § 830 juhul, kui on tegemist teistsuguse kui sellele veole tüüpilise ohu realiseerumisega.
4. Juhul, kui kolmas isik vastutab deliktiõiguse alusel, võib-olla alust omistada kolmanda isiku tegevus kostjale VÕS § 1054 lg 1 alusel. Kolleegium juhib tähelepanu, et ka VÕS § 1054 lg 1 kohaldamiseks on vaja kõigepealt tuvastada, et üks isik kasutab teist isikut pidavalt oma majandustegevuses, st üks isik teeb teisele isikule kestvusvõlasuhte raames sooritusi ehk osutab oma kohustust täites teenust. Juhul, kui üks isik ei ole teist isikut oma majandustegevuses kasutanud pidevalt, võib ta vastutada teiselt isikult teenuse saamisel teise isiku õigusvastase ja süülise teo eest VÕS § 1054 lg 2 või 3 alusel (Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-05, p-d 1112).
7. Kolleegium juhib tähelepanu, et isegi kui hagejale tekitatud kahju eest vastutab kostja, ei ole välistatud kahju hüvitamise nõude esitamine ka kolmanda isiku vastu. Kui kahju tekitavad mitu isikut, peavad nad selle VÕS § 137 lg 1 kohaselt solidaarselt hüvitama (Riigikohtu
8. aprilli
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 11). Kolmanda isiku ja kostja vahel sõltub vastutuse jagunemine nende sisesuhtest (vt VÕS § 69 ja § 137 lg 2).
10. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule ning Riigikohus jätab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, siis jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi alama astme kohtu otsustada.
11. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Jaak Luik, Ants Kull, Villu Kõve