Obsah (18)

§ 290§ 339§ 15§ 289§ 2891§ 37§ 287§ 71§ 62§ 296§ 2861§ 361§ 173§ 186§ 185§ 180§ 181§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 71 lg-s 1 sätestatud õigust keelduda ütluste andmisest oma kasuisa vastu ning asus seisukohale, et tegemist on kriminaalmenetlusõiguse rikkumisega saadud tõendiga. Maakohus ei pidanud ütluste avaldamist võimalikuks ka seetõttu, et ütluste usaldusväärsuse kontrolliks võib avaldada kohtueelses menetluses antud ütlused ristküsitluse käigus.

§ 290

lg 1 kohaselt ei kasutata aga alla 14-aastase kannatanu ülekuulamisel ristküsitlust. 2.

1. Vastuseks kaitsja väidetele, et süüdistus on ajaliselt konkretiseerimata, selgitas maakohus, et teo toimepanemise aja kindlaksmääratuse aste sõltub kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegude puhul on kohtupraktikas aktsepteeritud laiemat ajaraamistikku. Ajaline ebamäärasus süüdistuses ei takistanud T. J-il süüdistuse sisust arusaamist ega kaitseõiguse teostamist. T. J-ile etteheidetud tegevus tuleb kvalifitseerida korduvana. 2.
2. Kuna A ei andnud kohtuistungil sõrmede pärakusse sisestamise kohta ütluseid, vähendas maakohus selles osas süüdistuse mahtu. Samuti kärpis maakohus süüdistuses märgitud ajavahemikku ning luges tõendatuks, et kannatanu seksuaalne väärkohtlemine lõppes
3. aasta lõpus.
4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid T. J-i kaitsja ja prokurör.
5. Tallinna Ringkonnakohtu
6. mai
7. a otsusega tühistati Harju Maakohtu
8. aprilli
9. a otsus osas, millega T. J. tunnistati süüdi kannatanu jalgevahe katsumises. Selles osas ning sõrmede sisestamises pärakusse mõisteti ta õigeks. Samuti mõisteti ta õigeks
10. aasta lõpust kuni
11. aasta alguseni toime pandud kuritegudes. Apellatsioonid jäeti rahuldamata. T. J-i kasuks mõisteti Eesti Vabariigilt välja 1550 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 4.
12. A ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ei olnud vajalik tema kohtueelse menetluse ülekuulamise protokolli lisamine toimiku materjalide juurde. A ütluste usaldusväärsust oleks kaitsja saanud kontrollida talle kohtuistungil lisaküsimuste esitamisega. Maakohus on otsuse tegemisel toetunud kohtuistungil vahetult uuritud tõendite kogumile. 4.
13. Kohtueelses menetluses B ülekuulamise tulemusena saadud ütlused on lubatav tõend. Menetleja ei ole suunavate küsimuste esitamisel ületanud piiri, kus suunamine muutub etteütlemiseks, ega mõjutanud kannatanut andma menetlejale meelepäraseid ütluseid. Kannatanu ütlused on kooskõlas teiste kohtumenetluses uuritud tõenditega. 4.
14. Kuriteo toimepanemise aeg võib olla kindlaks määratud ajavahemikuna sõltuvalt kriminaalasja esemeks olevatest tehioludest. T. J-ile süüks arvatud teod on objektiivse vaatleja jaoks üksteisest ajalis-ruumiliselt selgelt piiritletud ja iga teo puhul saab rääkida uuest tahtlusest, seega on tegemist kuriteo korduva toimepanemisega. Süüdistatava teod on toime pandud alates
15. aasta lõpust kuni
16. aasta lõpuni. A ütlustest nähtuvalt käis T. J. tema toas korduvalt. T. J-i käitumine ei moodusta tervikut, mida ei saaks loogiliselt ega ka õiguslikult üksteisest eraldada, ning see ei olnud kantud ühtsest tahtlusest. 4.
17. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses, kuna on mõistnud T.

J-i süüdi A jalgevahe katsumises, milles talle süüdistust ei esitatud. Selles osas tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse ja mõistis T. J-i õigeks. Kuna maakohus on vähendanud T. J-ile esitatud süüdistuse mahu ajalisi piire ega lugenud tõendatuks sõrmede sisestamist kannatanu pärakusse, mõistis ringkonnakohus T. J-i ka selles osas õigeks. 4.

1. Valitud kaitsjale makstud tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see on mõistliku suurusega. Apellatsioonimenetluses loeti põhjendatuks kaitsja toimingud 7 tunni ulatuses (3 tundi maakohtu otsuse analüüsiks, 1 tund vestluseks kliendiga, 3 tundi apellatsiooni koostamisele) ning riigi kanda jäeti kaitsjatasu summas 1050 eurot. Apellatsioon sisaldab põhjendamatuid korduseid ja detaile ning põhineb juba maakohtus esitatud argumentidel. Lähtudes vähendatud süüdistuse mahust, jäeti riigi kanda ka 500 eurot T. J-ile maakohtu menetluses osutatud õigusabi kulu. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. J-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist T. J-i süüdimõistmises KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (kehtiva KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6) ning KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ja T. J-i õigeksmõistmist. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 5.
3. Ringkonnakohus rikkus kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis märgitakse, millises osas maakohtu otsus tühistatakse, kuid selgusetuks jääb, mis seisukoha võttis ringkonnakohus ülejäänud maakohtu otsuse kohta. T. J-ile esitatud süüdistus ei ole konkreetne. 5.
4. Rikutud on ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtet, kuna kohtud eelistasid süüstavaid tõendeid, põhjendades nende tõepärasust teiste isikuliste tõendite kaudu. Maakohus jättis alusetult rahuldamata kaitsja taotluse võtta kriminaalasja materjalide juurde A kohtueelses menetluses antud ütluste protokolli. Sellega rikuti T. J-i kaitseõigust. Uurija suunas kannatanut kohtueelse menetluse ülekuulamisel liigselt ja ütles vastuseid ette. Kohtus ei saanud kannatanu varem antud ütlustest enam loobuda. Ka on kohtueelse menetluse ülekuulamisel suunatud B. 5.
5. Isegi kui lugeda kuriteo toimepanek A suhtes tõendatuks, on tegemist jätkuva kuriteoga. Kuritegude konkreetsed üksikepisoodid ei ole tuvastatud. Kannatanu ütlustest ei tulene asjaolusid, mis võimaldaksid kvalifitseerida kuritegu korduvana. Seega ei ole põhjendatud süüdistatava süüdimõistmine raskema kvalifikatsiooni järgi. 5.
6. Põhjendamatu on ringkonnakohtu järeldus, et apellatsiooni koostamiseks kulunud 7 tundi on ebamõistlik aeg.
7. Kassatsioonile esitas vastuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Andra Sild, kes palub jätta ringkonnakohtu otsuse sisuliselt muutmata. A ülekuulamisel kohtueelses menetluses rikuti menetlusnorme. Tema ülekuulamine toimus kohtus

§-s 290 sätestatud nõudeid järgides, mistõttu pole alust rääkida tema mõjutamisest. Kaitsjal oli võimalus kontrollida kannatanu usaldusväärsust talle lisaküsimuste esitamisega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegiumi hinnangul ei anna kassatsioonis esitatud etteheited süüdistuse ebakonkreetsuse ning kuritegude kvalifikatsiooni kohta alust vaidlustatud otsuste tühistamiseks. Maa- ja ringkonnakohus on kaitsja samasisulisi väiteid käsitlenud ja neile vastanud. Arusaadav on ka ringkonnakohtu otsuse resolutsioon, millest nähtub, millises osas peeti vajalikuks maakohtu otsus tühistada. Mõistetavalt jättis ringkonnakohus ülejäänud osas maakohtu otsuse muutmata. Samas väärivad tähelepanu kaitsja väited, mis puudutavad alla neljateistaastase kannatanu A kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamata jätmist kohtumenetluses.
2. A. kuulati kohtumenetluses üle videosilla vahendusel. Prokurör ja kaitsja esitasid kannatanule küsimusi kohtu kaudu, andes need kohtule kirjalikult. Kohtutoimikust nähtuvalt on kaitsja maakohtus kohtuliku uurimise käigus korduvalt taotlenud A kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Kaitsja põhjendas taotlust sellega, et tema hinnangul on uurija kannatanut ülekuulamisel liigselt suunanud, öeldes talle sisuliselt vastuseid ette ning see on avaldanud mõju ka kannatanu kohtus antud ütlustele. Samuti viitas kaitsja vastuoludele kannatanu kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel. Maakohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata, põhjendades seda kahe argumendiga. Esiteks ei saa maakohtu hinnangul A kohtueelses menetluses antud ütluseid avaldada, kuna alla neljateistaastase kannatanu ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust. Teiseks on A kohtueelses menetluses antud ütlused kogutud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.
3. Enne maakohtu argumentide analüüsimist viitab kolleegium senises kohtupraktikas väljendatud seisukohtadele seoses kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega kohtumenetluses. Võistlevas kohtumenetluses on tõendite vahetu ja suulise uurimise põhimõttel (

§ 15) oluline roll kaitseõiguse ja ausa kohtumenetluse tagamisel.

Muu hulgas tähendab see tunnistaja ja kannatanu vahetut ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise erandlikkust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-48-11, p 14). Seega juhul, kui tunnistajat ennast on võimalik tõendamiseseme asjaolude kohta ristküsitleda kohtuistungil, tuleb tunnistaja kohtueelses menetluses antud ja ülekuulamise protokollis talletatud ütlused jätta tõendina kõrvale (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. septembri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-10, p 11). Sellisel juhul on kohtueelses menetluses antud ütluseid võimalik kasutada vaid kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. See nähtub ka

§ 289

lg-st 1, mis sätestab tunnistaja usaldusväärsuse kontrollimiseks tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise, kui need on vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. Sellisel juhul ei saa kohus vastuolu korral jätta kõrvale ristküsitluse tulemina saadud ütluseid ja tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel tugineda kohtueelses menetluses antud ütlustele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-06, p 8;
3. novembri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-62-07, p 12.1). Erandina on võimalik vastu võtta kohtus ristküsitletud tunnistaja varasemad ütlused tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks, kui on täidetud

§ 2891lg-tes 1 või 2 sätestatud tingimused.

Nii lubab

§ 2891

lg 2 kasutada tõendina tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks

§ 289

alusel avaldatud kohtueelses menetluses antud ütluseid, kui need on deponeeritud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus nr 3-1-1-101-15, p 30). Kolleegium jääb osutatud seisukohtade juurde ka käesolevas kriminaalasjas.
3. Maa- ja ringkonnakohtu otsuse kohaselt on T. J-i kuriteod KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 ning KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 p-de 1 ja 6) järgi tõendatud A kohtumenetluses antud ütlustega. Kohtud tuginesid ka sellele, et kannatanu ütlusi kinnitasid tunnistajad. Seega rajaneb T. J-i süüditunnistamine määravas osas alla neljateistaastase kannatanu ütlustel. Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tegemine ka vaid ühele tõendile toetuvalt. Vastasel juhul ei oleks võimalik selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-13, p 9 koos edasiste viidetega). Sellise kahtluse on kaitsja tõstatanud ka A kohtumenetluses antud ütluste usaldusväärsuse kohta. 11.

§ 37

lg 3 kohaselt kohaldatakse menetlustoimingus kannatanule üldjuhul tunnistaja kohta sätestatut.

§ 287

lg-st 1 ja §-st 288 tulenevalt on isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks ristküsitlus. Maakohtu otsuses sedastatu, et

§ 290

lg-st 1 tulenevalt ei kasutata alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel ristküsitlust, on iseenesest õige. Samas ei välista see kolleegiumi hinnangul kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need kohtus antud ütlustest lahknevad.

§ 290

lg 1 sätestab kannatanu ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast kannatanut vaimse pinge ja negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Selle sätte eesmärk ei ole välistada kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi.

§ 290lg 4 kohaselt küsitlevad alaealist tunnistajat prokurör ja kaitsja.

Sama paragrahvi lõige 6 näeb ette, et tunnistaja vaimset või füüsilist seisundit ning vanust arvestades võib kohus katkestada ülekuulamise ja küsitleda tunnistajat ise omal algatusel või kohtumenetluse poolte koostatud kirjalike küsimuste alusel. Põhiliseks erinevuseks alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamisel on seega küsimuste esitamise viis. Sellest johtuvalt ei näe kolleegium veenvaid põhjuseid tõlgendamaks alaealise tunnistaja ülekuulamist reguleerivaid sätteid selliselt, et

§-s 289 sätestatud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalus tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste kaudu ei oleks võimalik. Arusaadavalt on kaitseõiguse teostamiseks nn sõna-sõna-vastu-olukorras esmatähtsaks võimalus seada süüstavate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Teatavasti on kannatanu või tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmise üheks võimaluseks just menetluse eri etappidel antud ütluste vastuoludele viitamine. Lisaks on kohtupraktikas peetud isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse hindamisel võimalikuks viidata ka ütlustevälistele selgitustele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. oktoobri 2015. a otsus nr 3-1-173-15, p 12). Seega juhul, kui alaealise tõendiallika kohtuliku küsitluse käigus ilmneb, et tema ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, on kohtumenetluse pooltel

§-s 289 sätestatu alusel võimalik taotleda ka tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist vastuolus olevas osas, hindamaks kohtus antud ütluste usaldusväärsust. Seejuures tuleb aga jätkuvalt arvestada

§-s 290 sätestatud alaealise tõendiallika ülekuulamise ja

§ 287

lg 5 ning § 69 alusel kaugülekuulamise korraldamise erisusi, mis võimaldavad säästa alaealist ülekuulatavat ristküsitlusega kaasnevate negatiivsete tagajärgede eest. 12. Lisaks asus maakohus seisukohale, et A kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine ei ole lubatud, kuna tema ülekuulamisel rikuti

§ 71

lg 1 p-s 3 sätestatud nõuet ega selgitatud talle õigust keelduda ütluste andmisest oma kasuisa vastu. Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-73-15 tehtud otsuse punktides 19​–20 tõepoolest selgitanud, et seadusandja ei ole alaealise kannatanu ülekuulamise puhuks ette näinud erisusi

§ 71kohaldamisel.

Ütlus, mis on saadud nõuetekohaselt rakendamata tunnistajalt, kellele ei ole selgitatud tema õigusi ja kohustusi, ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Sellisele tõendile rajatud kohtuotsus on ebaseaduslik. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kuna A ülekuulamisel kohtueelses menetluses rikkus uurija menetlusõigust, jättis prokurör need ütlused süüstava tõendina esitamata ja taotles kannatanu ülekuulamist kohtus. Kolleegium peab sellist käitumist õigeks ja kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas olevaks.

1. Samas juhib kolleegium tähelepanu, et käesoleva asja kohtumenetluses kujunenud olukord, kus kaitsja taotles kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist tema kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, ei ole analoogne kriminaalasja nr 3-1-1-73-15 asjaoludega. Osutatud kriminaalasjas pidas kolleegium lubamatuks kasutada süüstava tõendina kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis olid saadud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Käesolevas kriminaalasjas on kohus motiveerinud kaitsja taotluse rahuldamata jätmist aga uurimisasutuse ametniku rikkumisega uurimistoimingu tegemisel ehk teisisõnu, menetleja rikkumisele tuginevalt on keeldutud (väidetavalt) õigustava tõendi uurimisest. Kriminaalkolleegium ei pea sellist õiguskäsitlust põhjendatuks. Selline seisukoht võimaldaks õigustavate tõendite kõrvaldamist tõendikogumist viidetega menetleja enda menetlusõiguse rikkumisele.
2. Kohtupraktikas on kinnistunud arusaam, et tõendite kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja automaatselt selle tõendi lubamatust ning tuleb hinnata ka rikutud normi eesmärki (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-31-11, p 15). Taunida tuleb seda, kui muu hulgas ka süüdistatava õiguseid kaitsva menetlusnormi rikkumine muutub takistuseks kaitseõiguse teostamisel. Kohtul on kohustus iga kord kontrollida, millised rikkumised on tõendi kogumisel aset leidnud, kuidas on need mõjutanud tõendi sisu ja kas need välistavad tõendi lubatavust ütluste usaldusväärsuse kontrolliks või menetluslike asjaolude tõendamiseks, kui vastav taotlus on kohtule esitatud. Samuti peaks arvestama asjaolu, kas tõendi avaldamist taotleb kohtumenetluse pool, kelle tegevus on kaasa toonud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise. 15.Vähetähtis ei ole, et lisaks viitamisele kannatanu ütlustes sisalduvatele väidetavatele vastuoludele on kaitsja kandvaks väiteks kohtumenetluses olnud see, et uurija on A-d kohtueelse menetluse ülekuulamisel liigselt suunanud. Kaitsja on seisukohal, et sellega on mõjutatud ka kannatanu kohtus antud ütluseid. Maakohus, hinnanud B kohtueelse menetluse ülekuulamist, on möönnud, et uurija suunab last talle soovitud suunas ning tema võtted on piiripealsed. Samas asus maakohus seisukohale, et B ütlused ei ole mõjutatud uurija tegevusest ja on usaldusväärsed. Kaitsja väiteid A kohtueelses menetluses lubamatu suunamise kohta ei ole kohtul aga olnud võimalik kontrollida. Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud olukord, kus alla neljateistaastane kannatanu on mõjutatav teda ümbritsevatest, sh ka tema suhtes menetlustoiminguid tegevate isikute tegevusest. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel tuleb käsitleda kõiki asjaolusid, mis võivad avaldada mõju kannatanu mälupildile sündmusest või võivad viidata ütluste suunamisele teiste isikute poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus nr 3-1-1-73-15, p 21). Seejuures peab arvestama, et teatud juhtudel võib ütluste ebausaldusväärsuse väljenduseks olla ka nende liigne sarnasus (nn õpetatud vastused, tõendiallika vanust arvestades talle mitteomaste terminite kasutamine jne). Seega kui esineb kahtlus, et kannatanu kohtueelsel ülekuulamisel toimunu on mõjutanud lubamatult tema kohtumenetluses antud ütluseid, peab kaitseõiguse tagamiseks olema süüdistataval ja kaitsjal võimalus sellele kohtu tähelepanu juhtida. Selle välistamist viitega uurimisasutuse ametniku rikkumisele uurimistoimingu tegemisel ei pea kolleegium õigustatuks.
7. Menetleja tegevus ülekuulamisel ja ülekuulamise käik on menetluslikud asjaolud, mille tõendamisel on võimalik kasutada ka kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli. Selle protokolli avaldamine ei ole sel juhul kantud aga eesmärgist tuvastada tõendamiseseme asjaolusid

§ 62tähenduses, vaid on suunatud kriminaalmenetluse asjaolude tõendamisele.

Kohtupraktikas on jaatatud võimalust tugineda uurimistoimingu protokollides kajastatud asjaoludele, mille puhul ei ole alust rääkida vastuoludest ühelt poolt kohtueelses menetluses ja teiselt poolt ristküsitlusel antud ütluste vahel, kui on täidetud

§ 296

lg-tes 2 ja 3 sätestatud uurimistoimingu protokollide ja kriminaaltoimiku muu dokumendi avaldamise üldised tingimused (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-62-07, p 12.5).
3. Kriminaalkolleegium selgitab, et kannatanu kohtueelse menetluse ülekuulamise protokolli avaldamist ei tingi mitte igasugune taotlus menetluslike asjaolude tõendamiseks, vaid tuleb lähtuda

§ 2861

lg-st 1, mille kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on kriminaalasjas tähtsust. Arvestades kõnealuse kriminaalasja asjaolusid, sh seda, et süüdistus põhineb valdavalt alla neljateistaastase kannatanu ütlustel, on kohtuasja keskmes küsimus tema ütluste usaldusväärsusest. Seega on kohtueelses menetluses tema ülekuulamist puudutavad menetluslikud asjaolud kolleegiumi hinnangul kriminaalasjas tähtsad. 18. Eeltoodud põhjendustel on maakohus, jättes rahuldamata T. J-i kaitsja taotluse A kohtueelses menetluses antud ja ülekuulamise protokollis talletatud ütluste avaldamiseks, rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses.

Seda rikkumist ei kõrvaldanud ka ringkonnakohus. Seetõttu, tuginedes

§ 361lg 1 p-le 6 ja § 362 p-le 2, tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsus T. J-i süüditunnistamises ja karistamises Kar

S § 141 lg 2 p-de 1 ja 6, KarS § 142 lg 2 p-de 1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 p-de 1 ja 6) järgi, talle liitkaristuse mõistmises ning temalt menetluskulude väljamõistmises tühistada ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas, sh T. J-i süüditunnistamises KarS § 179 lg 1 järgi, jäävad vaidlustatud kohtuotsused muutmata. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. 19. T. J-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Repnau esitas taotluse hüvitada T. J-ile seoses kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu summas 900 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt kulutas kaitsja ringkonnakohtu otsusega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks 6 tundi ning õigusabi tunnihinnaks on 125 eurot, millele lisandub käibemaks.

§ 173

lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kassatsiooni koostamiseks kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus teeb

§ 361

lg 1 p-s 6 sätestatud lahendi, tuleb valitud kaitsjale makstud tasule vastav summa

§ 186lg 1 alusel Eesti Vabariigilt T.

J-i kasuks välja mõista. Lähtudes T. J-i kaitsja taotlusest, tuleb riigil see summa tasuda Advokaadibüroo Tibar ja Partnerid arvelduskontole. 20. Kassatsioonis taotleb kaitsja apellatsioonkaebuse koostamise eest T. J-i kasuks riigilt 1650 euro väljamõistmist. Kolleegium märgib, et samasisulise taotluse esitas kaitsja ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus hindas sellest mõistliku suurusega kuluks 1050 eurot. See osa jäeti

§ 185lg 1 alusel riigi kanda.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on motiveerinud oma seisukohta jälgitavalt ja ammendavalt ning põhjust muuta ringkonnakohtu hinnangut apellatsioonimenetluses süüdistataval tekkinud menetluskulude suuruse kohta ei ole. 21. Puutuvalt kassatsioonis esitatud taotlusse hüvitada T. J-ile maakohtu menetluses valitud kaitsja osutatud õigusabi kulu 6150 eurot märgib kolleegium järgmist. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kuna T. J. mõisteti apellatsioonimenetluses osaliselt õigeks, jäeti maakohtu menetluses osutatud õigusabi kulust 500 eurot riigi kanda. Ülejäänud kriminaalmenetluse kulusid silmas pidades märgib kolleegium, et menetluskulude hüvitamine sõltub kriminaalmenetluse lõpptulemusest.

§ 180

lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

§ 181

lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seotud erandid). Seega tuleb menetluskulude hüvitamine otsustada kohtuasja uuel arutamisel. Arvesse tuleb võtta, et

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale makstav tasu käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Kohtupraktika kohaselt tuleb osutatud norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Sellisel juhul jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2015. a otsus nr 3-1-1-93-15, p 138). T. Ji süüditunnistamine KarS § 179 lg 1 järgi jääb jõusse, mistõttu süüdistuse selle osa menetlemisega tekkinud kriminaalmenetluse kulud tuleb jätta süüdistatava kanda. (allkirjastatud digitaalselt)