Obsah (13)

§ 691§ 456§ 654§ 669§ 234§ 436§ 438§ 442§ 210§ 688§ 652§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-133-16 Otsuse kuupäev Tartu, 21. detsember 2016 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja H

) §-des 210 ja 460 sätestatuga. Nõude üleminek ei mõjuta iseenesest asja menetlust. Kostja ei ole väitnud, et lahend ei oleks siduv kindlustusandjale.

1. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 691

p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 9. Kumbki pool ei ole kassatsiooniastmes vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnustas hageja nõudest 18 863 euro 68 sendi suurust osa. Seega on vastavas osas maakohtu otsus jõustunud (

§ 456lg 4 teine lause).

1. Kohtud on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole kassatsiooniastmes vaidlustanud: · hageja müüs võlgnikule kaupu, millest tulenevalt esitas
2. juulist kuni
3. septembrini 2014 arved kogusummas 178 636 eurot 85 senti; · võlgnevuse tekkimise ajal oli hagejal kindlustusandjaga kehtiv krediidikindlustusleping ning väljastatud kindlustuspoliis; ·
4. jaanuaril 2015 kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti; ·
5. jaanuaril 2015 esitas hageja nõude võlgniku pankrotimenetluses; · kindlustusandja maksis
6. veebruari 2015 arve alusel hagejale välja kindlustushüvitise 159 773 eurot 17 senti, st 90% võlgnikult kauba müümise eest saamata jäänud summast; · hageja ei ole vaidlusalust nõuet lepingu alusel kindlustusandjale loovutanud ja kindlustusandja ei ole nõude loovutamist nõudnud.
7. Menetluse käigus esitas kostja hageja nõudele kaks peamist vastuväidet: · kindlustusandja väljamakset tuleb käsitada selliselt, et võlgniku kohustuse on täitnud kolmas isik, mistõttu on hageja nõue lõppenud; · võlgniku lepingurikkumise tõttu hüvitas kindlustusandja hagejale krediidikahju ja hageja nõue on läinud üle kindlustusandjale (subrogatsioon).
8. Hageja on nõude esitanud müügilepingu alusel. Kostja aga väidab, et hageja sõlmitud kindlustuslepingu alusel on nõue üle läinud kindlustusandjale. Kuivõrd hageja on Hollandi äriühing ning ka kindlustusandja on Hollandi äriühing, siis tuli kontrollida, millist õigust asja lahendamisel kohaldada. Asjas tuli kohalduv õigus kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja Nõukogu
9. juuni
10. a määruse 593/2008 (Rooma I määrus) järgi, mida kohaldatakse lepingutele tsiviil- ja kaubandusasjades, mis on sõlmitud alates
11. detsembrist 2009 (määruse art-d 1 ja 28). Rooma I määruse artikli 3 esimese lause kohaselt kohaldatakse lepingu suhtes lepingupoolte valitud õigust. Pooled ei vaidle selle üle, et kindlustuslepingule kohaldub Hollandi õigus, ja sellest on lähtunud ka kohtud (maakohtu otsuse p 9; ringkonnakohtu otsuse p 8). Poolte kohalduva õiguse valik on kooskõlas ka kindlustuslepingutele kohalduva õiguse määramise erisätetega, mille kohaselt võivad pooled valida kohaldatavaks õiguseks muu hulgas selle riigi õiguse, kus on kindlustusvõtja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 7 lg 3 lit b). Eelnevast tulenevalt on kohtud kindlustuslepingu alusel nõude ülemineku küsimuse lahendamisel õigesti kohaldanud Hollandi õigust. Samas küsimus, kas kostja müügilepingust tuleneva kohustuse on täitnud kolmas isik (praegusel juhul väidetavalt kindlustusandja), tuleb lahendada vastavalt müügilepingule kohalduvale õigusele. Kohtud ei ole tuvastanud, et pooled oleksid kokkuleppel valinud müügilepingule kohalduva õiguse Rooma I määruse art 3 järgi. Kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole valitud, on kauba müümise leping reguleeritud selle riigi õigusega, kus on müüja harilik viibimiskoht (Rooma I määruse art 4 lg 1 lit a). Kuivõrd hageja harilik viibimiskoht on Hollandis, siis kohaldub ka müügilepingule Hollandi õigus. Maakohus on põhjendatult leidnud, et kuivõrd Holland on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsiooni kaupade rahvusvahelise ostu-müügi lepingute kohta (CISG) liikmesriik, siis kohaldub müügilepingule ka CISG. Samas ei reguleeri CISG olukorda, kus kohustuse täidab kolmas isik. Seetõttu on kohtud ka selle küsimuse lahendamisel õigesti kohaldanud Hollandi riigisisest õigust.
12. Maakohus tuvastas HTsK § 6:30 lg-t 1 kohaldades, et kindlustusandja ei täitnud hüvitist makstes võlgniku kohustust. Kindlustusandjal ei olnud tahet võlgniku asemel kohustust täita (maakohtu otsuse p 8). Ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi selles osas ei muutnud. Seda kohtute järeldust ei ole kassatsiooniastmes vaidlustanud ka pooled. Kolleegium märgib, et kui kohalduks Eesti õigus, siis põhimõtteliselt on ka VÕS § 78 tähenduses õige, et kolmandal isikul peab olema tahe võlgniku eest kohustus täita (vt Riigikohtu
13. veebruari
14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-08, p 14).
15. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas Hollandi õiguse alusel on hageja müügilepingu täitmise nõue võlgniku vastu üle läinud kindlustusandjale ulatuses, milles viimane hüvitas hagejale tasumata ostuhinna.
16. Kohtud on erinevalt tõlgendanud HTsK § 7:962 lg-t
17. HTsK § 7:962 lg 1 kohaselt (kostja esitatud mitteametlik tõlge) kui kindlustusvõtjal on kahjutasunõuded kolmandate osapoolte vastu, mis on tekkinud muul viisil kui tema kantud kahju kindlustatud võlakohustuse täitmata jätmine, edastatakse need nõuded kindlustusandjale regressi teel, kuivõrd kindlustusandja hüvitab selle kahju, olenemata sellest, kas ta oli selleks kohustatud või mitte. Maakohus nõustus hageja tõlgendusega ning leidis, et HTsK § 7:962 lg 1 alusel ei läinud hageja nõue üle kindlustusandjale. Ringkonnakohus leidis, et maakohus eksis Hollandi õiguse tõlgendamisel. Sealjuures ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohta poolte esitatud Hollandi õiguse tõendamiseks esitatud arvamuste kohta. Kolleegium leiab, et poolte väidete ja tõendite kohta selge seisukoha võtmata jätmisel on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (

§ 654lg 5).

Kuivõrd ei ole välistatud, et poolte esitatud tõendeid hinnates ja nende kohta seisukohta võttes oleks võinud ringkonnakohus lähtuda hageja ja maakohtu esitatud HTsK § 7:962 lg 1 tõlgendusest, siis võis menetlusõiguse rikkumine mõjutada asja lahendamise tulemust (

§ 669lg 2).

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Olukorras, kus ringkonnakohus on jätnud Hollandi õiguse kohta vastupidiseid seisukohti väljendavate tõendite kohta seisukoha võtmata, ei pea kolleegium võimalikuks teha asjas ise uus otsus. 16.

§ 234

kohaselt tuleb väljaspool Eesti Vabariiki kehtivat õigust, rahvusvahelist õigust ja tavaõigust tõendada üksnes niivõrd, kuivõrd need ei ole kohtule teada. Õiguse väljaselgitamisel võib kohus kasutada ka teisi teabeallikaid ning teha teabe hankimiseks vajalikke toiminguid. Välisriigi õiguse väljaselgitamisel lähtub kohus muu hulgas rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) §-st 4. REÕS § 4 lg 1 järgi teeb kohaldatava välisriigi õiguse sisu kindlaks asja menetlev kohus. Kohtul on õigus nõuda selleks poolte kaasabi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel õigus esitada kohtule dokumente välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks. Kohus ei ole kohustatud poolte esitatud dokumentidest juhinduma. REÕS § 2 lg 3 kohaselt lähtutakse välisriigi õiguse kohaldamisel kohaldatava õiguse tõlgendusest ja kohaldamise praktikast selles riigis. Maa- ega ringkonnakohus ei ole otsust tehes seotud poolte õiguslike väidetega (

§ 436lg 7, § 652 lg 8).

Sarnaselt riigisisese õiguse rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus

§ 438lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi.

Samas jagab REÕS § 4 (aga ka

§ 234

) välisriigi õiguse väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel (vt nt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-03, p 24;
3. detsembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 21). See tähendab, et pooltel on õigus esitada tõendeid välisriigi õiguse sisu kohta ja kohtul on õigus pooltelt ka nõuda vastavate tõendite esitamist.
5. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et kohtud ei pidanud võtma seisukohta menetlusosaliste esitatud õiguslike arvamuste kohta. Iseenesest on õige, et kohus ei ole kohustatud juhinduma välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks poolte esitatud dokumentidest (REÕS § 4 lg 2 teine lause). Samas kohalduvad ka välisriigi õiguse kohaldamisel

§ 442lg 8 ja § 654 lg-d 4-5.

See tähendab, et kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima ja kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama (

§ 442lg 8 teine ja kolmas lause).

Ringkonnakohus peab võtma põhjendatud seisukoha kõigi poolte esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta (

§ 654lg 5 esimene lause) (vt ka Riigikohtu 9.

detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-08, p 21). Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus selgitanud, miks ta tõlgendab välisriigi õigust erinevalt hageja väidetest ja hageja esitatud tõenditest, ega põhjendanud, milliste tõendite alusel asub ta maakohtust erinevale seisukohale. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, siis pidi ringkonnakohus võtma otsuses seisukoha poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (

§ 654lg 5 teine lause).

1. Samuti ei ole ringkonnakohus hinnanud hageja viidatud kindlustuslepingu tingimusi, mille järgi kõik nõudega seotud menetlused peab alustama hageja sõltumata kahjuhüvitise väljamaksmisest ning hageja nõue ei lähe automaatselt üle, vaid eeldab vastavat kindlustusandja taotlust. Ka selles osas on kassatsioonkaebus põhjendatud. Sealjuures on ringkonnakohus otsuses tuvastanud, et loovutamise teel ei ole kindlustusandja hagejalt nõuet omandanud (ringkonnakohtu otsuse p 7). Hageja arvates toetavad ka need asjaolud HTsK § 7:962 tõlgendust, mille kohaselt täitmisnõue kindlustushüvitise maksmisel hagejalt kindlustusandjale automaatselt üle ei lähe. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hageja väiteid ja esitatud tõendeid hinnata.
2. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et nõue on kindlustusandjale siiski üle läinud, on hageja lisaks kassatsioonkaebuses alternatiivselt leidnud, et ka nõude üleminek ei mõjuta

§ 210

lg-te 1-2 ja § 460 lg 1 alusel asja menetlust ning lahend oleks siduv ka kindlustusandjale. Ka sellele hageja väitele tuleb ringkonnakohtul vajadusel vastata. Sealjuures juhib kolleegium tähelepanu, et kohtud ei ole tuvastanud, millal kindlustusandja hüvitise maksis, st millal võis väidetavalt nõue hagejalt kindlustusandjale üle minna. Sellest asjaolust aga võib sõltuda

§ 210kohaldatavus.

20. Hageja on kassatsioonkaebusele lisanud Hollandi advokaadibüroo õigusliku arvamuse vaidlusaluse sätte tõlgendamise kohta. Kostja on tõendi esitamisele vastu vaielnud, kuid esitanud täiendava arvamuse, kui Riigikohus peaks hageja esitatud asjatundja arvamuse vastu võtma. Kuna kolleegium ei kogu ega uuri tõendeid (

§ 688lg 5), tuleb Riigikohtule esitatud tõendid pooltele tagastada.

Poolte esitatud dokumendid ei tõenda ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulist rikkumist, vaid arvamusi kohalduva materiaalõiguse tõlgendamise kohta. Et tõendid on esitatud elektrooniliselt, ei ole vajadust neid füüsiliselt tagastada. Kui pooled esitavad asja uuel läbivaatamisel uuesti samad tõendid, tuleb ringkonnakohtul hinnata tõendite esitamise lubatavust

§ 652kohaselt.

21. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

22. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Malle Seppik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks