RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

§ 84alusel Tartu Ringkonnakohtu 16.

augusti

1. a määrus kriminaalasjas nr 1-16-5837 W OÜ esindaja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets, määruskaebus Prokuratuur, Lõuna Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Marek Vahing
2. detsember 2016, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Maakohtu
4. juuli
5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
6. augusti
7. a määrus kolmanda isiku W OÜ vara arestimise asjas ja vabastada vara aresti alt.
8. Määruskaebus rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas
10. juulil 2016 Tartu Maakohtule taotluse arestida kolmandale isikule W OÜ-le kuuluv sõiduk Audi Q7 karistusseadustiku (KarS) §

§ 84alusel kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks.

Taotluse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. 1.

1. Maksu- ja Tolliamet menetleb kriminaalasja, milles kahtlustatakse U OÜ-d KarS § 255 lg 11, § 3761 lg 2 ja § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 tunnustele vastavate kuritegude toimepanemises. Kahtlustuse kohaselt kuulus U OÜ vähemalt
2. juulist 2014 kuni
3. aprillini 2016 Eestis tegutsenud kuritegelikku ühendusse, mille eesmärgiks oli erimärgistatud diislikütusest erimärgistuseks kasutatud lisaainete eemaldamine ning selliselt saadud kütuse müük U OÜ nimel. Kuritegelik ühendus käitles ebaseaduslikult töödeldud vedelkütust kokku 3 494 506 liitrit maksumusega 3 865 483 eurot, millega jäeti riigile tasumata aktsiisi- ja käibemaksu vastavalt 1 393 623 eurot ja 3 079 708 eurot. 1.
4. Kuritegude toimepanemise tulemusel sai U OÜ kriminaaltulu, mis on praeguseks hetkeks ära tarvitatud. Seega võib riigil tekkida tema vastu süüditunnistamise korral nõue KarS § 831 lg 1 ja § 84 alusel. Ehkki arestimisobjektiks olev sõiduk Audi Q7 kuulub liiklusregistri järgi kolmandale isikule W OÜ-le, võõrandas U OÜ kõnealuse sõiduki W OÜ-le konfiskeerimise vältimiseks. Sellest lähtuvalt taotles prokurör Audi Q7 arestimist KarS §

§ 84alusel. 2. Tartu Maakohtu 5. juuli 2016. a määrusega arestiti Kar

S §

§ 84

alusel vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks kolmandale isikule W OÜ-le kuuluv Audi Q

1. Kohus juhtis tähelepanu asjaolule, et toimikumaterjalidest tulenevalt ostis U OÜ selle sõiduki
2. a suvel ja müüs
3. a veebruaris W OÜ-le. Kolmanda isiku arvelduskontol oli vahetult enne tehingu toimumist vaid 69,87 eurot. Samas andis U OÜ
4. veebruaril 2015 W OÜ-le 15 000 eurot laenu, mille kolmas isik kandis
5. märtsil 2015 ostuarve alusel tagasi U OÜ-le. W OÜ juhatuse liige E. L. ei osanud laenusuhteid täpsemalt selgitada. Sõidukit kasutas pärast selle müümist edasi U OÜ juhatuse liige A. R. Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et Audi Q7 võõrandati tõenäoliselt konfiskeerimise vältimiseks kolmandale isikule, kes oli tehingu eesmärgist teadlik.
6. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse W OÜ juhatuse liige E. L., kes taotles kohtumääruse tühistamist ja vara arestimise taotluse rahuldamata jätmist.
7. Tartu Ringkonnakohtu
8. augusti
9. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et U OÜ kandis tõenäoliselt laenuraha W OÜ-le selleks, et osaühing saaks tasuda Audi Q7 ostuhinna. Seega ostis W OÜ sõiduki sisuliselt U OÜ rahaliste vahendite arvelt. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et selle tehingu eesmärk oli Audi Q7 konfiskeerimise vältimine. Eelnevast tulenevalt on täidetud KarS § 831 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud vara arestimise alused. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
10. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse W OÜ esindaja vandeadvokaadi vanemabi Marko Paabumets, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistamist. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole kohtud tuvastanud, et W OÜ teadis Audi Q7 võõrandamisest konfiskeerimise vältimiseks. Samuti ei ole tuvastatud, et W OÜ ei täida laenulepingus tulenevat kohustust U OÜ ees. Kuna U OÜ võõrandas Audi Q7 ajal, mil kriminaalmenetlust ei olnud veel alustatud, ei saanud menetleja kohaldada vara aresti. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 lg 1 esimene lause sätestab, et vara arestimise eesmärk on tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise ja varalise karistuse tagamine. Seega on võimalik arestida üksnes isiku sellist vara, mis võidakse temalt tsiviilhagi rahuldamise, konfiskeerimise või selle asendamise või varalise karistuse mõistmise kohta tehtud kohtulahendi sundtäitmise käigus võõrandada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. mai
13. a otsus asjas nr 3-1-1-53-12, p 9 ja
14. novembri
15. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p-d 7-8).
16. Praeguses asjas taotleb prokuratuur kolmandale isikule W OÜ-le kuuluva sõiduki Audi Q7 arestimist kuriteoga saadud vara konfiskeerimise asendamise tagamiseks KarS §

§ 84alusel. 8. Kar

S § 831 lg 2 kohaselt on selle lõike punktides 1 või 2 nimetatud juhul kolmandalt isikult võimalik konfiskeerida tahtliku süüteoga saadud vara, mis on võõrandatud kolmandale isikule. Kui kolmas isik on KarS § 831 lg-s 2 nimetatud vara otsuse või määruse tegemise ajaks võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas, võib kohus KarS § 84 alusel kolmandalt isikult välja mõista summa, mis vastab konfiskeeritava vara väärtusele (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 10). Samas ei ole kolmandalt isikult võimalik KarS § 831 lg 2 alusel konfiskeerida talle kuriteo toimepanija poolt võõrandatud vara, mida kuriteo toimepanija ei saanud kuriteoga, kuid mis kuriteo toimepanijale kuuludes võimaldaks riigil selle arvel sisse nõuda kuriteo toimepanijalt KarS § 84 alusel väljamõistetava rahasumma (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p-d 12–14).
5. Süüteoga saadud vara all KarS § 831 lg 1 mõttes mõistetakse eeskätt süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste realiseerimisega saadud asja, varalise õiguse kasutamise teel saadut, süüteo toimepanemise eest saadud tasu või ka sellise tasu eest soetatud vara (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
6. aprilli
7. a otsus asjas nr 3-1-1-119-09, p 31). KarS § 831 kohaldamiseks peab riiklik süüdistaja tõendama konfiskeeritava vara pärinemise konkreetsest kuriteost (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. oktoobri
9. a otsus asjas nr 3-1-1-73-10, p 9.1). Mingit eset (varaühikut) saab käsitada süüteoga saadud tulu arvel omandatuna ja seega ka KarS § 831 lg-te 1 või 2 alusel toimuva konfiskeerimise objektina üksnes siis, kui sellel esemel on süüteoga saadud varaga vahetu ja individualiseeritav seos (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. juuni
11. a otsus asjas nr 3-1-1-54-15, p 49).
12. Vara arestimise menetluses kehtib muu hulgas vara arestimise aluse kohaldamise tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard, mis tähendab, et kohus ei pea olema vara arestimise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite pinnalt usutavaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. märtsi
14. a määrus asjas nr 3-1-1-10-16, p 28). Kuid selleks, et eeluurimiskohtunik saaks üldse hinnata vara arestimise põhjendatust, peab prokuratuuri arestimistaotluses olema esitatud vähemalt hüpotees vara arestimise aluse kohta ja selle püstitamise aluseks olevad asjaolud.
15. Praeguses asjas ei nähtu prokuratuuri taotlusest, et Audi Q7 võib olla kahtlustuses nimetatud kuritegudega saadud vara KarS § 831 mõttes. Kõnealuses taotluses on pööratud pikemalt tähelepanu sellele, et U OÜ ja W OÜ vahel
16. a veebruaris sõlmitud Audi Q7 müügilepingu tegelik eesmärk oli sõiduki konfiskeerimise vältimine. Samas ei ole taotluses märgitud, et U OÜ võis nimetatud sõiduki soetada kuritegelikul teel saadud tulu eest, ega põhjendatud seda väidet konkreetsetele asjaoludele tuginedes. Seetõttu ei ole prokuratuuri taotluse põhjal võimalik hinnata Audi Q7 arestimise lubatavust, mis on aga käesoleva määruse punktides 8–10 märgitust tulenevalt möödapääsmatu vara arestimise aluse tuvastamiseks KarS § 831 lg 2 ja § 84 alusel.
17. Eelkirjeldatud puudujääki vara arestimise taotluses ei saa eeluurimiskohtunik kõrvaldada. Ehkki kohus võib arestimistaotlust lahendades muuta vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ei või ta tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Vastasel korral väljub kohus vara arestimise aluse kindlakstegemisel lubamatult arestimistaotluse piiridest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. oktoobri
19. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p 16). Juhul, kui prokuratuur on jätnud taotluses nimetamata vara aresti kohaldamise otsustamiseks olulised asjaolud, peab eeluurimiskohtunik sellise taotluse rahuldamata jätma.
20. Eelnevast tulenevalt ei olnud maa- ja ringkonnakohtul alust prokuratuuri
21. juuli
22. a arestimistaotlust rahuldada ja vara arestida. Seda tehes rikkusid kohtud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 7, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium seetõttu Tartu Maakohtu
23. juuli
24. a ja Tartu Ringkonnakohtu
25. augusti
26. a määruse kolmanda isiku W OÜ vara arestimise asjas ning vabastab sõiduki Audi Q7 aresti alt. Kuna määruskaebuses esitatud taotlus tuleb eelnimetatud põhjustel rahuldada, ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda kolmanda isiku esindaja ülejäänud väiteid. (digitaalselt allkirjastatud) Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi