3-2-1-138-16

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-138-16 Määruse kuupäev Tartu,

1. jaanuar 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
2. juuli
3. a määrus tsiviilasjas nr 2-12-945 Asja läbivaatamise kuupäev
4. detsember 2016, kirjalik menetlus KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus kohaldas suhtluskorra kindlaksmääramise avalduse rahuldamata jätmisel vääralt materiaalõigust. Ringkonnakohus leidis oma määruse p-s 13.1, et kohtule esitati suhtluskorra kindlaksmääramise avaldus PKS § 143 lg 21 tähenduses, kuid ei esitatud PKS § 143 lg 3 alusel avaldust lapsega suhtlemise õiguse piiramiseks või lõpetamiseks, mistõttu on isal lapsega suhtlemise õigus olemas. Samas jättis ringkonnakohus muutmata maakohtu määruse, millega isa avaldus suhtluskorra kindlaksmääramiseks jäeti rahuldamata, ning viitas, et maakohus leidis õigesti, et suhtluskorra kindlaksmääramine ei ole lapse huvides. Selliselt on ringkonnakohtu määrus sisult vastuoluline, sest jaatades isa õigust lapsega suhelda, on ringkonnakohus isa taotluse määrata suhtlemiskord kindlaks ometi jätnud rahuldamata. Ringkonnakohus leidis küll õigesti, et lapsega suhtlemise korras saavad vanemad kokku leppida, kuid kui vanemad ei ole suutnud selles kokku leppida, ei saa kohus jätta suhtlemiskorda kindlaks määramata viitega vanemate võimalusele kokku leppida, nagu praeguses asjas on tehtud.
6. Kolleegium selgitab, et PKS § 143 lg 21 alusel esitatud avalduse rahuldamata jätmine ei võta vanemalt õigust lapsega suhelda. Suhtlemiskorra kindlaksmääramiseks esitatud avalduse rahuldamata jätmisega ei saa kohus piirata vanema õigust oma lapsega suhelda ning see ei ole ka sobilik lapse õiguste kaitseks. Kui üldiselt on hooldusõiguslikul vanemal õigus otsustada lapse isiku ja varaga seotud asju, siis lapse kehalise, vaimse või hingelise heaolu või tema vara ohustamise korral saab riik hooldusõiguse teostamisse sekkuda PKS §-de 134-136 alusel hooldusõiguse piiramise või täieliku äravõtmisega. Samuti saab riik PKS § 143 lg-te 3-5 alusel sekkuda vanema ja lapse suhtlemisõigusesse juhul, kui vanemaga suhtlemine ei ole lapse huvides. Kui kohtud leidsid, et isa ja lapse suhtlemine ei ole lapse huvidega kooskõlas ning see kahjustaks lapse tervist ja arengut, oleksid kohtud pidanud PKS § 143 lg-te 3 ja 5 alusel isa ja lapse suhtlemist piirama või suhtlusõiguse teostamise lõpetama. Nii võib kohus PKS § 143 lg 3 järgi lapse huvides suhtlusõigust või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmist piirata või suhtlusõiguse teostamise või selle kohta tehtud varasemate lahendite täitmise lõpetada. Seda võib kohus otsustada ka omal algatusel (PKS § 143 lg 5). Seega leidis ringkonnakohus ekslikult, et kuna kohtule ei ole esitatud avaldust PKS § 143 lg 3 alusel, ei saa kohus sama sätte alusel isa ja lapse suhtluskorda piirata või suhtlusõiguse teostamist lõpetada. Kolleegium leiab, et kui kohtule on esitatud suhtluskorra kindlaksmääramise avaldus PKS § 143 lg 21 alusel, saab kohus PKS § 143 lg-te 3 ja 5 alusel vanema ja lapse suhtlusõigust piirata või selle teostamise lõpetada menetlusökonoomiast lähtudes ka samas asjas. Küll ei tohi asjaolu, et kohus kaalub vanema suhtes PKS § 143 lg-s 3 sätestatud piirangu kehtestamist, tulla vanemale üllatusena. Kohus peab seda menetlusosalistele selgelt väljendama ja menetlusosalistega arutama ning andma mh vanemale, kelle õiguse piiramise üle otsustatakse, võimaluse esitada selle kohta oma vastuväited ning neid kinnitavad tõendid (vt ka Riigikohtu
7. aprilli
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18 ning
9. jaanuari
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-12, p 15, mille seisukohad lubamatu üllatamise kohta kohalduvad vastavalt ka hagita menetlusele). Henn Jõks, Malle Seppik, Tambet Tampuu