Obsah (6)

§ 172§ 476§ 175§ 178§ 19§ 475

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-134-16 Määruse kuupäev Tartu, 11. jaanuar 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Peeter Jerofejev Kohtuasi OÜ

) § 172 lg 8 kolmanda lause kohaselt. Pankrotimenetluse raames ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses tuleb menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramisel arvestada pankrotimenetluse erisustega, sh pankrotimenetluse eesmärkide ja võlgniku juhatuse liikme rolliga menetluses. Pankrotimenetluse raames ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses osaleb menetlusosalisena ainult isik, kelle suhtes kohus kaalub ärikeelu kohaldamist.

§ 172lg 2 alusel tuleb puudutatud isiku menetluskulud jätta tema enda kanda.

1. Puudutatud isik palus määruskaebuses tühistada maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta menetluskulud pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe või alternatiivselt riigi kanda. Puudutatud isik palus menetluskulud rahaliselt kindlaks määrata ning mõista pankrotihaldurilt ja pankrotitoimkonna esimehelt või alternatiivselt riigilt välja menetluskulud 8604 eurot.
2. Pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees ning Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldatama.
3. Tartu Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tartu Ringkonnakohus tegi
5. juunil 2016 määruse, milles tühistas maakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis puudutatud isiku menetluskulud riigi kanda. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jättis ringkonnakohus samuti riigi kanda. Kohus rahuldas puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, määras puudutatud isiku menetluskulude suuruseks 1560 eurot ning mõistis selle riigilt välja. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt peab kohus ärikeelu kohaldamise menetluses tegutsema viisil, mis ei põhjusta menetlusosalisele suuri menetluskulusid ja üldjuhul ei välju võlgniku teabe andmise kohustuse raamidest. Praegusel juhul on kohus kohustanud puudutatud isikut vastama halduri taotlusele ärikeelu kohaldamiseks oluliselt suuremas ulatuses, kui seda eeldab võlgnikule pandud teabe andmise kohustus pankrotiseaduse (PankrS) § 85 järgi. Seetõttu on puudutatud isikul õigus ärikeelu kohaldamata jätmise korral saada menetluskulude eest mõistlikku hüvitist. Ärikeelu kohaldamise otsustamise menetluses ei ole pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees menetlusosalised, mistõttu ei kohaldu

§ 172lg 1 teine lause.

Samuti ei ole nimetatud isikutelt menetluskulude väljamõistmise aluseks

§ 172lg 7.

Pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees ei olnud menetluse algatamisel raskelt hooletud ega alustanud tahtlikult põhjendamatut menetlust. Kuna pankrotihaldur ja pankrotitoimkonna esimees ei ole menetlusosalised, ei saa menetluskulusid jätta ka pankrotivara kanda. Praegusel juhul ei kohaldu ka

§ 172lg 2.

Puudutatud isik ei ole avaldaja ning teisi menetlusosalisi ei ole. Ärikeeldu kohaldatakse eelkõige avalikes huvides ning ka ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlus toimub eelkõige avalikes huvides, mistõttu tuleb puudutatud isiku menetluskulud maakohtus jätta

§ 172lg 1 esimese lause alusel riigi kanda.

Tsiviilasja keerukust ning mahtu arvestades luges kohus puudutatud isiku lepingulise esindaja põhjendatud kuluks 1560 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Puudutatud isik palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse osas, milles ringkonnakohus jättis puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue määruse, millega mõista puudutatud isiku menetluskulud 8604 eurot välja OÜ Interfurgo (pankrotis) pankrotihaldurilt ja pankrotitoimkonna esimehelt või alternatiivselt riigilt. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on

§ 172lg 7 kohaldamise tingimused täidetud. Kuigi Pankr

S § 91 lg 2 ja

§ 476

lg 1 võimaldavad kohtul määrata ärikeelu omal algatusel, alustati praegusel juhul menetlust pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe taotluse alusel. Kuna puudutatud isiku suhtes ärikeeldu ei kohaldatud ja kohus rikkumisi ei tuvastanud, oli tegemist põhjendamatu menetlusega. Taotlus on esitatud tahtlikult või vähemalt raskelt hooletult, sest ilmselgelt rohkem kui aasta pärast pankroti väljakuulutamist ei ole võimalik õiguslikult põhistatud taotlust esitada üksnes hooletusest. Alternatiivselt tuleb menetluskulud

§ 172lg 1 alusel jätta riigi kanda.

Lisaks leidis puudutatud isik, et menetluskulude kindlaksmääramisel on ringkonnakohus rikkunud

§ 175lg-t 1.

10. Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määruse osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse, jättis puudutatud isiku menetluskulud ja määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud riigi kanda, rahuldas puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, määras puudutatud isiku menetluskulude suuruseks 1560 eurot ning mõistis selle riigilt välja. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt välistavad

§ 172

lg 8 teine ja kolmas lause puudutatud isiku menetluskulude riigi kanda jätmise.

§ 172

lg 8 teine ja kolmas lause on erinormiks

§ 172lg 1 esimese lause suhtes.

Puudutatud isiku kulud on tervikuna tarbetud ning põhjendamatud. Arvestades kohtu selgitamiskohustust ja uurimispõhimõtet, samuti asjaolu, et võlgniku juhatuse liikme seadusest tulenev kohustus on maksejõuetuse tekkimise asjaolude kindlakstegemisele igakülgselt kaasa aidata, ei saanud puudutatud isikul olla õigustatud ootust, et tema menetluskulud teiselt menetlusosaliselt või riigilt välja mõistetakse. Ringkonnakohus oleks pidanud jätma määruskaebuse menetlemisega seotud puudutatud isiku kulud

§ 178lg 4 alusel tema enda kanda.

1. Puudutatud isik ja Eesti Vabariik (Justiitsministeeriumi kaudu) vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb

§ 19

lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.

1. Määruskaebustes vaidlustavad riik ja puudutatud isik ringkonnakohtu määrust ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega seotud menetluskulude jaotuse osas. Lisaks sellele vaidlustab puudutatud isik ringkonnakohtu määrust menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osalise rahuldamata jätmise osas. Riik vaidlustab ringkonnakohtu määrust ka puudutatud isiku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamise ning määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulude jaotuse osas.
2. Kolleegium on varem leidnud, et ärikeelu kohaldamise asi kui pankrotimenetlusega seotud asi lahendatakse PankrS § 3 lg 2 kolmanda lause ja

§ 475lg 1 p 121 järgi hagita menetluses. Nii Pankr

S § 91 lg 2 kui ka

§ 476lg 1 võimaldavad kohtul määrata ärikeelu omal algatusel.

See tähendab mh, et kui nt võlgniku pankrotihaldur pöördub kohtu poole isikule ärikeelu kohaldamise palvega, ei ole kohus avaldusega seotud. Seega ei saa pankrotihaldur kaevata ka ärikeelu määramata jätmise peale (vt Riigikohtu 22. veebruari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-09, p 27). 15. Menetluskulude jaotust hagita menetluses reguleerib

§ 172. Viidatud säte sisaldab nii üldkui ka eriregulatsioone.

Samas ei sisalda

§ 172

eriregulatsiooni ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega seotud menetluskulude kohta. Ka pankrotiseadus ei reguleeri menetluskulude kandmist ärikeelu kohaldamise menetluses. Praegusel juhul ei pea kolleegium võimalikuks kohaldada

§ 172

lg 1 teist lauset, lg-t 2 ega lgt 7.

§ 172

lg 1 teine lause reguleerib olukorda, kus menetluses osaleb mitu isikut, ja lg 2 võimaldab jätta menetluskulud avaldaja kanda. Ärikeelu kohaldamise menetluses osaleb menetlusosalisena üksnes isik, kelle suhtes ärikeelu kohaldamist kaalutakse, ning selles menetluses puudub avaldaja. Kuigi

§ 172

lg 7 võimaldab jätta menetluskulud menetlusvälise isiku (praegusel juhul nt pankrotihalduri ja pankrotitoimkonna esimehe) kanda, eeldaks see menetluse põhjendamatust ning menetlusvälise isiku tahtlust või rasket hooletust menetluse põhjustamisel. Asjas puuduvad asjaolud, mis viitaksid menetluse põhjendamatusele ja menetlusväliste isikute tahtlusele või raskele hooletusele menetluse põhjustamisel. 16.

§ 172

lg 1 esimene lause sätestab üldpõhimõtte, mille kohaselt jäetakse menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides lahend tehakse. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et ärikeelu kohaldamine ja seega ka ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlus toimuvad avalikes huvides. Samas välistab praegusel juhul selle menetlusega seotud menetluskulude riigi kanda jätmise

§ 172

lg 8 kolmas lause, mis sätestab reegli, et kohtuvälised menetluskulud (esindaja kulud) võib riigi kanda jätta üksnes juhul, kui isikule on antud menetlusabi.

1. Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on analoogne kahju hüvitamise menetlusega, kuna menetluskulude kindlaksmääramise menetluses toimub sisuliselt kohtumenetlusega kaasnenud kahju (õigusabikulu) väljamõistmine tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras (vt nt Riigikohtu üldkogu
2. veebruari 2014 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-29-13, p 43.1;
3. juuni 2014 määrus kohtuasjas nr 3-2-1-153-13, p 56). Olukorras, kus isiku suhtes menetletakse ärikeelu kohaldamist ning isik kasutab õigusabi, tekivad tal õigusabikulud, mis on käsitatavad ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega kaasneva kahjuna. Kuivõrd ärikeelu kohaldamise otsustamise menetlusega seotud menetluskulude hüvitamise kohta puudub eriregulatsioon ning lisaks sellele välistab menetluskulude riigi kanda jätmise

§ 172

lg 8 kolmas lause, tekkis kolleegiumil kahtlus, et tegemist võib olla põhiseaduse §-s 25 sätestatud põhiõiguse (õigus õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamisele) rikkumisega. Seetõttu peab kolleegium vajalikuks anda asi lahendada Riigikohtu üldkogule. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks