← Eesti

3-2-1-141-16

Obsah (7)§ 171§ 41§ 76§ 150§ 84§ 146§ 153

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-141-16 Määruse kuupäev Tartu, 11. jaanuar 2017. a Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull Kohtuasi Igor Sav

) § 76 lg-tes 1 ja

  1. Kohtul on seega pädevus otsustada, kas üldkoosoleku otsus kinnitada või jätta kinnitamata, kohus ei tee üldkoosoleku otsusele täiendusi või parandusi. Maakohus jättis rahuldamata Dali Company vastuväite ning algatas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja nimetas võlgniku usaldusisikuks Urmas Trossi. Määruse põhjendustes märkis maakohus, et põhjendatud ja otstarbekas on arvestada kohustustest vabastamise menetluse algusajaks
  2. veebruar
  3. a (s.o esimese lõpparuande kinnitamise aeg). Riigikohus küll tühistas vastava maakohtu määruse, kuid võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamine ei olnud vaidluse objektiks. Võlgnik on esimese lõpparuande kinnitamisele järgnenud aja jooksul olnud usaldusisikule kättesaadav ja omanud mõistlikult tulutoovat töökohta, millest tulenevalt on usaldusisikul olnud võimalik ka jaotise alusel võlausaldajatele väljamakseid teha. Määruse resolutsioonis maakohus kohustustest vabastamise menetluse algusaega ei märkinud.
  4. Swedbank esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse osaliselt tühistada ning jätta kinnitamata võlausaldajate üldkoosoleku otsus pankrotitoimkonna liikmetele tasu maksmise kohta. Samuti oli Swedbank seisukohal, et õigusabikulud tuleb kanda pankrotihalduril endal. Dali Company esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määruse osas, millega jäeti rahuldamata vastuväide võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisele, ning teha uus määrus, millega vastuväide rahuldada.
  5. Pankrotihaldur ja võlgnik esitasid määruskaebused, milles palusid täiendada maakohtu määruse resolutsiooni järgmiselt: „Algatada Igor Savenkovi (pankrotis) suhtes kohustustest vabastamise menetlus ja lugeda kohustustest vabastamise menetluse alguse arvestamise ajaks alates 11.02.2014." Pankrotihaldur ja võlgnik tõid välja, et maakohtu määruse põhjendustes on kohus märkinud kohustustest vabastamise menetluse algusajaks
  6. veebruari
  7. a, kuid määruse resolutsioonist kohustustest vabastamise alustamise päev ei nähtu. Lisaks vaidlustas pankrotihaldur oma tasu vähendamise ning palus selles osas maakohtu määruse tühistada ja kinnitada pankrotihalduri tasuks 69 821 eurot 71 senti, millele lisandub sotsiaalmaks 23 061 eurot 43 senti või käibemaks summas 13 964 eurot 34 senti. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  8. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  9. septembri
  10. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Vastuseks pankrotihalduri määruskaebusele halduri tasu suuruse kohta märkis ringkonnakohus, et selles pankrotimenetluses on põhjendatud määrata halduri tasuks 1% pankrotivarast, sest pankrotivara suurus, enampakkumiste korraldamine ega pelk kohtuvaidlustes osalemiste suur arv (koos täiendava õigusabiga) ei ole põhjenduseks alammäärast suurema tasu kinnitamiseks. Ringkonnakohus ei nõustunud Swedbanki seisukohaga, et maakohus oleks pidanud jätma kinnitamata võlausaldajate üldkoosoleku otsuse pankrotitoimkonna liikmetele tasu maksmise kohta. Võlausaldajate üldkoosoleku otsus on kinnitatud Harju Maakohtu
  11. oktoobri
  12. a määrusega. Pankrotitoimkonna liikmetele tasu maksmise üle otsustamine on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses ja kohus vaid kinnitab tasu maksmise otsuse. Otsuse kinnitamata jätmiseks on seadusandja ette näinud vaid formaalsed alused ning praegusel juhul vastas tasu piirmääradele. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise osas nõustus ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et puudub

§ 171

lg 2 p-st 4 tulenev alus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks, kuna võlgniku käitumises ei esine süülist võlausaldajate huve kahjustavat tegevust. Samas ei nõustunud ringkonnakohus sellega, et kohustustest vabastamise menetluse algusajaks saab lugeda

  1. veebruari
  2. a. Ringkonnakohtu arvates ei saa võlgniku kohustustest vabastamise menetlus alata enne pankrotimenetluse lõpetamist, olenemata sellest, et lõpparuande kinnitamine on viibinud võlgnikust mitteolenevatel põhjustel. Määruse resolutsioonis ringkonnakohus kohustustest vabastamise menetluse algusaega ei täpsustanud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  3. Swedbank esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles vaidlustab pankrotitoimkonna liikmetele tasu maksmise ja pankrotihalduri kasutatud õigusabi kulu kinnitamise. Swedbank ei nõustu kohtute käsitlusega pankrotitoimkonna liikmete tasu kohtuliku kontrolli piiratuse kohta ja leiab, et lõplikud pankrotimenetluse kulud kinnitatakse lõpparuandes, mille kinnitamise hetkeks on selgunud kogu menetluse kulu. Kohtul on seaduse järgi kohustus kontrollida pankrotimenetluse kulude suurust, sh pankrotitoimkonna liikmete tasu. Seega pidid nii maa- kui ka ringkonnakohus tuvastama, kas toimkonna liikmetele määratud tasu oli põhjendatud ja mõistlik. Swedbank on seisukohal, et pankrotitoimkond ei ole tasu saamise eelduseid täitnud. Lisaks arvab Swedbank, et õigusabikulud peab pankrotihaldur kandma ise, sest haldur on õigusteadmistega isik, kes peab olema võimeline ise pankrotimenetluse toiminguid tegema, ning õigusabiteenus kompenseerib halduri õigusalaseid teadmisi.
  4. Swedbanki määruskaebuse kohta esitas seisukoha võlgnik, kes vaidleb määruskaebusele vastu. Võlgniku arvates on majanduslikus mõttes sobimatu ja õiguslikult põhjendamatu tõstatada kulude põhjendatuse küsimus alles lõpparuande vaidlustamisega. Võlgnik, kelle arvel tegelikkuses menetlus toimub, on pankrotimenetluses tehtud kulusid aktsepteerinud. Kohus kontrollib pidevalt pankrotimenetluses tehtud kulusid ega oota jaotusettepaneku või lõpparuande esitamiseni. Kulude põhjendatust ei ole õige hinnata tagantjärele, sest see tekitab ebakindlust kulude tegemisel ja halvendab lõpptulemit.
  5. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles vaidlustas kohustustest vabastamise menetluse algusaja kindlaks määramata jätmise. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maa- ja ringkonnakohtu määrused vastuolulised, sest määrustest ei selgu, kas kohustustest vabastamise menetluse algus on
  6. veebruar
  7. a või
  8. aprill
  9. a. Võlgniku arvates on õige lugeda kohustustest vabastamise menetluse alguseks
  10. veebruar
  11. a.
  12. Võlgniku määruskaebuse kohta esitasid seisukohad Swedbank ja Dali Company. Swedbanki arvates ei ole määruskaebus põhjendatud, sest kohustustest vabastamise menetlus ei saa alata enne pankrotimenetluse lõpetamist. Dali Company on seisukohal, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks ei ole üldse alust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  13. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg-te 4 ja 5, § 695 ja § 701 lg 3 kolmanda lause alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata tsiviilasi maakohtule lõpparuande kinnitamise uueks otsustamiseks. Võlgniku määruskaebus jääb rahuldamata, Swedbanki määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  14. Kolleegium käsitleb esmalt võlgniku määruskaebuses tõstatatud kohustustest vabastamise menetluse alustamise aega. Kolleegium ei nõustu võlgniku seisukohaga, et kohustustest vabastamise menetluse alguseks tuleb lugeda
  15. veebruari
  16. a. Kohustustest vabastamise menetlus ei saa

§ 171lg 1 järgi alata enne pankrotimenetluse lõppemist.

Maakohus kinnitas

  1. veebruari
  2. a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-18844 võlgniku pankrotimenetluses esimese lõpparuande ja algatas ühtlasi võlgniku kohustustest vabastamise menetluse, kuid viidatud maakohtu määrus on täies ulatuses tühistatud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. novembri
  4. a määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-34-
  5. Kolleegium selgitab, et kui kohustustest vabastamise menetluse algatamine otsustatakse lõpparuande kinnitamisel, ei hakka kohustustest vabastamise menetluse algatamise määrus kehtima enne lõpparuande kinnitamise määrust. Määrus, millega pankrotimenetlus lõpetatakse, on

§ 41teise lause järgi kehtiv ja kuulub täitmisele alates jõustumisest.

Järelikult ei ole võlgniku kohustustest vabastamise menetlust kehtivalt algatatud, sest maakohtu

  1. veebruari
  2. a määrus ei jõustunud. Seetõttu tuleb võlgniku määruskaebus kohustustest vabastamise menetluse algusaja kindlaksmääramiseks jätta rahuldamata. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustab maakohus koos lõpparuande kinnitamisega asja uuel läbivaatamisel.
  3. Järgmiseks käsitleb kolleegium Swedbanki määruskaebuse väiteid pankrotitoimkonna liikmete tasu kohtuliku kontrolli kohta. Kolleegium nõustub Swedbankiga selles, et ekslik on maa- ja ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt pankrotitoimkonna liikmetele tasu maksmise otsustamine on võlausaldajate üldkoosoleku pädevuses ning kohus kinnitab tasu maksmise otsuse, kontrollides üksnes

§ 76

lg-tes 1 ja 2 sätestatud formaalsete eelduste täitmist.

§ 76

lg 1 järgi võib pankrotitoimkonna liikmetele maksta pankrotivara arvel mõistlikku tasu, kui selle maksmine on pankrotimenetluse erisusi arvestades mõistlik. Pankrotitoimkonna liikmete tasu on

§ 150lg 1 p 4 järgi pankrotimenetluse kulu.

Sellest tulenevalt on Riigikohus asunud seisukohale, et pankrotitoimkonna liikmete tasu otstarbekuse kontroll on

§ 84

järgi kohtu pädevuses ning kohtul on kohustus kontrollida võlausaldajate otsust pankrotitoimkonna liikmete tasu suuruse kohta (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-11, p-d 10 ja 11). Kolleegium jääb viidatud seisukoha juurde ning rõhutab, et pankrotimenetluses on kohtul sisuline järelevalve- ja kontrollikohustus, mille eesmärk on tagada pankrotimenetluse seaduslikkus ja otstarbekus. Küll aga ei nõustu kolleegium Swedbanki seisukohaga, et kohtud oleksid praegusel juhul pidanud kontrollima pankrotitoimkonna liikmetele tasu maksmise ja tasu suuruse mõistlikkust ka lõpparuande kinnitamisel. Toimkonna liikmetele määrati tasu võlausaldajate üldkoosoleku
  3. mai
  4. a otsusega, mis on kinnitatud Harju Maakohtu
  5. oktoobri
  6. a määrusega (IV kd, tl 131-132). Viidatud määruses on maakohus kontrollinud ja hinnanud sisuliselt nii seda, kas pankrotitoimkonna liikmetele tasu maksmine on mõistlik, kui ka seda, kas üldkoosoleku määratud tasu suurus on mõistlik. Swedbank ei ole lõpparuande kinnitamist vaidlustades tuginenud sellele, et pankrotitoimkonna liikmetele määratud tasu suurus või tasu maksmise aluseks olevad asjaolud oleksid võrreldes maakohtu
  7. oktoobri
  8. a määruse tegemise ajaga muutunud. Seega puudub vajadus lõpparuande kinnitamisel pankrotitoimkonna liikmetele tasu maksmise ja tasu suuruse mõistlikkust uuesti kontrollida. Kolleegium märgib, et Swedbanki viide Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  9. mai
  10. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-27-16 ei ole asjakohane. Viidatud asjas oli tegemist haldurite büroo- ja raamatupidamiskuludega, mida oli vaidlustatud jaotusettepaneku kinnitamisel ja vaidlustati uuesti lõpparuande kinnitamisel. Selles asjas ei käsitletud pankrotitoimkonna liikmetele tasu määramist. Pankrotitoimkonna liikmetele ei määrata tasu enne jaotusettepaneku kinnitamist (

§ 76

lg 2) ja tasu määramise otsuse kinnitamisel kontrollib kohus üksnes tasu seaduslikkust ja mõistlikkust (

§ 76

lg 3), erinevalt jaotusettepaneku kinnitamisel kontrollitavatest asjaoludest (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-16, p 11). Praegusel juhul oli kohtul pankrotitoimkonna liikmetele tasu määramise otsuse kinnitamise ajal olemas täielik ülevaade kõigist tasu maksmist ja tasu suurust mõjutada võivatest asjaoludest.
  3. Kolleegium ei pea Swedbanki määruskaebust põhjendatuks ka osas, milles Swedbank vaidlustas pankrotimenetluses kasutatud õigusabi kulude kinnitamise ning leidis, et õigusabikulud peab kandma pankrotihaldur. Pankrotimenetluses kasutatud õigusabi kulud on

§ 150

lg 1 p 1 järgi pankrotimenetluse kulud, mis kantakse

§ 146lg 1 p 4 kohaselt pankrotivarast.

Seega puudub alus jätta õigusabikulud pankrotihalduri kui pankrotimenetluse toiminguid tegeva organi kanda. Kui haldur peab vajalikuks kasutada oma ülesannete täitmiseks õigusabi, arvestatakse seda halduri tasu määramisel (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3415, p 29). Praegusel juhul on maa- ja ringkonnakohus seda ka teinud, põhjendades haldurile alammääras tasu määramist muu hulgas sellega, et haldur kasutas õigusabi.
  3. Hoolimata sellest, et võlgniku ega Swedbanki määruskaebustes esitatud väited ei anna alust maaja ringkonnakohtu määruste tühistamiseks, peab kolleegium vajalikuks väljuda TsMS § 692 lg 4 kolmanda lause ja lg 5 teise lause kohaselt kaebuse piiridest ning tühistada maa- ja ringkonnakohtu määrused menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Rikkumine seisnes selles, et maakohus kinnitas
  4. aprilli
  5. a lõpparuande, kuigi pankrotihaldur ei olnud lõpparuande koostamisel järginud Riigikohtu juhiseid

§ 153lg 2 kohaldamise kohta (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 4.

novembri

  1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-15, p-d 16-23). Tulenevalt TsMS § 693 lg-st 2 ja §-st 695 on Riigikohtu määruses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Sama asja lahendamiseks antud Riigikohtu juhise järgimata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11). Järelikult ei oleks maakohus tohtinud kinnitada lõpparuannet, mis ei vastanud samas asjas antud Riigikohtu juhistele. Ringkonnakohus jättis rikkumise kõrvaldamata. Kolleegiumi hinnangul võis selline rikkumine mõjutada asja lahendamise tulemust ning Riigikohtul ei ole võimalik rikkumist ise kõrvaldada, mistõttu tuleb asi saata maakohtule lõpparuande kinnitamise uueks otsustamiseks.
  4. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ja määratakse TsMS § 174 lg 6 alusel kindlaks asja uuel läbivaatamisel.
  5. Swedbanki määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastatakse TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel. Võlgniku määruskaebuselt tasutud kautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu riigituludesse. Malle Seppik, Henn Jõks, Ants Kull

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.