Obsah (10)

§ 66§ 110§ 114§ 111§ 130§ 132§ 218§ 133§ 217§ 131

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-124-16 Määruse kuupäev Tartu, 11. jaanuar 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Kohtuasi Anneli Ost

) § 114 lg-s 3 sätestatut. Kohtutäitur ei ole võlgnikule kätte toimetanud

1. jaanuari
2. a rahalise nõude arestimise akti, millega kohtutäitur kohustas Maksu- ja Tolliametit kandma kohtutäituri ametialasele arvelduskontole võlgnikule võlgnetavad summad. Võlgniku arvates tuleb enammakstud tulumaksu tagastusnõue anda üle
3. oktoobri
4. a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-18194 algatatud võlgniku kohustustest vabastamise menetluses nimetatud usaldusisikule ning kohtutäituril puudus alus rahalise nõude arestimiseks ja sissenõudmiseks. Lisaks ei taganud kohtutäitur enammakstud tulumaksu tagastusnõuet arestides täitemenetluses võlgnikule ja tema kolmele ülalpeetavale alaealisele lapsele minimaalseid vajalikke vahendeid. Võlgniku ainukeseks sissetulekuks oli peretoetus 153 eurot 43 senti ja sotsiaaltoetus (puudega lapse toetus) 80 eurot 55 senti, millele ei saa

§-st 131 tulenevalt sissenõuet pöörata. 24. juulil 2013 maakohtule esitatud kaebuse põhjenduste täienduses leidis võlgnik, et enammakstud tulumaksu tagastusnõude 409 eurot 2 senti arestimine on lubamatu

§ 66

lg 1 p 3 ja

§ 110alusel.

1. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäitur leidis, et
2. märtsil 2013 on võlgnikule väljastatud rahalise nõude arestimise akti koopia

§ 114lg 3 kohaselt.

Tulumaksu tagastusnõude arestimise aluseks on

§ 111

ning see ei ole sissetulek, mille arestimist piiravad

§ 130jj. Eeltoodud põhjusel ei tule tagastatavat tulumaksu ka pankrotiseaduse (Pankr

S) § 173 lg 3 alusel usaldusisikule üle anda ja sellele ei kohaldu PankrS § 174 lg-st 2 tulenev sissenõude pööramise keeld.

1. Tartu Maakohus jättis
2. detsembri
3. a määrusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Maakohus leidis, et asjas puuduvad menetluskulud. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on, vaatamata viivitusele
4. jaanuari
5. a arestimisakti edastamisel, selle kättetoimetamisega võlgnikule
6. märtsil 2013 täidetud nõue teavitada võlgnikku tema õigustest täitemenetluses, sh tagatud

§-st 217 tulenev õigus esitada kaebus kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale. Menetlusosalised vaidlevad, kas enammakstud tulumaksu tagastus on

§ 130

jj mõttes sissetulek ning kas sellele kohaldub

§ 132lg-test 1 ja 2 tulenev arestimiskeeld.

Maakohus viitas, et

§-dest 130-136 nähtuvalt on võlgniku sissetulekuks võlgniku igakuine töötasu, ametipalk, seadusel põhinev elatis, riiklik pension, saadavad toetused ja hüvitised. Maakohus järeldas eeltoodust, et

§-s 132 nimetatud sissetulekuna on silmas peetud võlgniku igas konkreetses kuus saadavat tööga teenitud tasu või muud sellesarnast sissetulekut (pensionid, toetused, elatis). Enammakstud tulumaksu tagastus ei ole igakuiste perioodiliste maksetena tasutav summa ega ühekordse maksena etteulatuvalt või tagasiulatuvalt tasutav summa. Seega ei olnud vaidlusalune summa maakohtu hinnangul regulaarne sissetulek

§ 130

mõttes ning selline ühekordne summa ei kuulu

§ 132kohaldamisalasse.

Kohtutäitur arestis enammakstud tulumaksu tagastusnõude Maksu- ja Tolliameti vastu ehk võlgniku rahalise nõude riigi vastu

§ 111jj alusel (sissenõude pööramine varalistele õigustele).

Mittearestitavat miinimumi kohaldatakse üksnes regulaarse sissetuleku (näiteks töötasu, pension) arestimisel (

§ 130jj). Maakohus leidis, et enammakstud tulumaksu tagastusnõudele ei kohaldu Pankr

S § 174 lg-st 2 tulenev sissenõude pööramise keeld. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue ei ole lepingulisest töösuhtest või ettevõtlusest saadav tulu, vaid seaduse alusel tekkiv varaline nõue, ei tule seda PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule üle anda. Maakohus jättis võlgniku kaebuse läbi vaatamata väite osas, et enammakstud tulumaksu tagastusnõude arestimine on lubamatu ka

§ 66lg 1 p 3 ja § 110 alusel.

Maakohus viitas

§ 218

lg 1 teisele lausele ning leidis, et võlgnik ei ole vastavat väidet kohtutäiturile

1. veebruaril 2013 või
2. märtsil 2013 esitatud kaebuses esitanud.
3. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega kaebus rahuldada. Menetluskulud palus võlgnik jätta kohtutäituri kanda.
4. Kohtutäitur ei vastanud määruskaebusele. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tartu Ringkonnakohus jättis
6. aprilli
7. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, arvestades ringkonnakohtu määruses toodud põhjendusi. Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud võlgniku kanda ning leidis, et asjas puuduvad menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei nõustunud ringkonnakohus võlgnikuga, et olukorras, kus võlgniku sissetulekuks on üksnes peretoetus ja sotsiaaltoetus ning võlgnikule jääv sissetuleku osa väiksem

§ 132

lg-s 1 sätestatud määrast, võib tema enammakstud tulumaksu tagastusnõudele sissenõude pöörata üksnes ulatuses, mis tagab

§ 132lg-s 1 sätestatu järgimise.

Ringkonnakohus viitas, et Riigikohus on 4. märtsil 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08 tehtud määruse ps 17 leidnud, et kui mittetöötava (

§ 130

jj kohast sissetulekut mittesaava) võlgniku kontol on või sinna laekub täitemenetluse ajal ühekordne summa, mida ei ole võimalik võlgniku kaitse eesmärki silmas pidades jaotada arestitavaks ja mittearestitavaks osaks

§ 132

alusel, ei saa seda lugeda sissetulekuks

§ 130

jj mõttes, sest sellisel juhul ei ole mittetöötava võlgniku korral võimalik kindlaks määrata, mitme kuu peale ette tuleks kontole laekunud summast jätta võlgnikule alles mittearestitav summa. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et enammakstud tulumaksu tagastamine on ühekordne tulu ega kuulu

§ 132kohaldamisalasse (arestimiskeeld).

Seda ei saa lugeda sissetulekuks (töötasu)

§ 130mõttes.

Ringkonnakohus nõustus, et enammakstud tulumaksu tagastusnõue ei ole lepingulisest töösuhtest või ettevõtlusest saadav tulu ega kuulu PankrS § 173 lg 3 alusel usaldusisikule üleandmisele ning enammakstud tulumaksu tagastusnõudele ei kohaldu PankrS § 174 lg-s 2 sätestatud sissenõude pööramise keeld. Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis vääralt võlgniku kaebuse läbi vaatamata osas, milles enammakstud tulumaksu tagastusnõude arestimine oli võlgniku arvates lubamatu

§ 66lg 1 p 3 ja § 110 alusel.

Võlgnik tõi kohtutäiturile esitatud kaebuses välja, et enammakstud tulumaksu tagastusnõude arestimine oli lubamatu, kuna kohtutäitur ei taganud võlgnikule ja tema kolmele ülalpeetavale alaealisele lapsele minimaalseid vajalikke vahendeid ülalpidamiseks. Seega täiendas võlgnik 24. juulil 2013 maakohtus oma kaebust õigusliku aluse väljatoomisega ning see ei ole läbi vaatamata jätmise aluseks

§ 218lg 1 alusel.

Ringkonnakohus vaatas kaebuse vastavas osas läbi ja leidis, et

§ 110ja § 66 lg 1 p 3 praegusel juhul ei kohaldu.

Sissenõude pööramisel nõudele ei saa kohaldada vallasasja arestimisele kohaldatavaid sätteid ning võlgniku kaebus tuleb vastava väite osas jätta rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Määruskaebuses palub võlgnik maakohtu ja ringkonnakohtu määrused tühistada ning teha uus määrus, millega rahuldada võlgniku kaebus kohtutäituri
2. mai
3. a otsuse peale täiteasjas nr 170/2013/94 ja tühistada kohtutäituri
4. mai
5. a otsus täiteasjas nr 170/2013/
6. Menetluskulud palub võlgnik jätta kohtutäituri kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei taganud kohtutäitur võlgnikule tema ja ta kolme ülalpeetava alaealise lapse (sh üks raske puudega) ülalpidamiseks minimaalselt vajalikke vahendeid. Arestimise ajal võlgnikule laekunud peretoetus 153 eurot 43 senti ja sotsiaaltoetus 80 eurot 55 senti (kokku 233 eurot 98 senti) jäi alla elatusmiinimumi ning ei olnud piisav neljaliikmelise pere ülalpidamiseks. 409 euro 2 sendi suuruse enammakstud tulumaksu arestimine oli

§ 66lg 1 p-de 3 ja 12 ning § 110 alusel lubamatu.

Enammakstud tulumaksu tagastusnõude arestimise tõttu ei jäänud võlgnikule piisavalt raha üheks kuuks vajalike toiduainete ja esmatarbekaupade, eluruumi üüri ja kõrvalkulude ning muude hädavajalike kulude eest tasumiseks. Sisuliselt on töötav võlgnik paremas olukorras, kuna temale kohaldub

§-s 132 sätestatud absoluutne arestimiskeeld, kuid mittetöötava võlgniku suhtes seda rakendada justkui ei saaks. Arestimise ajal oli võlgnik lapsehoolduspuhkusel. Kui võlgnik oleks töötanud ja saanud töötasu, oleks 2013. aastal tema ja ta pereliikmete hädavajalikuks ülalpidamiseks mittearestitav osa olnud 640 eurot (

§ 132järgi 2013.

aastal kehtinud miinimumpalk + 1/3 miinimumpalgast × 3 last). Sellises olukorras on enammakstud tulumaksu tagastusnõudele sissenõude pööramine äärmiselt ebaõiglane ja vastuolus heade kommetega. Võlgniku arvates võib enammakstud tulumaksu tagastusnõudele sissenõude pöörata üksnes juhul, kui võlgniku ülejäänud sissetulekud vastavad

§ 132lg-s 1 toodud alammäärale.

Kui võlgniku ainsaks sissetulekuks on riiklikud peretoetused ja sotsiaaltoetus ning võlgnikule jääv sissetuleku osa pärast sissenõuet enammakstud tulumaksu tagastusnõudele osutub väiksemaks

§ 132

lg-s 1 sätestatud määrast, võib võlgniku enammakstud tulumaksu tagastusnõudele sissenõude pöörata üksnes ulatuses, mis tagab

§ 132lg-s 1 sätestatu järgimise. Maksu- ja Tolliameti tagastatav tulumaks on käsitatav tuluna, mis loetakse Pankr

S § 173 lg-te 3 ja 5 alusel loovutatuks usaldusisikule, kohtutäituril puudub õigus sellise rahalise nõude arestimiseks ning tagastamisele kuuluvale tulumaksule sissenõude pööramiseks, kuna see on kinni peetud ja makstud riigile töösuhtest saadud töötasu arvel.

1. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu ning leiab, et see on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtutäitur palub jätta maakohtu ja ringkonnakohtu määrused muutmata ning menetluskulud võlgniku kanda. Muu hulgas toob kohtutäitur välja, et võlgnik ei ole avaldanud kõiki oma sissetulekuid, jättes nimetamata saadava elatisraha. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et võlgniku määruskaebus tuleb rahuldada ning ringkonnakohtu ja maakohtu määrused tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 ja § 695 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu. Kolleegium saab TsMS § 691 p 5 ja § 695 alusel teha uue määruse, millega rahuldab võlgniku kaebuse kohtutäituri
3. mai
4. a otsuse peale täiteasjas nr 170/2013/94, tühistab kohtutäituri
5. mai
6. a otsuse täiteasjas nr 170/2013/94 ning kohustab kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama.
7. Kolleegium ei nõustu alama astme kohtute seisukohaga, et enammakstud tulumaksu tagastusnõue ei ole sissetulek

§ 130mõttes.

Maakohus viitas õigesti, et

§-dest 130-136 nähtuvalt on võlgniku sissetulekuks võlgniku igakuine töötasu, ametipalk, seadusel põhinev elatis, riiklik pension, saadavad toetused ja hüvitised.

§ 130

lg-st 1 tuleneb aga, et sissetuleku mõiste on lahtine ning sissetulekuks saab lugeda ka muud töötasunõudega sarnast sissetulekut. Kuivõrd tulumaksuseaduse § 1 lg 1 järgi maksustatakse tulumaksuga maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised, on enammakstud tulumaksu tagastusnõue kui maksukorralduse seaduse § 33 lg-s 1 sätestatud tagastusnõue otseselt seotud isiku sissetulekuga. Eelnevast tulenevalt on enammakstud tulumaksu tagastusnõue kolleegiumi hinnangul loetav muuks töötasunõudega sarnaseks sissetulekuks

§ 130lg 1 mõttes.

Riigikohtu varasema praktika (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p-d 11-12) kohaselt on võimalik, et sissetulek

§ 130

jj tähenduses makstakse võlgnikule ühekordse maksena n-ö etteulatuvalt või tagasiulatuvalt ning ka siis kehtivad

§-d 132 ja

2. Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et enammakstud tulumaksu tagastusnõue ei kuulu

§ 132kohaldamisalasse.

Kohtutäitur ning kohtud kohtutäituri otsust kontrollides oleksid pidanud arvestama

§-s 132 sätestatud arestimise piirangutega.

§ 132

lg 1 järgi ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust.

§ 132

lg 2 kohaselt, kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. 11.1.

§ 133

lg 1 esimese lause kohaselt märgib kohtutäitur arestimisaktis, et arestimisele ei kuulu igakuiselt summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, ning märgib talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa. Kui kohtutäiturile ei ole teada võlgniku ülalpeetavate olemasolu või võlgniku sissetuleku iseloom, on võlgnikul õigus esitada kohtutäiturile asjakohane avaldus, mille alusel tühistab kohtutäitur kolme tööpäeva jooksul konto arestimise ulatuses, mis tagab võlgnikule arestimisele mittekuuluva sissetuleku (

§des 131 ja 132 sätestatud piirangud). Praeguses asjas on võlgnik esitanud kohtutäituri tegevuse peale kaebuse

§ 217

lg 1 järgi, milles on viidanud ülalpeetavate olemasolule ja sellele, et tulnuks arvestada ka

§-s 132 sätestatut. Kaebuse esitamist tuleb pidada lubatavaks, kuna

§ 133lg 1 ei keela võlgnikul avaldust esitamast ka kaebuse vormis.

11.2. Praeguses asjas olid Riigikohtule esitatud määruskaebuse ja selle vastuse kohaselt isiku sissetulekuteks peretoetus 153 eurot 43 senti, sotsiaaltoetus 80 eurot 55 senti ning elatis. Nimetatud sissetulekutele ei saa

§ 131lg 1 p-de 1, 2 ja 7 järgi sissenõuet pöörata.

Kuivõrd võlgniku enammakstud tulumaksu tagastusnõue oli 409 eurot 2 senti, siis ei ületanud see eelduslikult

§s 132 sätestatud sissetuleku mittearestitavat osa.

1. aastal oli Vabariigi Valituse
2. jaanuari
3. a määruse „Töötasu alammäära kehtestamine" § 1 kohaselt kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 320 eurot. Kui võtta arvesse võlgniku ülalpidamisel olnud kolme alaealist last, oli

§ 132

lg-te 1 ja 2 järgi võlgniku sissetuleku osaks, millele ei saanud sissenõuet pöörata, 640 eurot (320 eurot + 3 × 1/3 × 320). Seega ei olnud kohtutäituril eelduslikult alust seda summat arestida.

1. Kolleegium leiab, et praeguses asjas ei ole asjakohane ringkonnakohtu viide Riigikohtu varasemale praktikale (vt Riigikohtu
2. märtsi
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 17), mille järgi, kui mittetöötava (

§ 130

jj kohast sissetulekut mittesaava) võlgniku kontol on või sinna laekub täitemenetluse ajal selline ühekordne summa, mida ei ole võimalik võlgniku kaitse eesmärki silmas pidades jaotada arestitavaks ja mittearestitavaks osaks

§ 132

alusel (st see summa on suurem kui ühe kuupalga alammäär), ei saa seda lugeda sissetulekuks

§ 130jj mõttes.

Riigikohus ei käsitlenud

1. märtsi
2. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08 enammakstud tulumaksu tagastusnõudele sissenõude pööramist. Kolleegium märgib, et arestimise piirang

§-de 132 ja 133 tähenduses on ühekordne, st sõltumata võimalusest, et võlgnikul on mitu sissetulekuallikat ja üks sissetulek kantakse ühele kontole ja teine teisele kontole või makstakse välja sularahas, jäetakse siiski arestimata üks summa ühe kuu palga alammäära ulatuses (vt ka Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-308, p 11).
3. Kuigi juba eelnevast tulenevalt tuleb kohtute ja kohtutäituri otsused tühistada ja kohtutäitur peab võlgniku kaebuse uuesti läbi vaatama, selgitab kolleegium PankrS §-de 172-174 tõlgendamise aspektist järgmist. 13.
4. Pooled ei vaidle, et
5. oktoobri
6. a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-18194 algatati võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ning nimetati usaldusisik. PankrS § 172 lg 1 järgi teeb võlgnik usaldusisikule PankrS § 173 lg-tes 3 ja 6 nimetatud makseid ning PankrS § 172 lg 2 kohaselt peab usaldusisik võlgnikult saadud maksed hoidma oma varast eraldi ja need vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma. Kuigi PankrS § 172 lg 1 sõnastusest tulenevalt teeb võlgnik usaldusisikule PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud makseid, rõhutab kolleegium, et varasema PankrS § 173 lg 3 kohaselt sai võlgnik teenitud raha enda kätte ja pidi selle usaldusisikule üle andma.
7. aprillil 2011 muudetud PankrS § 173 lg 3 sõnastusest (vt võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu 743 SE) nähtub, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Eelnõu seletuskirja kohaselt oli muudatuse eesmärk tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma kontrolli alla. PankrS §-de 172 ja 173 eesmärk on, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu läheks usaldusisiku kontrolli alla ning usaldusisik saaks selle arvel võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuivõrd enammakstud tulumaksu tagastusnõue on muu töötasunõudega sarnane sissetulek

§ 130lg 1 mõttes (vt määruse p 10), tuleb see lugeda Pankr

S § 173 lg 3 alusel usaldusisikule loovutatuks. Praeguses asjas saab PankrS § 173 lg 3 mõttes kohustatud isikuks pidada ka kohtutäiturit. PankrS § 174 lg 2 järgi ei saa võlausaldajad, kelle nõue võlgniku vastu on tekkinud pärast pankroti välja kuulutamist (praeguses asjas algatati võlgniku vastu täitemenetlus pärast kohustustest vabastamise menetluse algatamist), võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel pöörata sissenõuet usaldusisikule üleandmisele kuuluvatele rahasummadele. 13.2. Kolleegium selgitab lisaks, et kuigi PankrS § 173 lg 3 järgi loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule, peab usaldusisik olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3 nimetatud tulust üle osa, millele seadusest (nt

§ 132lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet (Pankr

S § 173 lg 5), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale, kui see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast (vt ka Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16.3). 13.
3. Kuivõrd praegusel juhul on enammakstud tulumaksu tagastusnõue 409 eurot 2 senti muu töötasunõudega sarnane sissetulek

§ 130

lg 1 mõttes, millele ei saa

§ 132lg-te 1 ja 2 järgi eelduslikult sissenõuet pöörata (vt määruse p 11.2) ning mis seetõttu ei kuulu ka Pankr

S § 173 lg 5 järgi usaldusisikule üleandmisele, tuleb see eelduslikult arestist vabastada.

1. Menetluskulud tuleb TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel jätta kohtutäituri kanda, kuna kaebus tema
2. mai
3. a otsuse peale rahuldatakse. Alama astme kohtud ei ole menetluskulusid rahaliselt kindlaks määranud. Seega ei määra menetluskulusid rahaliselt kindlaks ka Riigikohus. Tulenevalt TsMS § 177 lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul käesoleva määruse jõustumisest.
4. Maakohus määras
5. veebruari
6. a määrusega võlgnikule esindaja riigi kulul tagasimaksmise kohustuseta. Võlgnikule riigi õigusabi korras määratud esindaja taotlus määrata kindlaks riigi õigusabi tasu suurus ja hüvitada kassatsiooniastmes õigusabi osutamise kulu tuleb rahuldada. Võlgniku esindaja taotluse kohaselt kulus tal õigusabi osutamiseks (ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ja selle õiguslikuks analüüsiks, määruskaebuse koostamiseks ja Riigikohtu määruse, millega jäeti võlgniku määruskaebus käiguta, selgitamiseks kliendile ja kliendiga nõupidamiseks) kokku viis tundi. Kolleegium leiab, et riigi õigusabi osutaja taotluses märgitud toimingud ja nende ajakulu on põhjendatud. Taotlus tuleb riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-de 22 ja 23 alusel rahuldada ning määrata võlgniku esindaja advokaadibüroole makstavaks tasuks 240 eurot. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi välja Eesti Advokatuur.
7. Võlgnik on määruskaebuselt tasutava kautsjoni tasumisest TsMS § 184 lg 4 alusel vabastatud koos hilisema hüvitamiskohustuseta. Malle Seppik, Villu Kõve, Jaak Luik