) § 307 lg-st 1, et üürileandja ei või pandiõigust kuritarvitada ega rikkuda panditud asjade omaniku õigusi, st võtta oma valdusse rohkem asju, kui on vajalik tema nõuete rahuldamiseks, ega pidada asju kinni nt võimalike tulevaste nõuete tagamiseks (vt Riigikohtu
Nimetatud sätte kohaselt võib üürileandja üüritud ruumis olevaid ja üürileandja pandiõigusega koormatud vallasasju võtta oma valdusse mh omaabi korras esmajoones üksnes juhul, kui üürnik tahab ruumis leiduvaid asju ära viia. Sellisteks juhtudeks tuleb pidada eelkõige olukordi, mil üürnik on üritanud asju üürileandja pandiõiguse teostamise vältimiseks ruumist ära viia või kui seda on ilmselt karta ja asjade valvamine ja säilitamine üürniku ruumis oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav." Tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16 tehtud otsuse p-s 13 ei ole seda seisukohta muudetud. Lähtuda tuleks minu arvates sellest, et kuna üürileandjal ei ole üüritud kinnisasjal asuvate asjade valvamise ja säilitamise kohustust isegi juhul, kui need asjad on pandiesemeks
mõttes ning asuvad üüritud kinnisasjal, siis ei saa auto teisaldamist põhjendada auto valvamise ja säilitamise vajadusega. Auto valvamine ja säilitamise kohustus tekib üürileandjal alles päras seda, kui ta on võtnud auto
Praeguse otsuse p 42.5 esimese lõigu esimeses lauses öeldu tähendab seda, et lisaks
lg 1 teise lause järgi omaabi teostamise korras pandieseme oma valdusse võtmise õigusele on üürileandjal õigus võtta pandiese oma valdusse ka juhul, kui pandiese võib üüritud kinnisasjal olles saada kahjustada või hävida ning kahjustamise või hävimise ärahoidmine üüritud kinnisasjal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav. Leian, et üürileandjal ei ole pandiõiguse sellisel viisil kaitsmiseks seaduslikku alust. Kolleegiumi eelviidatud seisukoht tähendaks seda, et nt kui eluruumi üürileandja, kellel on
järgi tekkinud pandiõigus eluruumis asuvatele asjadele, võib juhul, kui maja katus hakkab sademeid läbi laskma, võtta eluruumis asuvad asjad oma valdusse juhul, kui katuse parandamine oleks tema jaoks ebamõistlikult koormav. 5. Ma ei nõustu ka kolleegiumi enamuse seisukohaga, et üürileandja saab
§-s 305 sätestatud pandiõigusega õiguse pandieset vallata, nagu see on käsipandi puhul (vt otsuse p 39 esimene lõik).
lg-st 3 järeldub, et üürileandja, kellel on tekkinud
§-s 305 sätestatud pandiõigus, peab selleks, et pandiõigus ei lõpeks pärast pandieseme üüritud kinnisasjalt äraviimist, esitama ühe kuu jooksul hagi kohtusse pandieseme valduse saamiseks (asja väljanõudmiseks). Seega on üürileandjal kui pandipidajal võimalik saada pandieseme valdus (juhul kui üürnik talle pandieseme valdust vabatahtlikult ei anna) sel teel, et ta esitab valduse saamiseks hagi kohtusse ning see rahuldatakse. Lisaks võib üürileandja võtta pandieseme oma valdusse
Eeltoodust järeldub, et: 1)
§-s 305 sätestatud pandiõigus tekib sõltumata sellest, kas üürileandja on pandieseme valdajaks; 2) üürileandja saab pandieseme seaduslikuks valdajaks erandjuhtudel. Seega on minu arvates üürileandjal õigus pandieset oma valduses pidada üksnes juhul, kui ta on saanud selle valduse seaduslikult ning õigus pandieset vallata ei ole lõppenud. Muu hulgas pole välistatud, et üürnik annab, vaatamata sellele, et ta pole selleks kohustatud, pandieseme valduse üürileandjale vabatahtlikult. Kolleegiumi enamuse seisukoha järgi võib kostja valduse väljaandmisest asjaõigusseaduse (AÕS) §st 46 tulenevalt keelduda juhul, kui ta ei võtnud autot oma valdusse omavoliliselt, st valdaja nõusolekuta seadusvastaselt AÕS § 40 lg 2 mõttes (vt otsuse p 39 teise lõigu viimane lause). See kolleegiumi seisukoht on minu arvates vastuolus kolleegiumi eelviidatud seisukohaga, et seadusjärgne pandiõigus pandiesemele annab üürileandjale kui pandipidajale mh õiguse pandieset vallata ja seega ka õiguse keelduda pandieseme väljaandmisest omanikule AÕS § 83 lg 1 järgi (vt otsuse p 39 esimene lõik). Jääb arusaamatuks, kuidas saab pandiõigusega väidetavalt tekkinud õigus pandieset vallata olla omavoliline AÕS § 40 lg 2 mõttes. Ilmselt mõtles kolleegiumi enamus omavoli all olukorda, kus üürileandja on enda meelest omaabi korras
lg 1 teise lause järgi võtnud pandieseme oma valdusse, kuid on teinud seda olukorras, kus kõiki
Sellisel juhul aga ei saa üürileandjal olla mingit kasu kolleegiumi seisukohast, et pandiõigus annab üürileandjale mh õiguse pandieset vallata ning viide AÕS § 83 lgs 1 sätestatud õigusele on eksitav. Samuti on kolleegiumi eelviidatud seisukoht, et üürileandja saab koos pandiõigusega ka õiguse pandieset vallata, vastuolus otsuse p 40.2 teises lõigus toodud põhjendustega, mille järgi on üürnik üüripinnal asuvate vallasasjade valdaja ning seega eeldatavasti ka nende omanik. On vaja täpsustada, mida kolleegium mõtleb otsuse p-s 19 auto omavoliliselt oma valdusse võtmise all. Leian, et omavoliline on üürileandja valdus juhul, kui ta pandieset üürniku tahte vastaselt oma valdusse võttes ei järginud
Valduse omavolilisuse hindamise jaoks tähtsaks asjaoluks, mille kohta kostja ei ole midagi väitnud ja tõendeid esitanud ega kohtud ka seisukohta võtnud, on ka see, et üürileandja pandiõigus tekib alates hetkest, mil üürileandja nõuded
Oluline on seejuures arvestada, et üürileandja nõuete sissenõutavuse alguse hetk ja hetk, millal üürnikul tekkis üüri jt maksete maksmise kohustus (st kohustuse täitmise aeg), ei pruugi kokku langeda (vt
Seega juhul, kui kostja võttis auto oma valdusse hetkel, mil tema nõuded hageja vastu ei olnud veel muutunud sissenõutavateks, on ta auto omavoliline valdaja AÕS § 40 lg 2 teise lause mõttes. Kostja nõuete hilisem sissenõutavaks muutumine ei muuda tema valdust seaduslikuks. 6. Leian, et hagi tulnuks juhul, kui hageja ei olnud üürilepingu pooleks, ilmselt rahuldada veel selle tõttu, et isegi kui kostja võttis auto oma valdusse
lg 1 teise lause järgi omaabi teostades, on tema valdus muutunud ebaseaduslikuks, kuna ta ei ole esitanud ühe kuu jooksul kohtusse hagi auto kui pandieseme oma valdusse saamiseks, nagu näeb ette
Nimelt sätestab
lg 3, et pandiõigus lõpeb ühe kuu möödumisel asja eemaldamisest teada saamisest üürileandja poolt, kui üürileandja ei ole enne seda esitanud asja väljanõudmiseks hagi kohtusse. Selle sätte mõtte kohaselt ei ole vahet olukorral, kus üürileandja ei valda pandieset ning üürnik eemaldab pandieseme üüritud kinnisasjalt, ning olukorral, kus üürileandja on
lg 1 teise lause järgi omaabi teostades seaduslikult võtnud pandieseme oma valdusse ja kinnisasjalt eemaldanud (teisaldanud). See seisukoht on põhjendatav sellega, et omaabi
lg 1 teise lause tähenduses ei ole omaabi valduse kaitseks AÕS § 41 mõttes (üürileandja pandiõigus ei anna talle pandieseme valdust), vaid omaabi oma rahalise nõude täitmise tagamiseks (selleks takistab üürileandja pandieseme üüritud kinnisasjalt äraviimist või võtab pandieseme oma valdusse). Hea usu põhimõttest tulenevalt ei ole üürileandjal pärast
lg 1 teise lause järgi pandieseme oma valdusse võtmist (teisaldamist) õigust pandieset tähtajatult vallata. Sellisel viisil saadud valdus on ajutine ning üürileandja peab oma õiguste kaitseks esitama viivituseta hagi kohtusse. Kuna pandieseme võtmine üürileandja valdusse tähendab selle eemaldamist üüritud kinnisasjalt, siis kohaldubki ka sellisel juhul
See tähendab, et pandieseme valduse ebaseaduslikuks muutumise vältimiseks peab üürileandja ka juhul, kui ta oli pandieseme
lg 1 teise lause järgi omaabi teostades seaduslikult võtnud oma valdusse (teisaldanud pandieseme), esitama
7. Kolleegiumi seisukoht, et üürileandja võib
lg-le 1 tuginedes keelduda asja väljaandmisest kuni on täidetud üürilepingust tulenevad üürniku kohustused, mis on tagatud ka üürileandja pandiõigusega (vt otsuse p 47 teise lõigu esimene lause), on mitmeti mõistetav. Sellest seisukohast võib jääda mulje, et
lg 1 kohaldamise eelduseks ei olegi see, et üürileandja oleks enne järginud
Lähtuda tuleb põhimõttest, et
lg 1 ei anna võlausaldajale õigust võtta võlgniku asju oma valdusse, vaid üksnes kinni pidada võlgniku neid asju, mille ta on oma valdusse saanud seaduslikult, kuid mille ta peab tagastama. Seetõttu leian, et
lg 1 kohaldamine on välistatud ka juhul, kui üürileandja on pandiõiguse tagamiseks võtnud üürniku või
lg-s 3 nimetatud kolmanda isiku asjad oma valdusse ebaseaduslikult, mh juhul, kui üürileandja võttis asjad oma valdusse enda arvates
lg 1 teise lause järgi omaabi teostades, kuid selle sätte kohaldamise kõiki eeldusi ei esinenud. Seal hulgas on oluline, et üürileandja
lg-s 1 nimetatud nõuded oleksid muutunud
lg 1 järgi omaabi teostamise hetkeks sissenõutavateks (vt otsuse p-d 42.2 ja 46 ja eriarvamuse p 5). Samas ei kohaldu
lg 1 juhul, kui üürileandjal ei ole pandieseme tagastamise kohustust (vt otsuse p 44 esimene lõik ja eriarvamuse p 8). 8. Kolleegium asus otsuse p 44 esimese lõigu kolmandas lauses seisukohale, et auto väljaandmisest keeldumise õigus
lg 1 järgi võib kostjal olla tulenevalt kohustusest anda auto hagejale välja pärast valdamist õigustava pandiõiguse lõppemist. Seda seisukohta tulnuks täpsustada. Juhul kui pandiõigus lõppeb seetõttu, et nõue, mille täitmist pant tagab, rahuldatakse (vt otsuse p 39 teise lõigu teine ja kolmas lause), ei ole kolleegiumi seisukoha järgi üürileandjal enam õigust pandieset (autot)
Samas ei ole otsuses selgitatud võimalust, kas pandiõigus võikS § 307 lg 3 järgi lõppeda valduse saamiseks hagi esitamata jätmise tõttu ka pärast seda, kui üürileandja oli enne võtnud pandieseme
Seetõttu jääb selgusetuks, mis võimalused võiksid veel kõne alla tulla, kus kostja pandiõigus on lõppenud, kuid
9. Kolleegium on andnud ringkonnakohtule juhise, et kui hagi ei jäeta rahuldamata kostja pandiõigusest tuleneva valdusõiguse tõttu, tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas kostjal on õigus keelduda auto valdust üle andmast
Sellise juhise mõte jääb ebaselgeks. Minu arvates oleks kostjal vajadus ja võimalus tugineda
lg-le 1 siis, kui pandiõigus on
lg 3 järgi lõppenud (st mitte selle tõttu, et pandiga tagatud nõue rahuldati), kuid kostja oli võtnud auto enne oma valdusse seaduslikult
Sellisel juhul oleks kostjal vaatamata pandiõiguse lõppemisele
lg 1 järgi õigus hoida autot oma valduses edasi kuni hageja on rahuldanud kostja sissenõutavaks muutunud nõude. Enne pandiõiguse lõppemist võib kostja omal valikul hagile vastu vaieldes tugineda kas pandiõiguse sätetele või siis
10. Kolleegium on otsuse p-s 45 õigesti märkinud, et
lg-tes 1 ja 5 sätestatud õigus
lg 1 mõttes ei anna erinevalt pandiõigusest asja valdajale omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes
lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja välja andma vastunõude täitmise vastu. Kolleegium oleks võinud seejuures selgitada veel seda, et eelnimetatud sätete kohaldamise eelduseks on võlgniku (praegusel juhul kostja) nõude suuruse kindlakstegemine. St et
lg 5 alusel otsuses vastastikuse täitmise ettenägemise korral (vt otsuse p 45.2) peab kohus märkima ka kostja sissenõutavaks muutunud ja rahuldamata nõude suuruse. 11. Kolleegium märgib otsuse p 47 teise lõigu kolmandas lauses, et üürileandja võib keelduda autot välja andmast ka nende parkimisega seotud võlgnevuste tagamiseks, mis on üürnikul tekkinud varem, tingimusel et need nõuded ei olnud kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tekkimise ajaks aegunud (
Samas rõhutab kolleegium otsuse p 47 teise lõigu neljandas lauses, et üürileandja ei või keelduda autot
lg 1 alusel välja andmast ainuüksi varasemate võlgnevuste tagamiseks, st olukorras, kus viimase parkimislepingu eest on parkimistasu õigel ajal makstud. Kolleegiumi eeltoodud seisukohast võib aru saada nii, et üürileandja võib
lg 1 teise lause järgi oma valdusse võetud autot
lg 1 alusel kinni pidada ka varasemate parkimislepingute eest tekkinud võlgnevusi arvestades, kuid kui pandileping lõpeb viimasest üürilepingust tulenevate nõuete rahuldamise tõttu, ei saa üürileandja autot
Jääb aga arusaamatuks, kuidas varasemate võlgnevuste arvestamine võiks kostjale sellise seisukoha järgi kasuks tulla ning milleks peaks kohus tegelema varasematest üürilepingutest tulenevate võlgnevustega, mille kohta kostja ei ole hageja vastu hagi esitanud ning millel ei ole vastuväidetena
Kolleegiumi eelviidatud seisukohast tuleneb ju loogiliselt, et
lg 5 järgi saab otsuses ette näha vastastikuse täitmise üksnes viimasest üürilepingust tuleneva võla osas. 12. Kolleegium on otsuses rõhutanud, et selle tuvastamine, kas hageja oli üürilepingu pooleks, on oluline
lg 1 kohaldamise (vt otsuse p-d 30 ja 45.1) jaoks ning hindamaks, kas hageja suhtes kehtivad üürilepingu tüüptingimused (vt otsuse p 51). Rõhutada tulnuks ka seda, et juhul, kui parkimislepinguga sätestatakse üürileandja pandiõiguse osas (
§-d 305-307) erisusi, siis saavad need erisused kehtida üksnes üürniku, mitte aga
Samas jääb otsuse p-dest 14 ja 31 ebaselgeks, kas ja missugust mõju avaldab lepingu sõlmimisele asjaolu, et hageja oli auto kaasvaldaja AÕS § 50 mõttes ning kuidas saaks hageja ennast AÕS § 45 lg 1 järgi kaitsta olukorras, kus ta väidab, et tema ei parkinud autot kostja parklasse enne auto teisaldamist. Juhul kui hageja tõendab, et tema ei parkinud autot kostja parklasse, peab ta selleks, et tema hagi saaks AÕS § 45 lg 1 alusel rahuldada, mh tõendama, et tema oli siiski auto otsene valdaja või siis oli auto otseseks valdajaks teine kaasvaldaja (vt AÕS § 50 lg 1). Juhul kui hageja või teine kaasvaldaja olid auto kaudsed valdajad, on neil üldjuhul õigus nõuda auto parkinud otsese valdaja valduse taastamist (vt AÕS § 47 lg 2 ja § 50 lg 1). Juhul kui hageja tõendab, et auto parkis teine kaasvaldaja või tema või kaasvaldaja valduse teenija (AÕS § 33 lg 2) ning viimased ei olnud kellegi esindajaks TsÜS sätete järgi (vt TsÜS § 115 jj), siis võidi üürileping sõlmida kas kaasvaldaja ja kostja või valduse teenija ja kostja vahel (vt ka eriarvamuse p 13). 13. Nõustun otsuse p-s 31 esitatud seisukohaga, et asjaolude tõendamise koormus tuleb hageja kahjuks ümber pöörata selliselt, et ta peab tõendama, et autot juhtis (st parkis) keegi teine. Ma ei nõustu aga seisukohaga, et ainuüksi selle asjaolu tõendamisest järeldub, et hageja ei ole parkimislepingu pooleks. Minu meelest peaks hageja juhul, kui parkijaks oli muu isik, kes tegutses lepingu sõlmijana, tõendama, et see isik ei olnud tema esindaja (TsÜS § 115 jj) või et teda ei saa lugeda hageja esindajaks TsÜS § 118 lg 2 või § 121 järgi. Teisalt ei nõustu ma ka sellega, et kui hageja ei suuda tõendada, et tema ei parkinud autot, siis on sellega tõendatud lepingu sõlmimine tema ja kostja vahel. Samas ei saa ka üksnes sellest, et hageja ei parkinud autot, järeldada, et autot parkinud isik sõlmis kostjaga üürilepingu. Kostja tüüptingimuste p 1, mille järgi kostja loeb auto parkimisega üürilepingu sõlmituks sõidukijuhiga (vt kohtutoimiku I kd, tl 46), on minu arvates deklaratsioon, mille sisu kaldub oluliselt kõrvale seaduses lepingu sõlmimise kohta sätestatust ning mis ei saa seetõttu
lg 1 teisest lausest tulenevalt tuua sõidukijuhi ega teiste isikute jaoks kaasa õiguslikke tagajärgi. Kuigi kolleegium märgib, et pooled ei vaidle selle üle, et autojuht ja parklapidaja sõlmisid auto parkimisega
lgtest 1 ja 3 tulenevad hüvitisnõuded (vt ka otsuse p 35 neljas lõik) ning tal oli õigus kaitsta oma valdust AÕS § 41 lg 3 alusel omaabi korras sel teel, et ta teisaldab auto oma kinnisasjalt. Teisaldamise kulud oleksid sellisel juhul käsitatavad kostja kahjuna, mis tuleks hüvitada
14. Kostja kasutatud tüüptingimuste tõlgendamisel tulnuks minu meelest juhtida ringkonnakohtu tähelepanu
lg-le 1, mille esimese lause järgi tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi ning mille teise lause järgi tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks (vt selle kohta nt Riigikohtu
lg 1 esimese ja teise lause järgi parkimistingimuste p 8 ja 9 hageja kasuks tõlgendades asuda ka seisukohale, et kostja piiras nende punktidega oma õigust teostada
lg 1 teise lause kohast omaabi, nähes parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumata jätmise korral ette üksnes sõiduki kinnipidamise. Kuna tüüptingimused on üürilepingu osaks, siis mõjutavad need osas, milles üürileandja leppis üürnikuga kokku üürniku kasuks
lg 1 teises lauses sätestatud omaabi kohaldamise kitsendustes, ka
15. Kolleegium on otsuse p 51 esimeses lõigus leidnud, et iseenesest võimaldab seadus leppida kohustuste rikkumise puhuks kokku õiguskaitsevahendeid, mida seadus ette ei näe, samuti muuta seaduses sätestatud õiguskaitsevahendite kohaldamise eeldusi ning seda ka tüüptingimustes (
Selline seisukoht on siiski vaieldav, sest
lg 1 teise lause järgi eeldatakse tüüptingimuse puhul teise poole ebamõistlikku kahjustamist, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. Otsuse p 53.1 esimese lõigu teises ja kolmandas lauses rõhutatakse, et parkimistingimuste p-d 8 ja 9 ei erine oluliselt seadusest tulenevatest üürileandja õigustest ning küsimus on vaid selles, kas kinnipidamisõigust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud, nähes nii kinnipidamis- kui ka teisaldamisõiguse ette sõltumata parkimislepingu rikkumise asjaoludest, samuti riskide ja kulude jaotamise osas. Kuna
lg 1 kehtib ka selliste tüüptingimuste kohta, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis tüüptingimustega lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis ei saa ma nõustuda kolleegiumi enamuse seisukohaga (vt otsuse p 53.1 teine lõik), et kõrvalekalded seadusest võivad tüüptingimustes olla lubatud, kui teine pool parkis autot oma majandus- või kutsetegevuses. 16. Kuna
lg 1 ja § 307 lg 1 teise lause kohaldamise seisukohalt on oluline, kas, millal ja missuguses ulatuses olid kostja nõuded üürniku vastu muutunud sissenõutavateks (vt otsuse p-d 42.2 ja 46 ning eriarvamuse p-d 5 ja 7), siis on asja lahendamise jaoks oluline hinnata kostja tüüptingimuste kehtivust
lg 1 teise lause järgi ka selles osas, kas kostja kehtestas tüüptingimustega oma nõuete sissenõutavuse kohta mingeid tingimusi ja kui ta seda tegi, kas nendes tingimustes on järgitud seaduse olulisi põhimõtteid. Henn Jõks, Ants Kull, Tambet Tampuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.