RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-4-1-14-16 27. jaanuar 2017 Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Eerik Kergandberg, Saale Laos, V

) vastaseks tunnistamiseks läbi vaatamata.

2. detsembril
3. a-l esitas B. Chauhan maakohtu
4. novembri
5. a määruse peale määruskaebuse, mille Pärnu Maakohus jättis
6. detsembri
7. a määrusega läbi vaatamata, kuna kaebaja oli lasknud mööda määruskaebuse esitamise tähtaja.
9. detsembril
10. a-l esitas B. Chauhan maakohtu
11. detsembri
12. a määruse peale määruskaebuse.
13. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
14. jaanuari
15. a määrusega Pärnu Maakohtu
16. detsembri
17. a määruse ja võttis B. Chauhani
18. detsembri
19. a määruskaebuse menetlusse.
20. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
21. jaanuari
22. a määrusega Pärnu Maakohtu
23. novembri
24. a määruse ja saatis asja maakohtule samas koosseisus uueks otsustamiseks, kuna maakohus oli jätnud andmata hinnangu KrMS § 4081 lõigete 1 ja 2 asjassepuutuvuse kohta.
25. Pärnu Maakohus jättis
26. märtsi
27. a määrusega B. Chauhani
28. novembri
29. a taotluse nime ja isikuandmete kõrvaldamiseks kohtuotsusest rahuldamata. Taotluse tunnistada KrMS § 4081 lõiked 1 ja 2 põhiseadusvastaseks jättis maakohus läbi vaatamata, kuna kohtu hinnangul ei saa vaidlustatud sätteid kohtuasja lahendamisel kohaldada ehk need ei ole asjassepuutuvad.
30. B. Chauhan esitas
31. märtsil 2016 määruskaebuse, milles palus tühistada Pärnu Maakohtu
32. märtsi
33. a määrus, eemaldada kohtuotsusest tema nimi ja isikukood ning jätta kohaldamata ja tunnistada põhiseadusvastaseks KrMS § 4081 lõiked 1 ja 2 ning karistusregistri seaduse (KarRS) §
35. Tallinna Ringkonnakohus jättis
36. aprilli
37. a määrusega B. Chauhani määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas maakohtu
38. märtsi
39. a määruse osas, milles maakohus oli jätnud B. Chauhani taotluse kohtuotsusest isikuandmete eemaldamiseks rahuldamata, ning jättis B. Chauhani taotluse selles osas läbi vaatamata. Muus osas jättis ringkonnakohus Pärnu Maakohtu määruse muutmata. Määruskaebuses esitatud taotluse tunnistada KarRS § 28 põhiseaduse vastaseks jättis ringkonnakohus rahuldamata, kuna ei pidanud sätet asjassepuutuvas osas põhiseaduse vastaseks.
41. mail 2016 esitas B. Chauhan Riigikohtule määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
42. aprilli
43. a määrus ja rahuldada tema
44. novembri
45. a taotlus isikuandmete eemaldamiseks kohtuotsusest, jättes seejuures kohaldamata ja tunnistades põhiseaduse vastaseks KrMS § 4081 lõiked 1 ja 2 ning KarRS §
46. Lisaks sellele palus kaebuse esitaja tunnistada põhiseaduse vastaseks ja jätta kohaldamata KrMS § 384 lõike 2, mille järgi saab kohtumenetluse pool ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitada advokaadi vahendusel.
47. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis
48. mai
49. a määrusega nr 3-7-1-1-377 B. Chauhani määruskaebuse läbi vaatamata, kuna kaebus oli esitatud ilma advokaadi vahenduseta.
51. novembril 2016 esitas B. Chauhan Riigikohtule kaebuse, milles palus tunnistada KrMS § 384 lõige 2 ja § 344 lõige 3 põhiseadusega vastuolus olevaks.
52. Kaebaja esitas
53. jaanuaril 2017 Riigikohtule taotluse asendada kohtulahendis tema nimi initsiaalidega, et kaitsta tema eraelu puutumatust. KAEBUSE ESITAJA PÕHJENDUSED
54. Kaebuse esitaja leiab, et tal on õigus esitada Riigikohtule individuaalne põhiseaduslik kaebus KrMS § 384 lõike 2 ja vajaduse korral ka § 344 lõike 3 põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks, kuna kaebaja ei ole saanud üheski teises menetluses ega kohtus tõhusalt vaidlustada neist sätetest tulenevat nõuet, et kaebus tuleb esitada advokaadi vahendusel. Kaebaja esitas ringkonnakohtu
55. aprilli
56. a määruse peale määruskaebuse Riigikohtule, milles palus tunnistada KrMS § 384 lõige 2 ja § 344 lõige 3 põhiseaduse vastaseks. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis määruskaebuse
57. mai
58. a määrusega läbi vaatamata, tuginedes seejuures KrMS § 384 lõikele 2, kuid ei võtnud seisukohta nimetatud sätte põhiseaduse vastaseks tunnistamise taotluse kohta ega hinnanud ühtegi määruskaebuses selle kohta esitatud väidet. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse päises oli märgitud üksnes see, et kaebaja taotles KrMS § 4081 lõigete 1 ja 2 põhiseaduse vastaseks tunnistamist, kuid ei olnud märgitud, et kaebaja taotles ka KrMS § 384 lõike 2 põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Kaebuse esitaja on seisukohal, et KrMS § 384 lõige 2 ja § 344 lõige 3 rikuvad

§ 24

lõikest 5 tulenevat õigust kaevata tema kohta tehtud kohtulahendi peale edasi kõrgemalseisvale kohtule ja

§ 15

lõikest 1 tulenevat õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.

1. Kohus ei saa kaebust, milles vaidlustatakse advokaadi vahendusel kassatsiooni esitamise kohustust, tagasi lükata põhjendusega, et see ei ole esitatud advokaadi vahendusel, jättes samas põhjendamata, miks kohtu arvates on asjakohane säte põhiseadusega kooskõlas. Kohus peab asja lahendamisel võtma seisukoha kohtumenetluse poole põhiseaduslikkuse järelevalve taotluse kohta (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a määrus kohtuasjas nr 3-1-1-48-12, p 16.1), sellesisulise väite tähelepanuta jätmine on oluline menetlusnormide rikkumine (Riigikohtu halduskolleegiumi
4. mai
5. a määrus kohtuasjas nr 3-3-1-31-10, p 8). Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt rikub õigusakti põhiseaduse vastasuse kohta esitatud väite tähelepanuta jätmine kohtu põhjendamiskohustust, mis tuleneb inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 lõikest 1 (Pronina vs. Ukraina, otsus
6. juulist 2010).
7. Veenev ei ole Riigikohtu seisukoht, et määruses põhjenduste esitamata jätmisest ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kassatsioonkaebuse väiteid (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
8. mai
9. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-4-13, punkt 27). Samuti on see vastuolus kaebuste läbi vaatamata jätmise süsteemiga. Kui kohus tuvastab kassatsiooni menetlemist takistava formaalse takistuse (kaebuse on esitanud isik, kellel ei ole selleks õigust), siis puudub vajadus kassatsiooniga põhjalikumalt tutvuda.
10. KrMS § 384 lõikest 2 koostoimes KrMS § 344 lõikega 3 tulenev nõue, mis ei võimalda määruskaebuse esitajal esitada määruskaebust ilma advokaadi vahenduseta, riivab isiku õigust kaevata kohtu otsuse peale edasi kõrgemalseisvale kohtule (

§ 24

lõige 5) ja õigust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse (

§ 15lõike 1 esimene lause).

Selle nõude eesmärk on välistada, et Riigikohtusse esitaks määruskaebuse asjatundmatu isik. Ei saa aga automaatselt eeldada, et üksnes advokaadil on olemas Riigikohtu menetluses osalemiseks vajalikud oskused ja võimed. EIK on leidnud, et lähtuda tuleb kaebuse esitaja võimest oma õigusi tõhusalt kaitsta ning võtta arvesse kaebuse esitaja rahalist olukorda või tema võimalusi saavutada menetluses edu. Ka õiguskantsler on leidnud, et kuna absoluutne iseenda esindamise keeld ei soodusta kõikidel juhtudel isiku õiguste kaitse ja sujuva kohtumenetluse eesmärki, on see piirang ülemäärane ja põhiseadusega vastuolus. Välistatud peab olema olukord, kus isikud loobuvad kasutamast oma põhiseadusest tulenevat õigust pöörduda õiguste ja vabaduste rikkumisel kohtusse esindajale tehtavate kulutuste tõttu. 19. Nõue, et kaebus tuleb esitada advokaadi vahendusel, ei ole põhjendatud, kui määruskaebusest nähtub, et määruskaebuse esitanud isik või selle koostaja valdab kriminaalmenetlusõigust ning tunneb Riigikohtu praktikat. Ka praeguse vaidluse iseloom (nime ja isikukoodi avalikustamise ja avaldamise lõpetamine) ei eelda advokaadi osalemist ning määruskaebusest nähtus selgelt, et selle koostaja tunneb Riigikohtu praktikat, erialakirjandust ja õiguse põhimõtteid. KrMS § 384 lõikes 2 ja KrMS § 344 lõikes 3 sätestatud edasikaebeõiguse piirang on ebamõistlik ja ei ole vajalik ega mõõdukas abinõu kohtusüsteemi tõhususe ja isiku õiguste kaitse saavutamiseks ning rikub ebaproportsionaalselt

§-s 15 ja § 24 lõikes 5 sätestatud põhiõigust. VAIDLUSTATUD SÄTTED

1. KrMS § 344 lõikes 3 ja KrMS § 384 lõikes 2 on sätestatud: „§
2. Kassatsiooniõigus [---]

§ 15

lõike 1 teise lause järgi on igaühel oma kohtuasja läbivaatamisel õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse või muu õigusakti põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Selle põhiõiguse realiseerimiseks on isikul võimalik esitada tema kohtuasja lahendavale kohtule taotlus õigustloova akti või selle sätte põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. Kohus jätab põhiseadusega vastuolus oleva seaduse või muu õigusakti kohaldamata (

§ 152

lõige 1) ja pöördub Riigikohtu poole, kelle pädevuses on tunnistada põhiseaduse vastane seadus või muu õigusakt kehtetuks (

§ 152

lõige 2, põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (

JKS) § 15 lõige 1).

§ 15

lõike 1 teisest lausest tuleneb muu hulgas isiku õigus seada kahtluse alla menetlusõiguslike normide vastavus põhiseadusele.

1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei näe ette võimalust, et isik saaks Riigikohtule esitada kaebuse õigustloova akti või selle sätte põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks. Siiski on Riigikohus leidnud, et õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse tagamiseks saab isik erandjuhul pöörduda oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Riigikohus on pädev kaebust läbi vaatama juhul, kui kaebuse esitaja käsutuses ei ole ega ole olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest (alates Riigikohtu üldkogu
2. märtsi
3. a otsusest kohtuasjas nr 3-1-3-10-02, punkt 17; viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
4. jaanuari
5. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-43-13, punkt 9). Kolleegium hindab kõigepealt, kas Riigikohtule esitatud kaebus on lubatav.
6. Kaebaja palub Riigikohtul kontrollida KrMS § 384 lõike 2 ja § 344 lõike 3 põhiseadusele vastavust. Esimest korda esitas ta taotluse tunnistada nimetatud sätted põhiseaduse vastaseks ja jätta kohaldamata Riigikohtule
7. mail 2016 esitatud määruskaebuses. See oli kaebaja jaoks esimene ja ainus võimalus taotleda kohtult KrMS § 384 lõike 2 ja § 344 lõike 3 põhiseadusele vastavuse kontrollimist.
8. Riigikohtu kriminaalkolleegium jättis
9. mai
10. a määrusega nr 3-7-1-1-377 kaebaja määruskaebuse läbi vaatamata, kuna see oli esitatud ilma advokaadi vahenduseta. Kriminaalkolleegium viitas seejuures KrMS § 384 lõikele 2 ja § 344 lõikele 3, mille põhiseaduspärasust kaebaja määruskaebuses vaidlustas, kuid ei esitanud põhjendusi selle kohta, miks peab neid sätteid põhiseadusega kooskõlas olevaks.
11. Kolleegium märgib, et

§ 152

lõikest 1 tulenev kohustus jätta põhiseadusega vastuolus olev õigusakt või selle säte kohaldamata on ka Riigikohtul. Teisalt tuleb arvestada, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium ei ole põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse kohaselt Riigikohtu ülejäänud kolleegiumidest kõrgemalseisev kohtuaste, kuhu saab edasi kaevata tsiviil-, kriminaal- või halduskolleegiumi lahendite peale (vt selle kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-19-08, punkt 14). Ainuüksi asjaolu, et menetlusosaline ei nõustu tema suhtes tehtud ja jõustunud kohtulahendiga, ei anna iseenesest alust väita, et tema põhiõigusi on rikutud ja et sellise rikkumise kõrvaldamiseks puudub tõhus viis kohtulikule kaitsele (alates Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. mai
4. a määrusest kohtuasjas nr 3-4-1-4-06, punkt 12; viimati Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
5. aprilli
6. a määrus kohtuasjas nr 3-4-134-15, punkt 28).
7. Kui Riigikohtule esitatavas kassatsioonis või määruskaebuses esitab isik taotluse tunnistada õigustloov akt või selle säte põhiseaduse vastaseks, hindab Riigikohus kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel muu hulgas ka selle taotluse põhjendatust. Liiatigi on kohtul kohustus ka omal algatusel (ex officio) kontrollida kõikide asjassepuutuvate normide, sh kohaldatavate menetlusnormide vastavust põhiseadusele isegi siis, kui menetlusosaline ei ole esitanud normi põhiseaduse vastaseks tunnistamise ja kohaldamata jätmise taotlust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
8. detsembri
9. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-56-13, punkt 10). Ainuüksi sellest, et Riigikohus ei esita määruses põhjendusi vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasuse kohta, ei saa teha järeldust, et kohus ei hinnanud kõiki kaebuses esitatud väiteid (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
10. novembri
11. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-21-11, punkt 13; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
12. mai
13. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-4-13, punkt 27). Sellest lähtudes on kolleegium seisukohal, et kaebajale oli tagatud tõhus võimalus taotleda kohtult KrMS § 384 lõike 2 ja § 344 lõike 3 põhiseaduspärasuse kontrollimist.
14. Kaebaja
15. jaanuari
16. a taotluse asendada kohtulahendis tema nimi initsiaalidega jätab kolleegium rahuldamata, tuginedes analoogia korras KrMS § 4081 lõikele 2, kuna praegune kohtuvaidlus on võrsunud kriminaalkohtumenetlusest.
17. Eeltoodust lähtudes ja tuginedes

JKS § 11 lõikele 2, jätab kolleegium B. Chauhani kaebuse läbi vaatamata ja tagastab kaebuse esitajale. Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg, Saale Laos, Viive Ligi, Tambet Tampuu