Obsah (9)

§ 371§ 663§ 457§ 272§ 691§ 171§ 174§ 175§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtu

) § 371 lg 2 p 1 alusel. Samuti ei ole võimalik hagiga saavutada hageja eesmärki - kohustada kostjaid võtma vastu Pihelga kinnistu valdus -, mistõttu tuleb hagi jätta menetlusse võtmata ka

§ 371lg 2 p 2 alusel.

Omandi vastuvõtmise nõue saab tuleneda üksnes poolte vahel kehtivast (asjaõigus)lepingust. Kuivõrd

1. märtsi
2. a võlaõiguslikust müügilepingust tulenev täitmisnõue on lõppenud ning hageja ja Tungren AS-i (pankrotis) vahel ei ole kehtivat lepingulist suhet, siis puudub nõudel alus. Maakohus ei hinnanud hagi menetlusse võtmisel kostja esitatud aegumise vastuväidet, kuna

§ 371ei võimalda jätta hagi menetlusse võtmata sellel põhjusel.

4. Määruskaebuses palus hageja tühistada maakohtu määruse ja saata asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Kostjad leidsid, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. juuli
3. a määrusega maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud ringkonnakohtus jättis kohus hageja kanda ja mõistis hagejalt solidaarselt kostjate kasuks välja 700 eurot ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks. Ringkonnakohus määras, et hagejal tuleb välja mõistetud menetluskuludelt tasuda kostjatele viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni täitmiseni. Ebaõige on hageja väide, et maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest üksnes

§ 371

lg 2 p 2 alusel põhjendusel, et hagiga ei ole võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada. Maakohus keeldus hagiavaldust menetlusse võtmast ka

§ 371

lg 2 p 1 alusel, see on, eeldades hagiavalduses märgitud faktiliste asjaolude õigsust, ei ole hagiavalduses esitatud nõude rahuldamine objektiivselt võimalik. Maakohus ei jätnud hagi menetlusse võtmata tõendite sisulise analüüsi põhjal, nagu hageja ekslikult arvab. Maakohus tugines hagis toodud faktilistele asjaoludele ning hindas hagi õiguslikku perspektiivikust. Hageja nõuab kostjatelt Pihelga kinnistu müügilepingu täitmist.

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel. Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-12-2420 on tuvastatud Pihelga kinnistu müügilepingu lõppemine ning mõistetud hagejalt Tungren AS-i pankrotihalduri kasuks välja lepingu alusel ettemaksena tasutud summad. See otsus on hagejale täitmiseks kohustuslik. PankrS § 46 lg 1 annab haldurile võimaluse võlasuhte lõpetamiseks tulenevalt pankrotimenetluse eripärast. PankrS § 46 lg 1 annab seega pankrotihaldurile eraldi aluse lepingu lõpetamiseks VÕS § 186 p 9 mõttes (võlasuhte lõppemine muul seaduses ettenähtud alusel; Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-47-15, p 11). VÕS § 188 lg 2 ja § 189 lg 1 kohaselt ei ole võlasuhte lõppemise korral võimalik esitada täitmisnõuet. Eeltoodust tulenevalt asus maakohus õigesti seisukohale, et kuivõrd võlaõiguslikust müügilepingust tulenev täitmisnõue on lõppenud, ei saa hagejal olla täitmisnõuet kostjate vastu ka võimaliku ettevõtte ülemineku korral ning hageja täitmisnõude rahuldamine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes võimalik. Hageja määruskaebuses esitatud käsitlus müügilepingu lõppemisest müügihinna tähtajaks tasumata jätmise tõttu on meelevaldne, vastuoluline ja asjakohatu. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu määrused ning võtta hagi menetlusse või alternatiivselt saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Hagi ei ole perspektiivitu. Täitmisnõude lõppemine ühe solidaarvõlgniku suhtes ei tähenda automaatselt selle lõppemist ka teiste solidaarvõlgnike suhtes. Kohtud ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, mille kohaselt puudub hagejal täitmisnõue AS-i Tungren (pankrotis) ettevõtte omandajate vastu. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et
2. detsembril 2009 läks kinnistu müügileping ettevõtte ülemineku tõttu üle kostjatele I ja III. AS Tungren (pankrotis) ning kostjad I ja III on VÕS § 183 lg 1 järgi solidaarvõlgnikud. Pankrotihalduril ei olnud seega võimalust lepingust taganeda. Kohtud on lubamatult hinnanud hagi menetlusse võtmata jätmisel tõendeid, tuginedes oma määrustes üksnes Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-47-15, millega tuvastati kinnistu müügilepingu lõppemine. Kinnistu müügilepingu lõppemist ja Riigikohtu lahendit kui tõendit (

§ 272lg-te 1 ja 2 alusel) tuleb analüüsida hagi sisulise lahendamise käigus.

Riigikohus ei arvestanud ettevõtte üleminekuga. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja esitas

1. juulil 2016 hagi täiendusena alternatiivse viivisenõude VÕS § 188 lg 2 alusel. Ringkonnakohus oleks pidanud ootama ära maakohtu lahendi alternatiivse nõude menetlusse võtmise kohta ning alles seejärel tegema määruse hageja määruskaebuse kohta.
2. Kostjad leiavad, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Kostjad paluvad mõista hagejalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja 959 eurot ja viivise sellelt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Määruskaebus tuleb jätta

§ 691

p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, muutes määruse õiguslikke põhjendusi. 9. Kolleegium nõustub määruskaebuses esitatud seisukohaga, et kohtud on hinnanud hagi menetlusse võtmata jätmisel tõendeid, mis ei ole kooskõlas

§ 371lg-ga 2 ega Riigikohtu senise praktikaga.

Riigikohus on korduvalt leidnud, et

§ 371

lg 2 p-de 1 ja 2 alusel asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt, vaid lähtuda tuleb hagiavalduses esitatust (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p 14, ja seal esitatud varasemaid viiteid). Riigikohus on selgitanud, et eespool väljatoodud tõendite hindamise keeld tähendab mh ka seda, et

§ 371

lg-s 2 nimetatud alustel hagi menetlusse võtmisest keeldumise otsustamisel ei saa lähtuda

§ 457lg-st 1, kui hageja ei ole vastavaid asjaolusid hagis välja toonud.

Kui kohtud põhjendavad hagi menetlusse võtmisest keeldumist üksnes teises tsiviilasjas kohtulahendiga tuvastatud asjaoludega, tähendab see varasema asja lahendi kui dokumentaalse tõendi (

§ 272jj) sisu hindamist (vt Riigikohtu 13.

novembri

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12113, p 8).
2. Mõlema astme kohtud on praeguses asjas tuginenud hagi menetlusse võtmata jätmisel peamiselt sellele, et hageja
3. märtsi
4. a võlaõiguslikust müügilepingust tulenev täitmisnõue on lõppenud. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu järeldusega, et maakohus ei jätnud hagi menetlusse võtmata tõendite sisulise analüüsi põhjal. Maakohus tuvastas täitmisnõude lõppemise just (kostja viidatud) tõendite põhjal, sest hagiavalduses ei olnud seda asjaolu kirjeldatud ega esitatud viidet varasemale tsiviilasjale. Mõlema astme kohtud on viidanud Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-47-15, milles leiti, et Tungren AS-i (pankrotis) pankrotihalduri PankrS § 46 lg 1 järgne tahteavaldus Tungren AS-i ja hageja ning L. Kasevälja vahelisest
5. märtsi
6. a lepingust tuleneva müügihinna tasumise kohustuse täitmisest loobumise kohta lõpetas poolte võlasuhte. Maakohus on viidanud Riigikohtu lahendile punkti täpsusega. Ka Riigikohtu lahend võib olla tõend

§ 272jj tähenduses.

Seega tuleb ringkonnakohtu lahendist välja jätta põhjendused hagejal täitmisnõude puudumise kohta. Siiski ei ole eespool kirjeldatud rikkumine praegu alama astme kohtute lahendite tühistamise alus. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt. 11.

§ 371

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust. Kolleegiumi hinnangul ei ole hagi menetlemiseks alust, kuna hageja, nõudes müügilepingu täitmist, ei ole hagiavalduses tuginenud faktilistele asjaoludele, mis võiksid anda alust järeldusele, et vaidlusalune võlaõiguslik müügileping on üle läinud kostjatele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 661 järgi on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. VÕS § 180 lg 2 järgi kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõtte üleminekuga on tegemist juhul, kui üle läheb majandusüksus, mis säilitab oma identiteedi (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-10, p 16). Hagiavalduses ei ole piisavaid faktilisi asjaolusid, millest nähtuks, et kostjatele (või kellelegi neist) oleks üle läinud Tungren AS-i iseseisev majandusüksus, mis ülemineku järel oleks säilitanud oma struktuuri ja identiteedi. Hageja on hagiavalduses tuginenud Tungren AS-i kinnistute müügile kostjatele, kuid ei ole esitanud faktiväiteid, millest võiks järeldada, et koos kinnistutega läks kostjatele (või kellelegi neist) üle ka senine struktureeritud majandustegevus (ressursside organiseeritud grupeering, mille eesmärgiks on tegelda majandustegevusega) ja selle hulgas ka vaidlusalune leping (ülemineku võimaluse kohta vt ka käesoleva määruse p 12). Selliselt ei ole hageja õiguste rikkumine võimalik, kuna ei saa eeldada, nagu oleksid kostjad vaidlusaluse
3. märtsi
4. a lepingu pooled, millest saaks tekkida nende solidaarvastutus, sh koos Tungren AS-iga. Seetõttu on õige kohtute lõppjäreldus, mille järgi jääb hagi menetlusse võtmata. Lisaks ei ole vajalik käsitleda seda, kas hagi oleks võinud jätta menetlusse võtmata ka

§ 371lg 2 p 2 alusel.

1. Vastuseks määruskaebuse väidetele täitmisnõude kohta märgib kolleegium, et määruskaebuse käsitlus täitmisnõude ülemineku kohta ei ole õiguslikult korrektne. Hageja näib lähtuvat arusaamast, et
2. a võlaõiguslik leping sai enne pankrotihalduri PankrS § 46 kohast avaldust kehtida korraga nii Tungren AS-i kui ka praeguse asja kostjate suhtes (kes olid kõik selle lepingu kohustatud pooled). Selline õiguslik käsitlus ei ole aga õige, sest võlaõiguslik müügileping sai kehtida kas ainult Tungren AS-i suhtes või ainult kostjate suhtes. Viimast vaid juhul, kui müügileping läks ettevõtte ülemineku korras Tungren AS-ilt kostjatele üle. VÕS § 182 lg 1 esimese lause järgi antakse ettevõttesse kuuluvad asjad omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. VÕS § 179 lg 2 järgi loetakse lepingu ülevõtmisega, et kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused on lepingu ülevõtjale üle läinud. Seega said ettevõtte ülemineku käigus
3. a lepingust tulenevad lepingulised kohustused kostjatele üle minna ainult koos üle läinud lepingu(te)ga (üldjuhul saavad selliselt üle minna vaid kestuslepingud, milleks kinnistu müügileping tavajuhul ei ole). Kui leping oleks kostjatele üle läinud, oleks Tungren AS jäänud lepinguliste kohustuste täitmise eest solidaarselt vastutavaks VÕS § 183 lg 1 esimese lause järgi, kuid ei oleks saanud jääda lepingupooleks. Kolleegium märgib, et solidaarvastutuse eeldus on see, et leping pole lõppenud.
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei pidanud ootama maakohtu lahendit hageja alternatiivse viivisenõude menetlusse võtmise kohta. Hageja esitas kohtulahendite infosüsteemi andmete kohaselt oma täiendava nõude mitu kuud pärast maakohtu määrust hagi menetlusse võtmata jätmise kohta ning kümme päeva pärast seda, kui maakohus oli jätnud

§ 663lg 5 järgi rahuldamata hageja määruskaebuse ja edastanud selle ringkonnakohtule.

Sellises menetluslikus olukorras ei oleks ringkonnakohtul olnud põhjendatud ära oodata maakohtu seisukohta hagiavalduse täienduse kohta (pealegi oli tsiviilasja paberkandjal toimik maakohtust edasi antud ringkonnakohtule). Maakohtul on võimalik hageja nõude kohta seisukoht võtta pärast praeguse lahendi jõustumist, käsitledes seda eraldi hagina, kui hageja ei pea vajalikuks hagist loobuda. 14. Kassatsiooniastme menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kuna alama astme kohtud on lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks määranud ka menetluskulude rahalise suuruse, määrab nende suuruse kassatsiooniastmes

§ 174lg 3 kohaselt kindlaks ka Riigikohus.

Riigikohtule esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduses on kostjad märkinud oma kassatsiooniastme menetluskulude suuruseks 959 eurot ja palunud selle välja mõista hagejalt, samuti seadusjärgse viivise menetluskuludelt. Menetluskulud koosnevad õigusabikuludest. Kostjate esindaja on märkinud tasustatavateks ajakuludeks hageja määruskaebusega ja alternatiivse viivisenõudega tutvumise (56 min) ja määruskaebusele vastuse koostamise (5 t 55 min). Kolleegium peab

§ 175

lg 1 alusel põhjendatud ja vajalikuks kuluks 600 eurot, arvestades eelkõige sellega, et määruskaebuse vastuses ei ole olnud vajalik esitada oluliselt erinevaid seisukohti, kui on esitatud juba hagivastuses ja vastuses ringkonnakohtule esitatud määruskaebusele. Seega ei ole peaaegu kuue tunni pikkune ajakulu määruskaebuse vastuse koostamiseks täies ulatuses põhjendatud. Rahuldada tuleb kostjate taotlus menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teise lause alusel viivise väljamõistmiseks alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 15. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Jaak Luik, Ants Kull, Malle Seppik