3-2-1-83-16

Riigikohtunike Ants Kulli ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu määruse kohta tsiviilasjas nr 3-2-1-83-16

1. Me ei nõustu kolleegiumi määruse p-ga 16, millega kolleegium muudab Riigikohtu
2. novembril 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-121-15 tehtud määruse p-s 12 toodud seisukohta, mille kohaselt tähendab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 381 lg 2 järgi hagi tagamise taotluses nõude põhistamine üksnes hagi õiguslikku põhistamist. Kolleegiumi uue seisukoha järgi peab kohus hagi tagamisel tulenevalt TsMS § 381 lg-st 2 kontrollima ka seda, kas hageja on nõude ja selle tagamise aluseks olevaid faktilisi asjaolusid põhistanud TsMS § 235 mõttes. See seisukoht toob kaasa olukorra, kus iga hagi tagamise taotluse korral peab kohus TsMS §-s 325 sätestatu kohaselt hindama seaduses lubatud tõendite ja muude tõendamisvahendite abil, kas hageja väited hagi aluseks olevate asjaolude kohta on usutavad. Selline hinnang peab TsMS § 384 lg-st 1, § 442 lg-st 8 ja § 463 lg-st 2 tulenevalt olema kirjas põhjendustena kohtumääruses, millega kohus hagi tagamise taotluse kas rahuldab või jätab rahuldamata. Leiame, et sellised nõuded hagi tagamise aluste kohta ei tulene TsMS § 381 lg 2 mõttest.
3. Jääb selgusetuks, kas hagi tagamise määruse või hagi tagamise määruse tühistamise määruse vaidlustamise menetluses on Riigikohtul õigus hinnata, kas hageja on oma nõude aluseks olevaid asjaolusid põhistanud TsMS § 235 mõttes. Leiame, et TsMS § 688 lg 5 analoogia alusel saab Riigikohus hagi tagamisel lisaks § 377 lg-tes 1-3 sätestatud eeldustele hinnata üksnes nõude õiguslikku põhjendatust.
4. Me ei nõustu ka kolleegiumi määruse p-des 17 ja 19 toodud seisukohaga, mille järgi võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamisel olla TsMS § 381 lg-s 2 nimetatud haginõude põhistatuse standard erinev sõltuvalt sellest, kas täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud leping või kohtulahend. Nimelt leiab kolleegium, et kui täitedokumendiks on kohtulahend, siis peab kohus täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 221 sätestatud hagi tagamisel hageja nõude põhistatust hindama ulatuslikumalt, võrreldes olukorraga, kus täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud leping. Samas jääb arusaamatuks, mida kolleegium mõistab hagi tagamisel hageja nõude põhistatuse ulatuslikuma hindamise all. Segadust tekitab ka see, et kolleegium märgib oma määruse p-s 19, et eeltoodud seisukoht ei tähenda, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise taotluse lahendamisel oleks kohtul laiemad õigused või kohustused kui teiste hagi tagamise taotluste lahendamisel. Määruse p-des 17 ja 19 toodud viited kolleegiumi varasemale praktikale ei ole meie arvates asjakohased, sest kolleegium on määruse p-s 16 muutnud oma senist (vt ka Riigikohtu
5. jaanuari
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-15, p 9) ja kohtupraktikas tunnustatud seisukohta, et vaatamata TsMS § 381 lg-s 2 sätestatule, ei pea hageja hagi tagamise taotluse esitamisel TsMS § 325 mõttes põhistama hagi aluseks olevaid asjaolusid ning kohus ei pea hagi aluseks olevate asjaolude põhistatust hindama.
7. Ühtse kohtupraktika kujundamiseks olnuks vajalik kolleegiumi määruses täpsemalt selgitada, missugused on hagi tagamise erisused juhul, kui täitedokumendiks on notariaalselt tõestatud leping, mille vastu on esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Leiame, et hageja, kes nõuab täitedokumendiks oleva notariaalselt tõestatud lepingu sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ja taotleb hagi tagamist, ei pea põhistama hagi tagamise taotluses hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid juhul, kui ta vaidlustab hagis asjaolusid, mis tulenevad vaidlusalusest lepingulisest suhtest. Küll aga peab hageja ka sellisel juhul põhistama hagi tagamise aluseks olevaid asjaolusid (TsMS § 377), tema hagiavaldus peab vastama TsMS § 363 lg 1 p-des 1-3 sätestatud nõuetele ning hageja nõue peab olema õiguslikult põhjendatud. Muudel juhtudel, sh juhtudel, kus täitedokumendiks on kohtulahend või kus hageja tugineb täitedokumendiks olevast notariaalselt tõestatud lepingust (väidetavalt) tuleneva nõude vaidlustamisel nõuete tasaarvestamisele (mille kohta ei ole TMS § 221 lg-st 2 tulenevalt kohtulahendis võetud seisukohta), ei saa loogiliselt võttes olla hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude ja hagi tagamise aluseks olevate asjaolude põhistamise, hagi õigusliku põhjendatuse ning TsMS § 363 lg 1 p-des 1-3 sätestatud nõuete järgimise standardis mingit erisust ükskõik millise muu hagi tagamisega võrreldes (vt ka eriarvamuse p 3).
8. Nõustuda ei saa ka kolleegiumi seisukohaga, et hageja taotluses välja toodud asjaoludest sõltub, kas kohus kohaldab hagi tagamisel TsMS § 377 lg-t 1 või 2 (määruse p 15). Leiame, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamiseks saab täitemenetluse peatada üksnes TsMS § 377 lg 1 ja TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel. Viimati nimetatud säte näebki erisättena hagi tagamise abinõuna ette täitemenetluse peatamise. Kolleegiumi enamuse seisukoht tähendab seda, et kohus võib sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral peatada täitemenetluse TsMS § 377 lg 2 alusel ka olukorras, kus hageja ei ole põhistanud TsMS § 377 lg 1 esimeses lauses sätestatud eeldust, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha. Meie arvates ei tulene selline võimalus seadusest. Kolleegiumi viide oma varasemale lahendile (Riigikohtu
9. juuni
10. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-66-16) ei ole asjakohane, sest viidatud lahend ei käinud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise kohta. Pealegi on TsMS § 377 lg 2 kohaldatav üksnes hagi korral, mille esemeks ei ole rahaline nõue. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus kostja taotlusel algatati täitemenetlus hageja vastu rahalise nõude maksmapanemiseks ning hageja tugineb sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis nõuete tasaarvestamisele. Seetõttu on hageja nõue meie arvates rahaline nõue kostja vastu ning TsMS § 377 lg 2 kohaldamine on välistatud. Ants Kull, Tambet Tampuu