Riigikohtunik Jaak Luige eriarvamus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. veebruari 2017. aasta otsuse kohta asjas nr 3-2-1-83-16. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis asja lahendad

§ 371

lg 2, § 423 lg 2, § 381 lg 2 ja § 235 tähenduse ja funktsiooni (otstarbe, eesmärgi) erineva mõtestamisega. 2. Eriarvamuse aluseks olevad sätted:

§ 371„Hagi menetlusse võtmisest keeldumise alused" lõige 2 „

§ 423„Hagi läbi vaatamata jätmise alused" lõige 2 „

§ 381

„Hagi tagamise avaldus" lõige 2 „Nõuet, mille tagamist soovitakse, ja tagamise aluseks olevaid asjaolusid tuleb hagi tagamise avalduses põhistada."

§ 235

„Põhistamine" „Väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti." 3. Sõltumata sellest, kas hagi tagamise avaldus (taotlus) on esitatud hagiavalduses või pärast menetlusse võtmist või enne hagi esitamist, peab hagi tagamise määrus olema põhjendatud (

§ 384lg 1).

Hagi tagamise avalduse õigusliku põhjendatuse hindamise viisist kõneldes on oluline vahet teha subsumptsiooni ja kaalumise mõistel.

§ 371lg 2 p-d 1 ja 2 on deontilised normid.

Deontilise normi (reegli) põhistruktuur koosneb sellest, mis on kästud, keelatud või lubatud (normi esemest), ja selle olema pidamisest käsu, keelu või loa vormis. Kaalumine seisneb aga erinevate õiguste ja huvide tasakaalustamises (optimeerimises). Reeglit (definitiivset käsku) ei ole nagu optimeerimiskäsku võimalik täita erineval määral, vaid tuleb täita nii, nagu reegel nõuab. Definitiivse käsu (reegli) kohaldamise viisiks on subsumptsioon, optimeerimiskäsul aga kaalumine. Seda asjaolu arvestades ei saa kohtul

§ 371

lg 2 ja § 423 lg 2 järgi olla kaalutlusõigust, nagu nende normide grammatilise tõlgendamise tulemusena on järeldatud. 4. Tähelepaneliku analüüsi tulemusena võime veenduda, et

§ 371

lg-s 2 hagi menetlusse võtmisest keeldumise ja § 423 lg-s 2 hagi läbi vaatamata jätmise alustel on üks ühine tunnus - nõudel või nõudeõigusel puudub õiguslik alus. Kui kohus nt tuvastab, et hagiavalduses esitatud asjaolude õigsust eeldades ei ole nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel või hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, peab kohus hagi menetlusse võtmisest keelduma, menetlusse võetud hagi aga jätma läbi vaatamata, sest õiguslikult põhjendamatu hagi ei ole lubatav. Sellise hagi menetlemine oleks otseses vastuolus tsiviilmenetluse ülesandega lahendada tsiviilasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega (

§ 2

). Oluline on siinkohal rõhutada, et hagi lubatavus (eelkõige

§ 371, § 423 ja 428) on hagi tagamise esmane eeldus.

Hagi tagamine või tagamata jätmine, samuti tagamisabinõude valik, on kohtu kaalutlusotsus. Hagi ja hagi tagamise taotluse aluseks olevate asjaolude, poolte õiguste ja huvide ning õiguslike võimalustega arvestaval kaalumisel ei ole minu arvates põhimõtteliselt kohta nõude põhistatuse standardil ega hagi tagamise kontrolli ulatusel (kolleegiumi määruse p-d 17 ja 19). 5. Kolleegium muutis Riigikohtu 4. novembril 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-121-15 tehtud määruse p-s 12 väljendatud seisukohta, mille kohaselt hagi tagamise avalduses nõude põhistamise nõue

§ 381lg 2 järgi tähendab üksnes hagi õigusliku põhistamise kohustust.

Kolleegium asus seisukohale, et hagi tagamise avalduse lahendamisel peab kohus tulenevalt

§ 381

lõikest 2 kontrollima, kas hageja on nõude ja selle tagamise aluseks olevaid asjaolusid põhistanud

§ 235mõttes.

Kolleegium leidis, et hagi usutavuse hindamine ei ole tõendite hindamine (kolleegiumi määruse p-d 14 ja 16). 6. Kas hagi usutavuse hindamine on tõendite hindamine

§ 232lg 1 tähenduses?

Mis on

§ 235mõte ja eesmärk?

1. Mõtlemise vormideks on mõiste, otsustus ja järeldus. Mõisteline mõtlemine võib olla ratsionaalne või irratsionaalne. Ratsionaalne mõtlemine on järjekindel ja reeglipärane mõisteline mõtlemine. Irratsionaalne mõtlemine on üldjuhul ebajärjekindel ja reeglipäratu. Erialane, sh juriidiline sõnakasutus eeldab, et sõna või fraas on võimalikult täpselt piiritletud tähendusega. Sõna või fraasi tähendus ilmneb enamasti lause kontekstis. Lause on kommunikatsiooniühik, mis väljendab sõnumit (väidet, käsku, küsimust jne). Sõna, fraasi või lause tähendus võib aga ilmneda ka selle funktsioonist teoorias.
2. Väite (teesi) tõestamise protsessi selgitus on esitatud Enn Kasaku õpikus „Loogika alused." See on S. Toulmini süsteemil põhinev tõestuse skeem: „Tees väljendab, mida tõestaja arvab ja väidab. Põhjendid (tõendid) väljendavad, kust tõestaja teab, et tees on tõsi; siia võidakse lisada tõestaja arvamuse põhjused. Demonstratsioon näitab, kuidas põhjendid kinnitavad teesi, kusjuures tugitaust võimaldab demonstratsioonile lisada täpsustusi või täiendavaid eeldusi. Modaalsus esitab teesi väljendamise viisi: kas see on kindel (paratamatult tõene) väide või ebakindel (mingi tõenäosuse või võimalikkusega tõene) väide. Vastukaja toob esile alternatiivsed sisukohad või vastukäivad tõendid, ent vastukajas võidakse esitada ka täiendavaid põhjendeid teesi tõesuse kaitseks." Nagu näeme, on tõestuse käsitlemise süsteemis lisaks teesile, põhjenditele ja demonstratsioonile toodud esile tõestuse struktuurielementidena veel tugitaust, modaalsuse tüüp ning vastukaja. E. Kasak selgitab, et Toulmini mudelis võib tõestamist või argumenteerimist käsitleda kahes etapis, ja seda nt ka õiguslikus argumentatsioonis. Alguses toimub info kogumine ja alles seejärel tehakse lõplik järeldus, tõesuse puhul antakse demonstratsioonile lõplik kuju. Esimeses etapis kontrollitakse, kas põhjendeid on piisavalt või tuleb neid lisada. Seejärel käsitletakse vastuargumente. Alles siis saab teha lõpliku järelduse.
3. Erimeelsusi ei ole meil ilmselt selles, et nii väite tõendatuse kui ka põhistatuse hindamine on protsessuaalse tõe tuvastamise viisid. Meid huvitab aga nende erisus lähtuvalt tunnetuslikust ja õiguslikust aspektist. Asja õigesti lahendamise üheks eelduseks on tõendite usaldusväärsus. Sel eesmärgil peab poolte nõudeid ja vastuväiteid tõendav teave (tõend) olema seaduses sätestatud protsessivormis (

§ 229

). Väite põhistamiseks lubab seadus kasutada ka tõendeid, mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, ja tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud (

§ 235

). Väite tõendatuse otsustab kohus seadusest juhindudes kõigi tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise tulemusena kujunenud siseveendumuse alusel (

§ 232lg 1).

Mul ei ole alust eeldada, et väite põhistatuse üle otsustab kohus põhimõtteliselt mingil muul viisil. Sellega on ühtlasi vastatud küsimusele, kas hagi usutavuse hindamine on tõendite hindamine

§ 232lg 1 tähenduses: formaaljuriidiliselt ei ole, sisuliselt on.

Tunnistan oma võhiklikkust väite põhistamise mõiste legaaldefinitsioonist arusaamisel: „Väite põhistamine on kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks." Et hoiduda küsimuse absurdi viimisest, nõustun määratlusega, et väite põhistatus on väite põhjenduse õigsuse usutavus, veenvus. 10. Nõustun, et enne hagi esitamist esitatud hagi tagamise avalduses peab avaldaja põhistama nii võimaliku nõude kui ka selle tagamise alusasjaolusid. Hagiavalduses esitatud hagi tagamise taotluse korral aga peavad nõude põhjendused olema esitatud nõude alusasjaolusid ja alust, sh ka õiguslikku alust käsitlevas osas. Sel juhul peab hageja

§ 235

mõtte järgi veenma kohut hagi tagamise taotluse aluseks olevate asjaolude (põhjendite) õigsuses. Põhjendite õigsuses kahtluse korral võib kohus enne hagi tagamise taotluse lahendamist ära kuulata kostja (vt

§ 384lg 1) ja nõuda hagejalt täiendavate tõendite esitamist.

11. Keskendudes

§ 381

lõike 2 sõnastusele, jättis kolleegium tähelepanuta, et õiguslikult põhjendatud - hagi menetlusse võtmisest keeldumise alused

§ 371

lg 2 järgi puuduvad - hagi usutavuse hindamise aluseks olevate faktiliste väidete õigsust (usutavust) eeldades ei ole võimalik samaaegselt nende usutavuses kahelda. Jaak Luik