RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 25lg 2 järgi Tartu Ringkonnakohtu 29.

augusti

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-15-7561 Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Sigrid Nurm, kassatsioon Leo Lombi kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe
2. jaanuar 2017, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
4. augusti
5. a otsus Leo Lombi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 lg 2 järgi.
6. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
8. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Leo Lombile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 (ükssada kakskümmend) eurot, sh käibemaks 20 (kakskümmend) eurot. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Leo Lomp anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta lõi
10. aprillil 2015 kella 15.40 paiku Lääne- Virumaal Xxxxxx xxxxx Xxxxx X asuvas korteris vähemalt ühel korral A. L-ile noaga kaelapiirkonda ja tõmbas seejärel noaga üle kannatanu kaela, tekitades sinna 10 cm pikkuse lõikehaava. Süüdistuse kohaselt põhjustas L. Lomp kirjeldatud teoga A. L-ile tervisekahjustuse, mis ei olnud eluohtlik, kuid teo toimepanemise asjaolusid arvestades oli tema tahtlus suunatud raske tervisekahjustuse tekitamisele. Seega pani L. Lomp toime karistusseadustiku (KarS) §

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritava raske tervisekahjustuse tekitamise katse.

1. Viru Maakohtu
2. aprilli
3. a otsusega tunnistati L. Lomp süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. Kohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 2.1. Kar

S § 118 lg 1 p 1 mõttes on oht elule põhjustatud sellise tervisekahjustusega, millega kaasneks tavaliselt ilma meditsiinilise abita kannatanu surm. Tunnistaja L. F-H. ütluste, kiirabikaardi ja PõhjaEesti Regionaalhaigla väljavõttega haigusloost on tuvastatud, et A. L-i seisund haiglasse jõudmisel oli üliraske ja ta oleks ilma kiirabi tegutsemiseta verekaotuse tagajärjel surnud. Samas ei hinnanud kohtuekspert ekspertiisiaktist nr 15E-LÕI0054 tulenevalt kannatanule tekitatud lõikehaava eluohtlikuks vigastuseks. Seega ei põhjustanud L. Lombi tegu A. L-ile rasket tervisekahjustust, mis ei välista siiski seda, et süüdistatav pani toime raske tervisekahjustuse tekitamise katse. L. Lombi käitumine süüdistuses kirjeldatud viisil oli vähemalt kaudse tahtlusega suunatud eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisele. Rünnates kannatanut küllaltki suure noaga kõripiirkonda, kus asuvad suured veresooned, ja tekitades sinna 10 cm pikkuse lõikehaava, pidi L. Lomp aru saama, et ta võib põhjustada ohu A. L-i elule. 2.2. L. Lombi ütlused selle kohta, et ta pidi ennast kaitsma A. L-i eest, ei ole usutavad. Seega ei ole tõendatud, et süüdistatav tegutses kannatanut noaga rünnates hädakaitseseisundis. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L. Lombi kaitsja vandeadvokaat Argo Küünemäe, kes taotles kohtuotsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotles kaitsja süüdistatava teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 lg 2 järgi või kergema karistuse mõistmist. 4. Tartu Ringkonnakohtu 29. augusti 2016. a otsusega tühistati maakohtu otsus L. Lombi süüditunnistamises ja karistamises KarS §

§ 25lg 2 järgi. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega tunnistas L. Lombi süüdi Kar

S § 121 lg 2 järgi ja mõistis talle karistuseks vangistuse 3 aastat 6 kuud. Kohus oli seejuures järgmistel seisukohtadel. 4.

1. Süüdistusaktis esitatud teokirjeldus on eksitav ega ole kooskõlas eksperdiarvamusega. Ekspert tuvastas kannatanul üksnes ühe lõikehaava kaelal, mis võidi tekitada süüdistuses märgitud ajal ja viisil. Seega on tõendatud vaid see, et L. Lomp tõmbas noaga üle A. L-i kaela, tekitades sinna 10 cm pikkuse haava. Kuna ekspert ei ole kannatanul tuvastanud rohkem noahaavu, ei saa järeldada, et lisaks noaga üle kannatanu kõri tõmbamisele süüdistatav ka lõi kannatanut noaga. Seega on L. Lombile esitatud süüdistus tõendatud üksnes osaliselt. 4.
2. Ekspertiisiakti kohaselt ei ulatunud A. L-ile tekitatud lõikehaav neelu, hinge- ega söögitorusse, samuti ei vigastanud see suuremaid veresooni. Sellest tulenevalt ei olnud kannatanu elu ohus. Lisaks juhtis ringkonnakohus tähelepanu sellele, et pärast A. L-il noaga üle kõri tõmbamist ei rünnanud L. Lomp teda rohkem ega veendunud kannatanu elu ohustamises, vaid peitis noa. Seega ei soovinud süüdistatav kannatanu elu ohustada. 4.
3. Ehkki kriminaalasjas tõenditena avaldatud meditsiinidokumentidest tulenevalt viidi A. L. haiglasse üliraskes seisundis, ei saa ainult neile tõenditele tuginevalt anda kannatanu vigastuste ohtlikkusele karistusõiguslikku hinnangut. Kõnealused dokumendid annavad teavet selle kohta, millistel asjaoludel osutati kannatanule meditsiinilist abi ja milline oli meditsiinitöötajate hinnang kannatanu terviseseisundile. Süüteo kvalifitseerimisel tuleb aga lähtuda kannatanu vigastuste kohta koostatud ekspertiisiaktist. Kuna eksperdi arvamuse kohaselt ei olnud A. L-ile tekitatud vigastus eluohtlik ja sellest paranemine ei kesta rohkem kui 4 kuud, tuleb L. Lombi tegu kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 järgi kehalise väärkohtlemisena. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse kasseeris Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Sigrid Nurm, kes taotleb kohtulahendi tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kassatsioonis esitatud väited kõlavad kokkuvõtlikult järgmiselt. 5.
5. Ringkonnakohus ei ole nõuetekohaselt analüüsinud L. Lombi teo subjektiivset külge. Süüteokatse puhul ei ole määrav see, milline oli kannatanule tekitatud vigastus ja mida süüdistatav selle põhjustamiseks pidi tegema. Süüteokatse puhul on tagajärjest olulisem L. Lombi tahtlus teo toimepanemise ajal, mis oli kassaatori hinnangul suunatud raske tervisekahjustuse tekitamisele. 5.
6. Arstiabi osutamine kannatanule katkestas teo toimepanemisega alanud kausaalahela kulgemise. Kiirabi saabumine ei saa aga mõjutada isiku esialgsele teole antavat karistusõiguslikku hinnangut ega peagi tõendama kehavigastuse raskust, kuna L. Lombile süüksarvatav tegu jäi katsestaadiumisse. Küll aga saab meditsiinidokumentide alusel teha järeldusi, milline oli vigastuse iseloom, kui kannatanu haiglasse saabus, ja seeläbi hinnata ka süüdistatava tahtlust teo toimepanemise ajal. Verekaotusest tingitud raskema tagajärje etteheitmine süüdistatavale ei ole välistatud. Kassaator leiab, et kannatanut noaga rünnates tegutses L. Lomp kavatsetult. 5.
7. Arusaamatuks jääb ringkonnakohtu väide, et L. Lomp ei veendunud noalöögi järel kannatanu elu ohustamises. Sellisele seisukohale asudes ei olegi võimalik rääkida raske tervisekahjustuse tekitamise katsest, sest kui raske tagajärg jääb saabumata ja puudub nimetatud vigastusi kinnitav eksperdiarvamus, tuleb isiku tegu väidetavalt alati kvalifitseerida KarS § 121 järgi.
8. Kassatsioonivastuses märgib L. Lombi kaitsja, et prokurör on kriminaalmenetluse vältel muutnud teo toimepanemise asjaoludele antavat hinnangut. Seejuures ei olnud süüdistuses kajastatud kõiki L. Lombile süüdimõistmisel süüks arvatud teo üksikasju. Nimelt tegutses ta hädakaitseseisundis. A. L. ründas teda vahetult enne noahoopi. L. Lomp kaitses ennast ja tegi üksnes ühe vehkiva liigutuse kannatanu suunas, mille tagajärjel tekkis pindmine lõikehaav. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9. Kolleegiumi hinnangul väärivad kassatsioonis esitatud väited tähelepanu ning ringkonnakohtu otsus tuleb materiaal- ja menetlusõiguslike oluliste rikkumiste tõttu tühistada.
10. L. Lombile on esitatud süüdistus raske tervisekahjustuse tekitamise katses KarS §

§ 25lg 2 järgi. Kar

S § 25 lg 1 sätestab, et süüteokatse on tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo toimepanemisele. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt algab süüteokatse hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Eelnevast tulenevalt saab isikut süüteokatse eest karistada vaid juhul, kui tal on süüteo toimepanemise tahtlus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-68-12, p 11) ning ta on selle tahtluse realiseerimist vahetult ka alustanud. Samuti iseloomustab tagajärjedeliktide puhul katsetegu see, et isiku poolt soovitud koosseisupärane tagajärg tegelikkuses ei saabu. Süüteokatse koosseisu tuvastamist alustatakse just viimasena nimetatust johtuvalt süüteokoosseisu subjektiivse külje kindlakstegemisest, kuivõrd süüteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluv koosseisupärane tagajärg, mida toimepanijale omistada, lihtsalt puudub.
3. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on tuvastanud, et L. Lomp tõmbas noaga üle A. L-i kõri, tekitades sellega 10 cm pikkuse lõikehaava, mis oli osalt pindmisem ja osalt sügavam. Lisaks tuvastas maakohus, et A. L-il tekkis noahoobi tagajärjel massiivne verejooks ja sellest tulenevalt pidas kiirabi tema seisundit haiglasse saabumisel üliraskeks. Vaatamata eeltoodule ei lugenud ringkonnakohus erinevalt maakohtust tuvastatuks L. Lombi tahtlust tekitada A. L-ile eluohtlik tervisekahjustus. Seega seisneb praeguse kriminaalasja keskne küsimus selles, kas L. Lomp tegutses eluohtliku seisundi kui tagajärje suhtes vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 tähenduses.
4. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohus on L. Lombi tahtluse tuvastamisel keskendunud põhjendamatult eksperdiarvamusele ja teo tegelikule tagajärjele. Kuna L. Lompi süüdistatakse raske tervisekahjustuse tekitamise katses, on asjakohatu ringkonnakohtu arutelu selle üle, et KarS § 118 lg 1 p-s 1 nimetatud koosseisupärane tagajärg – oht elule – ei ole realiseerunud. Süüdistusest nähtuvalt ei ole L. Lombile eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist ka ette heidetud. Süüteokatse korral tuleb esmajoones hinnata, millise teo toimepanemisele oli isiku tahtlus suunatud. Saabunud tagajärg võib olla küll üheks tahtluse hindamise kriteeriumiks, kuid sellel ei saa olla määravat tähendust süüteo kvalifitseerimisel. Eelnevast johtuvalt ei jaga kolleegium ka ringkonnakohtu seisukohta, et L. Lombi tahtluse hindamisel prevaleerib ekspertiisiakt muude kriminaalasjas kogutud tõendite ees. Subjektiivse külje tuvastamisse peavad olema kaasatud kõik kriminaalasja menetlemisel tuvastatud asjasse puutuvad asjaolud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. märtsi
6. a otsus asjas nr 3-1-1-142-05, p 21), mitte ainult teo toimepanemisega tegelikkuses saabunud tagajärg.
7. L. Lombi teotahtlust käsitledes pidas ringkonnakohus kaalukaks ka asjaolu, et kuna pärast A. Lil noaga üle kõri tõmbamist ei rünnanud L. Lomp teda uuesti ega veendunud kannatanu elu ohustamises, vaid peitis kohe noa ära, siis ei soovinud süüdistatav kannatanu elu ohustada. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus pööranud põhjendamatult suurt tähelepanu L. Lombi teojärgsele käitumisele ega ole samas piisavalt arvestanud tema teo objektiivset avaldumist. Kriminaalkolleegium meenutab siinkohal, et isiku teotahtlus tuleb tuvastada rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. aprilli
9. a otsus asjas nr 3-1-1-34-12, p 12.2). Ehkki isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel tõepoolest anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. oktoobri
11. a otsus asjas nr 3-1-1-79-15, p 8), on see eeskätt siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. märtsi
13. a otsus asjas nr 3-1-1-142-05, p 20).
14. Ainuüksi ekspertiisiaktis märgitu põhjal ei saa teha lõplikke järeldusi L. Lombi teo objektiivse ohtlikkuse kohta. Ekspertiisiaktist tulenevalt ei hinnanud ekspert, milline oli A. L-i seisund kiirabi saabumisel ja tema haiglasse toimetamisel. Küll aga on tunnistaja L. F-H. andnud ütlusi A. L-i tervisliku seisundi kohta teojärgselt ja hinnanud seda raskeks. Sama kinnitavad ka meditsiinidokumendid (nt kiirabikaart). Ühtlasi tuleb silmas pidada, et ekspertiisi tulemusel koostatud ekspertiisiakt on vaid üks KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliik. Tõendite vaba hindamise põhimõttest tulenevalt ei ole ühelgi tõendil kindlaksmääratud jõudu ning kohus peab tõendeid hindama kogumis oma siseveendumuse kohaselt (KrMS § 61 lõiked 1 ja 2). (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
15. novembri
16. a otsus asjas nr 3-1-1-82-16, p 16).
17. Kolleegium möönab, et kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. juuni
19. a otsus asjas nr 3-1-1-4615, p 9 ja
20. detsembri
21. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 17). Välisele teopildile saab eluohtliku tervisekahjustuse tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe); aga ka ühekordse teo ohtlikkuse (nt noalöök elutähtsasse kehapiirkonda) korral. (Vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. aprilli
23. a otsus asjas nr 3-1-1-128-06, p 7). Nimetatud juhtudel võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida raske tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega (nt ohuga elule). Arutatavas asjas ei ole ringkonnakohus sellele tähelepanu pööranud ega arvestanud L. Lombi teo subjektiivse külje hindamisel selle toimepanemise asjaolusid, eeskätt seda, et süüdistatav ründas kannatanut küllaltki suure noaga ja tõmbas sellega üle tema kõri, tekitades 10 cm pikkuse lõikehaava, mis oli osalt ka sügavam. Samuti ei arvestanud kohus A. L-i seisundit kiirabi saabumisel ja haiglasse viimisel. Seejuures ei ole ringkonnakohus jälgitavalt põhjendanud, miks ei mõjuta nimetatud asjaolud kuriteokoosseisu subjektiivsele küljele hinnangu andmist ning miks annab selle kohta rohkemat teavet L. Lombi teojärgne käitumine.
24. Ekspertiisiakti alusel leidis ringkonnakohus sedagi, et süüdistus on tõendatud üksnes osaliselt. Nimelt märkis kohus, et ekspert tuvastas ühe noahaava kannatanu kaelal, mistõttu ei ole tuvastatud asjaolu, nagu oleks L. Lomp enne noatõmmet üle A. L-i kõri teda ka löönud noaga. Siingi ei ole ringkonnakohus käsitlenud kolleegiumi hinnangul tõendeid nende kogumis ega arvestanud kriminaalasjas kogutud teisi tõendeid. Kuigi ekspertiisiaktis ei ole peale lõikehaava muid vigastusi ära näidatud, ei võimalda see teha lõplikke järeldusi teo toimepanemise objektiivsete asjaolude esinemise või puudumise kohta. Näiteks on süüdistatav L. Lomp ka ise väitnud sündmustikku kirjeldades, et noaga üle kõri tõmbamisele eelnes ka mitu noalööki kannatanu suunas. Löökide korduvust ei ole välistanud enda ütlustes ka kannatanu A. L. Sellele pööras küll tähelepanu ka ringkonnakohus, kuid leidis siiski, et ekspertiisiakt koos selles sisalduva eksperdiarvamusega on suurema tõendusjõuga kui süüdistatava ja kannatanu ütlused. Seega omistas ringkonnakohus põhjendamatult kõnealusele ekspertiisiaktile eelisseisundi kuriteo tehiolude tuvastamisel. Ringkonnakohtu kõnealune seisukoht on seejuures ka sisult ebaloogiline. Kuivõrd vaidlusalune väidetavalt aset leidnud noaga löömine jäi täielikult tagajärjetuks, s.o ei tabanud kannatanut sootuks, ei saanud ekspertiis selle toimumist või mittetoimumist mingilgi määral ka tuvastada. Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohus järginud kriminaalmenetlusõigust ka süüdistuse osaliselt tõendatuks lugemisel.
25. Eelmistes punktides märgitut arvestades leiab kolleegium, et ringkonnakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja valikuliselt, ei ole faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust ega ole kohtuotsust nõuetekohaselt põhjendanud. Need vead on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis toob kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamise.
26. Väljaspool kassatsiooni piire juhib kolleegium tähelepanu ka järgnevale. Ringkonnakohus mõistis L. Lombi süüdi KarS § 121 lg 2 järgi, viitamata seejuures kõnealuse lõike ühelegi punktile. Kolleegiumi hinnangul ei saa isiku sellist süüdimõistmist pidada korrektseks. KrMS § 306 lg 1 p 3 kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel vastata muu hulgas küsimusele, millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb süüdistatavale inkrimineeritav tegu kvalifitseerida. Sellest tulenevalt peab kohus isiku süüditunnistamisel näitama võimalikult täpselt ära temale omistatava teo karistusõigusliku kvalifikatsiooni. Eelnevale lisaks märgib kolleegium, et KarS § 121 lg 2 p-des 1–3 on sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlik koosseis, milles sisalduvate tunnuste tuvastamine isiku käitumises eeldab kohtu kontrolli, kas süüdistuses kirjeldatud teo asjaolud vastavad kõnealuse kuriteokoosseisu tunnustele. Selleks et omistada süüdistatavale KarS § 121 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, peab kohus lisaks kehalise väärkohtlemise põhikoosseisu (KarS § 121 lg 1) tunnustele tuvastama ka vähemalt ühe nimetatud koosseisu kvalifitseerivatest tunnustest (KarS § 121 lg 2 p-d 1–3). Seda aga ringkonnakohus teinud ei ole.
27. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2, § 362 p-dest 1 ja 2, § 341 lg-st 3 ja § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
28. augusti
29. a otsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Riigikohus ei nõustu prokuratuuri taotlusega jõustada KrMS § 361 lg 1 p 5 alusel maakohtu süüdimõistev otsus. Maa- ja ringkonnakohtu hinnang tõendikogumile on erinev. Riigikohus leidis eelnevalt küll seda, et ringkonnakohus rikkus faktiliste asjaolude tuvastamisel kriminaalmenetlusõigust, samas ei anna see alust järeldada, et nende rikkumisteta oleks ringkonnakohus tuvastanud tõendamiseseme asjaolud samasugusel kujul, nagu seda tegi maakohus. Nii toimides läheks kolleegium vastuollu KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud faktiliste asjaolude tuvastamise keeluga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
30. oktoobri
31. a otsus asjas nr 3-1-1-58-16, p 46). Seepärast saadab Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks kohtule, kellel on faktiliste asjaolude tuvastamise pädevus.
32. L. Lombi kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 120 euro suuruses summas, sh käibemaks 20 eurot. Taotluse kohaselt on kassatsiooniga tutvumiseks, kaitsealusega nõupidamiseks ja kassatsioonile vastuse koostamiseks kulutatud aega 5 pooltundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
33. juuli
34. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lg-st 10 ja § 6 lg-st 3, määrab kolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. See menetluskulu jääb KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Paavo Randma