Obsah (4)

§ 25§ 202§ 2313§ 20

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikoht

) § 6 lg-te 1, 2 ja 3 ning § 13 lg-te 2 ja 3 järgi kalastasid kostjad seega üheteistkümne võrguga kalapüügiõiguseta. Keskkonnainspektsioon eemaldas 27. jaanuaril 2015 kõik võrgud püügilt. Võrkude eemaldamise ajal oli ebaseaduslikult paigaldatud võrkudes kokku 40 koha ja 5 latikat.

§ 25lg 4 järgi tuleb kalavarudele tekitatud kahju hüvitada.

Selle sätte alusel oli vastu võetud enne

1. juulit 2015 kehtinud Vabariigi Valitsuse
2. septembri
3. a määrus nr 122 „Kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning kalavarudele tekitatud kahju arvutamise akti vorm" (määrus nr 122), mille § 1 lg 1 kohaselt oli kalavaru kahjustamine kalale kahju tekitamine kala surmamise, vigastamise, muul viisil hävitamise või kala loomulikust elukeskkonnast eemaldamise teel, kui sellega kaasneb seaduste või teiste õigusaktide nõuete rikkumine.

§ 202

lg 1 p 1 kohaselt loeti kalapüüginõuete tõsisteks rikkumisteks kutselisel kalapüügil EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1005/2008 art-s 42 ja EL Nõukogu määruse (EÜ) nr 1224/2009 art 90 lg-s 1 nimetatud tõsiseid rikkumisi. EL määruse nr 1005/2008 art 42 lg 1 lit a kohaselt on määruse kohaldamisel tõsine rikkumine tegevus, mida sama määruse art-s 3 kehtestatud kriteeriumitel käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina. EL määruse nr 1005/2008 art 3 lg 1 lit a kohaselt käsitatakse ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügina tegevust, kui on kalastatud kehtiva tegevusloa, loa või litsentsita. Määruse nr 122 lisa 1 järgi on hüvitis ühe koha eest 10 eurot ja ühe latika eest 4,8 eurot, mis

§ 25lg 6 järgi arvutatakse viiekordse määraga.

Kokku tekitasid kostjad 40 koha ja 5 latika ebaseadusliku püügiga keskkonnale kahju 2120 eurot. Kostjad on vabatahtlikult tasunud 850 eurot võrkudes olnud surnud kalade eest. Keskkonnainspektsioon on nõudnud kostjatelt kahjuhüvitist ka 23 elusa koha ja 5 elusa latika eest, kuid kostjad ei ole rohkem maksnud. Keskkonnakahju tekkimise asjaolud on tõendatud sündmuskoha vaatluse protokolli ja selle lisadega.

1. Kostjad ei tunnistanud hagi ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda ja mõista hagejalt kostjate kasuks välja 960 euro suuruse esindajakulu. Kostjate arvates ei ole hageja tõendanud, et loata paigaldatud võrkudest leiti 23 eluvõimelist koha ja 5 eluvõimelist latikat. Väärteoasja materjalid on koostanud hageja töötajad. Hageja enda koostatud dokumendid ei saa olla tõendid. Sündmuskoha vaatluse protokolli lisaks olevad kala loendamise aktid tuleb jätta tõendina vastu võtmata või arvestamata. Lisaks ei ole kostjad keskkonnale kahju tekitanud, kuna elusad kalad lasti tagasi vette. Kahjuhüvitise nõudmine ellu jäänud ja vette tagasi lastud kalade eest samamoodi nagu hukkunud kalade eest on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 3 lgga 1, § 87 p-ga 6, § 23 lg-ga 3 ja §-dega 113 ning
2. Tegemist on materiaalses mõttes karistusega. Kostjad palusid tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata määrus nr 122 ning

§ 25lg 4 teine lause.

1. Tartu Maakohus jättis
2. septembri
3. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kummagi kostja kasuks välja 480 euro suuruse menetluskulu (kokku 960 eurot). Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kahju hüvitamise nõude alusnormiks võlaõigusseaduse (VÕS) §
4. Keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamist täpsustab VÕS § 133 ja lisaks reguleerib seda ka vaidlusalusel ajal (
5. jaanuaril 2015) kehtinud

§ 25

. Ebaseaduslikult vette pandud võrgust eemaldatud ja vette tagasi lastud elusad kalad ei tekita keskkonnale kahju. Määruse nr 122 § 1 lg 1 järgi on kalavarudele mh võimalik tekitada kahju kala loomulikust elukeskkonnast eemaldamisega. Nii hageja seletustest kui ka sündmuskoha vaatlusprotokollist järeldub, et võrkude eemaldamisel lasti eluvõimelised kalad Võrtsjärves kohe uuesti vette. Seda ei saa pidada kala loomulikust keskkonnast eemaldamiseks. Seega ei ole keskkonnale VÕS § 1043 mõttes kahju tekkinud ja hagi tuleb jätta rahuldamata.

1. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda, kuid ei esitanud ka apellatsiooniastmes menetluskulude nimekirja. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on keskkonnakahju hüvitis avalik-õiguslik rahaline kohustus. Selle nõude alusnorm ei ole VÕS § 1043, mistõttu ei ole vaja tuvastada ka kahju tegelikku suurust. Maakohus tõlgendas kahju tekkimise hindamisel ebaõigesti määruse nr 122 § 1 lg-t 1, kui leidis, et võrkudes olnud elusad kalad ei saanud keskkonnale kahju tekitada. Kui kala on võrgus, on ta oma loomulikust elukeskkonnast eraldatud ja kahju saab lugeda tekkinuks.
2. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Menetluskuludena ringkonnakohtus palusid kostjad hagejalt välja mõista 720 eurot. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tartu Ringkonnakohus tühistas
4. augusti
5. a otsusega maakohtu otsuse ning rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 1270 eurot. Menetluskulud jättis ringkonnakohus solidaarselt kostjate kanda, kuid jättis menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna hagejal kulusid ei tekkinud. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on keskkonnakahju hüvitamise nõude alusnorm VÕS §
6. Keskkond (sh kalavarud) on deliktiõiguslikult kaitstav õigushüve VÕS § 1045 lg 1 p 5 mõttes. Keskkonnakahju hüvitamise kohustuse ulatus ja kord kehtestatakse VÕS § 133 lg 2 järgi seadusega ja kahju hüvitamise nõude saab esitada riik. Keskkonnakahju väljendub eelkõige keskkonna kvaliteedi halvenemises. Kostjate õigusvastase teo asjaolud on tõendatud väärteomenetluse materjalidega. Määruse nr 122 § 1 kohaselt on kalavaru kahjustamine kalale kahju tekitamine mh ka kala loomulikust elukeskkonnast eemaldamise teel. Võrgus olemine ei ole kala loomulik keskkond, seega on võrgus olev kala loomulikust keskkonnast eemaldatud ja kahju saab lugeda tekkinuks. Kahju tegelik suurus ei ole oluline. VÕS § 133 on kahju hüvitamise erisäte ja selle lg 2 kohaselt hüvitatakse kahju seaduses sätestatud ulatuses ja korras. Erisäte on kehtestatud seetõttu, et keskkonnale tekitatud kahju konkreetset suurust on sageli võimatu hinnata. On tõendatud, et loata vette lastud võrkudes oli 23 elusat koha ja 5 elusat latikat. Hageja on keskkonnakahju suuruse VÕS § 133 lg 2,

§ 25lg 4 ja määruse nr 122 järgi õigesti arvutanud.

Maakohus jättis alusetult tähelepanuta kostjate taotluse tunnistada määrus nr 122 (eelkõige selle § 1 lg 1) ja

§ 25

lg 4 teine lause põhiseaduse vastaseks, kuid see rikkumine ei toonud kaasa ebaõiget lahendit. Viidatud sätted ei ole põhiseadusega vastuolus. PS § 53 ja VÕS § 133 järgi peab kahjuhüvitise suurus olema sätestatud seaduses, kuid põhiseadusega on kooskõlas, kui

§ 25lg 4 sätestab kalavarudele tekitatud kahju hüvitamise piirmäärad.

Täpsemate hüvitise arvutamise aluste ja metoodika kehtestamise õigus võib olla delegeeritud Vabariigi Valitsusele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostjad paluvad ühises kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse või saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda ning mõista hagejalt kostjate kasuks välja 1200 euro suurused esindajakulud kassatsiooniastmes. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus otsuse olulises ulatuses põhjendamata, jättes hindamata kostjate vastuväited sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks olevate kalade loendamise aktide kohta. Väärteomenetlus ei olnud õiglane, sest kostjatele ei antud võimalust viibida sündmuskoha vaatluse ega kalade loendamise juures. Nõude alusnormiks ei ole VÕS §-d 1043 ja 1045.

§-s 25 sätestatud kahjuhüvitis on avalikõiguslik rahaline kohustus. Kostjad paluvad tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata määrus nr 122 ja

§ 25lg 4 teine lause.

Kuna PS § 53 teise lause kohaselt peab keskkonnale tekitatud kahju hüvitamise kord olema sätestatud seaduses, on määrus nr 122 ja selle andmise aluseks olev volitusnorm (

§ 25lg 4 teine lause) vastuolus PS §-ga 53.

Samuti on viidatud sätted vastuolus PS §-ga 113 ja § 87 p-ga

1. Vabariigi Valitsusele ei ole seadusega antud volitust sisustada kalavarude kahjustamise mõistet. Kalavarude kahjustamise mõistele on määruses nr 122 antud lubamatult laiendav sisu, mis võimaldab nõuda isikult avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmist. Sellega on rikutud seaduslikkuse põhimõtet (PS § 3 lg 1, § 87 p 6). Kahjuhüvitis, mida saab ühtmoodi nõuda nii võrkudes olnud surnud kui ka elusate ja vette tagasi lastud kalade eest, on materiaalses mõttes karistus loata kalapüügi eest. Kuna kostjaid on loata kalapüügi kui väärteo eest juba karistatud, on niisuguse kohustuse kostjatele panemine vastuolus PS § 23 lg-s 3 sätestatud ühe teo eest mitmekordse karistamise keeluga. Olenemata sellest, milline norm on nõude aluseks, ei saa kostjatelt hüvitist nõuda, kuna täidetud ei ole nõude peamine eeldus ehk kahju olemasolu. Kostjad ei ole kalavarusid kahjustanud ega halvendanud keskkonna seisundit. Vette lastud kalad jätkasid elu oma loomulikus keskkonnas ja keskkonnale ei ole kahju tekitatud. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 133 lg-t 1 ja määruse nr 122 § 1 lg-t
3. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostjate kanda. Hageja ei ole esitanud kassatsiooniastme menetluskulude nimekirja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse, st jätab hagi rahuldamata, kuid muudab otsuse põhjendusi. Kostjate kassatsioonkaebus rahuldatakse, hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
5. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõude õiguslikku alust ja maakohtu pädevust asi lahendada (I). Seejärel lahendab kolleegium kostjate kassatsioonkaebuse ja hageja apellatsioonkaebuse (II) ning teeb lõpuks menetluslikud otsustused (III). I
6. Kolleegium nõustub kostjatega, et hageja nõude aluseks ei ole VÕS § 1043, nagu on leidnud kohtud. VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Väidetav kahju käesolevas asjas ei ole aga tekitatud eraõigussuhtes, mida reguleerib võlaõigusseadus. Samuti ei ole tekkinud kahju konkreetsele isikule, võlausaldajale.
7. Nõude aluseks ei saa olla ka VÕS § 133, mis reguleerib vaid keskkonnaohtliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamise ulatust. Ka viitab selle paragrahvi teine lõige selgelt, et sellise kahju hüvitamiseks peab olema seaduses sätestatud kord.
8. Nõude aluseks on

§ 25

lg 4 ja selle alusel kehtestatud määrus nr 122, mis näevad konkreetselt ette hüvitise maksmise kohustuse ja hüvitise määrad

-i nõuete rikkumise eest. Kehtivas õiguses oleks nõude aluseks kehtiva kalapüügiseaduse (

2015) § 73 lg-d 2-4 ja Vabariigi Valitsuse

1. juuni
2. a määrus nr 67 „Kalavarudele ja veetaimedele tekitatud kahju hüvitamise määrad, arvutamise alused ja metoodika ning tekitatud kahju arvutamise akti vorm" (määrus nr 67). Kolleegium muudab vastavalt (st nõude alusnormi osas) maakohtu otsuse põhjendusi. Nõude alusnormid pärinevad avalikust õigusest, st tegu on avalik-õigusliku suhtega ja seega avalikõigusliku kahju hüvitamise nõudega. Kahjuhüvitise suurus on õigusaktis fikseeritud, hüvitatakse abstraktselt keskkonnale põhjustatud kahju, mille täpset suurust on raske (kui mitte võimatu) välja arvutada. Sel hüvitisel on ka selgelt sanktsiooniline iseloom, mis ei ole omane eraõiguslikele õiguskaitsevahenditele (vt sarnase toimega ülereostustasu kohta ka nt Riigikohtu
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 69). Keskkond on omandiülene üldine õigushüve, mida kaitstakse avalikes huvides. Loata kalapüügiga keskkonnale tekitatud kahju on sarnane kahjuga, mis on keskkonnale tekitatud looduskaitseseaduse (LKS), metsaseaduse (MS) või maapõueseaduse (MaaPS) sätete rikkumisega ning mille kohta Riigikohus on ka varem leidnud, et tegu on looduskeskkonnale kui sellisele tekitatud kahjuga (vt nt Riigikohtu
5. oktoobri
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3508, p 24;
7. novembri
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-14, p 58). Sarnases situatsioonis keskkonnakahju heastamise kulude hüvitamist reguleerib keskkonnavastutuse seadus (KeVS).
9. TsMS § 1 järgi vaadatakse tsiviilkohtumenetluses läbi tsiviilasi, milleks on eraõigussuhtest tulenev kohtuasi. TsMS § 9 lg 1 ja § 11 lg 1 järgi lahendavad tsiviilasju esimese astme kohtuna maakohtud. Halduskohtu pädevuses seevastu on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4 lg 1 kohaselt avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine. Siiski näeb TsMS § 1 ette võimaluse, et tsiviilkohtumenetluses lahendatakse ka muid kui eraõigussuhetest tulenevaid asju. HKMS § 4 lg 1 järgi võib seadus avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluse lahendamiseks ette näha ka muu menetluskorra kui halduskohtumenetluse. Seega ei ole välistatud, et maakohtus lahendatakse tsiviilkohtumenetluses avalik-õiguslik vaidlus, kui see tuleneb seadusest.
10. Hagi esitamise ajal kehtinud

§ 25

lg 7 nägi ette, et kalavarudele tekitatud keskkonnakahju hüvitise nõuab sisse Keskkonnainspektsioon ning et kahjuhüvitis kantakse riigieelarvesse. Sisuliselt samasugune on ka kehtiva

2015 § 73 lg 7. Need sätted ei täpsusta, kuidas hüvitis sisse nõutakse. Täpsustust ei tulene ka

-i ega

2015 muudest sätetest ega ka muudest keskkonnakahju hüvitamist reguleerivatest õigusaktidest. Põhimõtteliselt on hüvitise sissenõudmiseks kaks võimalust: haldusakti kui täitedokumendi alusel raha maksma kohustamine, mida kohustatud isik saab vaidlustada halduskohtus, või hagi alusel hüvitise sissenõudmine maakohtus. 16. Iseenesest oleks kolleegiumi arvates mõistlikum ja eeldatavam avalik-õigusliku rahalise kohustuse sissenõudmine haldusaktiga ning haldusakti vaidlustamine halduskohtus. Keskkonnainspektsioonile oli

-iga antud ka pädevus rakendada korrakaitsemeetmeid ja teha ettekirjutusi (vt nt

§-d 239-2313; vrd ka

2015 §-d 63-67). Neid ettekirjutusi saab aga teha vaid mitterahaliste kohustuste täitmisele sundimiseks asendustäitmise ja sunniraha seaduse järgi, millele viitas mh

§ 2313

(sama ka

2015 § 67). Samasugune ettekirjutuste tegemise õigus tuleneb korrakaitseorganile üldiselt korrakaitseseaduse §-st

1. Ettekirjutus avalik-õigusliku rahalise kohustuse sissenõudmiseks on täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 21 järgi täitedokument üksnes seaduses sätestatud juhul. Raha maksmise ettekirjutusi ei saa asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 2 lg 4 kohaselt selle seaduse järgi täita. Kolleegium ei pea võimalikuks tõlgendada kohustatud isiku õigusi intensiivselt piiravaid õigusnorme laiendavalt tema kahjuks. Ettekirjutuse (makseteatise) kui täitedokumendiks oleva haldusakti väljastamise rahalise hüvitise sissenõudmiseks näeb ette küll KeVS § 27 lg 1, kuid nimetatud seadus ei kohaldu KeVS §-st 1 ja § 2 lg-st 1 tulenevalt ebaseadusliku kalapüügiga keskkonnale tekitatud kahju hüvitamisele.
2. Kuna seaduses puudub regulatsioon ebaseadusliku kalapüügiga keskkonnale põhjustatud kahju hüvitise sissenõudmiseks ettekirjutusega, tuleb

§ 25

lg-t 7 (aga ka

2015 § 73 lg-t 7) kolleegiumi arvates tõlgendada selliselt, et riik saab (Keskkonnainspektsiooni kaudu) esitada hagi hüvitise sissenõudmiseks tsiviilkohtumenetluses. TsMS § 3 lg 2 järgi menetleb kohus tsiviilasja seaduses ettenähtud juhul ka siis, kui isik pöördub kohtusse avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Nii on Riigikohus varem tõlgendanud ka

§ 25

lg-ga 7 sarnase sõnastusega MS § 67 lg-t 12 keskkonnakahju hüvitise sissenõudmise kohta (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-35-08, p 25; MaaPS-i kohta vt ka
3. novembri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-14, p 58). Sellise hagi esitamise võimalus mh kaitsealuste liikide hävitamisega põhjustatud keskkonnakahju hüvitise nõudmiseks on otse sätestatud nt LKS § 77 lg-s
5. Kahjuhüvitise sissenõudmise menetluskord ebaseaduslikult püütud kala eest ei tohiks oluliselt erineda üksnes tulenevalt sellest, kas tegu on kaitsealuse kalaliigiga või mitte. II
6. Kolleegium nõustub kostjatega, et neilt ei saa hüvitist nõuda, kuna tuvastatud asjaoludel ei ole keskkonnale kahju tekkinud, st kostjad ei ole kalavarusid kahjustanud ega halvendanud keskkonna seisundit. Kuna maakohus leidis sama ning asja lahendamiseks ei ole vaja täiendavalt hinnata tõendeid ega tuvastada asjaolusid, saab kolleegium ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse, muutes selle põhjendusi nõude lahendamise alusnormi osas (vt otsuse p-d 11-13). Hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
7. Ebaseadusliku kalapüügi ajal kehtinud

§ 25lg 4 esimene lause sätestas, et kalavarudele tekitatud kahju tuleb hüvitada.

Määruse nr 122 § 1 lg 1 kohaselt loeti kalavaru kahjustamiseks kalale kahju tekitamist mh kala loomulikust elukeskkonnast eraldamisega, kui sellise tegevusega kaasnes õigusaktide nõuete rikkumine. VÕS § 133 lg 1 järgi tuleb keskkonnaohtliku tegevusega kahju tekitamise puhul hüvitada ka kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega, samuti kahju suurenemise ärahoidmiseks või kahju tagajärgede leevendamiseks rakendatud mõistlike abinõudega seotud kulud ning nende abinõude rakendamisest tekkinud kahju. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) § 3 lg 1 defineerib keskkonnahäiringu, milleks peetakse inimtegevusega kaasnevat vahetut või kaudset ebasoodsat mõju keskkonnale. Muu hulgas eeldatakse KeÜS § 3 lg 2 p 3 järgi olulise keskkonnahäiringu tekkimist keskkonnakahju põhjustamisel. Eeltoodust järeldub, et keskkonnale kui avalikule õigushüvele tekitatud kahju eest hüvitise nõudmiseks peab kalavarudele olema tekitatud mingi kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Kuigi keskkonnakahju suurust ei saa määrata kindlaks tavapärase diferentsihüpoteesi abil (VÕS § 127 lg 1), peab ka keskkonnakahju hüvitamise nõude maksmapanekul kahju vähemalt keskkonnahäiringu mõttes olema tekkinud. 20. Pooled ei vaidle, et hüvitist nõutakse kalade eest, kes olid võrkudes elus ja kelle Keskkonnainspektsiooni töötajad lasid tagasi vette. Keskkonnainspektsiooni töötajate vette tagasi lastud kalade puhul saab kolleegiumi arvates eeldada, et need olid eluvõimelised.

§ 20

lg 3 järgi on kalapüügil keelatud heita tagasi vette kalu, kui need on kaotanud eluvõime. Kolleegium leiab, et maakohus asus õigesti seisukohale, et vette tagasi lastud eluvõimeline kala ei saa keskkonnale vähemalt eeldatavasti tekitada kahju ja sellises olukorras ei saa kostjatel tekkida kohustust tasuda nõutud 1270 eurot. Nii VÕS § 133 lg 1 kui ka

§ 25

ja määruse nr 122 kohaldamise eelduseks on kalavarude kahjustamine kui teatava keskkonnahäiringu tekkimine, kuid praegusel juhul ei saa kahju lugeda tekkinuks. Kuna maakohus leidis õigesti, et kostjatel ei ole kahju hüvitamise kohustust, ja ringkonnakohus asus ekslikult vastupidisele seisukohale ning kohaldas valesti materiaalõiguse norme, saab kolleegium ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse.

1. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja hagi jääb rahuldamata, ei ole tähtsust, kui palju ellujäänud kalasid oli ja kas need olid fikseeritud nõuetekohaselt. Samuti ei pea kolleegium menetlusökonoomiast tulenevalt vajalikuks vastata muudele kassatsioonkaebuse menetluslikele etteheidetele.
2. Samuti ei võta kolleegium seisukohta

§ 25

ja määruse nr 122 võimaliku vastuolu kohta põhiseadusega, kuna hagi jääb rahuldamata sõltumata nende normide põhiseaduspärasusest. III

1. Kuna hagi jääb rahuldamata, tuleb menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg 3 alusel kindlaks ka menetluskulude suuruse.
2. Kostjad on menetluskuludena palunud mõista hagejalt välja esindajakulud, milleks on maakohtus 960 eurot, ringkonnakohtus 720 eurot ja Riigikohtus 1200 eurot, st kokku 2880 eurot (sh käibemaks). Kostjaid esindanud advokaadi töö eest on kummalegi kostjale esitatud arveid tunnitasuga 100 eurot (pluss käibemaks) maakohtus nelja tunni eest (480 eurot) (tl 71-73), ringkonnakohtus kolme tunni eest (360 eurot) (tl 108-111) ja Riigikohtus viie tunni eest (600 eurot). Kolleegiumi arvates on maakohtus hagejalt välja mõistetud esindajatasu 960 eurot põhjendatud ja hageja ei vaidlustanud seda ka apellatsioonkaebuses. Kuid ringkonnakohtus ja kassatsiooniastmes kantud esindajakulud loeb kolleegium põhjendatuks osaliselt, ringkonnakohtus kummagi kostja osas ühe tunni ulatuses (st kokku kahe tunni ulatuses) ja Riigikohtus kummagi kostja osas kahe tunni ulatuses (st kokku nelja tunni ulatuses), st ringkonnakohtus ja Riigikohtus kokku kuue tunni ulatuses. Tunnitasu 100 eurot arvestades tähendab see 600 eurot, mis koos käibemaksuga 20% on 720 eurot. Selle summa mõistab kolleegium hagejalt kostjate kasuks täiendavalt välja. Lähtudes sellest, et kostjad on esindajakulud tasunud võrdsetes osades, mõistab kolleegium kulud välja samamoodi nagu maakohus, st kummagi kostja kasuks täiendavalt 360 eurot ehk koos maakohtus väljamõistetud menetluskuludega kummagi kostja kasuks 840 eurot. Need kulud loeb kolleegium vajalikuks ja põhjendatuks TsMS § 175 lg 1 esimese lause mõttes. Seejuures arvestab kolleegium, et kostjate argumendid eri kohtuastmetes on sisuliselt sarnased ja ühised ning et kostjaid on kogu menetluse kestel esindanud sama advokaadibüroo, samuti tsiviilasja hinda.
3. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister, Villu Kõve, Paavo Randma