Obsah (9)

§ 64§ 63§ 68§ 53§ 82§ 71§ 65§ 5§ 832

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-92-16 16. veebruar 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter

§ 64

lg-te 1 ja 3 alusel liitkaristuseks 14 aastat 6 kuud vangistust, lugedes 2 aasta 9 kuu ja 4 päeva pikkuse vangistusega asendatud lisakaristuse tasumata osa kaetuks põhikaristusega. Karistuse kandmise algusajaks arvata

1. detsember
3. Muus osas jätta vaidlustatud määrused muutmata.
4. Ahliman Zeinalovi kaitsja määruskaebus jätta rahuldamata.
5. Sissenõudja Eesti Vabariigi (Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu) esindaja määruskaebus rahuldada osaliselt.
6. Prokuratuuri määruskaebus jätta läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Harju Maakohtu
8. märtsi
9. a otsusega tunnistati Ahliman Zeinalov süüdi karistusseadustiku (

) § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ja

§ 63

lg 1 kohaldamisega mõisteti talle karistuseks 14 aastat 6 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistuse kandmise alguseks kahtlustatavana kinnipidamise aeg 3. detsembril 2007.

§ 53lg 1 ja § 184 lg 5 p 1 alusel kohaldati A.

Zeinalovi suhtes lisakaristusena varalist karistust summas 11 517 733,10 krooni (ehk 736 117,30 eurot).

2. märtsil 2016 esitas sissenõudja Eesti Vabariik Riigi Tugiteenuste Keskuse (edaspidi RTK) kaudu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 417 lg 3 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 206 lg 2 alusel taotluse asendada vangistusega A. Zeinalovile Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a otsusega lisakaristusena mõistetud varalise karistuse tasumata osa 497 285,82 eurot.
5. Viru Maakohtu
6. aprilli
7. a määrusega rahuldati sissenõudja taotlus ning asendati A. Zeinalovile Harju Maakohtu
8. märtsi
9. a otsusega mõistetud varalise karistuse tasumata osa 497 285,82 eurot vangistusega 2 aastat 9 kuud 4 päeva. RTK taotlus A. Zeinalovile mõistetud põhija lisakaristuse liitmiseks jäeti läbi vaatamata. 3.
10. Maakohus leidis, et kohtuotsuse täitmise aegumise kohaldamisel tuleb lähtuda kohtuotsuse jõustumise, mitte teo toimepanemise ajal kehtinud karistusseadustiku redaktsioonist. Maakohus lähtus Riigikohtu
11. detsembri
12. a määrusest nr 3-1-1-104-
13. A. Zeinalovile mõisteti varaline karistus kohtuotsusega, mis jõustus
14. jaanuaril
15. Seega tuleks juhinduda
16. jaanuaril 2010 jõustunud karistusseadustiku redaktsiooni § 82 lg-st 5, mille kohaselt on varalise karistuse sissenõude aegumise tähtaeg 7 aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Täitmise aegumine peatub võlgniku karistuse kandmise ajaks. A. Zeinalov kannab vangistust. Seetõttu ei ole täitmine aegunud. 3.
17. Maakohus leidis, et taotlus on lähtudes TMS § 206 lg-st 2 ning

§ 82lg-st 5 kohtule esitatud tähtaegselt.

Kohtutäitur alustas täitemenetlust nr 025/2011/918 A. Zeinalovi suhtes

1. veebruaril 2011 ning teavitas RTK-d kohtuotsuse täitmise võimatusest
2. märtsil
3. Enamik A. Zeinalovi varadest müüdi enampakkumisel
4. aastal. Talle kuuluvaid äriühingu osasid on kohtutäitur püüdnud müüa, kuid tulemusteta.
5. jaanuaril 2015 maksis A. Zeinalov kohtutäituri büroo vahendusel sissenõudjale 57 758,43 eurot. Varalisest karistusest on tasumata 497 285,82 eurot. Täitemenetluses on selgunud, et süüdimõistetul puudub vara ja rahalised vahendid, millele sissenõuet pöörata. Seega on põhjendatud kohaldada asenduskaristust.

§ 71

lg 1 ja § 44 lg 2 alusel vastab 500 eurole üks päev vangistust, mistõttu tuleb asendada A. Zeinalovi varalise karistuse tasumata osa 2 aasta 9 kuu ja 4 päeva pikkuse vangistusega. 3.3. Maakohus ei pidanud võimalikuks moodustada liitkaristust A. Zeinalovi põhikaristusest ja asendatud lisakaristusest, kuna

§ 64

lg 1 näeb ette samaliigiliste põhikaristuste liitmist.

§ 64

lg 5 kohaselt viiakse lisakaristused täide iseseisvalt.

§ 65lg-te 1 ja 2 kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid ei esine.

1. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused A. Zeinalov, tema kaitsja ja sissenõudja Eesti Vabariik RTK kaudu.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata. A. Zeinalovi ja tema kaitsja määruskaebused jättis ringkonnakohus rahuldamata ning sissenõudja määruskaebus jäeti läbi vaatamata. 5.
5. Ringkonnakohus lähtus KrMS § 384 lg-st 1 ning asus seisukohale, et RTK ei ole kohtumenetluse pooleks ega ka isikuks, kelle õigusi või seaduslikke huve Viru Maakohtu
6. aprilli
7. a määrusega rikutakse. Maakohus on sissenõudja taotluse varalise karistuse asendamiseks rahuldanud. 5.
8. Kohtuotsuse täitmise aegumise küsimuses nõustus ringkonnakohus maakohtuga. Samuti esinevad alused A. Zeinalovi varalise karistuse asendamiseks vangistusega. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
9. Ringkonnakohtu määruse peale on määruskaebused esitanud A. Zeinalovi kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, prokuratuuri esindaja riigiprokurör Tristan Ploom ja Eesti Vabariigi (RTK kaudu) esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas.
10. Kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ja palub jätta A. Zeinalovile mõistetud varalise karistuse asendamise taotlus rahuldamata. Kaitsja viitab

§ 5

lg-le 1 ja põhiseaduse (PS) §-le 23 ning märgib, et karistus mõistetakse teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse järgi.

§ 71lg 1 sätestab, et vangistusega asendatakse mõistetud karistuse summa.

Seega oleks kohus pidanud asenduskaristuse kohaldamisel juhinduma kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seadusest. Aegumise instituuti käsitatakse materiaalõigusena ning kohtupraktika kohaselt tuleb aegumise puhul karistusseaduse muutumisel lähtuda isiku suhtes leebemast redaktsioonist. A. Zeinalov pani kuriteo toime 2005. aastal ning siis kehtinud

§ 82

lg 1 sätestas, et esimese astme kuriteo asjas tehtud otsust ei asuta täitma, kui selle jõustumisest on möödunud 5 aastat. TMS § 207 kohaselt lõpetab kohtutäitur täitemenetluse varalise karistuse sissenõudes täitmise aegumise tõttu, kui varalist karistust ei ole sisse nõutud

§-s 82 sätestatud tähtaja jooksul. Ringkonnakohtu viidatud Riigikohtu lahendist kriminaalasjas nr 3-1-1-104-11 ei ole võimalik järeldada, et lähtuda tuleks kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud seadusest.

1. Sissenõudja esindaja palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu määrus ning moodustada A. Zeinalovile liitkaristus. Alternatiivselt palub esindaja saata asi liitkaristuse moodustamiseks maakohtule. Sissenõudja on seisukohal, et liitkaristus tuleb moodustada raskeima karistuse suurendamise teel. Kaebuses märgitakse, et ringkonnakohus lähtus RTK kaebuse läbi vaatamata jätmisel KrMS § 17 lg-st 1, kuid jättis tähelepanuta KrMS § 432 lg-s 3 sätestatu, mis on erinorm. KrMS § 432 lg 3 kohaselt ei kutsuta prokuratuuri KrMS § 417 lg 3 rakendamisel täitmiskohtuniku juurde ega küsita prokuratuuri arvamust. Järelikult ei ole prokuratuur KrMS § 417 lg-s 3 sätestatud küsimuse arutamisel kohtumenetluse pooleks. TMS § 206 lg-st 2 tuleneb, et kohtutäitur teatab varalise karistuse täitmise võimatusest sissenõudjale, kes saadab kohtule avalduse varalise karistuse asendamiseks vangistusega. Varalise karistuse sissenõudjaks on Eesti Vabariik, keda esindab RTK. Seega on RTK KrMS § 432 lg-st 3 tulenevalt kohtumenetluse pool ja ringkonnakohus jättis alusetult määruskaebuse läbi vaatamata.
2. Prokuratuur palub tühistada maa- ja ringkonnakohtu määrus osas, millega jäeti A. Zeinalovi karistused liitmata ning palub moodustada liitkaristus või saata asi liitkaristuse moodustamiseks maakohtule. Prokuratuur nõustub sissenõudja esindaja kaebuses märgituga, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja. Seega jättis ringkonnakohus alusetult sissenõudja määruskaebuse läbi vaatamata.
3. A. Zeinalovi kirjaliku seisukoha, mis on esitatud KrMS § 344 lg 3 p 3 nõuet eirates advokaadi vahenduseta, jätab kriminaalkolleegium tähelepanuta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt küsimust, kes on varalise karistuse asendamise menetluses kohtumenetluse pooled, ja võtab seisukoha sissenõudja esindaja määruskaebuse ning prokuratuuri määruskaebuse lubatavuse osas (I), vaeb seejärel kaitsja kaebuses esitatud väiteid varalise karistuse täitmise aegumise kohta (II), selgitab põhikaristusest ja vangistusega asendatud varalisest karistusest liitkaristuse moodustamise põhimõtteid ning mõistab A. Zeinalovile liitkaristuse (III). Viimaks võtab kolleegium kokku määruskaebemenetluse tulemuse (IV). I
5. Ringkonnakohus jättis sissenõudja RTK kaudu esitatud määruskaebuse KrMS § 384 lg-le 1 tuginedes läbi vaatamata põhjendusega, et puudub kaebeõigus. Riigikohtule esitasid kaebused A. Zeinalovi kaitsja, sissenõudja vandeadvokaadist esindaja ja prokuratuur. Selgitamaks, kes on varalise karistuse asendamise menetluses lisaks süüdimõistetule ja kaitsjale kohtumenetluse pooled, analüüsib kolleegium kriminaalmenetluse ja täitemenetluse seadustike asjasse puutuvaid sätteid.
6. KrMS
7. peatükis (kriminaalmenetluse subjektid) paiknev § 17 lg 1 sätestab, et kohtumenetluse pooled on prokuratuur, süüdistatav ja tema kaitsja ning kannatanu, tsiviilkostja ja kolmas isik. Karistuse täitmisele pööramisega seotud küsimuste lahendamine on reguleeritud KrMS
8. peatüki
9. jaos (karistuse täitmisele pööramine). KrMS § 417 lg 3 sätestab kokkuvõtlikult seda, et kui süüdimõistetu ei ole tasunud rahalist või varalist karistust ning süüdimõistetul ei ole vara, millele sissenõuet pöörata, teatab kohtutäitur maakohtule täitmise võimatusest. TMS § 206 lg 2 sätestab lühidalt, et kui rahalise või varalise karistusena mõistetud rahasummat ei tasuta ning võlgnikul ei ole vara, millele sissenõuet pöörata, teatab kohtutäitur sissenõudjale täitmise võimatusest. Kui puuduvad karistuse asendamist välistavad asjaolud, saadab sissenõudja avalduse karistuse asendamiseks maakohtule.
10. KrMS § 432 lg 3 ls 1 kohaselt lahendab täitmiskohtunik KrMS §-des 425–4261 sätestatud küsimused ja süüdimõistetult vabaduse võtmisega seotud küsimused süüdimõistetu osavõtul. Teise lause kohaselt kutsutakse täitmiskohtuniku juurde prokurör, välja arvatud KrMS § 417 lg-s 3, § 427 lg-tes 1 ja 2 ja §-s 428 sätestatud juhul, ja süüdimõistetu taotlusel kaitsja ning kuulatakse ära nende arvamus. Järelikult KrMS § 432 lg 3 kohaselt ei kutsuta prokuröri varalise karistuse asendamise taotluse lahendamisele maakohtusse ning sätetest ei nähtu ka kohtu kohustust küsida prokuratuuri kirjalikku seisukohta. Kuna seadusandja ei ole pidanud vajalikuks varalise karistuse asendamise taotluse lahendamisel prokuratuuri menetlusse kaasamist, ei ole ta selles menetluses kohtumenetluse pool.
11. KrMS § 421 lg 2 kohaselt järgitakse varalist karistust täitmisele pöörates rahalise karistuse täitmisele pööramise sätteid. KrMS § 417 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus rahalise karistuse mõistmise kohta saadetakse valdkonna eest vastutava ministri käskkirjaga määratud asutusele. Rahandusministri
12. detsembri
13. a käskkirja nr 222 p 3 kohaselt on selleks asutuseks RTK. Riigihalduse ministri
14. oktoobri
15. a käskkirjaga nr 170 kinnitatud RTK põhimääruse § 9 p-st 4 nähtuvalt on keskuse põhiülesandeks avalik-õiguslike rahaliste kohustuste tasumise, tasaarveldamise ja tagastamise üle arvestuste pidamine ja nende täitmise korraldamine. Põhimääruse § 10 lg 6 p-d 3 ja 4 sätestavad, et avalik-õiguslike rahaliste kohustuste arvestuse pidamisel ja sundtäitmisele saatmisel korraldab keskus laekumata riigi nõuete edastamise kohtutäituritele sundtäitmise korraldamiseks ning esindab riiki riigi nõuetega seotud kohtu-, täite-, likvideerimis- või pankrotimenetluses. Seega esindab rahalise ning varalise karistuse täitmisele pööramisel ja sundtäitmisel riiki RTK.
16. KrMS § 432 lg 3 muudatus, millega arvati prokurör KrMS § 417 lg-s 3, § 427 lg-tes 2 ja §-s 428 sätestatud asjade arutamisel maakohtusse kutsutavate isikute ringist välja, jõustus
17. septembril
18. Eelnõu seletuskirjast nähtuvalt ei peetud prokuröri osavõttu otstarbekaks, kuna riigi esindaja on menetlusse juba kaasatud (seletuskiri eelnõu nr 599 SE juurde, Riigikogu XI koosseis). Arvestades asjaolu, et prokuratuur varalise karistuse täitmisele pööramisest ja täitmisest osa ei võta ning varalise karistuse tasumise andmed on RTK-l ja kohtutäituril, on see seisukoht mõistetav.
19. KrMS § 17 lg-s 1 sisalduva üldnormi suhtes võib seadusandja ette näha erinorme. KrMS § 17 lg-s 1 ja
20. peatükis paiknevate sätete üld- ja erinormi vahekorrale viitavad mitmed täitmisele pööramist reguleerivad sätted. Näiteks sätestab KrMS § 432 lg 2, et kohtuotsuse täitmisel tsiviilhagi osas teatab täitmiskohtunik sellest eelnevalt kannatanule ja tsiviilkostjale ning neil on õigus esitada oma kirjalikud arvamused kohtu määratud tähtajaks. Niisiis vaatamata sellele, et kannatanu on KrMS § 17 lg 1 kohaselt kohtumenetluse pool, ei ole seadusandja kannatanu kaasamist ette näinud kõigis
21. peatükis reguleeritud erimenetlustes. Sellest tulenevalt ei ole ka kohtupraktikas karistuse täitmisega seotud küsimuste lahendamisel kannatanut menetlusse kaasatud. Samuti sätestab KrMS § 432 lg 4, et kohus saadab sama paragrahvi lõike 1 kohaselt tehtud määruse koopia menetlusosalistele, keda see puudutab. Seega tuleb kriminaalmenetluse seadustiku süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise põhjal asuda seisukohale, et KrMS § 17 lg 1 ei ole täitmisele pööramise küsimuste lahendamisele üks ühele kohaldatav, vaid selle kõrval tuleb vaadata ka
22. peatükis sätestatut. Arvestades KrMS § 417, § 432 ja TMS § 206 lg 2 sätteid, asubki kolleegium seisukohale, et varalise karistuse asendamise menetluses on kohtumenetluse pooleks sissenõudja, kes tegutseb RTK kaudu, mitte prokuratuur.
23. Sissenõudja käsitamine varalise karistuse asendamise menetluses kohtumenetluse poolena ei lahenda aga vastuolu KrMS § 417 lg 3 ja TMS § 206 lg 2 vahel küsimuses, kas varalise karistuse täitmise võimatusest teatab kohtule kohtutäitur või sissenõudja. Selgitamaks selles küsimuses seadusandja tahet, märgib kolleegium järgmist.
24. TMS § 206 lg 2 jõustus praegusel kujul
25. märtsil
26. Enne seda kehtinud TMS § 206 lg 2 kohaselt pidi avalduse kohtule esitama kohtutäitur. Täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (763 SE, XI koosseis) seletuskirjas põhjendatakse: Kohtutäituri seaduse § 39 kehtetuks tunnistamine on seotud TMS § 206 lõike 2 muutmisega, mille tagajärjel muutub kohtutäituri tasu asenduskaristuse avalduse esitamisel põhjendamatuks. Asenduskaristuse kohaldamiseks esitab kohtule avalduse edaspidi sissenõudja, mitte aga kohtutäitur. Seega oli seadusandja tahe suunatud sellele, et asenduskaristuse asendamist taotleks kohtult sissenõudja, mitte kohtutäitur.
27. Vaatamata TMS § 206 lg-le 2 on aga KrMS § 417 lg-s 3 endiselt sätestatud, et asenduskaristuse kohaldamiseks pöördub kohtu poole kohtutäitur. Tõsi, KrMS § 417 lg 3 kehtib
28. juulil 2014 (seega hiljem, kui jõustus TMS § 206 lg 2 kehtiv redaktsioon) jõustunud redaktsioonis. Kuid siinjuures on oluline, et
29. juulil 2014 jõustunud KrMS § 417 lg 3 muudatus ei puudutanud seda, kas kohtusse peab varalise karistuse asendamisel pöörduma kohtutäitur või sissenõudja. Niisiis, kuigi KrMS § 417 lg 3 tervikuna on TMS § 206 lg-ga 2 võrreldes uuem seadus, ei ole ta seda konkreetse õigusliku küsimuse lahendamisel. Kolleegiumi hinnangul tuleb seega lähtuda seadusandja tahtest ja tugineda TMS § 206 lg-le 2, mille kohaselt esitab kohtule avalduse varalise karistuse asendamiseks vangistusega sissenõudja. Seda ei välista ka asjaolu, et kriminaalmenetluse seadustik on PS § 104 lg 2 p-s 14 sätestatud konstitutsiooniline seadus, kuna täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus, millega muudeti TMS § 206 lg-t 2, võeti vastu 77 poolthäälega, järelikult Riigikogu koosseisu häälteenamusega (Riigikogu XI koosseisu
30. veebruari
31. a istungi stenogramm, samuti vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
32. juuli
33. a otsus haldusasjas nr 3-4-1-6-09, p 18).
34. Olukorras, kus prokuratuur ei ole varalise karistuse asendamise menetluses kohtumenetluse pool, ei ole prokuratuuril KrMS § 384 lg-st 1 tulenevat õigust varalise karistuse asendamise menetluses tehtud kohtumäärust vaidlustada. Seda kinnitab ka KrMS § 417 lg 4, millest nähtuvalt ei saadeta asenduskaristuse kohaldamise kohta tehtava kohtumääruse koopiat prokuratuurile, vaid üksnes menetlusosalistele, keda see puudutab, ja kohtutäiturile ning eelmises punktis sedastatut arvesse võttes TMS § 206 lg-st 2 tulenevalt ka sissenõudjale.
35. Kuigi kriminaalkolleegium on varem aktsepteerinud prokuratuuri rahalise karistuse asendamise menetluses määruskaebemenetluse poolena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
36. detsembri
37. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-104-11), peab kolleegium eeltoodust lähtudes vajalikuks seda praktikat muuta. Kuna muutunud tõlgenduse kohaselt ei ole prokuratuuril KrMS § 384 lg-st 2 ning § 344 lg-test 1 ja 3 tulenevalt õigust esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, jätab kolleegium prokuratuuri määruskaebuse läbi vaatamata. Sissenõudja esindaja määruskaebus on aga lubatav. II
38. Maa- ja ringkonnakohus on asunud seisukohale, et A. Zeinalovi varalise karistuse täitmine ei ole aegunud, sest juhinduda tuleb Harju Maakohtu
39. märtsi
40. a otsuse jõustumise ajal, s.o
41. jaanuaril 2011 kehtinud

§ 82redaktsioonist.

Kaitsja on aga seisukohal, et kohaldada tuleb kuriteo toimepanemise ajal, s.o

1. aastal kehtinud otsuse täitmise aegumise regulatsiooni.
2. A. Zeinalovi kuriteo toimepanemise ajal kehtinud

§ 82

lg 1 p 1 sätestas, et otsust ei asuta täitma, kui esimese astme kuriteo menetlemisel tehtud kohtuotsuse jõustumisest on möödunud 5 aastat. Riigikohus on selle regulatsiooni kehtimise ajal asunud seisukohale, et otsuse täitmine

§ 82

tähenduses hõlmab kõike lahendi jõustumisele järgnevat – nii süüdimõistva kohtuotsuse täitmisele pööramist kui ka otsuse resolutiivosas märgitu reaalset täideviimist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-20-08, p 12 ja
3. juuni
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-118-09, p 14). Seega oleks kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt A. Zeinalovile mõistetud varalise karistuse asendamine vangistusega otsuse täitmise aegumise tõttu välistatud.
6. jaanuaril 2010 jõustunud seadusega muudeti kohtuotsuse täitmise aegumise regulatsiooni karistusseadustikus. Nimelt sätestab kehtiv

§ 82

lg 5, et täitmisele pööratud rahalise karistuse ja varalise karistuse sissenõue aegub, kui rahalist karistust või varalist karistust ei ole sisse nõutud seitsme aasta jooksul kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

§ 82

lg 5 teise lause kohaselt peatub täitmise aegumine võlgniku vangistuses viibimise ajaks. See tähendab, et alates

1. jaanuarist 2010 on seadusandja selgelt eristanud kohtuotsuse täitmisele pööramise üldiseid tähtaegasid (lg 1) ja rahatrahvi, rahalise karistuse ning varalise karistuse reaalse täitmise aegumise tähtaegasid (lg-d 4 ja 5) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. detsembri
3. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-104-11, p 11). Kuna A. Zeinalovi kohtuotsus jõustus
4. jaanuaril 2011, ei ole alates
5. jaanuarist 2010 kehtiva regulatsiooni kohaselt talle mõistetud varalise karistuse sissenõue aegunud.
6. Kohtupraktikas on omaks võetud seisukoht, et aegumine on vaadeldav instituudina, mille puhul tuleb karistusseaduse muutumise korral juhinduda isiku suhtes leebemast regulatsioonist (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-02, p 6.3). Samuti sätestab

§ 5

lg 3, et seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Osutatud juhised ei vasta aga küsimusele, millisest hetkest on isik kaitstud edaspidiste võimalike seadusemuudatuste eest, mis muudavad otsuse täitmise aegumise regulatsiooni talle ebasoodsamaks. Maa- ja ringkonnakohus viitasid Riigikohtu

1. detsembri
2. a määrusele kriminaalasjas nr 3-1-1-104-11 ning selgitasid, et Riigikohus on juhindunud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise ja täitmisele pööramise ajal kehtinud regulatsioonist. Kohtute sellesisulised tähelepanekud on õiged, kuid osutatud asjas jõustus süüdimõistev kohtuotsus süüdimõistetule soodsama, s.o enne
3. jaanuari 2010 kehtiva otsuse täitmise aegumise regulatsiooni kehtivuse ajal, mistõttu ei saa sellest tuletada ammendavat vastust praeguses määruskaebemenetluses kaitsja tõstatatud küsimusele.
4. Kolleegium leiab, et A. Zeinalovi varalise karistuse täitmise aegumise arvestamisel tuleb lähtuda kohtuotsuse jõustumise ajal kehtinud

§ 82redaktsioonist.

Nii enne kui ka pärast

1. jaanuari
2. a kehtinud

§ 82

seob otsuse täitmise aegumise tähtaja kulgemise alguse kohtuotsuse jõustumise hetkega. Seega saab isikul alles kohtuotsuse jõustudes tekkida ootus kohtuotsuse täitmise lõpptähtpäeva osas (mida hilisem ebasoodsam seadus riivaks). Otsuse täitmisele aegumistähtaegade sätestamise eesmärk on tagada kohaldatud karistuse täitmine mõistliku aja jooksul. Sellest tulenevalt ei reguleeri

§ 82mitte süüteo, vaid kohtuotsuse jõustumise õiguslikke tagajärgi.

Nendel põhjustel tuleb selle üle otsustamiseks, kas tegemist on seaduse tagasiulatuva kohaldamisega või mitte, lähtuda mitte süüteo toimepanemise, vaid kohtuotsuse jõustumise ajast.

1. Sellest tulenevalt nõustub kolleegium maa- ja ringkonnakohtuga, et A. Zeinalovile mõistetud varalise karistuse täitmine ei ole aegunud. III
2. A. Zeinalovile mõisteti Harju Maakohtu
3. märtsi
4. a otsusega põhikaristuseks 14 aastat 6 kuud vangistust. Samuti mõisteti talle

§ 53

lg 1 alusel lisakaristuseks varaline karistus 11 517 733 krooni ehk 736 117,30 eurot. Sellest on tasumata 497 285,82 eurot, mille maakohus on

§ 71lg 1 alusel asendanud vangistusega 2 aastat 9 kuud 4 päeva.

Maakohtu määrusest nähtuvalt tuleb asenduskaristus ära kanda alates kinnipidamisasutusse ilmumisest pärast põhikaristuseks mõistetud vangistusest vabanemist.

1. RTK taotleb, et Riigikohus moodustaks liitkaristuse A. Zeinalovile mõistetud põhikaristusest ja vangistusega asendatud lisakaristusest. Samasisulise taotluse esitas RTK ka maa- ja ringkonnakohtule. Liitkaristust ei mõistetud põhjendusel, et põhi- ja lisakaristusest ei ole võimalik liitkaristust moodustada. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
2. Riigikohus on asunud seisukohale, et

§ 64

lg-st 2 tulenev vangistuse ja rahalise karistuse liitmisel moodustuva liitkaristuse täitmise erisus ei laiene rahalise karistuse asendamisele vangistusega. Pärast asendamist on tegemist samaliigiliste karistustega, mille liitmisel tuleb lähtuda

§ 64lg-st 1 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11.

märtsi 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-1-13, p 24). Põhikaristusena mõistetud vangistuse ja varalise karistuse asendamisel saadud vangistuse eraldiseisev täitmine võib luua olukorra, kus isikule mõistetud põhi- ja asendatud lisakaristus summeeritult ületavad eriosa vastavas paragrahvis ettenähtud vangistuse sanktsiooni ülemmäära.

§ 53

lg 1 kohaselt võib kohus mõista lisakaristusena tasumiseks summa, mille suurus võib ulatuda kogu isiku vara väärtuseni. Seadus ei sätesta varalise karistuse ülemmäära.

§ 71

lg 2 kohaselt on varalise karistuse asendamisel vangistusega ülemmääraks viis aastat vangistust. Seega on võimalik, et varalise karistuse asendamisel vangistusega peab süüdimõistetu viibima vangistuses pikemat aega, kui kuriteo eest ettenähtav sanktsioon seda võimaldaks. Samuti võib mitme vangistuse eraldiseisev täitmine raskendada süüdimõistetu olukorda, kuna takistab tema vabanemist tingimisi enne tähtaega. 32. Eeltoodu vältimiseks on kolleegiumi hinnangul põhjendatud põhikaristusena mõistetud vangistuse ja vangistusega asendatud lisakaristusest liitkaristuse moodustamine vastavalt

§ 64

lg-s 1 sätestatule, mis näeb ette liitkaristuse mõistmist samaliigiliste põhikaristuste korral. Osutatud säte võimaldab mõista liitkaristust mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega.

§ 64

lg 3 tagab, et põhikaristuse ja vangistusega asendatud varalise karistuse liitmisel ei ületataks konkreetse kuriteo eest ettenähtud vangistuse sanktsiooni ülemmäära.

1. Kuna ringkonnakohus jättis sissenõudja kaebuse ekslikult läbi vaatamata, on võimalik KrMS § 361 lg 1 p 6 alusel asja tagastamine ringkonnakohtule sissenõudja kaebuse sisuliseks läbivaatamiseks ning liitkaristuse mõistmiseks. Sellele vaatamata peab kolleegium praeguse asja tehiolusid arvestades võimalikuks moodustada A. Zeinalovile liitkaristus asja ringkonnakohtule tagastamata. Nagu märgib ka sissenõudja esindaja, on praeguses asjas tuvastatud kõik liitkaristuse moodustamiseks vajalikud faktilised asjaolud, mistõttu ei tingi asja tagasisaatmist KrMS § 363 lg-s 5 sätestatud piirang. Liitkaristuse mõistmine on kohtu pädevuses ega eelda kohtumenetluse poole taotlust. Riigikohus on varasemas praktikas asunud seisukohale, et ringkonnakohtu otsusega liitkaristuse mõistmine ei raskenda isiku olukorda, kui mõistetud lõpliku karistuse liik ja määr pole võrreldes maakohtu otsusega muutunud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-11, p 6.2). Osutatud põhimõte on kohaldatav ka Riigikohtu menetluses.
4. Varalise karistuse mõistmiseks peab kohus välja selgitama süüdistatava vara ja selle väärtuse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus nr 3-1-1-39-07, p 7). Harju Maakohtu
7. märtsi
8. a otsusest nähtub, et suurema osa A. Zeinalovi varast (11 392 625 krooni) moodustasid tagasinõudeõigused seoses temaga seotud äriühingutele laenu andmisega. Praeguses asjas on maakohus tuvastanud, et enamik A. Zeinalovi varadest müüdi
9. aastal. Talle kuuluvaid äriühingu osasid on kohtutäitur püüdnud müüa, kuid edutult. A. Zeinalovil puudub vara, millele sissenõuet pöörata. Lisakaristusena mõistetud varalisest karistusest summas 736 117,30 eurot on A. Zeinalovil tasumata 497 285,82 eurot. Seega on varalisest karistusest tasutud ligikaudu üks kolmandik.
10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtud on A. Zeinalovile liitkaristust mõistmata jättes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja sellega oluliselt raskendanud tema olukorda. Arvestades A. Zeinalovile mõistetud põhikaristuse raskust, mis ületab sanktsiooni keskmist määra, ning varalise karistuse tasutud osa, peab kolleegium karistuse eesmärkide saavutamiseks võimalikuks A. Zeinalovile liitkaristuse mõistmist, lugedes kergem karistus (asendatud lisakaristus) kaetuks raskema karistusega (põhikaristusega). Kuna A. Zeinalovile on põhikaristus ja asendatud lisakaristus mõistetud sama kuriteo eest, ei jää absorptsioonipõhimõtte rakendamise tagajärjel kuriteo ebaõigus praegusel juhul arvestamata. Lisaks väärib märkimist, et

§ 53

lg 2 kohaselt võib varalist karistust mõista kuritegude eest, mis on toime pandud enne

1. veebruari
2. Hiljem toimepandud kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist on võimalik kohaldada

§ 832

alusel, kuid konfiskeerimise puhul ei ole nähtud ette konfiskeerimise asendamist vangistusega. Seega ei ole A. Zeinalovile liitkaristuse mõistmine kumulatsiooniprintsiibil vajalik ka karistuse üldpreventiivsete eesmärkide saavutamiseks. Kuna Riigikohus kohaldab liitmisel neeldumise põhimõtet ega suurenda põhikaristusliku vangistuse pikkust, ei ole tegemist süüdimõistetu olukorra raskendamisega ega reformatio in peius-keelu põhimõtte rikkumisega. IV

1. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-dest 1 ja 2 ning § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
2. aprilli
3. a ja Tartu Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a määruse osas, millega jäeti A. Zeinalovile moodustamata liitkaristus Harju Maakohtu
6. märtsi
7. a otsusega põhikaristusena mõistetud vangistusest ja vangistusega asendatud varalisest karistusest. Kriminaalkolleegium teeb tühistatud osas ise uue otsustuse, raskendamata süüdimõistetu olukorda, ning mõistab A. Zeinalovile

§ 64

lg-te 1 ja 3 alusel liitkaristuseks 14 aastat 6 kuud vangistust, lugedes 2 aasta 9 kuu ja 4 päeva pikkuse vangistusega asendatud lisakaristuse tasumata osa kaetuks põhikaristusega. Karistuse kandmise algusajaks tuleb lugeda

1. detsember
2. Muus osas jäävad vaidlustatud määrused muutmata. A. Zeinalovi kaitsja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Sissenõudja Eesti Vabariigi (RTK kaudu) esindaja määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. KrMS § 390 lg-st 1 ja § 350 lg 2 p-st 2 lähtudes jääb prokuratuuri määruskaebus läbi vaatamata. (allkirjastatud digitaalselt)