Obsah (5)

§ 26§ 251§ 301§ 42§ 34

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi ni

) § 42 lg 1 p-de 2 ja 6 alusel Keskkonnaministeeriumile taotluse muuta temale kuuluvate kehtivate põlevkivi kaevanda​mise lubade KMIN-055 (Ojamaa põlevkivikaevandus) ja KMIN-066 (Sompa kaevandus) maksimaal​set luba​tud aastamäära, sätestades lubade ühiseks maksimaalseks aastamääraks 4 372 000 tonni. VKG leidis, et olemasolev põlevkivi kaevandamismahtude jaotus on vastuolus Eesti ja Euroopa Liidu konkurentsi​reeglitega. VKG reaalne vajadus põlevkivi järele on 4,5 miljonit tonni aastas ning see vajadus kasvab. Eesti Energia Kaevandused AS (EEK) ja VKG vahel varem kehtinud pika​ajalise põlevkivitarne lepingu maht 1,6 miljonit tonni arvestati Keskkonnaministeeriumi (KKM) kantsleri

1. augusti
2. a käskkirjaga nr 1319 põhjendamatult EEK kaevemahu hulka ning see tuleks tarnelepingu lõppemise tõttu üle kanda taotlejale.
3. Keskkonnaministeerium jättis
4. mai
5. a vastusega nr 12.9/13/3923-2 taotluse rahulda​mata. Maksimaalne põlevkivi kaevandamise aastamäär kaevandamisloa omanikele on määratud
6. augusti
7. a käskkirjaga nr 1319, mille kohaselt on taotlejale määratud maksimaalseks põlev​kivi kaevandamise aastamääraks 2 772 000 tonni. Taotleja olemasolev maksimaalne lubatud aasta​määr kahe kaevandamisloa peale kokku on 3,5 miljonit tonni tingimusel, et kõikide lubade alusel kokku ei tohi aastas kaevandada rohkem kui 2 772 000 tonni põlevkivi.

§ 26

lg-st 51 tulenevalt saab käskkirja nr 1319 muutmise aluseks olla vaid loaomanikevaheline kokkulepe.

1. OÜ VKG Kaevandused esitas halduskohtule kaebuse KKM
2. mai
3. a vastuse tühista​miseks ning KKM kohustamiseks taotlust uuesti lahendama. Kaebuse põhjendused on järgmised: 1) valdav osa Eestis kehtivatest põlevkivi kaevandamislubadest kuulub EEK-le.
4. novembril 2008 jõustus

muudatus, millega lisati seadusesse

§ 251, mille kohaselt on põlevkivi aasta​ne kaevandamismäär 20 miljonit tonni.

Kuna kehtivate lubade maht ei vastanud sättele, muudeti lube käskkirjaga nr 1319, vähendades proportsionaalselt lubade maksimaalseid aastamäärasid. Lisaks kõigi kehtivate lubade osas maksimaalselt lubatud aastamäärade sätestamisele sätestati aga ka maksi​maalne kaevandamismäär kaevandaja kõigi kaevanduste peale kokku. Seejuures ei lähtutud sellest, kui palju ettevõtted sel hetkel tegelikult põlevkivi kasutasid. Käskkirja andmise ajal tarnis EEK kaebajale tootmiseks vajalikku põlevkivi 1,6 miljonit tonni aastas; 2) EEK sai käskkirja nr 1319 kehtestamise tulemusena olulise konkurentsieelise. Käskkirjast tulenev lisapiirang on saanud takistuseks nii kaebajale uute lubade väljastamisel kui ka olemas​olevate lubade muutmise taotluste menetlemisel. Juurdepääs täiendavale põlevkiviressursile on käskkirja ja

§ 301

rakendamise koosmõjus järgnevate aastakümnete jooksul ainult EEK-l; 3) enne käskkirja nr 1319 kehtestamist puudus viited sellele, et EEK ei soovi pikaajalist tarne​lepingut kaebajaga pikendada. Kuna VKG kasutatav maht arvestati EEK kaevandamismahu hulka, tekkis VKG-l põhjendatud ootus, et tarned jätkuvad senistel tingimustel. EEK ei soovinud lepingut aga senistel tingimustel jätkata. EEK on ära kasutanud oma eelisolukorda ja turgu valitsevat seisun​dit põlevkivi kaevandamise turul ning müüb kaebajale põlevkivi enam kui kolm korda kõrge​ma hin​naga kui kontsernisiseselt. Selleks on loonud eeldused KKM oma käskkirja nr 1319 tõlgendusega; 4) VKG vajab põlevkivi oluliselt rohkem kui 2 772 000 tonni aastas – nii olemasoleva õli- ja keemia​tööstuse ning energiatootmise jaoks Kohtla-Järvel kui ka tootmise laiendamiseks (õli​tööstus). VKG on täiendavat 1,6 miljonit tonni arvestades teinud investeeringuid alates 2004. aastast; 5)

§ 42lg 3 oli üleminekusäte, et tagada üleriigilise kaevandamismäära järgimine.

Tänaseks on üleminekuperiood läbi. Konkurentsiolukorda silmas pidades ei saa

§ 26

lg 51 kohase kokku​leppe sõlmimist pidada tõenäoliseks; 6) VKG kaevemahtusid saab suurendada eeskätt EEK-l hiljuti lõppenud ja lähiajal lõppevate kaevandamis​lubade vaba​nevate mahtude arvel. KKM praktikaks, mille kohaselt jagatakse ammendu​vate lubade mahtu üksnes EEK-le endale, puudub õiguslik alus. Lisaks oleks lubade muutmine põh​- jendatud seetõttu, et praegused mahud ei vasta kaevandajate reaalsetele vajadustele. Seni ei ole 20 miljoni tonnist üleriigilist mahupiiri kordagi n-ö täis kaevandatud; 7) käskkirja nr 1319 lisapiirangu kohaldamisel taotluse lahendamisel rikuti konkurentsi​reegleid (Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art 106 p 1 koostoimes art-ga 102). Sellega välistatakse nii teiste loaomanike peale EEK kui ka potentsiaalsete uute kaevanda​jäte ligipääs täiendavale põlevkiviressursile; 8) konkurentsireeglite eiramist ei saa õigustada põlevkivienergeetikaga seostatavate riiklike julgeolekuhuvide tagamisega. EEK-le energiatootmiseks eeliste andmiseks puuduvad õiguslikud alused ning riigisiseselt tarbitava elektrienergia tootmiseks ei ole ühelgi aastal kulunud rohkem kui 8 miljonit tonni põlevkivi. Eestis eksisteerib üks põlevkiviturg, sõltumata põlevkivi kasutusviisist.

1. Tallinna Halduskohus jättis
2. märtsi
3. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1357 kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus leidis, et keeld kaevandada aastas rohkem kui 2 772 000 tonni põlevkivi tulenes kaebajale käskkirjast nr 1319, mis on jätkuvalt kehtiv ja täit​mi​seks kohustuslik. Määravat tähtsust ei ole sellel, kas käskkirjaga nr 1319 kehtestatud määr on lubadele kantud või mitte. Käskkiri nr 1319 pole praeguse vaidluse esemeks, nii et asjakohatud on väited selle vastuolust konkurentsireeglitega. Ükski õigusnorm ei anna alust ühe kaevandaja taotluse alusel vähen​dada teisele kaevandajale lubadega antud õigusi viimase nõusolekuta. Seega ei saanud KKM ilma loa​omanike kokkuleppeta kaebaja taotlust rahuldada.
4. OÜ VKG Kaevandused esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada.
5. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. oktoobri
7. a otsusega haldusasjas nr 3-13-1357 apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata ning menetluskulud menetlus​osaliste endi kanda. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised: 1) sisuliselt asendas KKM käskkirjaga nr 1319

§ 26

lg 51 järgset loaomanike kokkulepet, kui määras lisaks põlevkivi kaevandamise loa lubatud maksimaalsele aastamäärale ka kaevandada luba​tud aastamäära kaevandajate kaupa.

§ 26lg 51 ja § 42 lg 3 ei võimaldanud sellise sisuga haldus​akti anda.

Kui loaomanikud kokkulepet ei saavutanud, oli KKM-l õiguslikult võimalik proport​sio​naalselt vähendada üksnes lubadele märgitud maksimaalset aastamäära. Ehkki loa​omanikel oli muutmisel õigus ise määrata, milliste lubade osas ja millises ulatuses maksimaalset aastamäära vähendatakse, ei andnud seadus KKM-le alust kehtestada konkreetsete lubade ülest täien​da​vat kaevandada lubatud aastamäära kaevandaja kohta. Viimane oli võimalik vaid loaomanike kokku​leppel. Seega oli käskkirjas nr 1319 sätestatud viisil lubade muutmine õigusvastane; 2) kaebust ei ole siiski võimalik rahuldada, sest õigusvastasusest hoolimata kehtivad kaevandamis​load käskkirjaga nr 1319 muudetud kujul kuni nende kehtivusaja lõpuni. See, et käskkiri nr 1319 anti üleminekusätete alusel, ei mõjuta muudetud lubade kehtivusaega. Ülemineku​sätete toime ammendus käskkirja nr 1319 andmisega ning KKM-l ei ole

§ 42

lg 1 p 7 ja lg 3 ning § 75 lg 9 alusel enam võimalik asuda tagasiulatuvalt muutma varasemat otsustust lubade maksimaalsete aasta​määrade proportsionaalse vähendamise kohta. Siiski on KKM-l põhimõtteliselt võimalus muuta lube edasi​ulatuvalt viisil, et kõrvaldada käskkirja nr 1319 õigusvastasus ja tagada lubade sisuline koos​kõla

§ 42

lg-ga 3; 3) käskkirjaga nr 1319 muudetud lubadest oli VKG taotluse esitamise ajaks lõppenud kahe EEK-le kuulunud loa kehtivus (kumbki 600 000 tonni) ja kohtumenetluse kestel on lõppenud veel kahe EEK loa kehtivus (samuti kumbki 600 000 tonni). Arvestada tuleb aga, et olenemata lubade kehtivuse lõppe​misest, ületab EEK-le kuuluvate ja jätkuvalt kehtivate kaevandamislubade lubatud maksimaal​ne aastamäär kogusummas endiselt pärast käskkirjaga nr 1319 toimunud vähendamist lubatud aastast kaevandamismahtu. Seetõttu ei saa rääkida reaalsest kaevandamismahtude vabanemisest. Seega tuli VKG taotlus jätta rahuldamata

§ 34lg 1 p 6 alusel.

Kaevandamis​mahte poleks vabanenud ka juhul, kui KKM oleks andnud kaevandamis​lubade omani​kele võimaluse mää​rata, millistel lubadel ja millises osas lubatud maksimaalset aasta​määra vähendatakse. Puudub mõistlik alus eeldada, et loaomanikud oleksid jätnud aastamäära vähenda​mata esmajoones nendel luba​del, mille kehtivus oli peagi lõppemas; 4) halduskohus leidis õigesti, et kehtiv õigus ei võimalda KKM-l suurendada ühele kaevandajale väljastatud kaevandamislubadega kaevandada lubatud maksimaalset aastamäära mõne teise loa​omaniku arvel, sõltumata vajadusest. KKM-l puudus seega alus VKG taotluse rahuldamiseks; 5) väide, et praeguses asjas vaidlustatud käskkiri kahjustab konkurentsi, ei ole põhjendatud. Praeguse konkurentsi​olukorra on esmajoones põhjustanud seadusandja poolt 20 miljoni tonni suuruse põlev​kivi aastase kaevandamismäära sätestamine olukorras, kus olemasolevate lubade maksimaalsed aasta​määrad olid 25,25 miljonit tonni. Nii leidis oma analüüsis ka Konkurentsiamet. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Keskkonnaministeerium esitas kassatsioonkaebuse, milles palub muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt kassatsioonkaebuse põhjendustele, jättes otsuse resolutsiooni muutmata. Menetluskulud palub KKM jätta VKG kanda. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised: 1) ringkonnakohtu otsuse põhjendustel on iseseisev mõju KKM õigustele ja kohustustele. KKM rakendab käskkirja nr 1319 kõigis põlevkivi kaevandamise lubade andmise menetlustes, mistõttu on oluline lisaks käskkirja kehtivusele ka selle õiguspärasus; 2) ringkonnakohus leidis ekslikult, et käskkirjaga nr 1319 asus KKM asendama

§ 26lg-s 51 sätestatud kokkulepet.

Kui kokkulepet ei sõlmitud, andis

§ 42

lg 3 aluse vähendada kaevandamis​lubade alusel kaevandamise lubatud aastamäära proportsionaalselt; 3) ringkonnakohus pidas käskkirjas nr 1319 sätestatud viisil kaevandamislubade muutmist ekslikult õigusvastaseks.

§ 42

lg 3 järgi tuli kaevandamisloa omanike aastast põlevkivi kaevandamise lubatud maksimaalset aastamäära vähendada, kusjuures loaomanik võis ise määrata, millistel talle antud lubadel millises osas kehtivat aastamäära vähendada. Ükski loaomanik ei teatanud KKM-le, millistel lubadel maksimaalset aastamäära vähendada. Seetõttu saigi KKM määrata üksnes summaar​se aastamäära, mida ületada ei tohi; 4) käskkirja nr 1319 regulatiivne toime ei ole ammendunud. KKM-l ei ole võimalust muuta kaevandamislube edasiulatuvalt viisil, nagu ringkonnakohus kirjeldas. Kaevandajad ei ole endiselt avaldanud tahet selle kohta, milliste lubade aastamäärasid vähendada. KKM ei saa loaomanike eest seda otsust teha. Kaevandamismahte saab muuta vaid juhul, kui osapooled sõlmi​vad

§ 26lg-s 51 sätestatud kokkuleppe või kui muutub õiguslik regulatsioon.

1. detsembril 2016 toimunud istungil esitas KKM muuhulgas seisukoha, et mõne kaevandamisloa kehtivuse lõppemine ei too kaasa võimalust jagada ümber käskkirjaga nr 1319 sätesta​tud kaevandada lubatud aastamäärasid. Muutmine eeldaks ka kehtivate lubade muutmist. Samuti märkis KKM, et käskkirja nr 1319 kehtestamisega ei muutunud turul valitsenud olukord. Käskkirja andmise ajal kehtinud arengu​kava andis prioriteedi põlevkivi tootmise ja müügi kaubaturul ettevõtjale, kes kasutab põlev​kivi elektrienergia tootmisel. ELTL art 102 ei ole rikutud. Enefit Kaevandused AS (Enefit, endine Eesti Energia Kaevandused AS) ei ole turgu valitsev ettevõte, sest ei saa rääkida ühtsest põlevkivi tootmise ja hulgimüügi kaubaturust. Enefit müüb põlev​kivi ka teis​tele soovijatele, mitte ei kasuta seda vaid ise. Takistatud ei ole ka konkureerivate tootjate tege​vust. Eestis pole keegi avaldanud soovi sarnaseid põlevkivil töötavaid elektrijaamu rajada.
2. OÜ VKG Kaevandused esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub jätta KKM kassatsioon​kaebuse rahuldamata, rahuldada VKG kassatsioonkaebuse, tühistada haldus- ja ringkonnakohtu otsu​sed ning teha uus otsus, millega VKG kaebus rahuldada. Menetluskulud palub VKG jätta KKM kanda. Vastukassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised: 1) kohus aktsepteeris põhjendamatult vastustaja poolt alles kohtumenetluses esitatud põhjen​dusi ning esitas ka ise haldusakti põhjendamiseks uusi motiive; 2)

-st ei tulene, et KKM saaks seada VKG lubade muutmise taotluse rahuldamise sõltuvusse kaevandajate omavahelisest kokkuleppest. Lubade muutmiseks kokkuleppe sõlmimise nõue saaks olla asjakohane vaid juhul, kui algne kaevandamismäärade jaotus oleks määratud kokkuleppega. Lisaks on kokkuleppe eeldamine praeguses konkurentsiolukorras ebaratsionaalne; 3)

§ 34lg 1 p-le 6 KKM keeldumisel ei tuginenud, mistõttu ei saa seda teha ka kohus.

Ent isegi kui see oleks asjakohane, ei oleks sel alusel keeldumine kooskõlas KKM senise praktikaga – pärast

§-s 251 sätestatud määra kehtestamist on KKM Enefitile andnud kaks uut luba. Kui

§ 34

lg 1 p 6 olnuks asjakohane, tulnuks selle alusel ka nende lubade andmisest keelduda; 4) KKM pidanuks sisuliselt kaaluma, kas VKG taotluse rahuldamisega kaasneks reaalselt 20 miljoni tonni piiri ületamine. Keskmiselt jääb aastas kaevandamata ca 5 miljonit tonni põlevkivi, sellest 3 miljonit jääb kaevandamata EEK-l; 5) käskkirja nr 1319 õigusvastasusega tulnuks arvestada ka VKG taotluse lahendamisel, sh kaaluda selle kehtetuks tunnistamist või muutmist; 6) ringkonnakohus jättis õigusvastaselt hindamata konkurentsireeglite rikkumist puudutavad väited.

1. detsembril 2016 toimunud istungil esitas VKG seisukoha, et kehtivat õigust ja käskkirja nr 1319 on võimalik tõlgendada selliselt, et kui mõni kaevandamis​luba kaotab kehtivuse, siis tuleb vastava mahu osas ümber jagada ka osa kaevandaja-põhisest kaevandada lubatud aastamäärast. Käsk​kiri nr 1319 on VKG õigusi kestvalt piirav haldusakt, mille andmise aluseks oli asja​olu, et kehtivate lubade maht oli 25,25 miljonit tonni, mis tuli paigutada mahte proport​sionaalselt vähendades 20 miljoni tonni sisse. Loa lõppemisel väheneb ka kehtivate lubade kogu​maht, mis​tõttu ei esine enam käskkirja nr 1319 andmise aluseks olnud asjaolusid, st on alus menet​luse uuenda​miseks ja uueks proportsionaalseks jagamiseks.
2. VKG palub vastuses KKM kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ning rahuldada VKG vastukassatsioonkaebus. VKG arvates leidis ringkonnakohus õigesti, et käskkirjaga nr 1319 asus KKM asendama

§ 26lg-s 51 sätestatud kokkulepet ning et käskkiri on õigusvastane.

10. KKM palub vastuses VKG vastukassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. KKM jääb oma varasemas menetluses esitatud vastuväidete juurde. Ringkonnakohus on sisuliselt nõustunud KKM keeldumise motiividega, mille kohaselt saab kaevandamislubade muutmise aluseks olla üksnes kaevandajate kokkulepe. Ringkonnakohus ei tuginenud otsuse põhjendamisel

§ 34

lg 1 p-le 6, vaid üksnes nõustus KKM väitega, et sisuliselt oli muutmistaotluse lahendamisel tegemist selles sättes kirjeldatud olukorraga. Ringkonnakohus ei jätnud ühtegi kaebaja väidetest käsitlemata.

1. Kaasatud haldusorgan Konkurentsiamet esitas Riigikohtule seisukoha, milles leiab järgmist: 1) Konkurentsiametil puudub pädevus võtta lõplik seisukoht ettevõtja tegevuse kooskõla kohta ELTL art-tega 101 ja/või
2. Selle üle on õigus otsustada Euroopa Komisjonil (Nõukogu määruse nr 1/2003 art-d 5 ja 10). ELTL art 106 lg 1 kohaldamine ei ole Konkurentsiameti pädevuses; 2) Enefit Kaevandused AS saab emaettevõtja Eesti Energia AS kaudu, mis on 100-protsendilise riigi osalusega äriühing, lugeda riigi osalusega äriühinguks ELTL art 106 lg 1 mõistes (C-73/95 P: Viho vs. komisjon; C-97/08 P: Akzo Nobel NV jt vs. komisjon); 3) ELTL art 102 on kohaldatav vaid juhul, kui ettevõtjal on turgu valitsev seisund EL siseturul või selle olulisel osal ning tema tegevus võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Kohtud ei ole praeguses asjas välja selgitanud asjaolusid, mille põhjal oleks võimalik võtta seisu​koht, kas need tingimused on täidetud. Konkurentsiamet on oma praktikas piiritlenud põlevkivi sektoris kaubaturu kitsalt Eesti territooriumi ühe osana (nt
3. oktoobri
4. a teates Kirde-Eestis paiknevad põlevkivi kaevandamise alad). Vastavalt komisjoni teatisele kaubandusmõju mõiste kohta (ELT C 101,
5. aprill 2004) tuleks, juhul kui ettevõtja turgu valitsev seisund hõlmab liikmes​riigi osa, mis on ühise turu seisukohalt olulise kaaluga, ja turgu valitseva seisundi kuritarvitamine ras​kendab teistest liikmesriikidest pärit ettevõtjatel pääsu turule, kus ettevõtja omab turgu valitse​vat seisundit, selline käitumine üldiselt lugeda märgatavat kaubandusmõju tekitavaks. Asjas ei ole teavet selle kohta, et potentsiaalsete konkureerivate ettevõtjate olemasolu oleks mõistlikult ette näh​tav ning teistest liikmesriikidest pärit ettevõtjad oleksid reaalselt huvitatud võimalusest hakata põlev​kivi kaevandama ja tarnima või kasutama seda tootmises; 4) eri- või ainuõiguste tekitamine või säilitamine ei ole iseenesest ELTL art-ga 102 vastuolus. Vastu​olu tekib siis, kui ettevõtjat ajendatakse temale antud eri- või ainuõiguste lihtsa kasutamisega oma valitsevat seisundit kuritarvitama või kui need õigused võivad luua olukorra, kus ettevõtja sellise kuritarvituse toime paneb (C-475/99: Ambulanz Glökner, p 39; C-451/03: Servizi Ausiliari Dottori Commercialisti, p 23). Kuritarvitamine peab olema piisavalt ettenähtav ja arusaadav. Praeguses asjas ei ole ka Enefiti võimaliku kuri​tarvituse kohta andmeid esitatud. Konkurentsiamet ei ole senistes menetlustes Eesti Energia AS ega tema tütar​ühingute tegevuses tuvastanud konkurentsiõiguse rikkumisi, mis võiksid seonduda kaevandamis​lubade alusel saadud riiklike meetmetega antud eelistega. Enefit ei ole keeldunud põlevkivi müügist VKG kontserni ettevõtetele ning põlevkivi hinna üle on järelevalvemenetlus lõpetatud järeldusega, et hind ei olnud ebaõiglaselt kõrge ega diskrimineeriv. Samuti ei ole võimalik järeldada, et Enefitile suure turuosa säilitamine oleks väljendunud konkurentsimoonutusena ja teiste ettevõtjate tegevust takistava asjaoluna mõnel järgneval kaubaturul, kus kasutatakse põlevkivi sisendina. Erinevalt DEI positsioonist Kreeka elektrienergia hulgimüügiturul asjas C-553/12 P on Eesti Energia AS kont​serni ettevõtja (Eesti Energia Õlitööstus AS) õliturgudel rahvusvahelises mõõtkavas võrdlemisi väike turu​osaline. Samuti ei oma Eesti Energia AS DEI-ga võrreldavat seisundit elektrienergia hulgi​müügi​turul, sest Eesti elektriturg on integreeritud Skandinaavia ja Balti riikide turuga. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6. Asjas on vaidlus selle üle, kas KKM pidanuks VKG taotluse alusel muutma
7. augusti
8. a käskkirjaga nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamäärade jaotust. Asja lahendamiseks on kõigepealt oluline küsimus, kas käskkiri nr 1319 on õigus​pärane.
9. Kolleegium on jätkuvalt haldusasjas nr 3-3-1-26-16 (otsuse p 25) võetud seisukohal, et KKM toimis põlevkivi aastase kaevandamismäära jagamisel käskkirjaga nr 1319 õiguspäraselt, ega pea vajalikuks sellekohaseid põhjendusi korrata.
10. Käskkirja nr 1319 toime ei ole ammendunud, igale kaevandajale määratud kaevandada lubatud aastamäär kehtib ja on kantud kõigile kehtivatele kaevandamislubadele. Seetõttu seob käsk​kirjaga nr 1319 määratud kaevandada lubatud aastamäär KKM-i mh uute kaevandamis​lubade maksi​maalsete aastamäärade üle otsustamisel (vt otsus asjas nr 3-3-1-26-16, p 38).
11. Kaebaja on selles asjas taotlenud haldusakti (käskkirja nr 1319) muutmist. Sisuliselt soovib ta nii endale kui ka EEK-le kuuluvate kõigi kaevandamislubade muutmist, sest kaevandada lubatud aastamäärade summa ei tohi ületada 20 miljonit tonni. KKM on õigesti leidnud, et

§ 42

lg-st 1 ei tulene praegusel juhul ühtegi alust EEK-le kuuluvate kaevandamislubade muutmiseks.

§ 42

lg 1 p-s 6 on selgelt silmas peetud loa omaniku poolt talle endale kuuluva kaevandamis​loa muutmist. Nagu kolleegium asjas nr 3-3-1-26-16 (otsuse p 30) selgitab, tuleneb täiendav alus käskkirja nr 1319 muutmiseks

§ 26

lg 51 teisest lausest, mille kohaselt võib kaevandada lubatud aastamäär olla aastati erinev, kuid ei või olla suurem kui loale märgitud maksimaalne aastamäär. Käskkirja tuleks seega muuta juhul, kui mõne loaomaniku kaevandamislubadele märgitud lubatud maksi​maalsete aastamäärade summa langeb alla sellele isikule määratud kaevandada lubatud aastamäära. Vaidlusaluse taotluse esitamise ajal ei olnud sellist olukorda. Ühegi kaevandamisloa arvel ei olnud osa põlevkivi aastasest kaevandamismäärast vabanenud. Samuti ei tulene praegusel juhul käskkirja nr 1319 muutmiseks alust haldus​menetluse seadusest. Kaebaja ei ole ära näidanud ühegi haldus​menetluse seaduse § 66 lg-s 2 loetletud õiguspärase haldus​akti muutmise aluse olemasolu. 16. Kolleegiumi hinnangul ei olnud kaebaja taotluse rahuldamata jätmine vastuolus ka EL konkurentsireeglitega. Samasuguses olukorras, kus n-ö vaba aastast kaevandamismäära ei ole (kõigi kehti​vate põlevkivi kaevandamise lubade lubatud maksimaalsete aastamäärade summa ei jää allapoole

§ 251

lg-s 1 sätestatud aastast kaevandamismäära), tuleks KKM-l jätta rahuldamata iga ette​võtja taotlus nendele määratud kaevandada lubatud aastamäära suurendamiseks. Kui kaebaja hinnangul kuritarvitab Enefit turgu valitsevat seisundit, keeldudes kaebajaga põhjendamatult sõlmi​mast uut lepingut 1,6 miljoni tonni põlevkivi tarnimiseks, on kaebajal selle vastu võimalik kasutada teisi vahendeid (nt esitada avaldus järelevalvemenetluse algatamiseks Konkurentsi​ametile, mille tulemu​se​na Konkurentsiamet võib teha ettekirjutuse rikkumise lõpetamiseks; esitada kahju hüvita​mise nõue Enefiti vastu (vt Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-282/95: Guérin Automobiles, p 39)). See ei saa anda alust Enefitile antud kehtivate põlevkivi kaevandamise lubade muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks.

1. Seega jättis KKM kaebaja taotluse õigesti rahuldamata. Kolleegium rahuldab KKM kassatsioon​kaebuse ning jätab VKG vastukassatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jääb jõusse, kuid otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käes​oleva otsuse põhjendustele.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd OÜ VKG Kaevandused kaebus jääb rahuldamata, jäävad tema kassatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda. KKM esitas Riigikohtule taotluse oma kassatsiooniastme õigusabikulude 2184 euro väljamõistmiseks kaebajalt. HKMS § 109 lg 6 koha​selt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjenda​tud menetluskulud. Kolleegium on seisukohal, et KKM õigusabikulud ei ole vajalikud, sest kaevandamislubade andmine ja muutmine on KKM seadusest tulenev ülesanne (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 30).
3. HKMS § 107 lg 4 kolmanda lause alusel tuleb OÜ VKG Kaevandused vastu​kassatsioon​kaebuse esita​misel tasutud kautsjon kanda riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)