Obsah (6)

§ 10§ 22§ 31§ 15§ 42§ 1

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtu

) § 10 lg 2 p 1 järgi võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tuginema sellele, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. Võlgnik sai võlausaldaja pankrotihoiatuse kätte ja vastas sellele, kuid ei täitnud kohustust. Samuti on võlgnikule kätte toimetatud kohtukutse ja pankrotiavaldus. Müügilepingu eseme valduse üleandmises said võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ kokku leppida siis, kui samal ajal lõpetati üürileping või lepiti kokku üürilepingu üleminekus. On tõendatud, et võlgnik pidas üürileandjaks Inkasso Center OÜ-d. Maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-11-48196, millega tunnistati kinnistu ja selle mõtteliste osade võlaõiguslik müügileping kehtetuks ja Inkasso Center OÜ kaotas õiguse kinnistuid vallata, lõppes võlaõigusseaduse (VÕS) § 288 lg 6 kohaselt ka võlgniku õigus kinnistuid kasutada (müügilepingu p-d 2.7 ja 1.2.3). Kuivõrd võlgnik on kinnistuid kasutanud ilma õigusliku aluseta, on võlausaldajal asjaõigusseaduse § 85 lg 1 järgi õigus nõuda temalt VÕS §-de 1037-1040 alusel kasu väljaandmist või hüvitamist. Võlausaldaja teenis enne vaidlusaluse müügilepingu sõlmimist kinnistute kasutada andmisest iga kuu tulu 2500 eurot, mistõttu on võlausaldaja nõue võlgniku vastu ajavahemiku 10. september 2014 kuni 20. aprill 2016 eest 47 500 eurot. Võlgnik tunnistab üürilepingust tulenevat kohustust 23 400 euro ulatuses, kuid tema arvates on tal õigus tasaarvestada investeeringute tegemisest tulenev 48 192 euro suurune nõue võlausaldaja nõudega. Investeerimiskohustuse täitmist ei tõenda võlgniku juhatuse liikme vastuolulised seletused. Kuna juhatuse liikmele ei ole ehitustööde protokolli sõlmimise asjaolud teada, ei saa ka eksperdi arvamust, mis on mõjutatud juhatuse liikme hinnangutest, pidada usaldusväärseks tõendiks. Seega ei ole VÕS § 197 lg-s 1 sätestatud tasaarvestuse õiguse tekkimise eeldused täidetud. Võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetuse ning tõendanud nõude olemasolu, esitades maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-11-48196, üürilepingu ja selle lisad, võlausaldaja pankrotihalduri nõudekirja ja pankrotihoiatuse (

§ 10lg 4).

Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgnikul on likviidset vara 5706 eurot 83 senti ning tema kohustuste maht on 102 500 eurot, sh 47 500 eurot pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ning võlgniku nimetatud 55 000 eurot RKMT Investments OÜ vastu. Seega ei suudaks võlgnik täita ka võlausaldaja 23 400 euro suurust üüritasu nõuet, mida ta on tunnistanud. Sellega on tõendatud, et võlgnik ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, mistõttu tuleb pidada võlgnikku maksejõuetuks. Maksejõuetuse tekkimise aeg, põhjused ja kohustuste täpne maht tuvastatakse pankrotimenetluses, kus täpsustatakse ka võlgniku juhatuse liikme tegevust ja seaduses sätestatud kohustuste täitmata jätmise asjaolusid. Praeguses menetlusstaadiumis on võlgniku maksejõuetuse põhjuseks muu asjaolu

§ 22lg 5 mõttes.

5. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palus pankrotimääruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata. Võlgnik palus jätta menetluskulud võlausaldaja kanda ning mõista temalt võlgniku kasuks välja menetluskulud. Maakohus rikkus

§ 31lg-d 1 ja 2 ning tuvastas võlgniku maksejõuetuse valesti.

Ajutise pankrotihalduri aruandest nähtuvalt ei ole võlgnikul peale võlausaldaja ees väidetavalt olemasoleva kohustuse muid sissenõutavaks muutunud kohustusi. Kuna võlgnik vaidles pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõudele vastu, ei võinud maakohus võlgniku maksejõulisuse hindamisel vaidlusalust nõuet arvestada. Maakohus leidis valesti, et kinnistu ja selle mõtteliste osade võlaõigusliku müügilepingu kehtetuks tunnistamisega lõppes ka võlgnikuga sõlmitud üürileping ning tema valdus muutus ebaseaduslikuks. Kinnistute üürilepingu üleminek Inkasso Center OÜ-le või üürilepingu lõppemine ega tühisus ei ole tõendatud. Maakohus leidis ekslikult, et üürinõude tasaarvestuse kohta ei ole andmeid. Pooled leppisid tasaarvestuses kokku üürilepingus ja selle lisas. Võlgnik ei ole tunnistanud 23 400 euro suurust üürivõlga. Võlgnik on üksnes lähtunud sellest, et võlausaldaja see nõue on tasaarvestatud võlgniku investeeringutega. Maakohus leidis valesti, et investeeringute tegemine ei ole tõendatud, ega põhjendanud, miks ta leiab, et eksperdi arvamus ei ole usaldusväärne. Kuna maakohtu viidatud 55 000 euro suurune nõue muutub sissenõutavaks alles 31. detsembril 2020, ei võinud kohus ka sellega arvestada. Maakohus ei arvestanud võlgniku maksejõuetuse hindamisel sellega, et võlgnik saab allüürilepingu alusel iga kuu üüritulu, mille arvel on võimalik võlausaldaja väidetav nõue rahuldada. Maakohus rikkus

§ 15

lg 3 p 4 ja § 10 lg 2 p 1, sest võlausaldaja ei teinud pankrotihoiatust kogu nõude kohta.

1. Võlgniku pankrotihaldur ja võlausaldaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. Võlausaldaja palus jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud võlgniku kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. juuli
4. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäid võlgniku kanda, kellelt mõisteti võlausaldaja kasuks välja menetluskulu 458 eurot ja viivis. Nõustudes maakohtu põhjendustega, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine

§ 22lg 2 p 2 järgi ajutise halduri ülesanne.

Ajutine haldur on leidnud, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Maakohus leidis, et võlausaldajal on võlgniku vastu selge nõue. Võlgnik tunnistab, et võlausaldajal on kinnistu kasutamisest tulenev nõue, kuid leiab, et see on tasaarvestatud investeerimiskohustuse täitmisega. Asjas ei vaielda selle üle, et võlgnikul on vähemalt 55 000 euro suurune kohustus RKMT Investments OÜ vastu. Määruskaebuses ei ole võlgnik vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt on tal vara üksnes 5706 euro 83 sendi väärtuses. Seega ületab võlgniku kohustuste väärtus tema teadaoleva vara väärtust ligikaudu kümme korda. Seejuures ei ole oluline, et RKMT Investments OÜ väidetav nõue muutub sissenõutavaks alles 31. detsembril 2020. Pankrotiseadusest ei tulene, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel tuleks arvestada üksnes sissenõutavaks muutunud kohustusi (

§ 42

). Võlausaldaja kinnistute kasutamisest saadud kasu väljaandmise nõuet käsitledes tuvastas maakohus õigesti, et võlausaldaja andis üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused võlgniku nõusolekul müügilepingu sõlmimisel üle Inkasso Center OÜ-le. Seega muutus võlgnikuga sõlmitud üürileping müügilepingu sõlmimise ajast allüürilepinguks. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et kuivõrd maakohtu otsusega tsiviilasjas nr 2-11-48196 kaotas Inkasso Center OÜ õiguse kinnistuid vallata, lõppes VÕS § 288 lg 6 järgi ka võlgniku õigus kinnistut kasutada. Seega peab võlgnik kinnistu kasutamisest saadud kasu võlausaldajale välja andma. Maakohus on üürilepingu ülemineku asjaolusid ja seda kinnitavaid tõendeid põhjalikult käsitlenud ning tuvastanud üürilepingu ülemineku. Maakohus on võlgniku kõiki vastuväiteid ja tõendeid hinnanud. Maakohus leidis õigesti, et võlgniku esitatud asjatundja arvamus ei ole usaldusväärne ega tõenda investeerimiskohustuse täitmist. Võlgnik ei ole esitanud ühtegi investeeringut kajastavat raamatupidamise algdokumenti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Võlgnik esitas määruskaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta pankrotiavaldus rahuldamata. Menetluskulud palub võlgnik jätta võlausaldaja kanda, kellelt mõista võlgniku kasuks välja lepingulise esindaja kulu 880 eurot ja viivis. Määruskaebuse kohaselt nõudis võlausaldaja temalt pankrotihoiatuses üksnes 10 000 euro tasumist, mistõttu ei ole võlausaldaja põhistanud võlgniku maksejõuetust 37 500 euro ulatuses. Kohtud hindasid võlgniku maksejõuetust koos võlausaldaja nõudega vaatamata sellele, et võlgnik on selle nõude menetluses vaidlustanud. Nõude selgust ei saa hinnata pankroti väljakuulutamise otsustamise staadiumis. Kohtud ei võinud võlgniku maksejõuetuse hindamisel arvestada alles
2. detsembril 2020 sissenõutavaks muutuva 55 000 euro suuruse nõudega. Võlgniku maksevõimet saab hinnata pankroti väljakuulutamise otsustamise aja seisuga, arvestades üksnes sissenõutavaks muutunud õigusi ja kohustusi. Kohtud ei arvestanud asjaoluga, et võlgnik on tegutsev ettevõte ja saab
3. mail 2014 sõlmitud allüürilepingu järgi alates
4. jaanuarist 2016 üüritulu 1750 eurot kuus, alates
5. jaanuarist 2017 on üüritulu suurus 3500 eurot kuus ja alates
6. jaanuarist 2018 on see 5000 eurot kuus.
7. Võlausaldaja palub jätta kohtumäärused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Menetluskulud palub võlausaldaja jätta võlgniku kanda, kellelt mõista välja võlausaldaja lepingulise esindaja kulu 526 eurot ja viivis. Kohtud arvestasid võlgniku püsivat maksejõuetust tuvastades põhjendatult nii võlausaldaja nõudega kui ka nõudega, mis ei olnud pankrotimääruse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud. Võlgnik ei ole vaidlustanud seda, et tal on vara ainult 5706 euro 83 sendi väärtuses. Kohtud ei rikkunud pankrotihoiatusse ja pankrotiavaldusse märgitud nõude suurust käsitledes

§ 15lg 3 p 4 ega § 10 lg 2 p 1. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb Ts

MS § 695 ja § 692 lg-te 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata TsMS § 701 lg 3 teise lause järgi uueks lahendamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 11. Võlausaldaja peab

§ 10lg 1 järgi pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse.

Võlausaldaja tugines võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks

§ 10

lg 2 p-le 1, mille kohaselt ei ole võlgnik täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist, võlausaldaja hoiatas teda kirjalikult pankrotiavalduse esitamise kavatsusest ning võlgnik ei täitnud seejärel kohustust 10 päeva jooksul. Kolleegium ei nõustu võlgnikuga, et võlausaldaja pankrotiavalduses esitatud kogu nõuet ei saa pidada viidatud sättega kooskõlas põhistatuks põhjendusel, et ta nõudis pankrotihoiatuses võlgnikult 10 000 euro tasumist ja hoiatas teda üksnes selle summa tasumata jätmise tagajärje eest. Kolleegium selgitab, et

§ 1

lg-test 2 ja 3, § 10 lg-test 1, 2 ja 4 ega § 31 lg-st 1 ei tulene, et pankrotihoiatus peab kajastama võlausaldaja kogu nõuet, millele ta pankrotiavalduses tugineb. Samuti ei tulene nendest sätetest, et maksejõuetuse hindamisel arvestab kohus võlausaldaja nõudega üksnes pankrotihoiatuses märgitud ulatuses. Arvestades pankrotihoiatuse eesmärki valmistada ette võimalus esitada pankrotiavaldus tulevikus (Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-162-11, p 14) ja asjaolu, et võlausaldaja nõue võis pärast pankrotihoiatuse tegemist suureneda, ei ole iseenesest välistatud arvestada pankrotiavalduse rahuldamise üle otsustamisel kogu nõudega (lugeda pankrotihoiatus tehtuks kogu nõude osas).
3. Kolleegium nõustub võlgnikuga, et ringkonnakohus ei ole kooskõlas TsMS § 465 lg 2 p-s 8, § 667 lg-s 1 ning § 659 ja § 654 lg-tes 4-6 sätestatuga põhjendanud seisukohta, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Kuigi TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659 annab ringkonnakohtule võimaluse jätta maakohtu põhjendustega nõustumise korral määrus põhjendamata, peab ringkonnakohus ka sellisel juhul hindama määruskaebuse väiteid tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse tõlgendamise kohta (vt ka Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4111, p 13). 13.

§ 31

lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu.

§ 1

lg-te 2 ja 3 järgi on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Kolleegium on varem korduvalt leidnud, et kuigi juriidilisest isikust võlgniku puhul hinnatakse võlausaldaja nõude tõendatust ja selgust üksnes ajutise halduri määramisel (

§ 15

p-d 1 ja 4) ning nõude olemasolu või kuuluvus vaieldakse selgeks nõuete kaitsmisel ja tunnustamisel (

§-d 100-107), ei ole võlausaldaja nõude olemasolu ning selle kuuluvus ja selgus pankroti väljakuulutamise üle otsustamisel siiski tähtsusetud. Kolleegium on selgitanud, et olukorras, kus võlausaldaja on esitanud juriidilisest isikust võlgniku vastu pankrotiavalduse ning võlgnik vaidleb nõudele vastu ja ajutine haldur leiab, et võlgnik on maksejõuetu

§ 1

lg-te 2 või 3 tähenduses, peab kohus hindama võlgniku maksejõulisust vaidlusaluse nõudeta. Kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ka vaidlusalust nõuet arvestamata või kui võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada ka juhul, kui vaidlusalune nõue kõrvale jätta, on võlgnik maksejõuetu (

§ 1

lg 2 või 3 kohaldamise esimene eeldus) ning seejärel tuleb hinnata ka seda, kas maksejõuetus on püsiv (

§ 1lg 2 või 3 teine eeldus) (Riigikohtu 10.

juuni

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-14, p-d 17 ja 19;
2. juuni
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-14, p-d 16 ja 18). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde ka praeguses asjas.
4. Pankrotihoiatuses pidas võlausaldaja oma nõude suuruseks 10 000 eurot. Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu
5. mail 2010 sõlmitud üürilepingu lõppemise tõttu kinnistu ebaseaduslikust valdamisest tulenev vähemalt 40 000 euro suurune kahjuhüvitise nõue või üürilepingu kehtivuse korral vähemalt 60 000 euro suurune üüri või investeerimiskohustuse hüvitamise nõue. Ringkonnakohtu määruse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu vähemalt 47 500 euro suurune nõue, kuid määrusest ei selgu võlausaldaja nõude koosseis ja suuruse kujunemine. Maakohtu viidatud ajutise halduri aruandes on võlausaldaja nõude koosseis ja suurus esitatud alternatiivselt (I kd, tl 187). Võlgnik vaidleb võlausaldaja kahjuhüvitise nõudele vastu põhjendusega, et tal on õigus kasutada kinnistut
6. mail 2010 sõlmitud üürilepingu alusel. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et võlgniku õigus kinnistut kasutada lõppes tsiviilasjas nr 2-11-48196 tehtud kohtuotsuse alusel VÕS § 288 lg 6 järgi, mis reguleerib allkasutaja kasutusõigust pärast üürilepingu lõppemist. Kolleegiumi hinnangul ei ole maa- ega ringkonnakohtu määrusest jälgitav, millest tulenevalt leidsid kohtud, et võlgnik on kinnistu allkasutaja VÕS § 288 tähenduses. Kohtud ei ole põhjendanud seisukohta, et
7. juulil 2010 sõlmitud kinnistu müügilepingu eseme valduse üleandmises said võlausaldaja ja Inkasso Center OÜ leppida kokku
8. mail 2010 sõlmitud üürilepingu lõpetamise või ülemineku korral ning et müügilepingu sõlmimisel muutus üürileping allüürilepinguks. Ainuüksi asjaolu, et müügileping on tunnistatud tsiviilasjas nr 2-11-48196 tagasivõitmise korras kehtetuks, ei tähenda, et ühes sellega muutus kehtetuks ka poolte sõlmitud üürileping. Võlgniku vastuväite kohaselt ei ole võlausaldajal ka üüri- või investeerimiskohustuse täitmata jätmisest tulenevat nõuet, kuna ta on üürilepingus kokkulepitud investeerimiskohustuse täitnud ja selle võlausaldaja üürinõudega tasaarvestanud. Võlgnik on esitanud oma vastuväite tõendamiseks mitmeid tõendeid, mh ehitustööde
9. oktoobri
10. a protokolli (I kd, tl 161-163) ja eksperdi arvamuse (II kd, tl 14-23). Kohtud ei ole nõuetekohaselt põhjendanud, miks ei tõenda need dokumendid võlgniku investeeringuid, sh miks ei ole eksperdi arvamus usaldusväärne. Ainuüksi asjaolu, et võlgniku juhatuse liikmele ei ole eespool viidatud protokolli sõlmimise asjaolud teada, ei anna alust pidada eksperdi arvamust ebausaldusväärseks.
11. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu määruse kohaselt ei ole võlgnik vaidlustanud maakohtu järeldust, et tema vara väärtus on 5706 eurot 83 senti. Samas ei selgu maa- ega ringkonnakohtu määrusest, kas võlgniku varana on mh arvestatud tema iga kuu saadavat üüritulu. Samuti ei ole ringkonnakohus vastanud võlgniku määruskaebuse väitele, et tema saadav üüritulu suureneb allüürilepingus kokkulepitud kuupäevadel. Kolleegiumi hinnangul võib võlgniku vara suurenemine lähitulevikus anda aluse järeldada, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu.
12. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel tuleb

§ 42

alusel arvestada võlgniku 55 000 euro suuruse kohustusega, mis muutub sissenõutavaks alles 31. detsembril 2020.

§ 42

järgi muutuvad kõik nõuded sissenõutavaks pankroti väljakuulutamisega, andes võlausaldajatele alates sellest ajast õiguse nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Nimetatud sättest ega ka selle sätte koostoimest

teiste normidega ei saa aga tuletada, et võlgniku maksejõulisuse hindamisel

§ 1

lg 2 või 3 järgi arvestab kohus alati ka võlgniku kohustustega, mille täitmise tähtpäev saabub alles pankroti väljakuulutamisega.

§ 10

lg 3 esimese lause järgi võib

§ 10

lg 2 p 1 alusel esitada pankrotiavalduse üksnes see võlausaldaja, kelle nõue on muutunud sissenõutavaks, tõendades mh nõude täitmise tähtaja (

§ 10

lg 4).

§ 31

ei näe ette, et kohus kuulutab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankroti välja ka juhul, kui maksejõuetuse tekkimine tulevikus on tõenäoline. Nendest sätetest tulenevalt saab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel võlgniku maksejõulisuse hindamisel

§ 1

lg 2 või 3 järgi arvestada eelkõige võlgniku juba sissenõutavaks muutunud kohustustega. Vastupidise tõlgenduse korral ei oleks välistatud pankrotiavalduse esitamine ja pankroti väljakuulutamine üksnes kohustuse täitmise tähtpäeva saabumise saavutamiseks. See ei ole aga kooskõlas

mõtte ega pankrotimenetluse eesmärkidega, milleks on mh kuulutada välja üksnes püsivalt maksejõuetu võlgniku pankrot. Kolleegium selgitab, et võlgniku kohustusi, mille täitmise tähtpäev ei ole pankrotiavalduse esitamise ajaks saabunud, saab kohus arvestada võlgniku maksejõulisuse hindamisel siis, kui need muutuvad ettenähtavas lähemas tulevikus kindlasti sissenõutavaks. Seejuures, kui kohus kuulutab pankroti välja tulevikus sissenõutavaks muutuvaid kohustusi arvestades, peab kohus mh põhjendama, milliste asjaolude alusel ta leiab, et sissenõutavaid kohustusi arvestades ei ole võlgnik tulevikuks kokkulepitud täitmise tähtpäeva saabudes võimeline ka neid nõudeid rahuldama. Maa- ega ringkonnakohtu määrusest sellekohaseid põhjendusi ei nähtu. Seejuures ei ole ringkonnakohus käsitlenud võlgniku määruskaebuse väidet, et 55 000 euro suurune kohustus, mille täitmise tähtpäev on

1. detsembril 2020, tuleneb võlgniku ainuosanikuga sõlmitud laenulepingust ning ainuosanik ei hakka võlgniku pankroti väljakuulutamist ilmselt nõudma.
2. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Selleks peab ringkonnakohus eeltooduga arvestades tegema esmalt kindlaks, kas võlgnik on maksejõuetu, ning seejärel ka selle, kas maksejõuetus on püsiv. Võlgniku maksejõulisuse hindamisel peab ringkonnakohus mh võtma põhjendatud seisukoha võlgniku üürilepingus kokkulepitud investeerimiskohustuse täitmise tõendatuse kohta. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et võlgnik vaidleb võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu, tuleb võlgniku maksejõulisust hinnata võlausaldaja väidetava nõudeta. Kui võlgnik on maksejõuetu ka ilma vaidlusalust nõuet arvestamata, tuleb hinnata, kas võlgniku maksejõuetus on püsiv.
3. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.
4. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause alusel tagastada kautsjoni tasunud isikule. Malle Seppik, Ants Kull, Villu Kõve