Obsah (5)

§ 127§ 197§ 14§ 146§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikoht

) § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks

§ 127

lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (

§ 127

lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Kirjeldatu kohaldub praegusel juhul ka käendajaile tekkinud kahju kohta, mistõttu tuleb järgnevalt vaadata tekkinud kahju suurust, s.t olukorda, kui 17. septembri 2009. a lepinguid ei oleks sõlmitud. Vastava menetlusliku tasaarvestusavalduse on kostjad esitanud. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada (

§ 197lg 2).

Kuivõrd hageja on ise hinnanud majanduskriisi kontekstis kinnistu väärtust kinnisvarabüroost saadud hinnangu alusel 2 902 000 kroonile ehk 185 471 eurole 60 sendile ning muid tõendeid esitatud ei ole, lähtus maakohus eeldusest, et nimetatud summa võrra oleks saanud Visorek OÜ võlgu vähendada. Koguvõlg oli

1. a suvel kahe varasema laenulepingu järgi 3 805 127 krooni ning seega oleks tagatise realiseerimisel jäänud katmata 903 127 krooni ehk 57 720 eurot 34 senti. Selle eest oleksid käendajad vastutanud ka varasemate käenduslepingute alusel ning selle summani tuleb hageja nõuet tasaarvestuse korras vähendada. Kuna hageja soovib mõlemalt käendajalt võrdset vastutust, tuleb võlg jagada kahega ning rahuldada hagi osaliselt, s.t kummagi kostja vastu 28 860 euro 17 sendi ulatuses. Kuivõrd valdavas osas (üle 90%) koosnes hageja nõue varasemate laenulepingute alusel juba
2. aastal põhivõlast, on tegemist just selle nõudega ja viivise määra või suuruse kohta (ka põhivõla tegeliku suuruse kohta lähtuvalt laenumaksete aruandest ja tarbijakäenduse kohta) tõstatatud küsimuste analüüs otsuses ei ole vajalik. Pooled on esitanud ka menetluskulude nimekirjad. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 2500 eurot, kostja I menetluskuludeks on õigusabikulud 600 eurot, kostja II menetluskuludeks on õigusabikulud 546 eurot, vastaspoole menetluskuludele ei ole vastuväiteid esitatud. Menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud, jäädes mõistlikesse piiresse. Arvestades hagi rahuldamise ulatust (ca 22,5%) ja menetluskulude suurust, on õige nende jätmine poolte endi kanda, sest kulude proportsionaalne väljamõistmine ja vastav tasaarvestamine annaks sarnase tulemuse.
3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja uue otsusega hagi täielikult rahuldada.
4. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
5. Tallinna Ringkonnakohus jättis
6. juuni
7. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu menetluskulud jäid hageja kanda. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, millega kohus mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks osavastutuse põhimõttel välja 28 860 eurot 17 senti. Seega on otsus selles osas jõustunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Maakohtu lahend vastab Riigikohtu kohtupraktika seisukohtadele, mis on kokkuvõtlikult esitatud Riigikohtu lahendis asjas nr 3-2-1-30-
8. Nimetatud otsuses on Riigikohus selgitanud, et laenuandja suhtes käendajaga vastutustundliku laenamise põhimõte käenduslepingule ei kohaldu. Käendaja nõuded võivad tuleneda üksnes

§-st 14 ja eelkõige juhul, kui krediidiasutus ei ole lepingueelseid läbirääkimisi pidades avaldanud käendajale käenduslepingu sõlmimisel olulist teavet võlgniku majandusliku seisundi kohta. Hea usu põhimõttest tuleneva võlausaldaja teavitamiskohustuse rikkumine ei anna käendajale iseenesest õigust keelduda käenduskohustuse täitmisest, kuid käendajal võib olla

§ 14lg-st 2 ja § 115 lg-st 1 tulenev kahju hüvitamise nõue.

Kui laenuandja ei teavitanud käendajat käenduslepingu sõlmimisel olulistest asjaoludest ja käendajale tekkis teavitamiskohustuse rikkumise tõttu kahju, siis on tal õigus esitada võlausaldaja vastu kahju hüvitamise nõue, mida ta saab kasutada võlausaldaja nõude tasaarvestamiseks

§ 197järgi.

Nõuete tasaarvestamiseks ei pea käendaja esitama vastuhagi ja tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal. Seega ei ole käendaja

§ 14

lg 2 rikkumisest tuleneva laenuandja vastu suunatud iseseisva kahju hüvitamise nõude (

115 lg 1) puhul küsimus mitte selles, kas laenuandja on laenusaaja suhtes täitnud vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevat kohustust kontrollida laenusaaja krediidivõimet, vaid selles, kas laenuandja on nõuetekohaselt täitnud teavitamiskohustuse. Tuleb hinnata, kas laenuandja on käendajat teavitanud olulistest asjaoludest, sh laenusaaja majanduslikust olukorrast.

§ 14

lg 2 ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul on käendaja tõendada, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud. Seevastu ei ole käendajal iseseisvat kahju hüvitamise nõuet, kui laenuandja tõendab, et ta on teavitamiskohustust täitnud, ja käendaja oli või pidi olema laenusaaja majanduslikust olukorrast teadlik. Laenuandjal (otsuses ekslikult laenusaajal) on käenduslepingu sõlmimisel üldine

§ 14

lg-st 2 tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Erinevalt

§ 146

lg-st 3, mis kohaldub lepingu täitmise kestel põhivõlgniku kohustuse täitmise suhtes, on laenuandjal käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab. Nagu maakohus kostjate vande all antud seletustega tuvastas, ei teavitanud hageja käenduslepingute sõlmimisel kostjaid laenukomitee kinnisvarabüroo andmetel põhinevast hinnangust seniste laenude tagatiseks olnud kinnistu turuväärtuse kohta ja selle olulisest langusest, võrreldes nimetatud tagatise seadmise ajaga (hinnangu kohaselt oli kinnistu turuväärtus 16 000 000 kroonilt langenud 2 902 000 kroonini). Seega ei selgitanud hageja kostjatele käendusega seotud riske ehk seda, et käendajate vastutus võib olla reaalne, kuivõrd kinnistu väärtus ei taga enam refinantseeritavat laenu. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, nagu oleks ta kostjaid kinnistu väärtuse olulisest langusest teavitanud ja sellega seotud riske selgitanud. Apellatsioonkaebuses toodud väide, mille kohaselt kostjate väide on paljasõnaline, ei ole õige. Muuseas märgib hageja, et tal ei ole võimalik vastupidiseid tõendid esitada. Nimetatud teave oli käendajate jaoks oluline, et adekvaatselt hinnata käendusega seotud riske ja otsustada uue käenduse andmise üle, olgugi et see puudutas esemelise tagatise väärtust ega olnud otseselt seotud teabega laenusaaja majandusliku olukorra kohta. Nagu Riigikohus viidatud lahendis on selgitanud, peab laenuandja selgitama käendusega seotud riske ja sellega seotud olulised asjaolud peab laenuandja käendajaile teatavaks tegema ise, s.o sõltumata käendajate vastavast taotlusest. Seetõttu ei ole arvestatav hageja väide, mille kohaselt pidid kostjad ise teadma kinnistu väärtuse olulisest vähenemisest ja hagejal ei olnudki kohustust käendajaid tagatise väärtuse kohta antud hinnangust teavitada. Maakohus on õigesti märkinud, et kuna laenulepingu kohaselt pidi tagatise väärtust hindama laenuandja või tema aktsepteeritud isik, siis ei saa käendajatele või laenusaajale ette heita, nagu oleksid nad pidanud ise kinnistu väärtuse kohta teavet hankima. Esitatud laenuanalüüsist nähtub selgelt, et lähtutud on konkreetse kinnisvarabüroo (KVE) antud hinnangust. Tegemist on tõendiga ja maakohus lähtus kahju suuruse hindamisel sellest põhjendatult, kuivõrd teisi tõendeid pooled ei esitanud. Maakohtu eelistungi protokollist nähtuvalt vaidles hageja esindaja vastu kostja I esindaja ettepanekule määrata ekspertiis kinnistu turuväärtuse hindamiseks refinantseerimislepingu sõlmimise aja seisuga (toimiku II kd, tl 151) ja kordas oma vastuseisu sellisele ekspertiisile 3. veebruari 2015. a menetlusdokumendis, leides, et tagatiseks olnud kinnistu väärtuse tuvastamisel ei ole praeguse vaidluse kontekstis tähtsust. Ka apellatsioonkaebuses ei ole hageja esitanud taotlust, et kinnistu turuväärtus lepingute sõlmimise aja seisuga määrataks ekspertiisi või asjatundja arvamusega. Puuduvad tõendid, et kostja I oleks olnud laenusaaja tegevuses „aktiivselt osalev isik". Paljasõnalised on hageja väited, et kostjad soovisid laenukohustust iga hinna eest refinantseerida ning soovisid käendust anda vaid seetõttu, et vältida laenu tagatiseks olnud kinnistu sundvõõrandamist ja käenduskohustuse sissenõudmist. Nagu nähtub kostjate vande all antud seletustest, soovis hageja senise võlgniku jagunemise tõttu laenukohustuse üle kanda eralduvale äriühingule kui käibelt suuremale, kusjuures hageja tingimuste kohaselt pidid laenu tagatised jääma samaks.

§ 14

lg-st 2 tuleneva kohustuse rikkumise kontekstis on asjakohatu hageja väide, mille kohaselt pidid käendajad käenduslepingute sõlmimisest järeldama, et laen ei ole kinnistagatisega piisavalt tagatud, samuti see, et kostjad ei saanudki olla teadlikud laenulepingu tüüptingimuse p-st 6, mille kohaselt kohustuste suhe tagatise väärtusesse ei tohi suureneda, võrreldes lepingu sõlmimise aja seisuga, välja arvatud juhul, kui suurenemise tulemusena kohustuste suhe tagatise väärtusesse ei ületa 70%.

§ 14

lg-s 2 sätestatud kohustuste eesmärgiks on kaitsta lepingupoolt kohustuse rikkumisega tekitatud kahju eest (

§ 127lg 2).

Nende kohustuste oluline rikkumine kujutab endast vähemalt rasket hooletust (

§ 127lg 3).

Seega jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetlusosaliste apellatsiooniastmega seotud menetluskulud hageja kanda. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg-st 4 määrab need kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 10. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja esitas ka menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt on tema kassatsiooniastme menetluskulud 3971 eurot 75 senti. Hageja palub kulud ja seadusjärgse viivise kuludelt kostjatelt välja mõista. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud ebaõigesti kohaldanud

§ 14lg-t 2.

Riigikohtu asjas nr 3-2-1-156-15 tehtud lahendi põhjal võib asuda seisukohale, et krediidiandjal ei ole üldist kohustust teavitada käendajaid tagatise väärtusest ja selle võimalikust vähenemisest. Riigikohus on viidatud lahendis leidnud, et käendajat ei pea teavitama sellest, et lisaks käendusele olemas olnud muud tagatised on lõppenud. Samuti kohaldasid kohtud

§ 14lg-t 2 valesti, kui leidsid, et hageja on rikkunud teavitamiskohustust.

Kostjad olid või pidid olema teadlikud tagatiseks oleva kinnisasja väärtuse langusest. kostja I oli vaidlusaluse kinnistu omanik alates esimese laenu- ja käenduslepingu sõlmimisest kuni

1. aprillini 2009 ehk vaid paar kuud enne refinantseerimistaotluse esitamist ning neli kuud enne uue käenduslepingu sõlmimist. Samuti oli kostja I mõlema käenduslepingu sõlmimise ajal Visorek OÜ tegevdirektor. Lisaks tagas kinnistule seatud hüpoteek ka kostja I kui eraisiku võetud laenu. kostja II oli esimese käenduslepingu sõlmimise ajal Visorek OÜ ainuosanik ja juhatuse liige ning uue käenduslepingu sõlmimise ajal (
2. septembril 2009) ka Visorek Transport OÜ ainuosanik ja juhatuse liige. Samuti oli kostja II kinnistu omanik alates
3. juulist 2009 ehk enne uue käenduslepingu sõlmimist. Kinnistu osteti kinnisvaraarenduse eesmärgil ning seega pidid kinnisvaraturu hinnatõusud- ja langused olema kostjatele teada. Kinnisvaraturu hinnalangus vaidlusalusel ajal (2007-2009) on üldtuntud asjaolu (selle on tuvastanud ka kohtud) ning see mõjutas ka konkreetse kinnistu hinda. Samuti puudub väidetava kahju ja hageja käitumise vahel põhjuslik seos. Kostjad oleksid Visorek OÜ tolleaegset majandustegevust arvestades sõlminud uued käenduslepingud sõltumata teavitamiskohustuse täitmisest. Kohtud on rikkunud menetlusõiguse norme, kui on valesti tuvastanud, et kostja I ei ole seotud laenusaaja Visorek OÜ tegevusega. Seotuse analüüsimisel on jäetud hindamata analüütiku
4. juuli
5. a raport. Arvestamata on jäetud tõendiga (kinnistu registriosa väljavõte), et mõlemad kostjad olid uute käenduslepingute sõlmimise ajal või vahetult enne seda kinnistu omanikud. Kohtulahendid on vastuolulised. Ühelt poolt on tuvastatud, et kinnisvaraturu hindade langus on üldteada asjaolu, kuid teisalt leitud, et hageja oleks pidanud sellest kostjaid teavitama. Kohtud tuginesid ebaõigesti ainult vande all antud seletustele selle kohta, et hageja ei teavitanud kostjaid kinnistu väärtuse vähenemisest. Seletusi ei ole kõrvutatud dokumentaalsete tõenditega.
6. kostja I vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Puuduvad tõendid, et kostja I oleks seotud Visorek OÜ jagunemisel tekkinud Visorek Transport OÜ-ga, mille omandisse läks vaidlusalune kinnistu. Samuti ei ole asja lahendamisel olulist tähtsust kostja I varasemal isiklikul seotusel kinnistuga. kostja II ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse samas tsiviilasjas osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja haginõude kostja I vastu 28 860 eurot 17 senti ületavas osas ja kostja II vastu 28 860 eurot 17 senti ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb saata tühistatud osas TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud osas, millega maakohus mõistis kummaltki kostjalt hageja kasuks välja 28 860 eurot 17 senti.
8. Kassatsiooniastmes lahendatav peamine õiguslik küsimus seisneb selles, kas kohtud on õigesti kohaldanud

§ 14lg-t 2.

Kolleegium rõhutab esmalt seda, et

§ 14

lg 2 koosneb kahest lausest, mis suhestuvad kui üldreegel (esimene lause) ja erand sellest (teine lause).

§ 14

lg 2 esimese lause kohaselt peab lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi.

§ 14

lg 2 teise lause kohaselt ei pea teatama neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata. 14. Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel üldine

§ 14

lg-st 2 (täpsemalt esimesest lausest) tulenev kohustus teavitada käendajat olulistest asjaoludest, sh võlgniku majanduslikust seisundist. Laenuandjal on käenduslepingu sõlmimisel teavitamiskohustus sõltumata sellest, kas käendaja teavet nõuab (vt Riigikohtu 26. mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 12). 15. Käendajal on kolm õiguslikku võimalust oma õiguste kaitsmiseks. Esiteks saab ta

§ 149

lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnikust laenusaaja, mh tasaarvestada võlgniku kahju hüvitamise nõude, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, laenuandja nõudega. Teiseks saab käendajal olla

§ 14

lg 2 esimese lause alusel teavitamiskohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue (mida saab samuti tasaarvestada). Kolmandaks võib tal olla õigus käendusleping eksimuse või pettuse tõttu tühistada (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 11 ja seal viidatud varasem praktika).
3. Praegusel juhul on kostjatest käendajad maksma pannud teavitamiskohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude, esitades kohtumenetluse käigus ka tasaarvestusavalduse. Kohtud on selle tasaarvestusnõude suuremas osas rahuldanud, jättes hagejast laenuandja kostjatega sõlmitud käenduslepingutel põhineva nõude osaliselt rahuldamata ja põhjendades seda asjaoluga, et hageja on rikkunud

§ 14

lg 2 esimesest lausest (kohtud ei ole otsustes esimest ja teist lauset samas piisavalt selgelt eristanud) tulenevat teavitamiskohustust. Kolleegium leiab, et kohtud on ekslikult jätnud sisuliselt analüüsimata

§ 14lg 2 teise lause kohaldamise eeldused.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus on täielikult järginud Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 tehtud otsuses esitatud seisukohti. Kohtutel on jäänud tähelepanuta, et viidatud lahendis ei ole pärast

§ 14

lg 2 esimesest lausest lähtuva üldreegli sõnastamist välistatud, et kostjast käendaja pidi laenusaaja majanduslikust olukorrast olema ise teadlik osaluse kaudu äriühingus, kellele omakorda kuulus osalus laenusaajas (vt viidatud otsuse p 13). Sisuliselt on viidatud

§ 14lg 2 teisele lausele ja selle kontrollimise vajadusele.

17. Praeguses asjas on hageja maakohtu menetluses esitanud mh väite, et käendajateks on äritegevuses olulise kogemusega isikud, kellele tuleb omistada keskmisest suurem arusaamisvõime, ja et kostja II oli nii laenusaaja juhatuse liige kui ka osanik (II kd, tl 26). Hageja on allajoonituna esitanud ka

§ 14

lg 2 teise lause teksti (II kd, tl 161), kuid ei ole maakohtu menetluses esitanud rohkem konkreetseid väiteid ja tõendeid selle kohta, et kostjad oleksid pidanud nt kinnistu omanikena või muul põhjusel olema ise teadlikud kinnistu väärtuse olulisest langusest, s.o laenusaaja majanduslikust seisundist. Apellatsioonkaebuses on hageja täiendavalt mh viidanud sellele, et

1. a valitses kinnisvarasektoris üldteada asjaoluna kõige tõsisem langus ning et kostja I oli laenusaaja OÜ tegevdirektor (III kd, tl 3). Alles kassatsioonkaebuses on hageja kostjate kinnistu väärtuse vähenemisest teadma pidamist põhjalikumalt kirjeldanud. 17.
2. Riigikohus on leidnud, et laenuandjal tuleb käendaja

§ 14

lg 2 (teise lause) alusel teavitamise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise tasaarvestusnõude maksmapanemise vältimiseks tõendada, et ta kas teavitas käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast või ei olnud kohustatud käendajat sellest teavitama (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3016, p 13, 14). 17.
3. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud otsuses TsMS § 442 lg-t 8 rikkudes vastamata hageja maakohtus esitatud väidetele selle kohta, et käendajad on äritegevuses olulise kogemusega isikud ja et kostja II oli nii laenusaaja juhatuse liige kui ka osanik. Neile väidetele ei ole TsMS § 654 lg 5 esimest lauset rikkudes hinnangut andnud ka ringkonnakohus, mis võis kokkuvõttes viia ebaõige lahendini. 17.
4. Kolleegiumi hinnangul ei välista

§ 14

lg 2 teise lause kohaldamist asjaolu, et kohtute tuvastatu kohaselt oli laenulepingutes pandud tagatise väärtuse hindamine laenuandjale või tema aktsepteeritud isikule (mistõttu ei saavat käendajatele ette heita, et nemad pidanuks ise kinnistu väärtuse kohta teavet hankima). Samuti on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et kuna laenuandja peab sõltumata käendaja taotlusest selgitama käendusega seotud riske ning teatavaks tegema laenusaajaga seotud olulised asjaolud, siis ei olegi arvestatavad hageja väited selle kohta, et kostjad pidid ise teadma kinnistu väärtuse olulisest vähenemisest. Laenuandjale

§ 14

lg 2 esimesest lausest tulenev selgitamiskohustus ei välista seda, et käendaja võib olla või peaks olema vastavatest asjaoludest teadlik ning sellest tulenevalt ei vaja selgitamiskohustus täitmist (lg 2 teine lause). 18. Otsuse p-des 16 ja 17 kirjeldatud rikkumiste tõttu tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata hageja maakohtus esitatud väiteid, et ta ei olnud kohustatud kostjaid tagatise väärtuse vähenemisest teavitama, vaid need olid või pidid olema sellest ise teadlikud, kuna olid äritegevuses kogenud isikud ja kostja II oli laenusaaja juhatuse liige ja osanik. Kolleegium märgib, et mitme käendaja korral ei ole iseenesest välistatud ka olukord, mil ainult üks neist oli või ei olnud olulistest asjaoludest teadlik. Samuti märgib kolleegium, et kui laenuandja oleks refinantseerimisel teavitanud juriidilisest isikust laenusaajat kinnistu väärtuse vähenemisest ning laenusaaja juhatuse liige on samas ka käendaja, siis ei ole laenuandjal enam kohustust käendajat eraldi teavitada kinnistu väärtuse vähenemisest. Samas on maakohus praeguses asjas tuvastanud ja ringkonnakohus sellega nõustunud, et laenuandja ei teavitanud laenusaajat kinnistu väärtuse vähenemisest. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust järeldada, et kohtud oleksid selle asjaolu tuvastamisel menetlusnorme oluliselt rikkunud. Kolleegium lisab, et asja uuel läbivaatamisel ei saa hinnata hageja väiteid, mida ta faktiliste asjaoludena esitas alles apellatsioon- ja kassatsioonkaebuses, isegi kui nende väidete õigsuse korral ei pruugiks iseenesest olla välistatud

§ 14lg 2 teise lause kohaldamine.

19. Kui asja uuel läbivaatamisel peaks selguma, et kostjad ei olnud ega pidanud olema tagatise väärtuse vähenemisest teadlikud, peab kohus võtma seisukoha ka küsimuses, kas kostjate väidetava kahju ja hageja käitumise vahel on põhjuslik seos

§ 127lg 4 tähenduses.

Riigikohus on leidnud, et

§ 14

lg 2 esimese lause ja § 115 lg 1 alusel esitatava nõude puhul on käendaja tõendada, et ta ei oleks käenduslepingut sõlminud, kui laenuandja oleks käendajat laenusaaja majanduslikust olukorrast kohaselt teavitanud (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 13).
3. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele, mis puudutavad Riigikohtu
4. jaanuari
5. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-156-15, märgib kolleegium, et selles tsiviilasjas ei olnud tuginetud kinnistu väärtuse vähenemisest teatamata jätmisele (nagu praeguses asjas), vaid varasema tagatise lõppemisest teatamata jätmisele, ning need ei ole üheselt võrreldavad olukorrad. Viidatud tsiviilasjas nõustus Riigikohus alama astme kohtutega selles, et käendaja pidi olema ise teadlik varasema tagatise lõppemisest.
6. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
7. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Malle Seppik