Obsah (7)

§ 55§ 50§ 52§ 30§ 42§ 26§ 393

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtu

) ega tööstusomandi õiguskorralduse aluste seadusest (TÕAS) ei tulene selgelt, kas ja kuidas saab patendiomanik vaidlustada Patendiameti otsustust jätta patendi kehtivus taastamata juhul, kui patendiomanik on hilinenud riigilõivu tasumisega. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 2 lg 2 sätestab, et mh tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise menetlus ei ole haldusmenetlus selle seaduse tähenduses. Seega ei ole tööstusomandile õiguskaitse andmise menetlus haldusmenetlus ning tööstusomandi eseme õiguskaitse kehtivuse lõppemisega seotud toimingutest tulenevad vaidlused alluvad üldkohtule.

§ 55

lg 1 sätestab üldnormina, et patendivaidlusi arutatakse tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (apellatsioonikomisjon) või kohtus. Kuna apellatsioonikomisjonil ei ole selles küsimuses pädevust, siis on vaidluse lahendamiseks pädev kohus.

§ 55lg 3 kohaselt arutab kohus patendivaidlusi tsiviilkohtumenetluse seadustikus (Ts

MS) sätestatud korras, arvestades patendiseaduses sätestatud erisusi.

1. Eesti Vabariik (Patendiameti kaudu; puudutatud isik) leidis, et otsus on vaidlustatav halduskohtus halduskohtumenetluse seadustikus (HKMS) sätestatud tingimustel ja korras. Tegemist on avalikõigusliku vaidlusega. Patendiamet on riigiamet, kes juhindub haldusmenetluse seadusest kui üldseadusest. Patendiameti
2. juuli
3. a otsus vastab haldusakti tunnustele. Patendiamet kasutas otsust tehes talle antud avaliku võimu volitust. Vaidluse lahendamine halduskohtus tagaks kõige paremini avaldaja subjektiivse õiguse realiseerimise.
4. Harju Maakohus jättis
5. septembri 2016 määrusega avalduse menetlusse võtmata TsMS § 371 lg 1 p 3 ja TsMS § 477 lg 1 alusel. Menetluskulud jättis kohus avaldaja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt piirab

§ 55

lg 1 patendivaidluste lahendamist kohtus ja apellatsioonikomisjonis juhtudega, mil

seda võimaldab. Kõikidel juhtudel, mil seadus võimaldab patendivaidlusega seotud hagi esitada otse kohtule, on tegemist kas sisuliste küsimustega patentsuse kriteeriumitele vastavuse, patendi kasutamise, selle autori või rikkumise kohta. Kõiki nimetatud hagisid iseloomustab asjaolu, et tegemist on materiaalõigusliku vaidlusega patendiomaniku või litsentsisaaja ja asjast huvitatud isiku või rikkuja vahel. Ükski otse kohtusse pöördumise võimalustest ei puuduta Patendiameti otsuse vaidlustamist. Puudub ka alus kohaldada TsMS § 8 lg 2 alusel analoogiat.

§ 50

käsitleb kaebust Patendiameti otsuse peale patendi väljaandmise kohta ning

§ 52lg 2 käsitleb patenditaotleja võimalust Patendiameti otsuste vaidlustamiseks.

Mõlemal juhul saab Patendiameti otsust kohtus vaidlustada üksnes pärast seda, kui see on läbinud menetluse apellatsioonikomisjonis. Samas ei ole

§ 30

lg 1, TÕAS § 39 lg 1 p 1 ja TÕAS § 3 p 2 järgi isik, kellele on patendi õiguskaitse juba antud, kuid kes on selle kaotanud,

§ 30

lg 1 tähenduses taotleja, kes võib esitada Patendiameti otsuse peale kaebuse apellatsioonikomisjonile. Patendi kaitse ja menetlemisega seotud vaidlustuste esitamise kord on sätestatud üksnes

-is ja TÕAS-is, milles suunatakse patendiseaduses sätestatud vaidlusi lahendama üld-, mitte halduskohtutesse, sätestades sellega teistsuguse menetluskorra HKMS § 4 lg 1 mõttes. Puudub siiski säte selle kohta, et patendi kehtivuse taastamist taotlev isik saaks esitada patendi kehtivuse taastamata jätmise otsuse peale kaebuse apellatsioonikomisjonile või kohtule. Menetlussuhet reguleeriva seadusesätte puudumise korral kohaldab kohus TsMS § 8 lg 2 järgi sätet, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedast suhet. Seetõttu on võimalik praegusele olukorrale kohaldada

§ 30lg-t 1.

Tegemist on lähedase suhtega, sest avaldajat, kelle patent on kaotanud kehtivuse, võib lugeda mingis mõttes taotlejaks, kes soovib patenti taastada. Patendiameti otsus patendi kehtivuse taastamata jätmise kohta on analoogne näiteks juhuga, kus taotleja taotleb täiendavat kaitset, kuid Patendiamet jätab taotluse rahuldamata - sellisel juhul on võimalik Patendiameti otsust apellatsioonikomisjonis vaidlustada. Ka sellise vaidluse esemeks võib olla vähem tasutud või õigel ajal tasumata riigilõiv, sest Patendiamet keeldub täiendava kaitse andmisest, kui taotleja ei ole tasunud riigilõivu. Apellatsioonikomisjonile kaebamist võimaldavad sätted on praeguse asjaga lähedasemad kui sätted, mis võimaldavad avaldajal pöörduda otse kohtusse. Avaldajal tuleb seega Patendiameti otsuse vaidlustamiseks

§ 30

lg 1 ja

§ 52lg 1 alusel pöörduda tööstusomandi apellatsioonikomisjoni poole.

TÕAS § 38 lg 2 sätestab, et menetlus apellatsioonikomisjonis on kohustuslik kohtueelne menetlus.

1. Avaldaja esitas pärast maakohtu määruse kättesaamist kaebuse tööstusomandi apellatsioonikomisjonile.
2. septembril 2016 keeldus apellatsioonikomisjon kaebuse menetlusse võtmisest, leides, et vaidluse lahendamine kuulub maakohtu pädevusse.
3. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning võtta avaldus menetlusse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus jättis
5. oktoobri 2016 määrusega avaldaja määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutes määruse põhjendusi. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et avaldajal tuli Patendiameti otsuse vaidlustamiseks pöörduda esmalt apellatsioonikomisjoni poole. Otsustades

§ 42

lg 11 alusel patendi kehtivuse taastamise üle, teostas Patendiamet avalikku võimu. Üldjuhul on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu pädevuses, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. See, et tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise menetlus ei ole HMS § 2 lg 2 järgi haldusmenetlus HMS-i mõttes, ei tähenda, et halduskohus ei võiks olla pädev tööstusomandi esemele õiguskaitse andmise vaidlustamise korral vaidlust lahendama. Halduskohtu pädevus tuleneb HKMS § 4 lg-st 1, mille järgi on pädev halduskohus, kui seaduses ei ole sätestatud kaebuste ja vaidluste lahendamiseks erikorda. Kuigi

is ei ole selgelt sätestatud, et patendivaidluste lahendamise pädevus on erinevalt üldreeglist antud üldkohtule, järeldub see

§ 55

lg-test 2 ja 3.

§ 42

lg 11 alusel tehtud Patendiameti otsuse vaidlustamise kohta kohtus ei ole erisätet. Menetlus apellatsioonikomisjonis TÕAS § 38 lg 2 järgi on kohustuslik kohtueelne menetlus.

-is ei ole siiski sätestatud, et kõigi patendivaidluste puhul on kohtueelne menetlus apellatsioonikomisjonis kohustuslik.

-ist tulenevalt on apellatsioonikomisjonil patendivaidluse lahendamise pädevus vaid kahel juhul.

§ 42

lg 11 alusel Patendiameti tehtud otsuse peale esitatud kaebuse lahendamist esmalt apellatsioonikomisjonis ei ole sätestatud. Patendiseaduses on

§ 42lg 11 alusel tehtud Patendiameti otsuse vaidlustamise kord sätestamata.

Kui aga HKMS § 4 lg-st 1 erinevat menetluskorda ei ole seaduses sätestatud, on sama sätte kohaselt avalik-õiguslikust suhtest tulenevat vaidlust pädev lahendama halduskohus. Eelnevast tulenevalt ei ole vaidlusaluse Patendiameti otsuse vaidlustamise kord seaduses reguleerimata ning puudub vajadus kohaldada analoogiat. Lisaks ei saa kohus analoogia korras lähedast sätet kohaldades asuda seisukohale, et seaduses otsesõnu sätestamata juhul tuleb isikul enne kohtusse pöördumist läbida kohustuslik kohtueelne menetlus. Vastasel juhul riivataks sellega põhiseaduse §-s 15 sätestatud igaühe õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Apellatsioonikomisjoni pädevuse puudumise korral ei ole

§ 55

järgi asja lahendamiseks pädev maakohus.

§ 55

reguleerib maakohtu pädevust üksnes

-is selgelt sätestatud juhtudel ja seda ei saa käsitada kohtupädevuse üldnormina kõigi Patendiameti haldusaktide vaidlustamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Avaldaja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja kohustada maakohut avaldaja avaldus menetlusse võtma ning jätta kõik menetluskulud puudutatud isiku kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus määruse tegemisel kohaldanud ebaõigesti

-i, TÕAS-i ja HKMS-i, leides, et avaldaja avalduse läbivaatamine kuulub halduskohtu pädevusse. 2006. aastal jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadusega (TsMSRS) muudeti patendiõigusi puudutavate avalduste ja kaebuste menetlemise korda, mille tulemusena anti kõigi patendiõigusi puudutavate avalduste ja kaebuste lahendamine maakohtu pädevusse. Seda kinnitab ka seaduseelnõu seletuskiri, milles märgitakse, et eelnõu sõnastuse kohaselt vaadatakse registreeringutega seotud avaldused läbi hagita menetluses. Seadusandja tahe oli koondada kõigi patendiõigusi puudutavate avalduste ja kaebuste lahendamine maakohtu pädevusse ning lõpetada seni kehtinud killustatud vaidluste lahendamise kord. Intellektuaalomandi, sh tööstusomandi üle peetavatel vaidlustel on eraõiguslik iseloom. Üheliigiliste vaidluste menetlemine ühes kohtus aitab vältida vastuolulist kohtupraktikat. Tööstusomandit puudutavate vaidluste maakohtus menetlemise tulemusena koondub vastav erialane oskusteave maakohtusse. Tulemus, kus mõne üksiku tööstusomandit puudutava vaidluse, nagu ka praegusel juhul patendiõiguse taastamist puudutava küsimuse lahendamine jääks paralleelselt halduskohtu pädevusse, koormaks ebamõistlikult halduskohut. Samuti tekitaks see ebakindlust, milline kohus on konkreetsel juhul pädev vaidlust lahendama. Praegusel juhul lükkas ka apellatsioonikomisjon kaebuse tagasi, sest kaebus tuleb läbi vaadata maakohtus. Olukorras, kus

ega TÕAS ei sätesta sõnaselgelt, et avalduse (või kaebuse) läbivaatamine kuulub apellatsioonikomisjoni pädevusse, ei saa sellist kohustuslikku kohtueelset menetlust tuletada seaduse analoogiat kasutades.

1. Puudutatud isik palub jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus jõusse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi.
3. Avaldaja on Euroopa patendi omanik. Kuivõrd avaldaja jättis tasumata kehtivusaasta riigilõivu, siis esitas ta

§ 42

lg 11 järgi taotluse patendi kehtivuse taastamiseks.

§ 42

lg 11 teise lause järgi taastab Patendiamet patendi kehtivuse, kui patendiomanik kahe kuu jooksul pärast kehtivusaasta riigilõivu tasumise takistuse kadumist esitab patendi kehtivuse taastamise nõude, tõendab vääramatu jõu või temast või tema esindajast sõltumatu muu takistuse olemasolu ja tasub kehtivusaasta riigilõivu ning vajadusel täiendava riigilõivu ja riigilõivu patendi kehtivuse taastamise eest. Patendiamet jättis oma otsusega avaldaja taotluse rahuldamata ja patendi kehtivuse taastamata. 12. Avaldaja ja kohtud on eri meelt selles, kus saab eelviidatud Patendiameti otsust vaidlustada. Maakohus leidis analoogiat kohaldades, et sellises olukorras tuleb Patendiameti otsus vaidlustada tööstusomandi apellatsioonikomisjonis (maakohtu määruse lk 4). Ringkonnakohus seevastu leidis, et praegusel juhul saab Patendiameti otsust vaidlustada halduskohtus (ringkonnakohtu määruse p 12). Avaldaja hinnangul kuulub kaebuse lahendamine maakohtu pädevusse. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et avaldaja saab Patendiameti otsust vaidlustada tööstusomandi apellatsioonikomisjonis ning seejärel vajadusel apellatsioonikomisjoni otsust maakohtus. 13.

§ 55

lg 1 kohaselt arutatakse

-is sätestatud juhtudel patendivaidlusi apellatsioonikomisjonis ja kohtus. Sealjuures loetletakse maakohtus lahendatavad kaebused, avaldused ja hagid

§ 55

lg-s 2.

§ 42

lg 11 järgi tehtud otsuse vaidlustamist ei ole

§ 55lg-s 2 nimetatud.

14.

§ 55

lg 5 kohaselt arutab apellatsioonikomisjon temale esitatud kaebusi

-i alusel tööstusomandi õiguskorralduse aluste seaduses sätestatud korras. TÕAS § 39 lg 1 kohaselt lahendab apellatsioonikomisjon tööstusomandi seadustes sätestatud juhtudel taotleja poolt Patendiameti otsuse vaidlustamiseks esitatud kaebusi ja asjasthuvitatud isiku ja taotleja või omaniku vahelisi vaidlusi asjasthuvitatud isiku avalduse alusel.

§ 30

lg 1 ja

§ 52

lg 1 järgi võib patenditaotleja esitada Patendiameti otsuse peale kaebuse apellatsioonikomisjonile. 15. Arvestades

-is ja TÕAS-is reguleeritud Patendiameti otsuste vaidlustamise korra üldist süsteemi ja eesmärki, on kolleegiumi arvates põhjendatud võrdsustada avaldaja patenditaotlejaga

§ 30lg 1 ja § 52 lg 1 tähenduses.

Sellest tulenevalt näeb seadus vaidluse lahendamiseks ette teistsuguse menetluskorra HKMS § 4 lg 1 mõttes ning vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. 16. Praegusel juhul on Patendiamet jätnud rahuldamata avaldaja taotluse patendi kehtivuse taastamiseks, sest kehtivuslõivu tasumata jätmine ei olnud Patendiameti hinnangul põhjendatud.

-is on reguleeritud sarnaseid olukordi, kus taotluse esitanud isik jääb Patendiameti otsuse tagajärjel õiguskaitsest ilma.

-i kohaselt tuleb sellised Patendiameti otsused vaidlustada apellatsioonikomisjonis. Näiteks võib Patendiamet riigilõivu tasumata jätmise tõttu lõpetada või jätta taastamata patenditaotluse menetluse (

§ 26lg 3 p 3, § 29 lg 1).

Eelviidatud juhtumil tuleb patenditaotluse menetluse taastamata jätmise peale esitada kaebus apellatsioonikomisjonile (

§ 30lg 1).

Samuti võib Patendiamet riigilõivu tasumata jätmise tõttu lükata tagasi täiendava kaitse taotluse (

§ 393lg 5).

Ka sellisel juhul kohaldatakse Patendiameti otsuse vaidlustamisel

§ 30lg-s 1 ja § 52 lg-s 1 sätestatut.

Samas ei võimalda ükski

-i säte esitada hagi, avaldust või kaebust Patendiameti otsuse peale otse maakohtule (vt

§ 55lg 2).

Seega tuleneb

-i üldisest süsteemist, et praeguse vaidlusega sarnased vaidlused tuleb lahendada tööstusomandi apellatsioonikomisjonis.

1. TsMSRS-i väljatöötamise materjalidest tuleneb, et
2. aastal jõustunud seadusmuudatustega sooviti välistada üksikute vaidluste lahendamine halduskohtus. Eesmärk oli edaspidi suunata kõik patendivaidlused maakohtusse. TsMSRS eelnõu seletuskirja kohaselt sooviti anda hagita menetluses lahendada taotleja ja Patendiameti või registreerija vahelised vaidlused, mis tihti võivad olemuselt olla tsiviilvaidlused. Sealjuures nenditi, et mingis osas võivad sellised vaidlused olla ka haldusvaidlused, kuid dualismi ja erineva kohtupraktika tekkimise ohu vältimiseks kõrgeimas kohtus on otstarbekas anda kõik vaidlused ühe kohtuliigi pädevusse. Seega oleks asja lahendamine halduskohtus vastuolus seadusandja eesmärgiga koondada kõik patendivaidlused maakohtusse. TsMSRS-i eelnõu seletuskirjast järeldub, et kõik patendivaidlused peaksid jaotuma apellatsioonikomisjoni ja maakohtu vahel ning lõppastmes jõudma maakohtusse.
3. Arvestades eeltoodut, ei ole kolleegiumi arvates põhjust, miks ei või avaldajat, kes taotleb patendi kehtivuse taastamist, lugeda võrdseks taotlejaga, kes on esitanud taotluse tööstusomandi esemele õiguskaitse saamiseks ja kes saab vaidlustada Patendiameti otsust apellatsioonikomisjonis. Seadusandja eesmärke ja

-i üldist süsteemi silmas pidades on võimalik

§ 30

lg-t 1 tõlgendada nii, et Patendiameti otsusega mittenõustumisel tuleb apellatsioonikomisjonile kaebus esitada ka isikul, kes esitas

§ 42lg 11 järgi taotluse patendi kehtivuse taastamiseks.

Apellatsioonikomisjoni otsusega mittenõustumisel saab selle vaidlustada maakohtus (

§ 52lg 2).

1. Eelnevast tulenevalt on kohtud põhjendatult keeldunud avalduse menetlusse võtmisest. Maakohus leidis õigesti, et kohus ei saanud avaldust menetlusse võtta, sest kohtusse pöördunud huvitatud isik ei ole kinni pidanud seda liiki asjade eelnevaks kohtuväliseks lahendamiseks seadusega sätestatud kohustuslikust korrast (TsMS § 371 lg 1 p 3). Avalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluseks ei olnud TsMS § 371 lg 1 p 1, nagu märkis ringkonnakohus.
2. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebemenetluse menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda.
3. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks