← Eesti

3-1-1-112-16

Obsah (9)§ 1267§ 1262§ 1261§ 306§ 145§ 110§ 390§ 187§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-112-16 23. veebruar 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg ja Paavo Randma Kohtuasi R. P.

§ 1267ettenähtud jälitustoiminguid, s.o.

kuulata pealt isikute valduses olevate mobiiltelefonide abonentnumbreid, vaadelda ning pealt kuulata telefoniabonentide kaudu edastatavaid sõnumeid ning muud teavet.

§ 1262lg 2 kohaselt on jälitustoimingute läbiviimine lubatud Kar

S § 3891 ettenähtud kuriteo puhul. Kohus on veendunud, et antud juhul on nn. ultima ratio korras vajalik kasutada jälitustoiminguid, kuna eelnimetatud kriminaalasja menetluses on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oluliselt raskendatud või võimatu." Jälitustoimingu loa pikendamine

  1. Pärnu Maakohtu
  2. aprilli
  3. a määrusega nr KM 1131/2016 pikendati prokuratuuri taotlusel luba kuulata ja vaadata salaja pealt ning salvestada R. P. kasutuses olevate telefoninumbrite kaudu edastatavaid sõnumeid. See luba anti kohtumääruse resolutsiooni kohaselt ajavahemikuks
  4. aprillist kuni
  5. juunini
  6. Sama kohtumäärusega pikendas maakohus jälitustoimingu loa kehtivust ka E. S-i suhtes.
  7. Kõigepealt korrati maakohtu määruse põhiosas prokuratuuri taotluse sisu. Selles refereeriti salajase pealtkuulamise ja varjatud jälgimise käigus kogutud teavet ja leiti, et kinnitust on saanud kuriteokahtlus, mille kohaselt ei vasta OÜ P raamatupidamises kajastatavad OÜ S arved tegelikkusele. R. P., E. S. ja A. S. tellivad Poolast ja Leedust sadulveokeid DAF ning Volvo, näidates dokumentides, et veokite ostja on OÜ S, ehkki tegelik ostja on OÜ P. Nii toimitakse selleks, et OÜ-l P tekiks sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. OÜ P kasutab käibedeklaratsioonides sisendkäibemaksu alusetuks deklareerimiseks nn variühinguid, mida mingi perioodi järel vahetatakse. Kuna OÜ-d K ja A ei ole enam käibemaksukohustuslased, on uueks tehingupartneriks OÜ S.
  8. Seejärel korrati prokuratuuri taotluses käesoleva määruse punktis 3 osundatud põhjendust jälitustoimingute vajalikkuse kohta ja märgiti, et selgitamaks välja täielikku tõde KarS §-s 3891 sätestatud kuritegude kohta, on planeeritud jätkata R. P. ja E. S-i telefonide salajast pealtkuulamist.
  9. Maakohus nõustus prokuratuuri taotlusega, leides, et jälitustegevusega kogutud teave kinnitab kahtlust, mille kohaselt paneb R. P. koos E. S-iga toime käibemaksupettusi, mis on seotud sadulveokite ostmisega Poolast ja Leedust. Uurimisversiooni kohaselt kasutab OÜ P käibemaksukohustusest vabanemiseks puhverettevõttena OÜ-d S. On alust arvata, et OÜ S tegevust juhivad R. P., E. S. ja A. S. Jälitustegevusega kogutud informatsioon annab aluse arvata, et osaühingute P ja S vahelised sadulveokite soetamise tehingud on fiktiivsed. Seega pole OÜ-l P õigust nendelt tehingutelt arvestatud sisendkäibemaksu maha arvata. OÜ P on kasutanud sisendkäibemaksu alusetuks mahaarvamiseks veel teisigi variettevõtteid (osaühinguid K ja A).
  10. Jälitustoimingute tegemise jätkuva vajalikkuse kohta märkis maakohus järgmist: "Kohtunik nõustub prokuröri seisukohaga, mille kohaselt toimub maksupettuse toimepanek varjatult, erinevaid kuritegelikke skeeme ja tegelikkusele mittevastavaid dokumente kasutades. Isikute eesmärk on oma tegevuse varjamine ning selle ilmsikstuleku vältimine. Käesoleva kriminaalasja raames on tuvastatud nii fiktiivsete, tegelikkusele mittevastavate dokumentide kasutamine kui ka variisikute kaasamine luues nende abil tegelikkusele mittevastava ettekujutuse tehingute toimumisest. Isikud, kes seda toime panevad, on omavahel seotud, mistõttu ei ole nad huvitatud andma ülekuulamistel end või oma kaasosalisi süüstavaid tõeseid ütlusi. Seega, kogumaks tõendeid kuriteoga seotud isikute omavahelise suhtluse ja korralduste kohta ja tuvastamaks sellega maksukuriteo skeem ning lõplik selles osalevate isikute ring, on antud juhul nn. ultima ratio korras vaja jätkata jälitustoimingute läbiviimist. Arvestades käesoleva kriminaalasja olemust ja eripära, ei ole tõendite kogumine üksnes tavapäraste menetlustoimingutega antud juhul võimalik."
  11. Kohus märkis, et ta nõustub seetõttu jälitustoimingute pikendamisega ühe kuu võrra, s.o
  12. maini
  13. Jälitustoimingu loa vaidlustamine
  15. septembril 2016 esitas R. P. kaitsja vandeadvokaat Martin Lepp kaks määruskaebust, millest esimeses vaidlustas Pärnu Maakohtu
  16. veebruari
  17. a määruse jälitustoimingu loa andmise kohta ja teises sama kohtu
  18. aprilli
  19. a määruse loa pikendamise kohta. Mõlemas määruskaebuses taotleti vaidlustatud määruse tühistamist ja selle alusel R. P. suhtes tehtud jälitustoimingute õigusvastaseks tunnistamist ning R. P. menetluskulude hüvitamist (kummaski taotluses 819 eurot). Nendes määruskaebustes esitatud kaitsja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.
  20. Maakohus rikkus menetlusnõudeid esmalt sellega, et andis jälitustoimingu loa korraga kahe isiku – R. P. ja E. S-i – suhtes, analüüsimata jälitustegevuse lubamise eelduste olemasolu nende osas eraldi. Tegemist on kohtulahendi põhistamise kohustuse rikkumisega, sest pole selge, millised põhjendused puudutavad R. P-d ja millised E. S-i. Kuriteokahtluse põhjendatust ega ultima rationõude täidetust ei saa hinnata mitme isiku suhtes korraga.
  21. Maakohus ei ole jälitustoiminguks luba andes nõuetekohaselt põhjendanud kuriteokahtluse olemasolu. Kohtumäärusest ei nähtu, millistele asjaoludele ja tõenditele tuginevalt tekkis kohtul veendumus, et R. P. ja E. S. on pannud toime kuriteo ja võivad selle toimepanemist jätkata. Kuriteokahtlust R. P. ja E. S-i suhtes on maakohus põhjendanud vaid üldsõnaliselt, viidates äriühingute tegevusele, seostamata seda R. P. ja E. S-iga.
  22. Maakohus piirdus kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 1261 lg-st 2 tuleneva ultima rationõude täidetuse kontrollimisel üksnes formaalsete lausungitega, korrates prokuratuuri taotluses märgitut. Kohus ise ei ole kriminaalasja materjalidele tuginevalt analüüsinud, millisel eesmärgil jälitustoiminguid teha soovitakse ja miks pole teavet võimalik koguda R. P. põhiõigusi vähem riivavate menetlustoimingutega. Lubamatult üldsõnaline, abstraktne ja konkreetse kriminaalasjaga seostamata on kohtu väide, et maksupettuse puhul on tegemist nn peitkuriteoga, mis pannakse toime konspireeritult ja mille toimepanijaid ei ole võimalik kriminaalmenetlust kahjustamata üle kuulata. Pelgalt teoreetiline võimalus, et isik ei pruugi ütlusi anda, ei õigusta telefonide pealtkuulamist. Kohus ei analüüsinud teisi alternatiivseid tõendite kogumise võimalusi peale ütluste andmise. Arusaamatuks jääb, millel põhineb kohtu seisukoht, et kuriteo toimepanemisel toimub selles osalejate tihe suhtlus ja kokkulepete sõlmimine telefoni teel. Kohus pole osutanud ühelegi tõendile ega asjaolule, millest nähtuks, et R. P. ja E. S. sõlmivad kokkuleppeid just telefonitsi. Alusetu on ka maakohtu põhjendus, et telefonide pealtkuulamine on vajalik kuriteo toimepanijate ringi ja kuriteo skeemi tuvastamiseks. Nähtuvalt prokuratuuri taotlusest olid need asjaolud kohtumääruse tegemise ajal juba teada. Ühtlasi ei nimetanud kohus, millist tõendusteavet sooviti jälitustoimingutega saada.

  1. Jälitustoimingu luba
  2. aprillil 2016 pikendades tugines maakohus tõendusteabele, mis oli saadud
  3. veebruari
  4. a määruse alusel tehtud jälitustoimingutega. Seega toob maakohtu
  5. veebruari
  6. a määruse ebaseaduslikkus kaasa ka sama kohtu
  7. aprilli
  8. a määruse ebaseaduslikkuse. Jälitustoimingu luba pikendades oleks maakohus pidanud ka kontrollima, kas senise pealtkuulamise käigus oli soovitud tõendusteavet saadud, ja põhjendama, millise tõendusteabe saamiseks on vaja telefonide pealtkuulamist jätkata. Ringkonnakohtu määrus
  9. Tallinna Ringkonnakohtu
  10. oktoobri
  11. a määrusega jäeti Pärnu Maakohtu
  12. veebruari
  13. a määrus muutmata, kuid tühistati Pärnu Maakohtu
  14. aprilli
  15. a määrus osas, milles sellega lubati teha jälitustoiminguid ajavahemikus
  16. maist
  17. juunini
  18. Ringkonnakohus tunnistas maakohtu
  19. aprilli
  20. a määruse alusel
  21. maist kuni
  22. juunini 2016 tehtud jälitustoimingud õigusvastaseks. Määruskaebused jättis ringkonnakohus rahuldamata. R. P. poolt määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu arvas ringkonnakohus 819 euro ulatuses menetluskulu hulka. Lisaks otsustas ringkonnakohus "[m]äärata Pärnu Maakohtu 15.04.
  23. a määruse vaidlustamisel OÜ-le Advokaadibüroo Arvisto & Partnerid makstava mõistliku tasu suuruseks 252 eurot (sh käibemaks 42 eurot) ning jätta nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda."
  24. Ringkonnakohus märkis, et kohtu põhistamiskohustus on

§ 1261

lg-s 2 sätestatud eelduste tuvastamisel piiratum kui isiku süüküsimust lahendades ja seega ei pea kohtu põhjendused olema sama ulatuslikud, kui kohtuotsuse tegemisel. Käesolevas asjas on eeluurimiskohtuniku põhjendus jälitustoimingu loa andmise kohta lakooniline, kuid kohus ei ole siiski rikkunud põhistamiskohustust. Argumendid, miks kohus annab loa jälitustoimingu tegemiseks, on määruses esitatud ja need on üldjoontes jälgitavad ning asjakohased. See, et määruses korratakse prokuröri seisukohti, on mõistetav, sest kohus on nendega nõustunud.

  1. Põhjendades kuriteokahtluse olemasolu, on maakohus oma
  2. veebruari
  3. a määruses viidanud kriminaalmenetluse käigus kogutud informatsioonile ning Maksu- ja Tolliameti andmetele. Kõik tõendid ja kahtlustuse sisu nähtuvad prokuröri kirjalikust taotlusest, milles märgitut pidas kohus põhjendatuks. Kuna R. P. ja E. S. tegutsesid kooskõlastatult, polnuks kohtul mõistlik neid n-ö mehhaaniliselt eristada, korrates tuvastatud asjaolusid kummagi isiku osas eraldi. Määrustes on selgelt välja toodud, et OÜ P juhtimisega ja valeandmete esitamisega seostatakse nii R. P-d kui ka E. S-i.
  4. Maakohtu
  5. veebruari
  6. a määruse põhjendustest nähtub, et kohtunik on kaalunud jälitustoimingute tegemise lubatavust ultima ratio-põhimõttest lähtuvalt. Jälitustegevuse lubatavuse põhjendamisel võib tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Maksukuritegusid on tavaliselt raske avastada ja oma olemuselt on need peitkuriteod, millel puudub selge kannatanu. Sellele kuriteole on iseloomulik väljakujunenud käitumismuster ja rollijaotus, variisikute osavõtt, tavalisest kõrgem konspireeritus ja kurjategijate intellektuaalne tase. Maksukuriteost osavõtjad ei ole huvitatud oma tegude avalikuks tulemisest. Maakohus on läbivalt osutanud, et skeemis osalenud isikud on huvitatud oma tegevuse varjamisest ning omavaheline suhtlus on olnud väga konspiratiivne, mistõttu on selle kohta tõendite kogumine ilma jälitustoiminguteta keeruline. Seega on maakohus maksualaste kuritegude laia levikut silmas pidades ja kaaludes vajadust tõkestada maksupettusi, lugenud õigustatult võimalikuks jälitustegevusele allutatud isikute eraelu puutumatuse riive. Ka jälitustoimingu loa pikendamise määrusest nähtub, miks on vaja jälitustegevusega jätkata, miks ei ole saadud andmed piisavad ja mida on vahepeal tuvastatud. Ringkonnakohus nõustus nende seisukohtadega.
  7. Maakohtu
  8. aprilli
  9. a määruse põhiosast nähtub kohtuniku tahe pikendada jälitustoimingute tegemist üheks kuuks ehk
  10. maini
  11. Samas on kohtumääruse resolutsioonis jälitustoimingute luba pikendatud kaheks kuuks ehk
  12. juunini
  13. Tegemist ei ole veaga, mille parandamine oleks võimalik

§ 306lg-s 5 sätestatud korras.

Seetõttu tuleb maakohtu

  1. aprilli
  2. a määrus perioodi
  3. maist kuni
  4. juunini 2016 osas tühistada. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
  5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse R. P. kaitsja vandeadvokaat M. Lepp, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu vaidlustatud määrused tühistamata, ja palub tühistada maakohtu
  6. veebruari ja
  7. aprilli
  8. a määruse täies ulatuses ning tunnistada nende alusel R. P. suhtes tehtud jälitustoimingud õigusvastaseks. Samuti palub kaitsja mõista riigilt R. P. kasuks välja viimase menetluskulu – valitud kaitsjale makstud tasu summas 2016 eurot.
  9. Kaitsja märgib, et ringkonnakohtu määruse resolutiivosa on vastuoluline, kuna selle ühe punktiga tühistatakse osaliselt maakohtu
  10. aprilli
  11. a määrus, kuid teise punktiga jäetakse sama määruse peale esitatud määruskaebus rahuldamata. Ühtlasi poleks ringkonnakohus tohtinud määrata R. P. makstud õigusabikulu summas 252 eurot advokaadibüroole, vaid oleks pidanud selle riigilt R. P. kasuks välja mõistma.
  12. Ringkonnakohus eksis maakohtu määrustele hinnangu andmisel. Asjaolu, et isikud tegutsesid kooskõlastatult, ei tähenda, et kohus võiks nende suhtes jälitustoimingute tegemise lubatavust põhjendada nii, et ta isikuid ei erista. Väär on ka ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus tohtis jälitustoimingute lubatavuse eeldusi kontrollides piirduda prokuratuuri seisukohtade kordamisega.
  13. Ringkonnakohus on ultima ratio-põhimõtte järgimise kontrollimisel piirdunud samasuguste üldsõnaliste ja formaalsete lausungitega nagu maakohus. Asjaolu, et mingi kuriteoliik on levinud ja riik peab vajalikuks seda tõkestada, ei saa iseenesest õigustada telefonide pealtkuulamist. Vastasel korral oleks telefonide pealtkuulamine lubatud piiranguteta, sest sellisele argumentatsioonile saab alati tugineda. Vastus määruskaebusele
  14. Prokuratuur leiab, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja selle tühistamiseks alust ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  15. Kolleegium leiab, et Pärnu Maakohtu
  16. veebruari ja
  17. aprilli
  18. a määruse alusel R. P. suhtes tehtud jälitustoimingud on õigusvastased, sest jälitustoimingu lubade põhjendused ultima ratio- ehk viimase abinõu põhimõtte järgimise kohta ei vasta kohtupraktikas omaks võetud nõuetele.
  19. Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab

§ 145

lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 770). Jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjenduses peab sisalduma kohtu selge ja arusaadav argumentatsioon mh ka jälitustoimingu vajalikkuse ehk

§ 1261lg-s 2 (enne 1.

jaanuari 2013

§ 110

lg 1) sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta (vt ka otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 771). 29.

§ 1261

lg 2 kohaselt on jälitustoiming samas seadustikus sätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. 30. Ehkki kohtud ei ole käesolevas asjas otsesõnu tuginenud osundatud lõike viimasele alternatiivile "või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve", oleneb vaidlusaluste jälitustoimingute lubade õiguspärasusele antav hinnang mh sellest, kuidas mõista selle sätteosa sisu. Seetõttu selgitab Riigikohus sissejuhatavalt, et

§ 1261lg 2 viimast alternatiivi, mida 31.

detsembrini 2012 kehtinud

§ 110lg 1 ette ei näinud, tuleb tõlgendada kitsalt.

Grammatiliselt võimaldaks see teha jälitustoiminguid sisuliselt lisapiiranguteta, sest kriminaalmenetluse huvides on kõigi efektiivsete tõendusteabe kogumise viiside kasutamine ja jälitustoimingutest loobumine võib seega peaaegu alati kahjustada kriminaalmenetluse huve. Selline tõlgendus muudaks aga

§ 1261

lg 2 tervikuna sisutühjaks, mis oleks ilmses vastuolus seadusandja tahtega sätte kehtestamisel. Ka

§ 1261

lg 2 ette näinud seaduse eelnõu (175 SE – Riigikogu XII koosseis) seletuskirjas on ühemõtteliselt kinnitatud ultima ratiopõhimõtte säilimist, märkides mh järgmist: "[K]ataloogi kuulumine ei anna automaatselt õigust jälitustoimingute tegemiseks. Kehtima jäävad ka kõik senised tingimused, eelkõige ultima ratio [..]." Kriminaalmenetluse huvide kahjustamisega

§ 1261

lg 2 mõttes võib kolleegiumi hinnangul olla tegemist eeskätt siis, kui tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata ei ole küll võimatu ega oluliselt raskendatud, kuid erakordselt suur avalik menetlushuvi kuriteo avastamise vastu (nt inimohvritega terrorikuriteo puhul) muudab jälitustoimingutest loobumisega kaasneva tõendite kogumise ebaõnnestumise riski ühiskondlikus plaanis talumatuks. KarS § 3891 tunnustel toimuvas kriminaalmenetluses võib jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamine

§ 1261

lg 2 viimasele alternatiivile tuginedes tulla kõne alla vaid väga erandlikul juhul, millega käesolevas asjas – kuriteokahtluse sisu arvestades – ilmselgelt tegemist ei ole.

  1. Eeltoodust lähtuvalt pidi Pärnu Maakohus jälitustoiminguks luba andes ja seda pikendades esitama selge ja arusaadava argumentatsiooni mh selle kohta, miks ei ole käesolevas kriminaalasjas tõendite kogumine muude menetlustoimingutega võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud. Seejuures tuli maakohtul arvestada kohtupraktikas väljendatud seisukohaga, et jälitustoimingu eelduste olemasolu põhistamisel ei saa piirduda jälitustoimingu vajalikkuse deklaratiivset laadi tõdemisega. Kohtu järeldused peavad olema seostatud olemasoleva tõendusliku baasiga. (Vt otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 772.) Järeldamaks, et tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata on välistatud või oluliselt raskendatud, võib tõepoolest tugineda mh kriminoloogilistele teadmistele. Kuid ka selliste argumentide puhul ei saa piirduda üldsõnaliste lausungitega. Jälitustoimingu vajalikkuse tuvastamisel kehtib küll lihtsustatud põhjendamisstandard, samuti ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud. See ei tähenda aga seda, et jälitustoimingu lubade põhistus võiks rajaneda standardsetel ja deklaratiivsetel formuleeringutel. Kohtumäärusest peavad nähtuma konkreetsed – kriminaalasja tehioludest ja uurimise senisest käigust lähtuvad – põhjendused selle kohta, millised asjaolud välistavad tõendite kogumise muude menetlustoimingutega või raskendavad seda oluliselt. (Vt lähemalt otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 772–775.) Teisisõnu peavad kohtumääruse põhjendused kõnealuses küsimuses olema seotud faktiliste asjaoludega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a määrus asjas nr 3-1-1-68-14, p 22.3) ja kohtumäärusest peab nähtuma, miks just selles kriminaalasjas pole tõendite õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata võimalik või on oluliselt raskendatud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 11).
  6. Ühtlasi leiab kolleegium, et ultima ratio-põhimõtte järgimise nõuetekohasel põhjendamisel on oluline roll prokuratuuri taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri kui kohtueelse menetluse juhi ülesanne on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas vältimatult vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega. Selline selgitus ei pea olema kuigivõrd mahukas, keeruliselt sõnastatud ega sisaldama mingeid kindlaid väljendeid, vaid selles tuleb kajastada faktidel rajanevaid põhjusi selle kohta, miks ei ole konkreetses kriminaalasjas jälitustoiminguid tegemata võimalik oluliste raskusteta või õigel ajal tõendeid koguda. Seejuures leiab kolleegium, et kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis.
  7. Käesolevas asjas ei ole prokuratuur jälitustoimingu luba taotledes ega maakohus seda luba andes ja pikendades eeltoodud nõudeid järginud. Nii mõlema kohtumääruse kirjeldavas osas kajastuvad prokuratuuri argumendid, millega kohus täielikult nõustus, kui ka määruste alaosas "Kohtuniku seisukoht" jälitustoimingute vajalikkuse kohta täiendavalt märgitu (vt käesoleva määruse punktid 3, 5, 8 ja 10) on kriminaalmenetluse asjaoludega seostamata. Määrustest ei nähtu, millised konkreetsed faktid andsid kohtule alust arvata, et just praeguses kriminaalasjas on tõendusteabe õigeaegne kogumine jälitustoiminguid kasutamata võimatu või oluliselt raskendatud. Selle asemel on esitatud mitmeid umbmääraseid ja deklaratiivseid väiteid, mis keskenduvad maksupettuse kui kuriteoliigi kirjeldamisele. Prokuratuuri ja kohtu põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta on sedavõrd abstraktne, et selle saaks sisuliselt muutmata kujul üle kanda ükskõik millises maksukuriteo asjas antavasse jälitustoimingu loa teksti. Juhul, kui lugeda selline põhjendus nõuetekohaseks, viiks see tulemuseni, kus KarS § 3891 tunnustel menetletavates kriminaalasjades tuleks jälitustoimingute vajalikkust vähemalt eeldada. See oleks aga vastuolus

§ 1261lg 2 mõttega.

  1. Lisaks eelmärgitule on mitmed maakohtu argumendid sellised, millele tuginedes pole võimalik jälitustoimingu vajalikkust argumenteerida. Üksikasjades osutab kolleegium järgnevale.
  2. Esmalt põhjendasid prokuratuur ja maakohus ultima ratio-nõude täidetust sellega, et maksupettuse puhul koostatakse dokumente, mille sisu kohta isikud ise tegelikkusele vastavat teavet ei avalikusta ja seega toimub maksupettuse toimepanemine varjatult. Olles ise teadlikud oma kuritegelikust käitumisest, kasutatakse kuritegelikes skeemides erinevaid dokumente eesmärgiga minimaliseerida kuriteo ilmsikstulekut ja võimalikku vastutust. Kohus lisas, et käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud tegelikkusele mittevastavate dokumentide kasutamine, täpsustamata küll seda, milliseid dokumente ta seejuures silmas peab.
  3. Kolleegium märgib, et tüüpiliselt varjavadki toimepanijad enda kuritegu, püüdes vähendada selle ilmsikstuleku ja karistuse riski. Vähe on kurjategijaid, kes oleksid huvitatud enda teo paljastamisest või suhtuksid sellesse ükskõikselt ega võtaks ette ühtki sammu kuriteo varjamiseks. Seega argumendil, et kuritegu on pandud toime varjatult, pole sedavõrd üldisel kujul esitatuna jälitustoimingu vajalikkuse üle otsustamisel kaalu. Ühtlasi eeldab maksuhaldurile valeandmete esitamine KarS § 3891 mõttes alati ebaõige sisuga dokumendi (maksudeklaratsiooni) koostamist, millega enamasti kaasneb ka muude raamatupidamisdokumentide (nt arvete) võltsimine. Maksupettuse korral põhinevad maksudeklaratsioonis esitatavad valeandmed harva millelgi muul kui tehingute toimumist või selle üksikasju puudutaval õigusnäivusel. Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendus ei saa aga rajaneda üksnes või eelkõige asjaoludel, mis iseloomustavad kas kõiki või mõnd konkreetset liiki kuritegusid väga üldiselt.
  4. Järgnevalt tugines maakohus prokuratuuri argumendile, et isikute konspireeritud tegevus väljendub ka variisikute kaasamises ning nende abil tegelike tehingute varjamiseks näilike tehingute müügiahelate loomises. Isikute omavaheline tihe seotus ja huvi oma tegevust varjata ei võimalda neid aga kahtlustatavate või tunnistajatena üle kuulata, sest nad ei ole huvitatud andma end või oma kaasosalisi süüstavaid tõeseid ütlusi. Kohus leidis, et kriminaalasjas on tuvastatud variisikute kaasamine ja nende abil on loodud tegelikkusele mittevastav ettekujutus tehingute toimumisest.
  5. Riigikohus märgib kõigepealt, et osutatud põhjendusest ei nähtu, milliseid variisikuid millisel moel kaasati ja kuidas see muutis võimatuks või raskendas tõendite kogumist muude menetlustoimingutega. Nii variisikute kaasamine kui ka näilike tehingute (maksukorralduse seaduse § 83 lg 4) kasutamine on maksupettuste puhul üldlevinud võtted. Tegemist pole selliste eritunnustega, mis lubaks aprioorselt jaatada jälitustoimingute vajalikkust. Viimast tuleb konkreetsetele faktidele tuginedes põhjendada.
  6. Samuti on tavapärane, et kuriteo toimepanijad ei ole huvitatud andma ennast ja oma kaasosalisi süüstavaid ütlusi. Jääb arusaamatuks, milles seisnes praegusel juhul maakohtu arvates isikute omavaheline "tihe seotus" ja kuidas see eriliselt takistas tõendusteabe kogumist muul viisil kui jälitustoimingutega. Kuriteo toimepanijad (täideviijad ja osavõtjad) on peaaegu alati omavahel mingil moel seotud ja eelduslikult vahetavad ka üksteisega teavet. Puudub alus väita, et maksukuritegude korral on toimepanijate omavaheline seotus või nende seotus võimalike tunnistajatega kuidagi eriliselt tihe, mis võiks eelduslikult õigustada jälitustoimingute tegemist suurema tõenäosusega kui teiste

§ 1262lg-s 2 loetletud kuritegude puhul.

Isikutevahelisest seotusest tulenevat jälitustoimingute tegemise vajadust peab ka maksukuriteo kahtluse uurimisel põhjendama konkreetsetele faktidele tuginevalt. Praeguses asjas maakohus seda ei teinud. Ühtlasi jättis kohus tähelepanuta, et ülekuulamine, mille isikute omavaheline seotus väidetavalt välistas, ei ole ainukene alternatiiv tõendusteabe kogumisele jälitustoimingutega. 40. Kohus leidis prokuratuuriga nõustuvalt sedagi, et jälitustoimingute käigus on võimalik koguda "objektiivseid kohtukõlbulikke tõendeid isikute omavahelise suhtluse ja antavate korralduste kohta, misläbi on võimalik tuvastada maksukuriteo skeem, kuid ka tuvastada selles osalevad juriidilised ja füüsilised isikud ning nende osaluse ulatus." Kolleegium nõustub, et üldjuhul on jälitustoimingud tõhus viis tõendite kogumiseks. Sellest ei saa aga järeldada, et tõendite õigeaegne kogumine muul viisil on

§ 1261lg 2 mõttes võimatu või oluliselt raskendatud.

Ühtlasi on äärmiselt üldsõnaline ja ebamäärane kohtu viide vajadusele koguda jälitustoimingutega tõendeid "isikute omavahelise suhtluse ja antavate korralduste kohta" ning "tuvastada maksukuriteo skeem". Jälitustoimingute tegemise aluseks olnud kuriteokahtluse kohaselt seisnes väidetav maksupettus (kuriteo skeem) selles, et OÜ P deklareeris ettevõtluseks tarvilike kaupade soetamist Eesti äriühingutelt (OÜ-d K, A ja S), ehkki tegelikult oli tegemist kauba ühendusesisese soetamisega (käibemaksuseaduse § 8), millelt tulnuks pöördmaksustamise korras käivet deklareerida. Järelikult oli arvatava kuriteo toimepanemise viis menetlejale üldjoontes teada juba jälitustoimingu luba taotlema asudes (vt ka käesoleva määruse punkt 2). 41. Kohtu väidet, et maksupettus pannakse toime suurema konspiratiivsusega, pole kriminaalasja asjaoludega seostatud. Maakohus leidis sedagi, et maksupettuse puhul on tegemist nn peitkuriteoga. Kolleegiumi arvates tuleb sellise hinnangu puhul

§ 1261

lg 2 kontekstis silmas pidada, et maksuhaldurile valeandmete esitamine leiab aset konkreetse (isikuliselt tuvastatava) maksumaksja ning Maksu- ja Tolliameti vahelise suhtluse käigus. Maksumenetluses on kasutusel erinevad abinõud maksudeklaratsioonides esitatavate andmete õigsuse kontrolliks. Seetõttu ei ole maksuhaldurile valeandmete esitamine tüüpilisel juhul latentsuse astmelt võrreldav näiteks altkäemaksu andmise ja võtmisega.

  1. Maakohus õigustas jälitustoimingute vajalikkust ka sellega, et "kuriteo toimepanekul toimub selles osalejate tihe suhtlus ning kokkuleppimine telefonide teel". Osutatud väide on samal ajal nii paljasõnaline kui ka ebamäärane. Lisaks ei ütle see midagi tõendite kogumise võimatuse kohta muul viisil kui jälitustoimingutega.
  2. Jälitustoimingu vajalikkuse põhjendamisel on ainetu viidata üldiselt kriminaaltoimikus ja jälitustoimikus asuvale teabele, nagu maakohus seda käesolevas asjas muu hulgas tegi. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema jälgitav kohtumääruse teksti põhjal, kriminaal- ja jälitustoimikuga eraldi tutvumata. Ka maakohtu viidatud eesmärk tuvastada arvatava kuriteo kohta tõde ei õigusta iseenesest jälitustoimingute tegemist, sest kriminaalmenetlus on alati sellisest eesmärgist kantud.
  3. Riigikohus on varem selgitanud sedagi, et õigusnormi dispositsiooni ümberkirjutamist kohtulahendisse ei saa pidada sisuliseks põhjenduseks (vt otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 775). Just selliselt on aga maakohus käesolevas asjas muu hulgas toiminud, deklareerides korduvalt veidi varieeruvas sõnastuses, et tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on oluliselt raskendatud või võimatu (kohtumäärusest ei selgu, kummast

§ 1261lg 2 nimetatud alternatiivist kohus praeguses asjas lähtus).

Sellised seaduse teksti kordamisel põhinevad seisukohavõtud moodustavad arvestatava osa kohtumäärustes jälitustoimingu vajalikkuse kohta märgitust. Samavõrd deklaratiivsed on ka kohtu üldsõnalised viited kriminaalasja olemusele ja eripärale, mis väidetavalt menetlustoimingutega. muutsid võimatuks tõendite kogumise üksnes tavapäraste

  1. Lisaks osutab kolleegium sellele, et maakohtu määruste kirjeldavas osas kajastuv ning kohtu poolt omaks võetud prokuratuuri põhjendus jälitustoimingute vajalikkuse kohta on nii jälitustoimingu loa andmisel kui ka selle pikendamisel kaks kuud hiljem sõna-sõnalt kattuv (vt käesoleva määruse punktid 3 ja 8). Maakohtu täiendav põhjendus samas küsimuses on
  2. veebruari ja
  3. aprilli
  4. a määruses sõnastuslikult mõnevõrra erinev, kuid sisu poolest sama (vt käesoleva määruse punktid 5 ja 10). Seda, et kohus suhtus jälitustoimingu lubamisse pealiskaudselt, kinnitab kaudselt ka ringkonnakohtu tuvastatud vastuolu maakohtu
  5. aprilli
  6. a määruse resolutiiv- ja põhiosa vahel (vt käesoleva määruse punkt 21).
  7. Eelnevale tuginedes asubki kolleegium seisukohale, et maakohus rikkus nii oma
  8. veebruari
  9. a määruses jälitustoimingu luba andes kui ka
  10. aprilli
  11. a määruses seda pikendades

§ 145lg 1 p-st 1 ja § 3051 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi põhistamise kohustust.

Samuti iseloomustab ringkonnakohtu põhjendusi ultima ratio-põhimõtte järgimise kohta maakohtuga sarnane abstraktne ja deklaratiivne käsitlus (vt käesoleva määruse punkt 20).

  1. Määruskaebuse esitaja leiab, et ringkonnakohus pidanuks Pärnu Maakohtu
  2. veebruari
  3. a ja
  4. aprilli
  5. a määruse tühistama, taotledes ühtlasi nende määruste tühistamist Riigikohtult. Kolleegium märgib, et Pärnu Maakohtu määrustega jälitustoimingute tegemiseks ette nähtud tähtaeg on praeguseks möödunud, s.t määruste kehtivus on lõppenud. Olukorras, kus kehtivuse kaotanud kohtulahend ei vasta seadusele, pole edasikaebust lahendaval kohtul võimalik seda kohtulahendit tühistada, vaid tal tuleb piirduda vaidlustatud kohtulahendi õigusvastasuse tuvastamisega. Seejuures hõlmab kõrgema astme kohtu pädevus kohtumäärus tühistada ka pädevust teha kindlaks vaidlustatud määruse õigusvastasus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. juuni
  7. a määrus asjas nr 3-1-1-52-15, p 39.) Järelikult on ka käesolevas asjas võimalik vaid sedastada, et maakohtu määrused ei vastanud nende tegemise ajal seadusest tulenevatele nõuetele, s.t olid õigusvastased. Seetõttu on ka ebakorrektne ringkonnakohtu otsustus osas, milles Pärnu Maakohtu
  8. aprilli
  9. a määrus osaliselt tühistati.
  10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

  1. oktoobri
  2. a määruse maakohtu määrustele antud hinnangu osas ja tunnistab Pärnu Maakohtu
  3. veebruari
  4. a ning
  5. aprilli
  6. a määruse R. P-d puudutavas osas õigusvastaseks.
  7. jaanuarist 2013 kehtiva

§ 1261

lg 4 kohaselt tähendab seaduse nõuete eelnevalt kirjeldatud rikkumine jälitustoimingu loa andmisel ühtlasi seda, et käesolevas asjas vaidlustatud – nõuetekohaselt põhistamata – lubade alusel tehtud jälitustoimingud olid õigusvastased. Ka kohtulik järelkontroll ei saa enam kõrvaldada puudulikult põhjendatud jälitustoimingu loa alusel saadud tõendi lubamatust. (Vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 780 ja

  1. mai
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-42-16, p 9.) Seega tuleneb jälitustoimingu lubade õigusvastasusest automaatselt nende alusel tehtud jälitustoimingute õigusvastasus. Järelikult puudub käesolevas asjas vajadus tunnistada Riigikohtu määruse resolutiivosas maakohtu määrustest eraldi õigusvastaseks ka nende määruste alusel tehtud jälitustoimingud, nagu kaitsja seda taotleb.
  3. Pärnu Maakohtu määruste tühistamise asemel nende õigusvastaseks tunnistamine, samuti nende määruste alusel tehtud jälitustoimingute eraldi õigusvastaseks tunnistamata jätmine ei muuda seda, et sisuliselt saavutab kaitsja oma määruskaebusega taotletava lõppeesmärgi täies ulatuses. Seetõttu tuleb määruskaebus rahuldada.
  4. Kuna kaitsja vaidlustatud jälitustoimingu load osutusid eeltoodud põhjustel õigusvastaseks, ei pea Riigikohus vajalikuks käsitleda kaitsja kõiki väiteid, sh kriitikat kuriteokahtluse põhjendamise kohta. Siiski märgib kolleegium, et olukorras, kus kohus peab otsustama jälitustoimingu loa andmise üle mitme sellise isiku suhtes, keda kahtlustatakse sama kuriteo ühises toimepanemises, ei pruugi alati olla võimalik ega vajalik hinnata kuriteokahtluse põhjendatust ja ultima rationõude järgimist iga toimepanija osas eraldi.
  5. Arvestades seda, et Riigikohus tühistab ringkonnakohtu määruse maakohtu määrustele antud hinnangu osas ja rahuldab kaitsja määruskaebuse, tuleb kolleegiumil teha uus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus, tühistades ringkonnakohtu määruse ka kriminaalmenetluse kulude otsustust puudutavas osas. 52.

§ 187

lg 1 sätestab, et määruskaebuse lahendamise menetluses kohtumääruse tühistamise korral kannab menetluskulud riik.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu.

  1. Kuna käesoleva määrusega tunnistab kolleegium lisaks ringkonnakohtu määruse tühistamisele õigusvastaseks ka maakohtu määrused, mida tulnuks teha juba ringkonnakohtul, jääb riigi kanda nii teise kui ka kolmanda astme kohtus toimunud määruskaebemenetluse kulu. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna isikule kohustust menetluskulu kandmiseks (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21).
  4. R. P. kaitsja esitas Tallinna Ringkonnakohtule kaks määruskaebust – ühe Pärnu Maakohtu
  5. veebruari
  6. a ja teise
  7. aprilli
  8. a määruse peale –, paludes kummaski kaebuses mõista riigilt süüdistatava kasuks välja 819 eurot valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Määruskaebustele oli lisatud advokaadibüroo pidaja arve summas 1638 eurot ja spetsifikatsioon, mille kohaselt kulus kaitsjal jälitustoimingu loa andmise ja pikendamise määrusega ning nende aluseks olevate prokuratuuri taotlustega tutvumiseks ja analüüsiks kokku 2 tundi ning määruskaebuste koostamiseks, selle lisade komplekteerimiseks ja kliendiga suhtlemiseks kokku 11 tundi. Õigusteenuse hind oli 105 €/h, millele lisandus käibemaks.
  9. Ringkonnakohus, võttes arvesse vaid ühe määruskaebuse osalist rahuldamist, luges

§ 175lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega kaitsjatasuks 252 eurot.

Kolleegium, tuginedes mh järeldusele, et ringkonnakohtule esitatud määruskaebus tulnuks rahuldada täielikult, loeb kaitsjatasu 1638 eurot, mille süüdistatav teise astme kohtu menetluses kaitsjale maksis, tervikuna

§ 175lg 1 p 1 mõttes mõistlikuks.

Seega tuleb see summa

§ 187lg 1 alusel riigilt R.

P. kasuks välja mõista. 56. Sõltumata eeltoodust nõustub kolleegium kaitsjaga, et ringkonnakohus eksis menetluskulude hüvitamise otsustuse (vt käesoleva määruse punkt 17) formuleerimisel. Valitud kaitsjale makstud tasu kui

§ 175

lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu saab tekkida üksnes kaitsealusel ja tuleb hüvitada kaitsealusele, mitte advokaadibüroo pidajale, nagu ringkonnakohus seda ekslikult tegi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 10.4). Ebakorrektne on ka ringkonnakohtu sõnakasutus "jätta kahtlustatava poolt valitud kaitsjale makstud tasu riigi kanda". Menetluskulu saab jätta isiku kanda, kui see kulu on tekkinud tal endal. Valitud kaitsjale makstud tasu kui menetluskulu ei teki riigil, vaid kaitsealusel. Kui menetluskulu hüvitamise kohustus lasub isikul, kellel endal seda kulu ei tekkinud, tuleb kulu temalt õigustatud isiku kasuks välja mõista.
  3. Määruskaebuses palutakse R. P-le hüvitada ka 378 eurot, mille viimane maksis valitud kaitsjale Riigikohtu menetluses osutatud õigusabi eest. Kaebusele lisatud arve ja spetsifikatsiooni kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks, selle analüüsimiseks, kliendiga suhtlemiseks ja määruskaebuse koostamiseks kokku 3 tundi. Õigusteenust osutati hinnaga 105 €/h, millele lisandus käibemaks. Kolleegium leiab, et selline kaitsjatasu summa on praeguses asjas mõistliku suurusega ja tuleb seega

§ 187lg 1 alusel R.

P-le hüvitada. Saale Laos, Eerik Kergandberg, Paavo Randma (allkirjastatud digitaalselt)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.