RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtu

) §-s 22 sätestatud vaba kasutamise erandile, sest täitmata olid vajalikud tingimused. Teoste avalik esitamine ei toimunud koolis, vaid Tartu Ülikooli aulas. Samuti ei esitatud teoseid vahetus õppeprotsessis. Kool on kinnitanud, et kasutab piletiraha muuhulgas kontserdi toimumiseks vajaliku õpetajate lisatöö tasustamiseks. Lisaks olid teoste esitajateks vilistlased, lapsevanemad ning isikud, kes ei ole seotud õppeasutusega. Kontserdi kuulajaskonda ei moodustanud üksnes õpetav personal ja õpilased ning otseselt õppeasutusega seotud isikud, kuivõrd kool reklaamis kontserti avalikkusele, võimaldades avalikkusel tavapäraste piletimüügikanalite kaudu pileti osta. Asjasse ei puutu kostja väide, et pileti eest küsitav tasu oli sümboolne ega võimaldanud koolil kontserdiga kasumisse jääda. Kool väljus kontserti korraldades oma põhitegevuse ehk õppetegevuse raamidest. Arvestades kontserdil esitatud teoseid, on tavapärane tasumäär 5% sissepääsutasudest. Alternatiivselt on kostja ilma loata ja tasu maksmata muusikateoste avaliku esitamisega säästnud litsentsitasuga seotud kulutused. Kostja säästetud kulutuste määramisel tuleb lähtuda tavapärastest litsentsitasu määradest, mille alusel teised koolid ja muusikaürituste korraldajad maksavad tasu muusika avaliku esitamise eest. 2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et üritus oli koolikontsert, mille raames teoste esitamisele kohaldub

§-st 22 tulenev teoste vabakasutuse erand. Kool ei väljunud oma põhitegevuse raamidest. Erand kohaldub, kui teoste avalik esitamine toimub õppeasutuse tegevuses ja kontrolli all. Termin „õppeasutus" ei viita konkreetsele territooriumile või aadressile. Riiklik õppekava võimaldab õppetööd teha ka väljaspool kooli ruume. Vahetu õppeprotsess ei piirdu üksnes aine- või erialateadmiste omandamisega. Advendi- ja kevadkontserdid on kooli õppeprotsessi osaks. Seda ei muuda asjaolu, et õpilasi toetas esinemisel paar-kolm vilistlast ning üksikuid lugusid dirigeeris T. Kaljuste. Vilistlased on samuti õppeasutuse õpilased

§ 22tähenduses.

Õpetajate lisatöö tasustamine oli põhjendatud suurema tegevuste mahu tõttu.

§ 22ei keela küsida kulude katmiseks sümboolset tasu.

Ülejäänud summa kanti sihtotstarbelistesse kultuuri toetavatesse fondidesse. Lisaks ei ole õpetajate tasustamine oluline asjaolu, hindamaks kontserdi sobituvust õppeprotsessiga. Koolil ei olnud ärilist eesmärki. Kontserdi kohta info levitamine avalikkusele kättesaadavates allikates ei välista erandi kohaldamist. Üritust reklaamiti kooli advendikontserdina. Kontserdil osales tegelikult üksnes koolipere ning kooliga otseselt seotud isikud. Isegi kui kontserdile oleks sattunud üksikuid kooliga mitteseotud inimesi, ei olnud nende hulk piisavalt suur selleks, et moodustada avalikkust

§ 13lg 1 p 7 tähenduses.

Teoste esitamisel näidati ära autorite nimed ja kasutus ei olnud vastuolus teoste tavapärase kasutamisega ega kahjustanud põhjendamatult autorite huve.

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. mai
3. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 83 eurot ja 34 senti. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja 1475 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vasta kontsert

§-s 22 sätestatud vaba kasutamise erandile, sest täita tuleb kõik viidatud sättes nimetatud tingimused. Tulenevalt

§-st 17 ei ole lubatud teoste vaba kasutus, mis sisuliselt konkureerib õiguste omaja kontrollitava kommertskasutusega. Teoste avalik esitamine ei toimunud koolis, vaid Tartu Ülikooli aulas. Seega ei toimunud teose avalik esitamine õppeasutuses. Tuvastatav ei ole kontserdi toimumine vahetus õppeprotsessis. Juhul kui kontsert toimuks vahetus õppeprotsessis, tuleks eeldada, et selle eest ei maksta personalile lisatasu. Vahetu õppeprotsessiga ei ole tegemist ka olukorras, kus teoste esitajateks on vilistlased, lapsevanemad ning isikud, kes otseselt ei ole seotud selle õppeasutusega. Kostja väide muude isikute väikese osakaalu kohta on põhjendamatu. Just vilistlased ja T. Kaljuste olid nimeliselt kontserdi reklaamides ära märgitud, mis äratasid avalikkuse huvi ning suurendasid külastajate arvu. Kool suunas reklaami avalikkusele. Kostjal ei olnud põhjust eeldada, et avalikult reklaamitavale ja müüdavale kontserdile tulevad üksnes

§-s 22 sätestatud isikud. Paljasõnaline on kostja väide, et kontserdi kuulajaskonna moodustasid üksnes õpetav personal ja õpilased ning otseselt õppeasutusega seotud isikud. Reklaami sisu ja mahtu arvestades oli tegemist kontserdi reklaamimisega üldsusele, mistõttu oli tegemist teoste avaliku esitamisega

§ 13lg 1 p 7 tähenduses.

Teose vaba kasutuse erandi kohaldamine ei ole seotud sellega, kas korraldaja jääb kasumisse või mitte. Hagejal on õigus võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 6 teise lause alusel autoriõigusega kaasneva õiguse rikkumise tõttu nõuda kahjuhüvitist kindla summana, lähtudes tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks. Kostja ei ole vaidlustanud hageja nõutava tasu määra.

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tartu Ringkonnakohus keeldus
3. augusti
4. a määrusega kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastas selle koos lisadega kostjale. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluses menetletud asjaga, kus edasikaebeõigus apellatsioonimenetluses on piiratud. Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsioonkaebuses toodud seisukohaga, et asi lahendati üldmenetluses ja kohaldub tavaline edasikaebamise kord ja alused. Puudub alus väita, et maakohus oleks selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt valesti hinnanud tõendeid. Maakohus leidis põhjendatult, et kontsert ei vasta vaba kasutamise erandile. Kontserdi esinejate hulgas oli lisaks õpetavale personalile ja õpilastele ka vilistlasi, lapsevanemaid ja kolmandaid isikuid. Ürituse reklaamides mainiti nimeliselt ära esinejad, kes ei kuulunud õpetava personali ega õpilaste hulka. Need isikud on muusika valdkonnas tuntud, mis äratab avalikkuse huvi ja suurendab kontserdikülastajate arvu. Piletimüügiga tehti üritusel osalemine võimalikuks kõigile soovijatele. Ei olnud võimalik tagada, et kuulajas- või vaatajaskonna moodustavad üksnes isikud, kes on otseselt seotud õppeasutusega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. Kostja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja saata asi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks ning jätta menetluskulud hageja kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt lahendas maakohus käesoleva asja üldmenetluses, mistõttu kohaldus tavaline edasikaebamise kord ja alused. Ringkonnakohtul puudus alus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Kuigi maakohus tegi määruse, mille kohaselt lahendab asja lihtmenetluses, jätkas kohus asja lahendamist üldmenetluse reeglite järgi ning tegi ka otsuse koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Lisaks ei ole lihtmenetluse kohaldamine põhjendatud, kui tegemist on sisult keerulise õigusvaidlusega, mille kohta tuleb kohtul kujundada sisuline ja põhjendatud seisukoht. Isegi kui asi lahendati lihtmenetluses, keeldus ringkonnakohus alusetult apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Maakohus kohaldas otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti materiaalõiguse normi, rikkus selgelt menetlusõiguse norme ja hindas selgelt valesti tõendeid, mis oluliselt mõjutasid maakohtu lahendit. Maakohtu otsus oli ühekülgne, arvestades üksnes hageja väiteid. Kohus ei põhjendanud, miks ta kostja seisukohtadega ei nõustu või neid ei arvesta. Maakohus eksis selgelt

§ 22kohaldamisel.

Ringkonnakohus saab kaebuse menetlemisest keelduda tervikuna üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu. Apellatsioonkaebusest ei olnud ilmne, et maakohtu rikkumised ei võinud oluliselt mõjutada asja lahendust.

1. Hageja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.
3. Maakohus on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mida kumbki pool ei ole määruskaebemenetluses vaidlustanud: ·
4. detsembril 2015 korraldas kool Tartu Ülikooli aulas kontserdi, tähistamaks adventi ja H. Kaljuste sünniaastapäeva; · reklaam kontserdi toimumise kohta avaldati Piletimaailma kodulehel, Tartu linna veebilehel, Eesti kultuurisündmuste kalendris ja Delfi rubriigis mistoimub.ee; · pileteid müüdi Piletimaailma müügipunktide ja internetiportaali vahendusel; · kontserdil esitati autoriõigustega kaitstud muusikateoseid, mille autorite nimel teostab teoste avaliku esitamise õigust hageja; · kontserdil astusid esitajatena üles teiste hulgas isikud, kes ei ole kooli õpilased.
5. Pooled on menetluses vaielnud selle üle, kas

§ 22

alusel oli lubatud kontserdil teoste esitamine hageja nõusolekuta ja tasu maksmiseta. 11. Maakohus leidis, et

§-s 22 sätestatud tingimused erandi kohaldamiseks ei ole täidetud (maakohtu otsuse lk-d 6-7). Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtmata. TsMS § 405 lg 1 järgi lahendas maakohus asja lihtsustatud korras ning seetõttu on edasikaebeõigus piiratud. Ringkonnakohtu arvates ei kohaldanud maakohus selgelt ebaõigesti materiaal- või menetlusõiguse normi ega hinnanud selgelt valesti tõendeid. Ringkonnakohus märkis määruses, et nõustub maakohtuga, et kontsert ei vastanud

§-s 22 sätestatud vaba kasutamise erandile.

1. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et asi lahendati üldmenetluses. Maakohus selgitas
2. aprilli 2016 määruses, et hagihinnast lähtudes lahendab kohus asja lihtmenetluses TsMS § 405 kohaselt (I kd, tl 153). Kostja ei esitanud sellele maakohtus vastuväiteid. Kolleegium märgib, et lihtmenetluses võib kohus muuhulgas teha otsuse kirjeldava ja põhjendava osata (TsMS § 405 lg 1 p 9). Sellist kohustust maakohtul aga ei ole. Lihtmenetlusega TsMS § 405 mõttes on tegemist ka juhul, kui maakohus ei tee asja menetlemisel lihtsustusi (Riigikohtu
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-14, p 13). Kuivõrd lihtmenetluse kohaldamise eeldused TsMS § 405 järgi olid täidetud, võis ringkonnakohus otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise TsMS § 637 lg 21 järgi. Et maakohus oli pooli lihtmenetlusest teavitanud, siis ei saanud selline menetluskord ka pooli üllatada.
5. Maakohus ei andnud otsuses TsMS § 637 lg 21 mõttes luba edasikaebamiseks. Seega pidi ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlema üksnes juhul, kui maakohtu otsuse tegemisel oli selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või selgelt rikutud menetlusõiguse normi või selgelt valesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Riigikohus peab sellises olukorras ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel kontrollima, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hindama, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust (Riigikohtu
6. oktoobri
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 16). Seega ei pea ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlusse võtma ainuüksi seetõttu, et õigusnorme on ebaõigesti kohaldatud, kui see ei mõjutanud asja lahendust. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt nt Riigikohtu
8. juuni
9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 39).
10. Kolleegium leiab, et maakohus on otsuse tegemisel osaliselt ebaõigesti tõlgendanud materiaalõiguse normi. Sellele vaatamata on ringkonnakohus kolleegiumi arvates õigesti keeldunud apellatsioonkaebuse menetlemisest, sest maakohtu rikkumised ei mõjutanud asja lahendust.
11. Autoriõiguse seaduse kohaselt on teise isiku teose kasutamiseks, sh avalikuks esitamiseks üldjuhul vaja autori või teda esindava kollektiivse esindamise organisatsiooni eelnevat luba (

§ 13lg 1 p 7, § 131 lg 2).

Eelnimetatud reeglist sätestab erandi

§ 17

, mille kohaselt on lubatud teose kasutamine autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta ainult

§-des 18-25 otseselt ettenähtud juhtudel, tingimusel et see ei ole vastuolus teose tavapärase kasutamisega ega kahjusta põhjendamatult autori seaduslikke huve. Praegusel juhul väidab kostja, et täidetud on

§-s 22 sätestatud tingimused teose avalikuks esitamiseks. 16.

§ 22

alusel on õigus autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta teost avalikult esitada, kui ära on näidatud kasutatud teose autori nimi või nimetus, kui see on teosel näidatud, ning kui teost esitatakse: õppeasutustes; vahetus õppeprotsessis; nende asutuste õpetava personali ja õpilaste poolt ja · kuulajaskonna või vaatajaskonna moodustavad õpetav personal ja õpilased või teised isikud (lapsevanemad, eestkostjad, hooldajad jne), kes on otseselt seotud õppeasutusega, kus teost avalikult esitatakse. Erandi kohaldamiseks peavad esinema kõik

§-s 22 sätestatud tingimused.

§ 22

eesmärk on võimaldada õpilastel hariduse omandamisel koguda mitmekülgseid kogemusi ning rakendada õpitud oskusi erinevate teoste esitamisel. 17. Maakohus on liiga kitsalt tõlgendanud

§-s 22 kasutatud terminit „õppeasutus". Kolleegiumi arvates ei välista

§ 22kohaldamist asjaolu, et teoseid ei esitata konkreetse õppeasutuse hoones.

Eelkõige on oluline, kas kontsert või muu üritus on konkreetses kohas korraldatud kooli tegevuse raames ja kooli valiku kohaselt. Kostja on põhjendatult viidanud, et nii põhikooli kui ka gümnaasiumi riikliku õppekava kohaselt võib õpet korraldada ka väljaspool kooli ruume, sealhulgas kooliõues, looduses, muuseumides, arhiivides, keskkonnahariduskeskustes, ettevõtetes ja asutustes (vt vastavalt Vabariigi Valitsuse 6. jaanuari 2011. a määrusega nr 1 kinnitatud „Põhikooli riiklik õppekava" § 6 lg 5 ning määrusega nr 2 kinnitatud „Gümnaasiumi riiklik õppekava" § 7 lg 6). Õigustatud ei ole nõuda

§ 22

alusel kontserdi korraldamist vaid kooli territooriumil, kui avalik-õiguslik regulatsioon võimaldab õpet korraldada ka väljaspool kooli ruume.

§ 22

eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus erandit on võimalik kohaldada vaid teoste esitamisel konkreetse õppeasutuse territooriumil, kus esinejad õpivad või töötavad. Põhjuseid kooliürituse mujal korraldamiseks võib olla mitmeid (nt kooli liiga väikesed ruumid, remont vms), mis erandi kohaldamise põhjendatust ei mõjuta. 18. Samuti ei nõustu kolleegium maakohtu seisukohaga, et tuvastatud asjaoludel ei esitatud teoseid vahetus õppeprotsessis. Vahetu õppeprotsess hõlmab kolleegiumi hinnangul ka õppekava toetavaid tegevusi ja üritusi, nagu aktused ja koolikontserdid. Põhikooli- ja gümnaasiumi seaduse § 3 lg 1 kohaselt toetatakse üldhariduskoolis õpilase vaimset, füüsilist, kõlbelist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut. Luuakse tingimused õpilase võimete tasakaalustatud arenguks ja eneseteostuseks ning teaduspõhise maailmapildi kujunemiseks. Aktustel ja kontsertidel ülesastumine on õppetöös omandatud teadmiste ja oskuste väljundiks. Vahetu õppeprotsessiga

§ 22

mõttes on tegemist sõltumata sellest, kas õpitud teoseid esitatakse nt muusikatunnis või õppetöövälisel ajal kooli korraldatud kontserdil. Asjakohatult on maakohus siinjuures ka märkinud, et kool kasutab piletiraha õpetajate lisatöö tasustamiseks (maakohtu otsuse lk 6). 19. Küll aga on maakohus tuvastatud asjaoludel põhjendatult leidnud, et vastuolus

§-ga 22 ei olnud praegusel juhul teoste esitajateks asutuse õpetav personal ja õpilased. Kohtud on sealjuures õigesti pidanud määravaks, et õpilaste ja personali hulka mittekuuluvad isikud olid esile toodud ürituse reklaamimisel. Sellest võib järeldada, et kolmandate isikute kasutamise eesmärk ei olnud üksnes hariduse andmine ja õppetöös omandatu rakendamine, vaid nende abil sooviti suurendada kuulajate ja vaatajate arvu. Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et erand kohaldub ka siis, kui lisaks õpilastele ja õpetajatele mõni vilistlane aktusel üles astub või koos õpilastega laulab. Enamik esinejatest peavad olema siiski

§-s 22 nimetatud õpilased või õpetav personal. 20. Lisaks ei olnud alust eeldada, et

§ 22

mõttes moodustasid kuulajaskonna õpetav personal ja õpilased või teised isikud (lapsevanemad, eestkostjad, hooldajad jne), kes on otseselt seotud õppeasutusega.

§ 22

kohaldamisel on määrav, kui lai võiks õppeasutuse tegevust arvestades kuulajas- või vaatajaskond olla ning kas ja millist tasu kool selle eest nõuab, st milline oli kontserti korraldades kooli tegevuse eesmärk. Praegusel juhul oli tuvastatud asjaoludel kontserdi reklaam suunatud avalikkusele ning kõigil (sh suurel hulgal kooliga mitteseotud isikutel) oli võimalik kontserdile pilet osta ja sellel osaleda. 21. Eelnevast tulenevalt ei olnud täidetud kõik

§ 22

ja seega ka

§ 17(vt määruse p 15) kohaldamise eeldused.

Kostja apellatsioon- ega ka määruskaebuse väited ei anna alust järeldada, et maakohus rikkus selgelt menetlusõiguse norme ja hindas selgelt ebaõigesti tõendeid. Osas, milles kolleegiumi arvates ei olnud

§ 22eeldused täidetud, nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega.

Kostjal ei olnud alust teose kasutamiseks autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta. Seega ei mõjutanud materiaalõiguse osaliselt ekslik tõlgendamine asja lahendamise lõpptulemust ja ringkonnakohus on põhjendatult keeldunud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

1. Vastuseks kostja väitele, et maakohtu otsus oli ühekülgne ning arvestas üksnes hageja väiteid, märgib kolleegium järgmist. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kolleegiumi arvates olid maakohtu otsuse põhjendused kooskõlas lihtmenetluse reeglitega.
4. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebemenetluse menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.
5. TsMS § 174 lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Hageja palus mõista kostjalt õigusabikulude katteks välja 918 eurot (käibemaksuta). Taotluse kohaselt kulus hageja esindajal õigusteenuse osutamiseks kokku 5,4 tundi, sh kostja määruskaebusele vastuse koostamiseks 4,4 tundi. Õigusteenuse tunnitasu oli 170 eurot (käibemaksuta). Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on osaliselt põhjendatud ja vajalikud. Arvestades asja keerukust, samuti kostja esitatud määruskaebuse mahtu ja ulatust, ei ole kogu määruskaebuse vastuse koostamiseks kulutatud aeg põhjendatud. Samuti ei ole põhjendatud kogu ajakulu, mis seostub Riigikohtusse määruskaebuse menetlusse võtmise määruse edastamise ja tutvumisega. Seega saab põhjendatud ajakuluks pidada kokku 3 tundi. Sellest tulenevalt on hageja põhjendatud õigusabikuluks Riigikohtu menetluses 510 eurot (käibemaksuta), mis tuleb kostjalt hageja kasuks ka välja mõista. Samuti tuleb vastavalt hageja taotlusele kostjalt välja mõista viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi.
6. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Malle Seppik, Henn Jõks, Jaak Luik