← Eesti

3-2-1-143-16

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikoht

) § 180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust. Yi maksejõuetus kujunes välja

  1. veebruariks 2011, kuid igal juhul hiljemalt
  2. veebruariks
  3. Ajutise halduri aruande kohaselt oli Y omakapital negatiivne juba
  4. a lõpus. Võlakirjade lunastamise tähtajaks (
  5. veebruariks 2011) pidi kostjale olema selge, et äriühingul puuduvad vahendid võlakirjade lunastamiseks. Kostja ise on tunnistanud Y maksejõuetust hiljemalt
  6. veebruari 2012 seisuga. Järelikult oli kostja kohustatud esitama Y pankrotiavalduse
  7. märtsil 2011, kuid mitte ühelgi juhul hiljemalt kui
  8. märtsil
  9. Kui Y maksejõuetus oli välja kujunenud
  10. veebruariks 2011, tekitas kostja pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumisega hagejale kahju 864 025 eurot 98 senti (kuid mitte vähem kui 279 674 eurot 55 senti). Kui Y maksejõuetus oli välja kujunenud
  11. veebruariks 2012, tekitas kostja selle kohustuse rikkumisega hagejale kahju 866 592 eurot 13 senti (kuid mitte vähem kui 184 597 eurot 12 senti). Lisaks eeltoodule on kostja tekitanud hagejale varalist kahju 755 222 eurot 88 senti ka heade kommete vastase tahtliku käitumisega. Heade kommetega kooskõlas olevaks ei saa pidada maksejõuetuks muutunud või eeldatavasti muutuva isiku vara teadlikku kõrvaletoimetamist võlausaldajate kahjustamise eesmärgil. Vara kõrvaletoimetamisena on käsitatav nii olemasoleva vara müük turuhinnast odavamalt kui ka olematu võlatunnistuse tunnistamine.
  12. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole pankrotiavalduse esitamise kohustust rikkunud. Vaba raha puudumine
  13. veebruari 2012 seisuga ei tähenda veel äriühingu püsivat maksejõuetust. Y-l oli suure tululootusega kinnisvaraarenduse projekt. Äriühingu maksejõuetus tekkis alles
  14. septembril 2013 ning kostja esitas pankrotiavalduse
  15. septembril
  16. Hageja ei ole kahju tõendanud. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, millises ulatuses oleks tal olnud võimalik varem oma nõue rahuldada, arvestades hageja nõude allutamist hüpoteekvõlakirjadest tulenevatele nõuetele. Samuti ei ole hageja tõendanud, et tal puudub võimalus rahuldada enda nõudeid äriühingu vastu. Emissioonid toimusid õiguspäraselt. Hageja oli teadlik võlakirjade tingimustest. Hageja väide täiendavalt emiteeritud hüpoteekvõlakirjade rahatuse kohta ei ole õige. Täiendavalt emiteeritud hüpoteekvõlakirjadest kaasatud raha kasutati kinnistu eest tasumisel. Hageja väited kinnistute müügi teel Y vara kõrvaletoimetamise kohta on alusetud. Kinnistud võõrandati kõne all olevatest variantidest parimatel tingimustel. Ostuhinna ajatamise tingis asjaolu, et kinnistutel lasus hüpoteek. Hageja ise takistas kinnistute varasemat võõrandamist, mistõttu vastutaks ka ise endale tekkinud kahju eest.
  17. Harju Maakohus kaasas
  18. septembri 2014 määrusega menetlusse Y (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja ja kostja poolel. 2

(8)3-2-1-143-16
  1. Kolmas isik jäi ajutise halduri aruandes väljendatud seisukohtade juurde. Y muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt
  2. a veebruaris, mil saabus võlakirjade lunastamise tähtaeg ja võlgnik tunnistas, et tal ei ole raha kõikidest emiteeritud võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja kui Y juhatuse liige rikkus

§ 180

lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust, samuti juhatuse liikme hoolsuskohustust. Hageja (äriühingu võlausaldaja) ei saa nõuda juhatuse liikmelt kahju hüvitamist otse endale.

§-le 187 tuginedes saab nõude esitada üksnes haldur.

  1. Harju Maakohus rahuldas
  2. oktoobri 2015 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 184 597 eurot 12 senti ning viivise kahjuhüvitiselt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 9625 eurot 54 senti ja viivise. Maakohus leidis, et Y maksejõuetus oli välja kujunenud hiljemalt
  3. veebruariks
  4. Selline järeldus tuleneb Harju Maakohtu
  5. oktoobri 2013 pankroti väljakuulutamise määrusest. Praeguses asjas puudus alus otsustada Y maksejõuetuse tekkimise aja üle teisiti, kui kohus otsustas seda pankrotiavaldust lahendades. Selles asjas tugines kohus ajutise halduri seisukohale. Samuti puudub praegusel juhul võimalus analüüsida äriühingu majanduslikku olukorda maksejõuetuse väljakujunemise seisukohast kõiki asjaolusid arvestades, kuna kostja ei ole juhatuse liikmena majandusaasta aruandeid esitanud. Juriidilise isiku juhatuse liige võib

§ 180

lg 51 alusel koostoimes VÕS § 1045 lg 1 p-ga 7 ja lg-ga 3 vastutada võlausaldaja ees deliktiõiguslikul alusel.

§ 180

lg-st 51 tulenev pankrotiavalduse esitamise kohustus kaitseb osaühingu võlausaldajaid osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise kaudu, mis võimaldab võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses rahuldada. Pankrotiavalduse õigeaegne esitamine peab tagama selle, et maksejõuetu osaühing ei osaleks majandustegevuses edasi, tekitades endale juurde kohustusi, mida ta ei suuda täita. Maakohus leidis, et arvestades Y majanduslikku seisu, oleks kostja juhatuse liikmena pidanud hea seisma selle eest, et kinnistud müüakse tingimusel, et nende eest laekub raha, millega võlausaldajate nõudeid rahuldada. Hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist, mille ta sai kostja õigusvastase teo tagajärjel oma nõudeõiguse väärtuse langemise tõttu. Maakohus pidas põhjendatuks lugeda hagejale tekitatud kahju suuruseks 184 597 eurot 12 senti. Kui kostja oleks pankrotiavalduse esitanud

  1. märtsil 2012, oleks hageja nõue pankrotimenetluses rahuldatud 866 689 euro 22 sendi ulatuses. Y-le kuulusid kinnistud väärtusega 1 590 000 eurot, muud vara ei olnud. Äriühingu kontodele laekus ka üüritulu, kuid kuna hageja ei ole sellega hagiavalduses arvestanud, ei arvestanud sellega ka maakohus. Y kohustused koosnesid emissioonide käigus emiteeritud võlakirjadest tulenevatest nõuetest, mis
  2. märtsi 2012 seisuga olid hüpoteekvõlakirjade omanikele maksimaalselt 1 315 587 eurot 75 senti ja lihtvõlakirjade omanikele maksimaalselt 2 781 455 eurot 31 senti. Pankrotiavalduse esitamise korral
  3. märtsil 2012 oleks lihtvõlakirjade omanike nõuetest rahuldatud vähemalt 274 412 eurot 25 senti, sellest hagejale 67,27% ehk 184 597 eurot 12 senti väikseima võimaliku summana. Kostja ei ole süü puudumist tõendanud. VÕS § 113 lg 1 alusel tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue.
  4. Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult.
  5. Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  6. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  8. mai 2016 otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et maakohus, rahuldades teise alternatiivnõude 184 579 euro 12 sendi ulatuses, hindas seda ebaõigesti hagi täieliku rahuldamisena ja jättis menetluskulud tervikuna kostja kanda. 3

(8)3-2-1-143-16 Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et Y maksejõuetus saabus
  1. veebruaril 2012 ning kostja oleks pidanud esitama pankrotiavalduse hiljemalt
  2. märtsiks
  3. Kostja saavutas Y nimel
  4. veebruaril 2011 tehtud avaldusega EVK-le võlakohustust tõendavate väärtpaberite tingimuste muutmiseks nii hüpoteek- kui ka lihtvõlakirjade lunastamistähtaja pikendamise kuni
  5. veebruarini 2012, kuna väärtpaberite registri pidaja registreeris emissioonitingimused ja uue lunastamistähtaja. Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga, et Y hüpoteekvõlakirjadest tulenevate kohustuse suuruseks
  6. veebruari 2012 seisuga oli maksimaalselt 301 771 eurot 77 senti. Y võlakirjad olid VÕS § 917 lg 2 kohaselt väljendatud registrikandega ja kujutasid endast vabalt võõrandatavaid esitajaväärtpabereid VÕS § 918 lg 2 mõttes. Väärtpaberi väljaandmine on abstraktne kohustustehing, mistõttu väärtpaberite kehtivust ei mõjuta see, kas nende eest oli emissioonitingimuste kohaselt tasutud. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus hagejaga selles, et VÕS § 113 lg 6 järgi on liitintressi arvutamine ebaseaduslik ning vastavad emissioonitingimused tühised. Emissioonitingimustes ettenähtud liitintressi arvestamine ei kujuta endast viiviste arvestamist. Maakohus ei ole märkinud, millistest tõenditest ta lähtus kinnistu väärtuse hindamisel veebruarimärtsi 2012 seisuga. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja esitatud ERI Kinnisvara eksperdihinnangu ning kostja vastuväite, mille kohaselt puudub hageja väidetava kahju ja kostja rikkumise vahel põhjuslik seos. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus nõudma hagejalt selgitust, kas tahtlikult heade kommete vastase käitumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue on esitatud alternatiivsena ja selliselt, et hageja palub rahuldada nõude üksnes juhul, kui varasema eelistusega kahju hüvitamise nõudeid ei rahuldata. Maakohus peab menetlusosalistele selgitama, et eksperdihinnangute vastuolu korral kinnistute turuväärtuse kohta võivad nad taotleda sellekohase ekspertiisi tegemist. Lisaks peab maakohtus kaaluma tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 216 lg 5 alusel pankrotihalduri menetlusest kõrvaldamist, kuna kolmas isik ei saa esineda korraga nii hageja kui ka kostja poolel ning ei nähtu, milles võiks seisneda halduri õiguslik huvi vaidluse lahendamiseks ühe või teise poole kasuks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  7. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ning saata tsiviilasi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on vaidlustatud otsus ülesehituselt ja sisult ebaloogiline. TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 nõudeid rikkudes ei ole ringkonnakohus vastanud enamikule hageja seisukohtadele. Samuti ei tähenda ühe alternatiivselt esitatud nõude tervikuna rahuldamine ja sellest tingituna ülejäänud alternatiivnõuete rahuldamata jätmine hagi osalist rahuldamist. Hageja alternatiivnõuded põhinevad samadel asjaoludel ning kostjale ei kaasnenud rahuldamata jäetud alternatiivnõuete menetlemisega täiendavaid menetluskulusid. Ringkonnakohtu seisukohad Y püsiva maksejõuetuse kujunemise aja kohta ei põhine tõenditel ega asjakohasel õiguslikul regulatsioonil. Vaidlustatud otsuses ei ole viidatud ühelegi tõendile, millest nähtuks, et võlakirjade omanikud (sh hageja) oleks andnud nõusoleku võlakirjade lunastamise tähtaja pikendamiseks. Sellise nõusolekuna ei saa käsitada ka kostja
  8. veebruaril 2011 EVK-le esitatud ühepoolset avaldust. Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse (EVKS) § 21 lg 1 p-st 1 tulenevalt oli Y õigustatud ühepoolselt vastava teabe EVK-le edastama, kuid sellest ei tulene, et võlakohustuste tingimuste muutmiseks oli olemas emitendi ja võlakirjade omanike vaheline kokkulepe. Ringkonnakohus ei ole vastanud hageja põhjendustele, mille kohaselt kujunes Y maksejõuetus sõltumata võlakirjade lunastamise tähtajast välja hiljemalt veebruariks
  9. Ringkonnakohtu seisukohad hüpoteekvõlakirjade rahatuse kohta on arusaamatud ning ebaloogilised. Praegusel juhul ei ole küsimus selles, kas hüpoteekvõlakirjade eest on nende emiteerimisel nõuetekohaselt tasutud, vaid selles, et emissiooni tingimuste kohaselt väljastas Y hüpoteekvõlakirjad olematu rahalise kohustuse kohta. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et kostja on omaks võtnud asjaolu, et hüpoteekvõlakirjad olid vähemalt 9 840 000 krooni ulatuses 4
(8)3-2-1-143-16 rahatud.

§ 180

lg 51 rikkumise tõttu esitatud kahju hüvitamise nõude menetlemisel on kohtul õigus anda hinnang vastava tuvastusnõude põhjendatusele ka kahju kannatanud isiku hagi alusel. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ka ringkonnakohtu

  1. jaanuari 2016 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-9757, milles on mh ühemõtteliselt tuvastatud Y emiteeritud hüpoteekvõlakirjade rahatus. Emissiooni tingimuste p-des 2.1.10, 6.1 ja 6.2 toodud liitintressi arvestamine on vastuolus VÕS § 113 lg-ga
  2. Praegusel juhul on liitintressil selgelt viivisintressile omane sanktsioneeriv iseloom. ERI arvamus kinnistute turuväärtuse kohta ei ole usaldusväärne. Tõenditest nähtuvalt ei ole perioodil veebruar 2012 kuni august 2013 kinnistute turuväärtus oluliselt muutunud. Ringkonnakohus ei selgitanud, miks ei ole kinnistute turuväärtuse tuvastamisel võimalik lähtuda AS-i Pindi Kinnisvara eksperdihinnangust ning miks tuleks eeldada, et ca kahe kalendrikuu jooksul on see langenud vähemalt 25%. Apellatsioonkaebuses on hageja esitanud oma seisukohti alternatiivnõuete omavahelise prioriteetsuse kohta ning märkinud, et tema tahe on suunatud kostja vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamisele võimalikult suures ulatuses, s.o esimese eelistusena tuleks rahuldada nõue, mille kohaselt hüvitamisele kuuluv varaline kahju on kõige suurem, ja viimase eelistusena nõue, mille kohaselt hüvitamisele kuuluv varaline kahju on kõige väiksem. Hagejale jääb arusaamatuks, millistel kaalutlustel pidas ringkonnakohus vajalikuks saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule ning miks ei olnud ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut sisulist lahendit. Võimaliku ekspertiisi tegemine ei võimalda väidetavaid vastuolusid tõendite vahel ületada.
  3. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
  4. Kolmas isik ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.
  6. Hageja kui Y võlausaldaja on esitanud nõude kostja kui Y juhatuse liikme vastu ja nõuab kahju hüvitamist, mis on talle väidetavalt tekkinud seetõttu, et kostja rikkus

180 lg-st 51 tulenevat pankrotiavalduse esitamise kohustust. Äriühingu juhtorganite liikmed võivad võlausaldajate ees vastutada juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (vt Riigikohtu 31. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-10, p 30; 25. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-07, p 10). Selliseks kohustuseks võib olla

§ 180

lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt Riigikohtu

  1. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12;
  2. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 32-1-150-09, p 11). Pankrotiavalduse õigel ajal esitamine peab tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Samuti on selle kohustuse eesmärk tagada, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta ei suuda täita (vt Riigikohtu
  3. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Sellisel juhul on juhatuse liikme vastutuse aluseks VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p
  5. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude tõendamise koormus jaguneb selliselt, et võlausaldaja peab hagejana nõude maksmapanekul tõendama, et kostja on võlgniku juhatuse liikmena rikkunud võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi ja et talle on sellise rikkumise tõttu tekkinud kahju. Nende eelduste tõendamisel vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab, et esineb mõni seaduses (eelkõige VÕS § 1045 lg 2 p-des 1-4) sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050 lg 1) (vt Riigikohtu
  6. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 12). 5

(8)3-2-1-143-16
  1. Kolleegium käsitleb esmalt Y püsiva maksejõuetuse kujunemist (I). Seejärel käsitleb kolleegium hageja nõude suurust (II) ning muid kassatsioonkaebuse väiteid (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I
  2. Kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse (

§ 180lg 51).

Äriühing on pankrotiseaduse kohaselt maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada oma võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg 2) või äriühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3).

  1. Kohtud leidsid, et Y püsiv maksejõuetus kujunes välja hiljemalt
  2. veebruariks
  3. Maakohus tugines seejuures Harju Maakohtu
  4. oktoobri 2013 määrusele, millega kuulutati välja Y pankrot. Pankroti väljakuulutamise määruses lähtus kohus omakorda Y ajutise halduri aruandest, mille p-s 8 asus pankrotihaldur seisukohale, et võlgnik muutus püsivalt maksejõuetuks hiljemalt
  5. a veebruaris, mil saabus võlakirjade lunastamise tähtaeg ning võlgnik tunnistas, et tal ei ole raha kõikidest emiteeritud võlakirjadest tulenevate kohustuste täitmiseks. Lisaks sellele leidis ringkonnakohus, et kostja saavutas Y nimel
  6. veebruaril 2011 (ringkonnakohtu otsuses ekslikult märgitud 2012) tehtud avaldusega EVK-le võlakohustust tõendavate väärtpaberite tingimuste muutmiseks nii hüpoteek- kui ka lihtvõlakirjade lunastamise tähtaja pikendamise kuni
  7. veebruarini
  9. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et üksnes registrikande muutmisega saab emitent emissiooni tingimusi ühepoolselt muuta. Kuigi emitendil on kohustus teavitada registripidajat väärtpaberite tingimuste muudatustest (EVKS § 21 lg 2 p 1), ei tähenda selline teavitamine automaatselt seda, et tingimusi on muudetud. EVKS §-st 9 tulenevalt on EVK-sse kantud andmetel eelkõige õiguste avalikustamise, kolmandate isikute suhtes kehtivuse tagamise ning heauskse omandamise võimaldamise funktsioon. EVK kandel ei ole aga õigustloovat funktsiooni.
  10. Kuivõrd ringkonnakohus luges ekslikult võlakirjade lunastamise tähtaja muutmise toimunuks registrikande muutmisega, ei analüüsinud ringkonnakohus Y võlakirjaemissiooni tingimusi. Märkimisavaldust esitades kinnitas investor nõustumist emissiooni tingimustega ning esitas avalduses mh andmed võlakirja tähtaja kohta (emissiooni tingimuste p 8.2.6 ja 8.2.10). Märkimisavalduse rahuldamise kohta esitas emitent investoritele kinnituse (p 8.4), näidates seal ära mh võlakirja lunastamise tähtaja (p 8.10.8 ja 8.10.10). Võlakirjade lunastamise tähtajaks oli
  11. veebruari 2011 (p 5.8). Tingimusi võib muuta emitendi ja investori kirjalikul kokkuleppel (p 14.4). Sellega jättis ringkonnakohus hindamata, kas emissiooni tingimustest tulenevalt oli võlakirjade tingimuste (sh lunastamise tähtpäeva) muutmiseks vajalik võlakirja omanike nõusolek ning kas see on praegusel juhul olemas.
  12. Samuti leiab kolleegium, et Y püsiva maksejõuetuse aja kindlakstegemisel on ringkonnakohus põhjendamatult keskendunud vaid ühele aspektile, s.o võlakirjade lunastamise tähtajale. Samas on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta hageja hagiavalduse p-s 3.1.3 ja apellatsioonkaebuse p-s 3.1 toodud põhjendused, mille kohaselt kujunes Y püsiv maksejõuetus sõltumata võlakirjade lunastamise tähtajast hiljemalt
  13. a ainuüksi tingituna sellest, et Y omakapital oli 878 689 euro ulatuses negatiivne juba
  14. detsembri 2010 seisuga ning puudusid mistahes andmed, mis viitasid selgelt äriühingu majandusliku seisundi edaspidisele paranemisele. Riigikohus on varem leidnud, et selle kindlakstegemiseks, kas äriühing oli mingiks ajaks muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Netovara seis on äriühingu maksevõime hindamisel kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust äriühingu 6

(8)3-2-1-143-16 maksejõulisuses saab ümber lükata üksnes andmetega, mis viitavad selgelt äriühingu majandusliku seisundi paranemisele (vt Riigikohtu
  1. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14).
  2. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas emissiooni tingimuste kohaselt oli võlakirjade lunastamise tähtaja muutmiseks vaja võlakirja omanike nõusolekut ning kas see oli praegusel juhul olemas. Samuti tuleb ringkonnakohtul analüüsida kõiki Y majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, sh hageja toodud põhjendusi äriühingu püsiva maksejõuetuse kujunemise aja kohta tingituna sellest, et selle omakapital oli juba
  3. a lõpus negatiivne. Lisaks tuleb ringkonnakohtul hinnata ka seda, kas esines selliseid asjaolusid, mis oleks selgelt viidanud Y majandusliku seisundi paranemisele. II
  4. Hageja nõude suuruse kohta märgib kolleegium järgmist. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise, mille suurus sõltub Yi maksejõuetuse kujunemise ajast. Kui Y maksejõuetus oli välja kujunenud
  5. veebruariks 2011, soovis hageja kahjuhüvitist 864 025 eurot 98 senti, ning kui Y maksejõuetus oli välja kujunenud
  6. veebruariks 2012, soovis hageja kahjuhüvitist 866 591 eurot 13 senti. Lisaks sellele märkis hageja, et kostja tahtlikult heade kommete vastase käitumisega hagejale tekitatud varaline kahju on 755 222 eurot 88 senti (vt hagiavalduse p 5.3).
  7. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus põhjendatult asunud seisukohale, et maakohus, rahuldades teise alternatiivnõude 184 579 euro 12 sendi ulatuses, hindas seda ekslikult hagi täieliku rahuldamisena ja jättis menetluskulud tervikuna kostja kanda. Hageja 866 591 euro 13 sendi suurune nõue rahuldati vaid osaliselt.
  8. Samuti on põhjendatud ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei selgu hageja menetlusdokumentidest, kas hageja on tahtlikult heade kommete vastase käitumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitanud alternatiivsena ja selliselt, et hageja palub selle rahuldada üksnes juhul, kui varasema eelistusega kahju hüvitamise nõudeid ei rahuldata. Kuigi hageja on hagiavalduse p-s 5.3 märkinud, et kostja tekitas talle tahtlikult heade kommete vastase käitumisega kahju 755 222 eurot 88 senti, ei ole hageja selle summa väljamõistmist taotlenud. Samuti tuleb märkida, et alternatiivnõuete prioriteetsust ei saa asuda selgitama alles apellatsioonkaebuses. Iseenesest võimaldab TsMS § 370 lg 2 esitada hagis mitu alternatiivset nõuet, samuti mitu nõuet selliselt, et hageja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata. Eelnevast ei tulene aga seda, et kohus oleks pidanud analüüsima nii VÕS § 1045 lg 1 p 7 kui ka § 1045 lg 1 p 8 alusel esitatud nõudeid ja rahuldama neist suurima.
  9. Kolleegium ei soostu ringkonnakohtu seisukohaga, et tulenevalt VÕS § 917 lg-st 2 ja § 918 lg-st 1 ei oma asjas tähtsust, kas Y hüpoteekvõlakirjade eest emissiooni tingimuste kohaselt tasuti või mitte, kuna hüpoteekvõlakirjad olid väljendatud registrikandega ja olid vabalt võõrandatavad. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta Y hüpoteekvõlakirjaemissiooni tingimuse, mille kohaselt on hüpoteekvõlakiri emitendi võlakohustust tõendav võlaväärtpaber, mis esindab emitendi kinnisvarapandiga tagatud allutamata võlakohustust võlakirja nominaalväärtuse ja võlakirjale makstava intressi ulatuses vastavalt emissiooni tingimustele ning mida säilitatakse mittemateriaalsel kujul investorite väärtpaberikontodel registris. Seega on Y hüpoteekvõlakiri kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendina, millest tulenevale võlasuhtele on kohaldatavad ka võlaõigusseaduse laenulepingu kohta käivad sätted.
  10. Kolleegium ei nõustu hagejaga selles, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta Tallinna Ringkonnakohtu
  11. jaanuari 2016 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-
  12. TsMS § 272 lg 2 kohaselt on üheks dokumentaalseks tõendiks kohtulahend teises kohtuasjas. Selleks, et kohus saaks tõendit hinnata, tuleks see kohtule esitada, mitte üksnes selle olemasolule viidata. Hageja esitas nimetatud otsuse alles kassatsioonkaebuse lisana. Kassatsioonikohtuna ei ole Riigikohtul võimalik ei lisatõendeid vastu võtta ega neid hinnata. TsMS § 688 lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. 7
(8)3-2-1-143-16
  1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et emissiooni tingimuste p-des 2.1.10, 6.1 ja 6.2 sätestatud nn liitintressi arvestamine ei kujuta endast viivise arvestamist, mistõttu ei ole see vastuolus VÕS § 113 lg-st 6 tuleneva keeluga.
  2. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et maakohus ei ole märkinud, millistest tõenditest ta kinnistute väärtuse hindamisel lähtus, samuti jättis maakohus tähelepanuta ERI Kinnisvara eksperdihinnangu. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta (mh ei pea seda usaldusväärseks), peab ta seda TsMS § 442 lg 8 kohaselt otsuses ka põhjendama. III
  3. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus oleks pidanud tegema ise uue otsuse, mitte saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetlusökonoomia põhimõttest (TsMS § 2) lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt Riigikohtu
  4. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17514, p 13). Kui maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, võib ringkonnakohus teha pooltele ettepaneku esitada lisatõendeid ka apellatsioonimenetluses ning sellisel juhul ei piira TsMS § 652 lg-s 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt Riigikohtu
  5. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-21-177-12, p 10). Kolleegium on korduvalt selgitanud, et asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmise korral on maakohtule kohustuslikud TsMS § 658 lg 2 järgi üksnes ringkonnakohtu seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt Riigikohtu
  6. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-16, p 17). Sellest tulenevalt ei oleks maakohtule olnud asja uuel läbivaatamiseks nagunii kohustuslikud ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud Y maksejõuetuse kujunemise aja ja võlakirjadest tulenevate kohustuste suuruse kohta.
  7. Kui ringkonnakohus leidis, et menetlusosalised peavad kinnistute väärtust täiendavalt tõendama, saaksid menetlusosalised esitada lisatõendeid ka ringkonnakohtus. Samuti on ringkonnakohtul võimalik nõuda hagejalt selgitust alternatiivnõuete kohta. Kui ringkonnakohus leidis, et pankrotihaldur on menetlusse kaasatud põhjendamatult, võimaldab TsMS § 216 lg 5 ka ringkonnakohtul pankrotihaldur menetlusest kõrvaldada. IV
  8. Menetluskulud jaotatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ja määratakse TsMS § 174 lg 6 alusel kindlaks asja uuel läbivaatamisel.
  9. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kautsjon. Henn Jõks, Ants Kull, Tambet Tampuu 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.