Obsah (7)

§ 485§ 366§ 484§ 373§ 431§ 186§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised teistmismenetluse

) § 478 lg 1 alusel Harju Maakohtule Norra Kuningriigi Vanglate Ameti taotluse Hålogalandi Apellatsioonikohtu

1. jaanuari
2. a otsuse tunnustamiseks ja M. Uusenile mõistetud karistuse täitmise ülevõtmiseks.
3. Harju Maakohtu
4. märtsi
5. a määrusega tunnistati Hålogalandi Apellatsioonikohtu
6. jaanuari
7. a otsuse täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks. M. Uuseni toimepandud kuriteod kvalifitseeriti karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 203 lg 1 järgi. M. Uusenit karistati KarS § 141 lg 1 järgi 5-aastase vangistusega, KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi samuti 5-aastase vangistusega ning § 203 lg 1 järgi 1-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks 6 aastat vangistust.

§ 485lg 2 kohaselt määrati Eestis täidetavaks karistuseks 6 aastat vangistust.

Ärakantud karistusaeg, s.o 1 aasta, 11 kuud ja 2 päeva vangistust, arvati karistuse kandmise aja hulka. Ärakantavaks karistuseks loeti 4 aastat ja 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti

1. aprill
2. Määrus jõustus edasi kaebamata. TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
4. novembril 2016 esitas M. Uuseni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Eve Laine teistmisavalduse, taotledes Harju Maakohtu
5. märtsi
6. a määruse tühistamist osas, millega M. Uusenile mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 6 aastat vangistust ja määrati Eestis täidetavaks karistuseks 6-aastane vangistus. Ta palub viia mõistetava karistuse seadusega kooskõlasse või alternatiivselt saata kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kaitsja põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Teistmise aluseks on põhiseaduse (PS) §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse rikkumine.

§ 366

sellist teistmisalust ei sätesta, kuid lähtuda saab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusest asjas nr 3-1-2-1-

1. Osutatud lahendi kohaselt ei saa Riigikohus tulenevalt üldkogu otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 märgitust erandina keelduda avalduse või kaebuse menetlemisest pelgalt viitega korralise kohtukaebevõimaluse või teistmisvõimaluse puudumisele juhul, kui kaebusest või avaldusest nähtub isiku põhiõiguste, eriti PS §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse võimalik rikkumine. 4.2 M. Uusen sai teistmise aluseks olevatest asjaoludest teada
2. a oktoobris, mil ta toimetati karistuse kandmise jätkamiseks Eestisse ja paigutati Tartu Vanglasse. Vangla õiendiga teavitati süüdimõistetut mh ennetähtaegse vabastamise taotlemise tähtajast. M. Uusen soovis sellega seoses konsulteerida kaitsjaga. Pärast kriminaalasja materjaliga tutvumist teatas kaitsja M. Uusenile, et välisriigi kohtuotsus tunnistati Eestis täidetavaks ühe aasta võrra pikemas ulatuses, kui kohtulikult karistatud isikute üleandmise Euroopa konventsioon (konventsioon) ja riigisisene õigus võimaldavad. 4.3 M. Uusen soovis Eestisse ületoomist vaidlustada ja pärast maakohtu määruse kättesaamist lubati tal üks kord helistada Eestis viibivale kaitsjale. Kaitsja selgitas, et määruse vaidlustamisega ei saa Eestisse toomist vältida. Süüdimõistetu aga ei teadnud, et Eestis ärakantava karistuse määr ei tohi ületada viit aastat. Asja menetlenud kohus, prokurör ja kaitsja jätsid selle tähelepanuta ning kuivõrd kohtumäärust ei vaidlustatud, jõustus see kaebetähtaja möödumisel. 4.4 Teistetav kohtumäärus rikub M. Uuseni vabaduspõhiõigust, kuna sellega mõisteti talle teise astme kuritegude kogumi eest liitkaristuseks 6-aastane vangistus ja määrati Eestis täidetavaks karistuseks 6 aastat vangistust. Vangistuse määr on ühe aasta võrra pikem kui teise astme kuriteo eest mõistetava võimaliku karistuse ülemmäär. Maakohus eiras konventsiooni artikli 10 lõiget 2 ja kohaldas ebaõigesti kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, mille kohaselt ei tohi täpsustatud karistus ületada Eesti karistusseadustiku vastava paragrahvi sanktsioonis ettenähtud ülemmäära (

§ 484lg 2).

4.5 Kuna M. Uusenile mõistetud liitkaristus ja Eestis täidetav karistus ei tohi ületada 5-aastast vangistust ja Hålogalandi Apellatsioonikohtu otsusega karistati teda 6-aastase vangistusega, oleks tulnud karistust vähendada viiele aastale. Maakohus seda ei teinud. Tekkinud on lubamatu olukord, kus M. Uusen peab ebaseadusliku kohtumääruse alusel kandma reaalset vangistust ühe aasta võrra rohkem, kui seda võimaldab seadus. Seega on teistmine kohtu vea parandamiseks ainuke võimalus.

1. Riigiprokurör Eve Olesk leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 5.1 M. Uuseni kuriteod vastavad KarS § 141 lg-le 1, § 121 lg 2 p-dele 2 ja 3 ning § 203 lg-le
2. Nende kuritegude eest nähakse karistusseadustikus raskeima karistusena ette 5 aastat vangistust. Maakohus määras M. Uusenile Eestis ärakantavaks karistuseks 6-aastase vangistuse. 5.2 Riigikohus on asjas nr 3-1-1-25-14 tehtud lahendis selgitanud, et tunnustamismäärust tegev Eesti kohus ei karista isikut, kuna karistuse on juba mõistnud välisriigi kohus. Samuti ei ole Eesti kohtul alust välisriigis toime pandud tegu kvalifitseerida Eesti karistusseadustiku järgi. Maakohus ei oleks tohtinud mõista M. Uusenile karistust ega liitkaristust, vaid oleks pidanud kindlaks määrama Eestis täidetava karistuse. Samuti on süüdimõistetu teod alusetult kvalifitseeritud Eesti karistusseadustiku järgi. 5.3 Kuna teistetavas kriminaalasjas pole vaja tuvastada uusi asjaolusid, võib Riigikohus teha

§ 373

lg 3 alusel uue otsuse, tühistada maakohtu määruse osaliselt ja määrata Eestis ärakantavaks karistuseks 5 aastat vangistust. Kohtumäärusest tuleb välja jätta tekst, millega kvalifitseeriti M. Uuseni kuriteod Eesti karistusseaduse järgi ja mõisteti talle karistus ning liitkaristus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Teistmismenetluse pooled leiavad põhjendatult, et maakohus on Eestis täidetava karistuse kindlaksmääramisel eiranud konventsiooni artikli 10 lg-s 2,

§ 484lg-s 2 ja Kar

S § 64 lg-s 3 sätestatud põhimõtteid. Osutatud normide kohaselt ei tohi täideviidav karistus ületada isiku elukohariigi seaduse ning Eesti karistusseadustikuga ette nähtud karistuse ülemmäära. Teistetava kohtumääruse kohaselt tuleb M. Uusenil ära kanda 6 aastat vangistust. KarS § 141 lg 1, § 121 lg 2 ja § 203 lg 1 võimaldavad aga isikut karistada maksimaalselt 5 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 3 kohaselt ei tohi liitkaristus ületada mõistetud üksikkaristuste summat ega karistusseadustiku eriosa vastavas paragrahvis sätestatud raskeima karistuse ülemäära. Järelikult peab M. Uusen jõustunud kohtumääruse järgi kandma ühe aasta võrra pikemat vangistust, kui see on lubatav konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ja Eesti karistusseaduse kohaselt. 7. Prokurör osutab õigesti, et maakohus on eiranud ka seisukohta, mille järgi ei mõista tunnustamismäärust tegev kohus karistust, vaid määrab kindlaks Eestis täidetava karistuse. Samuti puudub maakohtul alus süüdimõistetu tegude ümberkvalifitseerimiseks Eesti karistusseadustiku järgi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-25-14, p 13). Maakohus kvalifitseeris M. Uuseni käitumise KarS § 141 lg 1, § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 203 lg 1 järgi, karistas teda nende tegude eest vangistusega ning mõistis ühtlasi liitkaristuse. Kooskõlas

§ 484

lg-s 1 ja § 485 lg-s 2 märgituga pidanuks ta aga üksnes kontrollima, missugustele karistusseadustiku eriosa paragrahvidele süüdimõistetu teod vastavad ning määrama kindlaks Eestis täidetava karistuse.

1. Käesoleva kohtuasja põhiküsimusena tuleb otsustada, kas on alus jõustunud kohtumääruse teistmiseks või kas teistmisaluse puudumisele vaatamata tuleb kaitsja esitatud avaldust M. Uuseni vabaduspõhiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks siiski menetleda.
2. Teistmise alused on loetletud ammendavalt

§ 366p-des 1–10.

Teistmisavalduses ei osutata ühelegi neist. Samuti ei nähtu teistmise alust teistmisavalduses kirjeldatud asjaoludest. Prokurör leiab, et teistmisavaldus on põhjendatud ja et Riigikohus saab teha

§ 373lg 3 alusel uue otsuse.

Nii nagu kaitsja, ei nimeta ka prokurör, missugusel

§-s 366 nimetatud alusel Riigikohus maakohtu jõustunud määruse teista saaks. Ka kriminaalkolleegiumi hinnangul puuduvad maakohtu määruse teistmiseks

§-s 366 sätestatud alused.

1. Kaitsja leiab, et teistmine on M. Uuseni vabaduspõhiõiguse rikkumise ärahoidmise ainuke võimalus. Sellist arvamust põhjendab ta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega asjas nr 3-1-21-10, mille punktis 7.1 märgiti järgmist: “Riigikohtu üldkogu kohtuotsuses nr 3-1-3-10-02 märgitust lähtuvalt ei saa Riigikohus teatud erandjuhtudel keelduda menetlemisest pelgalt vaid viitega korralise kohtukaebevõimaluse või teistmisaluse puudumisele. Selliste erandjuhtudega on tegemist siis, kui Riigikohtule esitatavast kaebusest või avaldusest nähtub isiku põhiõiguste võimalik rikkumine. Kui sellises olukorras puuduvad muud menetluslikud võimalused põhiõiguste rikkumise kõrvaldamiseks, on Riigikohus põhiõiguste tagamiseks seda kaebust või avaldust siiski ise kohustatud menetlema. Riigikohtu üldkogu eelnimetatud otsuses toonitatakse eriti Riigikohtu kõnealust kohustust juhtudel, mil võib tegemist olla PS §-s 20 sätestatud vabaduspõhiõiguse rikkumisega.”
2. PS §-dest 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikast tuletatud individuaalkaebuse esitamise õigust on Riigikohus tunnustanud tingimusel, et isikul ei ole ühtegi muud tõhusat kohtuliku kaitse võimalust. Kui aga mingi kohtuliku kaitse õigus on isikule siiski tagatud, on tema individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas individuaalkaebuse esitamise ajaks on isik olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte. Individuaalkaebuse esitamise õigust ei teki ka olukorras, mil kohtuliku kaitse võimalus jäeti õigel ajal kasutamata. (Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrus asjas nr 3-4-1-18-10, p 9).
3. Eespool välistas kolleegium võimaluse, et maakohtu määruse saaks tühistada mõnel

§-s 366 sätestatud alusel. Teistmisavalduses esitatud karistuse vähendamise taotlust pole võimalik lahendada ka

§ 431

kohaselt, kuna tegemist ei ole

§-des 424–4281 ja 430 reguleerimata küsimuse või mõne muu kohtulahendi täitmisel ilmnenud kahtluse või ebaselgusega ega ka KarS § 5 lg-st 2 tuleneva kergema karistusseaduse tagasiulatuva kohaldamisega. Samuti ei saa M. Uuseni vabaduspõhiõiguse rikkumist vältida tema ennetähtaegse vabastamisega KarS § 76 alusel. Ka sel juhul säilib sama paragrahvi

1. ja
2. lõike kohaselt võimalus, et süüdimõistetul tuleb Eestis täidetavaks määratud 6-aastane vangistus täies ulatuses ära kanda. Järelikult ei nähta karistusseadustiku üldosas ega kriminaalmenetluse seadustiku teistmist ja kohtulahendi täitmist puudutavates sätetes ette võimalust, mida kasutades saaks M. Uuseni vabaduspõhiõiguse rikkumist vältida. Öeldu aga ei tähenda veel, et teistmisavaldust tuleks käsitada lubatava individuaalkaebusena ja et süüdimõistetul puuduks ning oleks puudunud muu tõhus võimalus taotleda kohtult kaitset põhiõiguste rikkumise eest. 13.

§ 485

lg 4 näeb sõnaselgelt ette süüdistatava, kaitsja, kolmanda isiku ning prokuratuuri õiguse vaidlustada kohtumäärust, millega kohus otsustab välisriigi kohtuotsuse täpsustamise. Järelikult said nii M. Uusen kui ka tema kaitsja korralises edasikaebemenetluses vaidlustada maakohtu määrust, millest ebaseaduslik vabaduspõhiõiguse riive tuleneb. Seda võimalust nad aga seaduses ette nähtud tähtaja jooksul ei kasutanud. Sellises olukorras puudub alus väita, et isik ei ole saanud oma õiguste ja vabaduste rikkumise kaitseks pöörduda kohtusse ja et sellest lähtudes on tal tekkinud individuaalkaebuse esitamise õigus. 14. Vaatamata eespool märgitule leiab kriminaalkolleegium, et süüdimõistetu vabaduspõhiõiguse rikkumise võimalus tuleb välistada. Selleks tuleb M. Uusenil või tema kaitsjal esitada

1. peatükis sätestatud korda järgides maakohtu määruse peale määruskaebus ringkonnakohtule ja taotleda määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Vastavasisulise määruskaebuse ja tähtaja ennistamise taotluse saamisel tuleb ringkonnakohtul kaebuse esitamise tähtaeg ennistada, sest tähtaja möödalaskmine on tingitud mõjuvast põhjusest.
2. Viimati märgitud seisukoht lähtub kolleegiumi senisest praktikast, kus on mitmel juhul leitud, et riigi poolt määratud kaitsja kohustusi rikkuv tegevus annab aluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks (vt otsused asjades nr 3-1-2-3-13, p-d 15–17 ja 3-1-2-2-12, p 7.2). Ka praeguses kohtuasjas osales maakohtu istungil M. Uusenile riigi poolt määratud kaitsja, kes nõustus kohtuistungi protokollist nähtuvalt nii välisriigi kohtuotsuse tunnustamisega kui ka sellega, et Eestis täidetava karistuse pikkus on 6 aastat. Vähimatki tähelepanu ei pööranud kaitsja tõsiasjale, et Eestis täidetava ja ärakantava liitkaristuse tähtaeg pole kooskõlas konventsiooni, kriminaalmenetluse seadustiku ning karistusseadustiku nõuetega. Teistmisavalduse kohaselt soovis M. Uusen maakohtu määrust vaidlustada, kuid loobus kaebuse esitamisest pärast kaitsjaga konsulteerimist. Nende asjaolude põhjal võib järeldada, et riigi poolt määratud kaitsja ei ole talle pandud kohustusi täitnud piisava hoolsusega, vältimaks kaitsealuse õigusi rikkuva kohtulahendi tegemist. Samas pole kõnealuste vigade tähelepanuta jätmine etteheidetav ainuüksi kaitsjale, sest nendele ei ole osutanud ka prokurör ega maakohus.
3. Kuivõrd on vähetõenäoline, et määruskaebuse lahendamise ajaks on M. Uusen kogu talle mõistetud ja Eestis täideviimisele määratud karistuse ära kandnud, ei saa väita, et see korraline kaebetee ei ole süüdimõistetu vabaduspõhiõiguse rikkumise kõrvaldamiseks tõhus. Järelikult ei oleks M. Uuseni individuaalkaebus lubatav ka ebatõhusa kohtuliku kaitse argumendil (vt eespool p 11).
4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 373lg-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium M.

Uuseni kaitsja teistmisavalduse rahuldamata.

1. Kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse, milles palub süüdimõistetule hüvitada teistmismenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 480 eurot, sh käibemaks 80 eurot. Taotluse kohaselt on teistmisavalduse koostamiseks ja selle kooskõlastamiseks kaitsealusega kulutatud aega neli tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks.
2. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri täpsemalt seda, kuidas toimub menetluskulude hüvitamine teistmismenetluses, kuid

§ 186

lg-s 3 märgitu kohaselt võib teistmisavalduse rahuldamata jätmise korral menetluskulude hüvitamise panna avaldajale. Kuna teistmisavaldus ei jää tagajärjetuks avalduses esitatud argumentide põhjendamatuse tõttu, ei ole põhjendatud jätta valitud kaitsjale makstud tasu süüdistatava kanda. Kaitsja taotletud summa puhul on tegemist mõistliku suurusega tasuga

§ 175

lg 1 p 1 mõttes, mis tuleb

§ 186lg 3 alusel riigilt M.

Uuseni kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)