Obsah (6)

§ 31§ 42§ 251§ 25l§ 3§ 361

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-54-16 2. m

v.r) § 20 p-de 4 ja 7 alusel, lükkas tema varjupaigataotluse

v.r § 21 lg 1 p 5 ja lg 2 alusel tagasi ning keeldus elamisloa andmisest

v.r § 40 p 1 alusel.

1. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA eelnimetatud otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks varjupaigataotlust uuesti läbi vaatama. Tallinna Halduskohus jättis
2. mai
3. a otsusega haldusasjas nr 3-15-2744 kaebuse rahuldamata.
4. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuses taotles isik Tallinna Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega rahuldada tema kaebus. Samuti taotles kaebaja, et esialgse õiguskaitse korras peatataks tema suhtes
5. veebruaril 2015 tehtud Eestist lahkumise ettekirjutuse nr 1031140222 (kohe sundtäidetav) täitmine.
6. Tallinna Ringkonnakohus võttis
7. mai
8. a määrusega apellatsioonkaebuse menetlusse, kuid jättis kaebaja taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad on järgmised.
9. Kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus.
10. mail 2016 jõustunud

-i redaktsiooni § 251 lg 2 sätestab, et rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel on taotlejal kaebetähtajal ja kohtumenetluse ajal

-is sätestatud õigused ja kohustused, sealhulgas õigus viibida Eesti territooriumil kuni lõpliku otsuse tegemiseni.

§ 31

lg 1 p 2 kohaselt on lõplik otsus sama seaduse tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata. Ringkonnakohus tõlgendas

§ 31lg 1 p 2 nii, et selles peetakse silmas halduskohtu jõustunud otsust.

Kuna kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, ei ole halduskohtu otsus jõustunud. Kaebajal on õigus viibida Eestis kuni halduskohtu otsuse jõustumiseni.

1. PPA esitas määruskaebuse, milles taotles Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a määruse resolutsiooni punkti 1 tühistamist ning asja saatmist tühistatud osas uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4. Määruskaebust põhjendab PPA järgmiselt. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaal​õiguse normi. Ringkonnakohus tõlgendas valesti

-i sätteid, asudes seisukohale, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Ringkonnakohtu antud tõlgendus

§ 31

lg 1 p-s 2 sätestatud terminile "lõplik otsus" on väär ega vasta seaduse eesmärgile.

-i ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskirjast nähtub, et nimetatud seaduse eelnõu on välja töötatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/32EL ning direktiivi 2013/33EL ülevõtmiseks. Direktiivid ei nõua, et lõplik otsus sõltuks halduskohtu otsuse jõustumisest.

-i muutmise eelnõu seletuskirja kohaselt tuleb terminit "taotleja" vaadelda koos eelnõu p-ga 42, milles sätestatakse

-i täiendamine §-ga 251, samuti eelnõu § 1 p-ga 7, milles defineeritakse termin "lõplik otsus". Seletuskirja kohaselt tuleb isik lugeda rahvusvahelise kaitse menetluses taotlejaks niikaua, kuni on jõustunud PPA esimese astme otsus, või kui isik otsuse edasi kaebab, siis halduskohtu poolt otsuse tegemiseni. Seletuskirjast nähtub, et kuigi PPA otsus on haldusakt, mis hakkab kehtima selle adressaadile teatavaks tegemisest, ei lõppe rahvusvahelise kaitse menetlus ning isik ei kaota taotleja staatust enne, kui vaidlustamistähtaeg on möödunud, või kui isik otsuse edasi kaebab, siis enne kui halduskohus on otsuse teinud. Määruskaebuse esitaja väitel on

§ 31

lg 1 p 2 kohaselt lõplik otsus sama seaduse tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata. Kui kohus tahab anda isikule võimaluse riiki jääda ka ringkonna- ja Riigikohtu menetluse ajal, tuleb selleks rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Selleks peaks esinema era​korraline vajadus. Selles haldusasjas on tegemist korduva varjupaigataotlusega ning halduskohus ei ole rahuldanud isiku kaebust PPA varjupaigataotluse tagasilükkamise ja elamisloa andmisest keeldumise peale. Kaebaja ei ole korduvas taotluses esitanud uusi dokumente või muid tõendeid. Isikul on ka tema väljasaatmisel kaebeõigus korduva taotluse läbi vaatamata jätmise vaidlustamiseks. Kui on tegemist korduva taotlusega, siis saab kohus pidada kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Kaebaja õigus viibida kohtumenetluse ajal Eestis ei ole põhjendatud. 9. Kaebaja palub 5. juulil 2016 esitatud seisukohas jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonna​kohtu otsus muutmata. Kaebaja väitel muutus

-i uue redaktsiooni kehtima hakkamisega kehtetuks varasem

§ 42

lg 2, mis sätestas, et elamisloa andmisest keeldumise otsuse ja sellega tehtud lahkumisettekirjutuse vaidlustamise korral halduskohtus ei kuulu lahkumisettekirjutus sundtäitmisele enne esimese astme halduskohtu otsuse tegemist.

-i süstemaatilisel tõlgendamisel nähtub, et uue redaktsiooni järgi ei ole enam vaja esialgse õiguskaitse taotlusega taotleda teise astme kohtult, et kohus peataks lahkumisettekirjutuse sundtäitmise. Muudatuse õiguslik eesmärk on leevendada kohtute töökoormust. Kui väljasaatmise aluseks olev otsus on vaidlustatud, siis on loogiline, et igal juhul peaks kohus sundtäidetava lahkumisettekirjutuse täitmise esialgse õiguskaitse raames peatama. Tuleb aga arvesse võtta, et

-i uue redaktsiooni § 251 lõikes 2 sätestatu ei kohaldu korduvatele varjupaigataotlustele. Kaebaja leiab

1. jaanuari
2. a täiendavas seisukohas, et määruskaebus ei ole lubatav. Kohtu​otsuse resolutsiooni vaidlustamata ei saa vaidlustada otsuse põhjendusi, välja arvatud juhul, kui põhjendused omavad iseseisvat mõju menetlusosaliste õigustele või kohustustele. PPA on määrus​kaebuses formaalselt viidanud, et vaidlustab määruse resolutsiooni punkti 1, kuid sisuliselt on PPA esitanud määruskaebuse kohtu põhjenduste peale. PPA ei ole näidanud, kuidas kohtumääruse põhjendused omavad iseseisvat mõju tema õigustele või kohustustele. Määruskaebus ei saa tugineda ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 219 lg 3 punktis 2 sätestatud kohtupraktika kujundamise alusele, kuivõrd HKMS § 235 lg 2 järgi ei ole see määruskaebuse esitamisel lubatud. Ringkonnakohtul on välja kujunenud

§ 251lg 2 kohaldamise praktika.

Näiteks on Tallinna Ringkonnakohus

1. jaanuari
2. a määrusega lahendanud samasisulise esialgse õiguskaitse taotluse kohtuasjas nr 3-16-
3. Selles lahendis asus ringkonnakohus seisukohale, et

§ 31

lg 1 p 2 tuleb tõlgendada nii, et selles peetakse silmas jõustunud halduskohtu otsust. Kuna haldus​kohtu otsuse peale on esitatud apellatsioonkaebus, ei ole halduskohtu otsus jõustunud. Seega pole asjas tehtud veel lõplikku otsust välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse tähenduses ning apellant on jätkuvalt varjupaigataotleja sellest tulenevate õigustega, sh õigusega viibida Eestis. PPA tõlgendus viitab soovile luua seadusega vastuolus olev kohtupraktika, mille järgi võiks varju​paigataotlejad esimeses kohtuastmes varjupaigataotluse rahuldamata jätmise korral Eestist välja saata. Lõplik otsus on autonoomne mõiste. Selle sisustamisel tuleb lähtuda selle mõiste tava​tähendusest. Eesti õigus läheks vastuollu Euroopa Liidu õigusega, kui selles antakse lõpliku otsuse tähendus lahendile, mis tegelikult ei ole lõplik ehk edasikaebamisele mittekuuluv otsus nagu esimese astme kohtu otsus Eesti õiguskorras. Lõpliku otsuse tähendus varjupaigamenetluses tuleneb HKMS § 176 lg-st

1. Viidatud sätte järgi jõustub kohtuotsus, kui seda ei saa tähtaega ennistamata enam vaidlustada muul viisil kui teistmismenetluses.
2. PPA esitas
3. jaanuaril 2017 täiendava seisukoha. PPA ei nõustu väitega, et tema eesmärk on kohtupraktikat muuta. PPA sõnul on tema eesmärgiks kujundada praktika, mis oleks kooskõlas rahvusvahelise kaitse menetlusega. PPA selgitab, et vaidlustas määruskaebuses Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a määruse resolutsiooni punkti 1, kuna ringkonnakohus on määruse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus on tõlgendanud terminit "lõplik otsus" valesti, kohtu tõlgendus ei vasta välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse eesmärgile.

§ 31

lg 1 p 2 kohaselt on lõplik otsus sama seaduse tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata. Seadusandja ei ole seadnud lõplikku otsust sõltuma halduskohtu otsuse jõustumisest ja ka menetlustingimuste direktiiv ei nõua seda liikmesriikidelt. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium teeb esmalt kindlaks, kas määruskaebus on lubatav (I), ning lahendab seejärel määruskaebuse sisuliselt (II). Lõpetuseks otsustab kolleegium menetluskulude jaotuse (III). I
2. Kaebaja on leidnud, et PPA määruskaebus ei ole lubatav, kuna määruskaebus on esitatud kohtulahendi põhjenduste peale. Kolleegium märgib, et formaalselt on PPA määruskaebuses vaidlustanud Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a määruse kohtuasjas nr 3-15-2744 resolutsiooni punkti 1, millega kohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Ringkonna​kohus jättis selles lahendis rahuldamata esialgse õiguskaitse taotluse põhjendusega, et apellandil puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Kohus jõudis sellise järelduseni, tõlgendades

§ 31lg 1 p 2 ning § 251 lg-t 2.

PPA on määruskaebust põhjendanud väidetega, et kohus on nimetatud norme tõlgendanud ja kohaldanud vääralt. Kolleegium on seisukohal, et isegi kui tõlgendada viidatud norme PPA esitatud viisil, saaks kohus jätta isiku esialgse õiguskaitse taotluse teistel alustel rahuldamata, st määruse resolutsiooni punkti 1 muutmata. Seega on PPA määruskaebus sisuliselt rajatud ringkonnakohtu määruse õiguslike põhjenduste vaidlustamisele.

1. HKMS § 235 lg 2 kohaselt võib määruskaebuses tugineda üksnes asjaolule, et ringkonnakohus on määruse tegemisel kohaldanud valesti materiaalõiguse normi ja see võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Kohtulahendi õigusepärasuse hindamise puhul on määrav eelkõige selle resolutsioon. HKMS § 211 lg 1 teise lause kohaselt ei saa kohtuotsuse resolutsiooni vaidlustamata vaidlustada otsuse põhjendusi, välja arvatud juhul, kui põhjendused omavad iseseisvat mõju menetlusosaliste õigustele või kohustustele. Kolleegium on varasemas praktikas (vt
2. detsembri
3. a otsus asjas nr 3-3-1-76-09, p 13) asunud samale seisukohale. Kolleegium on nii viidatud kohtuasjas (p 18) kui ka
4. aprilli
5. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-48-10 (p 14) selgitanud, et ka menetlusökonoomia põhimõttest tulenev püüdlus vältida uut samasisulist kohtuvaidlust on koostoimes teiste põhjendustega küllaldane ja piisavalt oluline selleks, et pidada lubatavaks üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamist.
6. Kolleegium leiab, et HKMS § 211 lg 1 teise lause eeldused on praegusel juhul täidetud. Ringkonnakohtu

§ 251

lg-le 2 antud tõlgendus mõjutab pooltevahelist õigussuhet, sõltumata vaidlustatud kohtumääruse resolutiivosast. Kolleegium ei pea õiguslikult võimalikuks, et PPA asuks kohtumenetluse ajal sundtäitma sellise isiku lahkumisettekirjutust, kelle esialgse õiguskaitse taotluse on kohus jätnud rahuldamata põhjendusega, et isikul on seadusest tulenev õigus kohtumenetluse ajal Eestis viibida. Niisugune kohtu seisukoht kujutab endast esialgse õiguskaitse aluse kohta antud hinnangut. Analoogselt HKMS § 177 lg-s 1 sätestatuga on esialgse õiguskaitse määrus menetlus​osalisele kohustuslik esialgse õiguskaitse alust puudutavas osas. Varjupaigataotluste lahendamine, samuti lahkumisettekirjutuse tegemine ja selle täitmine on PPA pädevuses. Nende ülesannete täitmisel rakendab PPA praeguses kohtuasjas kohaldatud norme ning neile normidele kohtu antav tõlgendus mõjutab vaieldamatult ning olulisel määral PPA õigusi ja kohustusi nii konkreetse kaebaja suhtes kui ka nimetatud ülesannete täitmisel laiemalt. Kolleegium arvestab ka seda, et kohtupraktika kujundamine on üks Riigikohtu olulisematest ülesannetest ning välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise valdkonnas on kohtupraktika suunamine muutunud regulatsiooni tõttu vajalik. Seega loeb kolleegium PPA esitatud määruskaebuse lubatavaks. II 15.

§ 251

lg 2 kohaselt on taotlejal rahvusvahelise kaitse taotluse kohta tehtud otsuse vaidlustamisel kaebetähtajal ja kohtumenetluse ajal

-is nimetatud õigused ja kohustused, sealhulgas õigus viibida Eesti territooriumil kuni lõpliku otsuse tegemiseni. Ringkonnakohus ning ka kaebaja on sellise lõpliku otsusena käsitanud jõustunud halduskohtu otsust. 16. Kolleegium selle järeldusega ei nõustu.

§ 31

lg 1 p 2 kohaselt on lõplik otsus

-i tähenduses PPA otsus taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, mille peale esitatud kaebuse on halduskohus jätnud rahuldamata. Nimetatud normis ei peeta silmas jõustunud halduskohtu lahendit. Selline järeldus tuleneb nii normi sõnastusest kui ka seaduse eelnõu seletuskirjas sättele omistatud tähendusest. Kolleegium ei pea põhjendatuks lähtuda

-is kasutatud lõpliku otsuse mõiste sisustamisel halduskohtumenetluse üldregulatsioonist, sealhulgas HKMS § 176 lg-st 1. Vaidlust pole selle üle, et

§ 31

lg 1 p-s 2 sätestatu ei väära kolme​astmelist kohtusüsteemi ega jäta isikut selles süsteemis kaebeõiguseta ega vajaduse korral esialgse õiguskaitseta. Nimetatud käsitlus ei ole vastuolus ka Euroopa Liidu asjassepuutuva õigusega. Direktiivi 2013/32/EL artiklis 2 määratletakse lõplikku otsust kui otsust selle kohta, kas kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule omistatakse pagulasseisund või täiendava kaitse seisund direktiivi 2011/95/EL alusel, ning mille suhtes ei kohaldata enam selle direktiivi V peatükist tulenevat õiguskaitsevahendit, olenemata sellest, kas õiguskaitsevahendil on toime, mis võimaldab taotlejal jääda asjaomastesse liikmesriikidesse kuni otsuse tegemiseni (punkt e). Direktiivi 2013/32/EL V peatükist ei tulene, et Eesti peaks rahvusvahelise kaitse asjades tagama apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse. Seega pole nende menetluste puhul tegemist nimetatud peatükis sätestatud õiguskaitsevahenditega. 17. Kolleegium rõhutab, et

§ 31

lg 1 p 2 kohane lõplik otsus lõpetab rahvusvahelise kaitse menetluse, kuid ei välista isiku üldist kaebeõigust ega ka õigust taotleda õiguskaitsevahendi kohaldamist. Isiku õiguse üle viibida kohtuvaidluse ajal Eestis saab pärast halduskohtu otsuse tegemist kohus otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise teel. See vastab ka direktiivi 2013/32/EL artikli 46 lg 6 nõuetele, mille kohaselt selles sättes viidatud asjaoludel on kohtu pädevuses asja​omase taotleja taotlusel või omal algatusel otsustada, kas taotleja võib jääda liikmesriigi territooriumile, kui otsuse tulemuseks on võtta taotlejalt ära õigus jääda liikmesriiki ning kui õigust jääda õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni liikmesriiki ei ole riigisiseses õiguses selliste juhtumite puhul ette nähtud.

§ 31

ning § 251 lg 2 kohaselt on isikul Eestis viibimisalus kuni lõpliku otsuse tegemiseni. Seaduses sätestatud juhtudel on kohtu pädevuses viibimisaluse ära​langemisel ja kohtuvaidluse jätkumisel kohaldada isiku suhtes esialgse õiguskaitse meetmeid. Seetõttu oleks ka ringkonnakohus pidanud sisuliselt lahendama esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse. 18. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et selles asjas ei ole kohaldatav

§ 25llg 3.

Kohus on seda järeldust põhjendanud asjaoluga, et selle sätte p-des 1–3 loetletud alused jõustusid 1 mail 2016, PPA kaevatav otsus on aga tehtud 29. septembril 2015. Ringkonnakohtu väitel lähtus PPA otsuse tegemise ajal kehtinud

-i redaktsioon keeldumise aluste sätestamisel teistsugusest süsteemist, mis ei ole üksüheselt võrreldav alates 1. maist 2016 kehtiva süsteemiga. Kolleegium möönab, et

-i erinevate redaktsioonide sätete koostoime lähem käsitlus kohtupraktikas võib tõstatada mitmeid lahendamist vajavaid probleeme, kuid võimalikud raskused normide koos​toimelisel tõlgendamisel ei too praegusel juhul kaasa taotluse lahendamise ajal kehtiva seaduse kohaldamata jätmist. Kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel pidi kohus lähtuma lahendi tegemise ajal kehtinud

-i redaktsioonist, seega ka

§ 251

lg-st 3 kui olemuslikult kohtu​menetluse normist ning tuvastama, kas sisuliselt esinesid selles sättes nimetatud alused esialgse õiguskaitse taotluse lahendamiseks.

1. Eeltoodust lähtuvalt leiab kolleegium, et Tallinna Ringkonnakohtu
2. mai
3. a määrus haldusasjas nr 3-15-2744 on ekslik osas, millega kohus jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata põhjendusega, et apellandil puudub

§ 251lg 2 järgi esialgse õiguskaitse vajadus.

Kohtuasjas nr 3-15-2744 on Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a otsus jõustunud. Selle otsusega jättis kohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse alusel on kaebaja saanud kaebeõiguse kasutamise ajal viibida Eestis. Kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse uuesti läbivaatamine on seetõttu esemetu ega saa mõjutada kaebaja õigusi ja kohustusi. Seetõttu pole õiguslikke eeldusi PPA määruskaebusega vaidlustatud ringkonnakohtu määruse resolutsiooni punkti 1 tühistamiseks ning asja saatmiseks ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Eelnevat arvestades jääb PPA määruskaebus rahuldamata.
3. Kolleegium peab vajalikuks selgitada veel järgmist.

§ 3

lg 1 kohaselt on rahvusvahelise kaitse taotleja välismaalane, kes on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse, mille kohta ei ole tehtud lõplikku otsust. See tähendab, et pärast halduskohtu otsuse tegemist, millega jäeti rahuldamata kaebus PPA otsuse peale taotluse tagasilükkamise või rahvusvahelise kaitse kehtetuks tunnistamise kohta, ei ole isikul enam rahvusvahelise kaitse taotleja staatust ning tema kinnipidamine

§ 361lg 1 alusel pole võimalik.

Kui jätkuvalt esinevad kinnipidamise alused, on sellise isiku kinni​pidamine võimalik väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 15 lg 1 alusel. Kolleegiumi poolt

§-le 31 antud tõlgendusel ei ole tagasiulatuvat jõudu jõustunud kohtu​lahenditele tuginevate kinnipidamiste suhtes. III

1. Kaebajat esindab menetluses riigi õigusabi korras määratud advokaat. Kolleegium jättis
2. oktoobri
3. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kuid asjas on lahendamata kassatsioonimenetluses esitatud riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotlus. Kaebaja esindaja on niisuguse taotluse esitanud ka praeguses määruskaebemenetluses. Kassatsioonimenetluses taotleb kaebaja esindaja tasu 432 eurot (sh käibemaks 72 eurot) ning 60 euro (sh käibemaks 10 eurot) suuruse tõlkekulu hüvitamist. Taotletud tasu on kooskõlas justiits​ministri
4. augusti 2016 määrusega nr 16 kehtestatud riigi õigusabi tasu määruse § 12 lg-ga
5. Sama määruse § 18 lg 1 lubab hüvitada ka tõlkekulud. Seega rahuldab kolleegium riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 23 lg 1 alusel taotluse. Praeguses määruskaebemenetluses taotleb kaebaja esindaja tasu 259 eurot ja 20 senti (sh käibemaks 43 eurot ja 20 senti). Taotluse kohaselt on kirjalikus menetluses täiendavate seisukohtade koostamiseks kulunud 180 minutit. Võttes arvesse, et kaebaja ei olnud varem määruskaebusele põhjalikult vastanud ning määruskaebemenetluse põhiküsimused ei olnud põhiküsimusteks kaebuse lahendamisel, on taotlus kolleegiumi hinnangul põhjendatud ning kolleegium rahuldab selle RÕS § 23 lg 1 alusel. Kokku määrab kolleegium kaebajale advokaadibüroo LEXTAL OÜ vandeadvokaadi abi Rainer Ratniku osutatud riigi õigusabi tasu ja kulude suuruseks 691 eurot ja 20 senti (sh käibemaks 115 eurot ja 20 senti). (allkirjastatud digitaalselt)