Obsah (15)

§ 442§ 436§ 691§ 438§ 652§ 688§ 348§ 329§ 230§ 656§ 423§ 207§ 173§ 183§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikoht

) § 423 lg 3 ja pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2 järgi. Maakohtu 16. aprilli 2014. a määrust ei vaidlustatud. 4. Hageja täpsustas 1. juunil 2015 oma nõuet ja palus maakohtul tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks 25. oktoobri 2007. a kinkeleping, millega võlgnik kinkis ja kostja omandas 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti), ja mõista kostjalt võlgniku kasuks välja kinkelepingu alusel saadud 116 319 eurot 20 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 5. Tartu Maakohus rahuldas 19. oktoobri 2015. a otsusega hageja hagi kostja vastu, tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 25. oktoobril 2007 sõlmitud suulise kinkelepingu, mille alusel võlgnik tegi kostja kasuks 1 820 000 krooni (116 319 euro 20 sendi) suuruse ülekande, ning mõistis kostjalt võlgniku pankrotivarasse välja 116 319 eurot 20 senti. Maakohus jättis kohtuotsuse täitmise tagamiseks kehtima Tartu Maakohtu 15. novembri 2012. a määrusega hagi tagamiseks kostja kinnistule seatud kohtuliku hüpoteegi. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt menetluskuludena välja 3120 eurot 72 senti ning viivise. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on 25. oktoobril 2007 kehtinud PankrS § 109 lg 1 ja § 111 lg 1 p 2 järgi praeguses tsiviilasjas lepingu tagasivõitmise eeldused järgmised: 1) tegemist on kinkelepinguga, 2) leping on sõlmitud viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, 3) tehing kahjustab võlausaldajate huve, 4) kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja 5) kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Maakohus leidis, et PankrS § 109 lg-s 1 ja § 111 lg 1 p-s 2 sätestatud eeldused on täidetud. Maakohus tuvastas, et vaidlusalune tehing toimus võlgniku lähikondsega viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist (ajutise halduri nimetamist). 25. oktoobri 2007. a tehing oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 261 lg 2 järgi suuliselt sõlmitud kinkeleping, millega võlgnik tasus ilma vastusoorituseta kostja ja M. Mürkhaini laenulepingu nr 05-072378-EL ennetähtaegseks tagastamiseks 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti). Võlgnik rikastas kostjat ega saanud vastusooritust. Maakohus tuvastas, et 19. oktoobri 2007. a laenulepingu nr 98/07K33 tegelik sisu oli kostja ja M. Mürkhaini varasema laenulepingu nr 05-072378-EL refinantseerimine ning laenuleping nr 98/07K33 sõlmiti kostja ja M. Mürkhaini, mitte võlgniku huvides. 22. oktoobri 2007. a lepingu p 2.2.1 järgi tagas hüpoteek laenulepingust nr 98/07K33 ja selle võimalikest lisadest tulenevaid nõudeid. 22. oktoobri 2007. a lepingu p 2.3 kohaselt kohustus kostja tasuma 1 820 000 krooni Swedbank AS kontole selgitusega „Keiti Mürkhain ja Maanus Mürkhain LL nr 05072378-EL ennetähtaegne tagastamine". Vastava ülekande tegi kostja asemel võlgnik. Maakohus jättis 7. juuli 2008. a võla tasumise kokkuleppe ja sama kuupäeva avalduse võla osaliseks tasaarvestamiseks tähelepanuta, kuna kahtles dokumentide usaldusväärsuses (esitatud dokumendid erinesid sisult pankrotimenetluses esitatud samadest dokumentidest ning ekspertiisi käigus ei olnud võimalik tuvastada, millal kohtule esitatud dokumendid allkirjastati). Eelnevast tulenevalt ei olnud maakohtu arvates tõendatud, et kostja 7. juuli 2008. a makset laenulepingu nr 98/07/K33 ennetähtaegseks lõpetamiseks saaks lugeda vastusoorituseks võlgniku 25. oktoobri 2007. a maksele. Maakohtu hinnangul ei tõendanud kostja, et võlgnik oli kinke ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Võttes arvesse ka kinke suurust, ei olnud maakohtu arvates kahtlust, et see kahjustas võlgniku majandustegevust ning seeläbi ka võlausaldajate huve. 6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata ning menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus täies ulatuses hageja kanda. 7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 21. märtsi 2016. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis hageja hagi kostja vastu tagasivõitmise korras kehtetu kinkelepingu alusel saadu hüvitamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus võlgniku kanda, mõistis võlgnikult kostja kasuks menetluskuluna maakohtus välja 1620 eurot (sh

1. km)ning ringkonnakohtus 2592 eurot (sh
2. km)ja viivise. Ringkonnakohus tühistas kohtuotsuse jõustumisest alates hagi tagamiseks kostja kinnistule Tartu Maakohtu 15. novembri 2012. a määrusega seatud kohtuliku hüpoteegi. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud õiguslikult põhjendatud maakohtu seisukoht, et võlgniku 25. oktoobri 2007. a 1 820 000 krooni suurune ülekanne kui kinkeleping on kehtetu tehing. Hageja ei tõendanud, et 25. oktoobri 2007. a 1 820 000 krooni suurune ülekanne kostja kohustuste täitmiseks on tehing, mille puhul on täidetud PankrS §-st 109 tulenev võlausaldajate huvide kahjustamise eeldus. Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et kinkelepingu tagasivõitmiseks PankrS § 111 järgi pole vaja tuvastada, et võlgnik on võlausaldajate huve teadlikult kahjustanud, kuid selgitas, et tagasi saab võita üksnes tehingut, mis kahjustab võlausaldajate huve (PankrS § 109 lg 1). Ringkonnakohus leidis, et ainuüksi see, et majandustegevuses osalev äriühing kannab raha üle kolmanda isiku kohustuse täimiseks, ei tõenda võlausaldajate huvide kahjustamist. Kostja kohustuse täitmisel ei ole tähtis, et võlgnik tegi ülekande laenulepingu nr 98/07/K33 alusel saadu arvel. Pooled ei vaidle, et võlgnik täitis kostja kohustuse, laenulepingu nr 98/07/K33 eesmärgiks oli ka eraisiku laenu refinantseerimine ning laenulepingust nr 05-072378-EL tuleneva laenu tagasimakse kohustus oli kostjal, mitte võlgnikul. Ringkonnakohus leidis, et iseenesest saab asjaolu, kui hilisem pankrotivõlgnik täidab kolmanda isiku kohustuse, pidada tema võlausaldajate huve kahjustavaks (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 41). Praeguses asjas väitis kostja kogu menetluse jooksul, et võlgnik ja kostja sõlmisid kokkuleppe, et kostja tagastab võlgnikule ülekantud raha (I kd, tl 152; kostja kinnitas nimetatut ka ringkonnakohtu istungil). Hageja ei esitanud viidatud kokkuleppe kohta vastuväiteid. Ringkonnakohus leidis, et võlgniku pangakontode väljavõtetest selgub, et kostja ja M. Mürkhain on võlgniku pangakontodelt võtnud sularahas välja ja kandnud enda pangakontodele arvestatava rahasumma, kuid samal ajal teinud ka võlgniku pangakontodele ülekandeid ja sularaha sissemakseid. Hageja ei täpsustanud, kuidas mõjutab vaidlusalust ülekannet see, et kostja ja M. Mürkhain on võtnud võlgniku pangakontodelt välja suuri summasid. Hageja ei esitanud konkreetset tõendit, et kostja ja M. Mürkhain täitsid kohustuse võlgnikule kuuluvatest vahenditest. Pooled ei vaidle, et ülekande tegemise ajal oli pankrotivõlgnik tegutsev äriühing. Ringkonnakohtu arvates ei tulenenud hageja esitatud dokumentidest, et just vaidlusalune ülekanne kahjustas võlausaldajate huve. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse sisuliselt vaid seetõttu, et kinkeleping iseenesest ei kahjusta võlausaldajate huve ning hageja ei ole võlausaldajate huvide kahjustamist eraldi tõendanud. Kuivõrd maakohus tuvastas kinkimise ja ringkonnakohus ei asunud teistsugusele seisukohale, oli tuvastatud ka võlausaldajate huvide kahjustamine. Ka muud tagasivõitmise eeldused olid täidetud. Ringkonnakohus rikkus

§ 442

lg 8 ja § 436 lg-te 1 ja 2 nõudeid, kui leidis, et kinkelepingu korral ei ole võlausaldajate huvid kahjustatud ja hageja peab võlausaldajate huvide kahjustamist eraldi tõendama. Lisaks rikkus ringkonnakohus

§ 436

lg 4 esimest lauset, kui tugines üllatuslikult võlgniku ja kostja väidetavale kokkuleppele, mida pole menetluses varem käsitletud ning mida pole ka ringkonnakohtu viidatud menetlusdokumendis (I kd, tl 152 on kostja vastus hagile). Ühtki tõendit väidetava kokkuleppe kohta ei ole esitatud ning ringkonnakohus ei märkinud, millisel tõendil rajaneb järeldus väidetava kokkuleppe kohta. Ringkonnakohus rikkus

§ 442lg 8 ning § 436 lg-te 1 ja 2 nõudeid. Ringkonnakohus kohaldas valesti Pankr

S § 111 lg 1 p

1. Viidatud säte pani kostjale tõendamiskoormise, kostja ei täitnud seda ning seega heitis ringkonnakohus hagejale põhjendamatult ette võlausaldajate huvide kahjustamise tõendamata jätmist. Lisaks märkis hageja, et kostja vastuväited hagile on vastuolulised (kas vastusoorituseks on see, et
2. oktoobri
3. a lepingu kohaselt jäi hüpoteek summas 2 600 000 krooni tagama kõiki laenulepingust nr 98/07K33 ja selle võimalikest lisadest tulenevaid AS DnB Nord Bank nõudeid võlgniku vastu, või see, et
4. juulil 2008 tasus kostja võlgniku laenukohustuse katteks AS-le DnB Nord Bank 5 833 906 krooni). Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, oleks ringkonnakohus pidanud võtma seisukoha poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Ringkonnakohus kohaldas vääralt PankrS § 110 lg 1 p 3 ning ringkonnakohtu seisukoht, et kinkelepingu korral ei saa eeldada võlausaldajate huvide kahjustamist ja seda tuleb eraldi tõendada, on vastuolus senise kohtupraktikaga (vt Riigikohtu
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 10; Riigikohtu
7. jaanuari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 41). Võlgniku vara vähenes kinkimise tõttu väga suures ulatuses ning võlgnik ei suuda võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kinke tegemiseks laenu võtmine viitab selgelt, et tehing ei ole äriühingule jõukohane ning on võlausaldajatele kahjulik.
9. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ning palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Kolleegium leiab, et kohtute otsused tuleb

§ 691

p 4 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saata asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 12.

§ 438

lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega ei ole kohus seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause alusel ka ise seadust.

Kaebuse õiguslike põhjendustega ei ole seotud ringkonnakohus (

§ 652

lg 8) ega Riigikohus (

§ 688lg 2) (vt ka nt 9.

veebruari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-10, p 23). Seega ei pidanud kohtud ka praeguses asjas arvestama, et hagiavalduses on hageja leidnud, et nõue tuleks kvalifitseerida PankrS § 111 lg 1 p 2 ja § 109 lg 1 järgi, kui hagi alusena esitatud asjaolud seda ei võimaldanud. Seda eriti olukorras, kus kostja on menetluses läbivalt väitnud, et vaidlusalusel ülekandel ei olnud kinke iseloomu, kuna võlgnik sai vastusoorituse. Kohtud pidid selgitama, missugustele faktilistele asjaoludele hageja soovib tugineda, ja juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule õiguslikule kvalifikatsioonile. Kolleegium leiab, et kohtud on valesti kohaldanud materiaalõiguse norme, kui on kvalifitseerinud hageja nõude kinkelepingu tagasivõitmise hagina PankrS § 111 lg 1 p 2 järgi, kuigi ei ole tuvastanud, kas hageja esile toodud asjaoludel on nõude põhjendatust võimalik kontrollida viidatud sätte alusel ehk kas
2. oktoobri
3. a rahalise kohustuse täitmine saab olla kinkelepinguks. Kolleegium kordab varasemat seisukohta, et kohtu antav õiguslik hinnang ei tohi tulla pooltele üllatuslikult, st kohus peab võimaluse korral juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt

§ 348lg 1, § 351, § 392 lg 1 p 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1).

Kohus peab eelnimetatud kvalifitseerimis- ja selgituskohustust täitma ja pooled peavad avaldama oma seisukohad üldjuhul eelmenetluses (vt

§ 329

). Vajadusel teeb kohus selle kohustuse täitmiseks pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (

§ 230lg 2 teine lause).

Juhul kui maakohus on kvalifitseerimis- ja selgituskohustust rikkunud, võib ringkonnakohus võimaluse korral selle rikkumise kõrvaldada (

§ 656

lg 2 teine lause), andes pooltele vajadusel võimaluse esitada apellatsioonimenetluses ka uusi tõendeid (vt

§ 230lg 2 teine lause, § 639 lg 1, § 652 lg 1 p 2 ja lg 3 p 2 ning lg 9).

Sellisel juhul ei piira

§ 652lgs 4 sätestatu uute tõendite vastuvõtmist (vt ka 9.

märtsi

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 11).
2. VÕS § 259 lg 1 kohaselt kohustub kinkelepinguga üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. 13.
3. Ringkonnakohtu otsuse põhjendustest ei selgu, kas ringkonnakohtu arvates oli praegusel juhul tegemist kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused on vastuolulised. Üheltpoolt viitas ringkonnakohus PankrS §-le 111 ning leidis, et võlgnik täitis kolmanda isiku kohustuse, mis iseenesest võib olla võlausaldajate huve kahjustav. Samas tuvastas ringkonnakohus, et võlgnik ja kostja sõlmisid kokkuleppe, et kostja tagastab võlgnikule ülekantud raha (I kd, tl 152; kostja kinnitas nimetatut ka ringkonnakohtu istungil). Seejuures nõustub kolleegium hageja seisukohaga, et ringkonnakohus on rikkunud

§ 442

lg-s 8 ning § 436 lgtes 1 ja 2 sätestatud nõudeid, kuna ei ole viidanud, millisel tõendil rajaneb järeldus viidatud kokkuleppe olemasolust. Kolleegium leiab, et ka maakohtu tuvastatud asjaolust, et võlgnik rikastas kostja ja M. Mürkhaini laenulepingu nr 05-072378-EL ennetähtaegseks tagastamiseks 1 820 000 krooni (116 319 eurot 20 senti) tasudes kostjat ega saanud vastusooritust, ei saa järeldada, et

1. oktoobri
2. a kostja ja M. Mürkhaini kohustuse täitmine oli VÕS § 261 lg 2 järgi suuliselt sõlmitud kinkeleping. Kolleegium selgitab, et kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Kolleegium rõhutab, et otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada. Üksnes põhjendamatu makse tegemisest ei saa järeldada, et sõlmitud on kinkeleping. 13.
3. Hageja esitas
4. novembril 2012 kinkelepingu tagasivõitmise hagi kostja ja M. Mürkhaini vastu. Kolleegium leiab, et maakohus jättis valesti
5. aprilli
6. a määrusega praeguses asjas hagi M. Mürkhaini vastu

§ 423lg 3 ja Pankr

S § 43 lg 2 järgi läbi vaatamata. PankrS § 43 lg 2 järgi jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata, kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud. PankrS § 43 lg 2 eesmärk on tagada võlausaldajate võrdne kohtlemine ja nõuete rahuldamine kollektiivses menetluses. Viidatud sätte alusel tuleb jätta läbi vaatamata võlgniku vastu esitatud varalised nõuded, mille võlausaldajad saavad esitada ning mis rahuldatakse võlgniku pankrotimenetluses. PankrS § 118 lg 1 järgi toimub tagasivõitmine halduri poolt hagi esitamisega kohtule. Seega ei ole tehingu või muu toimingu tagasivõitmise nõuet võimalik esitada võlgniku pankrotimenetluses nõuete tunnustamiseks ettenähtud korras, vaid üksnes kohtule. Lisaks leiab kolleegium, et kostja ja M. Mürkhain olid kinkelepingu tagasivõitmise hagi puhul vältimatud kaaskostjad

§ 207lg 3 mõttes.

Üksnes ühe kingisaaja suhtes ei ole võimalik kinkelepingu tagasivõitmise hagi rahuldada (st kinkelepingut PankrS § 111 järgi kehtetuks tunnistada).

1. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus hindama, milline õiguslik alus vastab hageja esiletoodud asjaoludele. Maakohus peab kontrollima, kas hageja nõuet on võimalik kvalifitseerida kinkelepingu tagasivõitmise hagina PankrS § 111 lg 1 p 2 alusel. Selleks peab hageja olema esile toonud ja tõendanud asjaolud, millest nähtuks, et tegemist on kinkelepinguga VÕS § 259 lg 1 mõttes. Kui hageja ei tõenda kinkelepingu sõlmimist, peab maakohus hindama, kas hageja esiletoodud ja tõendatud asjaoludel saab hageja nõuet kvalifitseerida mõnel muul alusel, mh kas tagasivõitmine on võimalik PankrS § 113 järgi (rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmine).
2. Kuivõrd ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

16. Hageja vabastati

§ 183lg 2 alusel osaliselt (1063 eurot 19 senti) kautsjoni tasumisest.

Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149

lg 4 esimese lause alusel tasutud kassatsioonikautsjon tagastada.

§ 149

lg 8 alusel tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Malle Seppik, Jaak Luik, Tambet Tampuu