Obsah (16)

§ 20§ 31§ 33§ 30§ 29§ 10§ 24§ 21§ 39§ 37§ 12§ 23§ 36§ 32§ 14§ 26

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtu

) § 24 lg 3 mõttes vastu võetuks, sest poolthääletanud võlausaldajate hääled kokku ei moodustanud vähemalt 2/3 häältest.

1. Avaldaja esitas
2. aprillil 2016 Harju Maakohtule avalduse vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks, paludes ühtlasi määrata kava hindamiseks eksperdid.
3. Harju Maakohus nimetas
4. mai
5. a määrusega saneerimiskava hindamiseks eksperdid Toomas Saarma ja Urmas Võimre, kohustas avaldajat tasuma kohtu deposiiti ekspertide tasu ja kulude katteks 40 000 eurot, kohustas eksperte esitama arvamuse hiljemalt
6. juuniks 2016 ja määras, et otsustab saneerimiskava kinnitamise hiljemalt
7. juulil
8. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on saneerimiskavale ekspertiisi määramine põhjendatud. Avaldaja on oluline ettevõtja ja tööandja, ostes keskmiselt aastas kokku 100 000 tonni toorpiima, varustades jaekaubanduskette 30-35% ulatuses piimatoodetega ja pakkudes tööd 429 töötajale. Põhjendatud oli alla 10 000 euroste nõuete kavast väljajätmine, sest võlausaldajate hulk oli suur ja selliste nõuete mitme aasta peale laialivenitamine paneb avaldajale asjatu koormuse. Võlausaldajate erinevatesse rühmadesse jagamine ja saneeritavate nõuete valimine on ettevõtjate ja saneerimisnõustajate õigus, millesse kohus ei saa sekkuda. Seadus ei reguleeri saneerimismenetluse pikkust. Arvestades, et võlad makstakse kava kohaselt tagasi täies ulatuses ja nõuete maht on üle 47 000 000 euro, ei ole kümneaastane tähtaeg ülemäära pikk. Saneerimisnõustajad ei rikkunud

§ 20

lg-s 3 sätestatud tähtaega selliselt, et see tingiks saneerimiskava kinnitamata jätmise. Kava esitati koos parandustega kaks nädalat enne kohtule esitamise tähtpäeva. Kava esitamise ja vastuvõtmise vahele jäi võlausaldajatele üks nädal, mis ei rikkunud võlausaldajate õigusi oluliselt, sest võlausaldajatele jäi piisav aeg kujundada ja vormistada oma seisukoht kava kinnitamise kohta, sh esitada motiveeritud taotlus kava kinnitamata jätmiseks. Saneerimiskavas on kirjeldatud

§-s 21 sätestatud loetelu, sealt ei tulene kohustust esitada kõigi kavaga hõlmatud võlausaldajate nimekirja. Kavas ei tule analüüsida võlausaldajate olukorda pankrotimenetluses ettevõtte tervikmüügi korral ning selline prognoos oleks piimandussektori olukorda arvestades oletuslik. Kavas on analüüsitud saneerimiseni viinud põhjuseid ja põhjendatud saneerimismeetmete valikut. Kohtu saneerimiskavale hinnangu andmiseks nimetatud kaks eksperti vastavad

§ 31

lg-s 2 nimetatud tingimustele, neil on kohtu usaldus ning neil on õigus saada kohustuste täitmiseks põhjendatud kulutuste eest hüvitist ja tasu

§ 33lg 1 järgi.

1. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused OÜ Tõntso Agro ning ühiselt Nordea Bank AB Eesti filiaal, Aktsiaselts DNB Pank, Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaal (likvideerimisel) ja AS Nordea Finance Estonia (pangad). OÜ Tõntso Agro palus maakohtu määruse tühistada, jätta saneerimiskava kinnitamata ja lõpetada avaldaja saneerimismenetlus. Pangad palusid maakohtu määruse tühistada ning jätta avaldus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks menetlusse võtmata ja kava hindamiseks eksperdid määramata. Menetluskulud palusid kõik määruskaebuse esitanud võlausaldajad jätta avaldaja kanda. Avaldaja palus jätta määruskaebused rahuldamata. Teised võlausaldajad avaldasid määruskaebuse kohta erinevaid seisukohti. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. augusti
4. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et kaebuse lahendamisel on olulised üksnes

§ 30lg-t 1 puudutavad vastuväited.

Vaidluse all ei ole

§ 30

lg 1 p-des 4 ja 5 sätestatud eelduste täitmine, maakohus tuvastas

§ 30

lg 1 p 3 mõttes, et saneerimiskava vastab

§-s 21 sätestatud nõuetele. Tõendite väljanõudmise, vande andmise, toimikule juurdepääsu võimaldamise ja kohtuistungi pidamise taotluste lahendamata jätmine ning

§ 30

lg 1 mõttes asja lahendamise tähtaja järgimata jätmine ei mõjutanud määrust sisuliselt ega anna alust määrust tühistada. Asjakohatud on ka väited määruskaebuse esitajate teiste võlausaldajatega võrreldes halvema kohtlemise ja pankrotihinnangu ebaõigsuse kohta.

§ 30

sätestab ammendavalt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse rahuldamise kriteeriumid. Võlausaldajate võrdset kohtlemist ja pankrotihinnangut hinnatakse sisuliselt alles kava kinnitamise üle otsustamisel. Vaidluse all on vaid kaebuse väited, mis puudutavad

§ 30

lg 1 p-des 1, 2 ja 6 sätestatud eelduste esinemist ehk saneerimisteate ja üleskutse kättetoimetamist ja

§ 29lg 1 p-s 2 sätestatud hääletuskvootide täitmist.

Kaebajad ei väida, et nad ei ole saneerimisteadet või üleskutset kätte saanud, ega viita ka ühelegi võlausaldajale, kellele väidetavalt nimetatud dokumente kätte ei toimetatud. Alusetu on väide, et maakohus ei kontrollinud võlausaldajatele saneerimisteate ja üleskutse kättetoimetamist.

§ 20

lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kava projekt tuleb võlausaldajatele esitada vähemalt kaks nädalat enne kava kohtule kinnitamiseks esitamise tähtaega, mille maksimaalne pikkus on 60 päeva

§ 10lg 3 mõttes.

Maakohus leidis õigesti, et

§ 29

lg 1 p 2 hääletamiskvoot on täidetud, säte annab ettevõtjale võimaluse taotleda võlausaldajate arvulise enamuse toetuse saanud kava kinnitamist ka juhul, kui mõned suurvõlausaldajad kavaga ei nõustu. Selle puhul ei ole poolthääletanud võlausaldajate nõuete suurusel erinevalt

§ 24lg-st 3 enam tähtsust.

Ringkonnakohus ei nõustunud väitega, et vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks peab kava poolt hääletama ka igas rühmas vähemalt pool vastavasse rühma kuuluvatest võlausaldajatest, sest

§ 29lg 1 p-s 2 on kaks alternatiivset alust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Pangad paluvad ühises määruskaebuses Riigikohtule ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata asi Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes paluvad pangad jätta avaldaja kanda ning on esitanud ka menetluskulude nimekirja. Pankade arvates tõlgendas ringkonnakohus vääralt

§ 29

lg 1 p 2, leides, et saneerimiskava vastuvõtmise hääletamisel ei pea hääletuskvoot olema täidetud igas võlausaldajate rühmas ja et hääletamisel ei ole tähtis võlausaldajatele kuuluvate häälte arv, vaid üksnes võlausaldajate arv. Seetõttu on ringkonnakohus jätnud hindamata, kas hääletuskvoodid olid täidetud. Kohtud jätsid vastamata võlausaldajate ringi ja hääletustulemuste määramisega seotud vastuväidetele. Samuti ei hinnanud kohtud sisuliselt, kas võlausaldajad olid õigesti rühmadesse jaotatud. Võlausaldajale AKTSIASELTS JETOIL tasuti kogu võlg, mistõttu ei peaks ta enam ühena pandipidajatest kajastuma. Üksnes pankade nõuded ajatatakse kümne aasta peale, seega oleks tulnud nad paigutada

§ 21lg 2 kohaselt eraldi rühma.

Väär rühmitamine mõjutab hääletustulemusi, mistõttu oleks kohtud pidanud võlausaldajate ebavõrdset kohtlemist hindama juba

§ 30kohase lahendi tegemisel.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt ka

§ 20

lg-t 3 ja § 12 lg 2 p 6, leides, et võlausaldajatele võib kavaga tutvumiseks jääda kahe nädala asemel vaid üks. Ringkonnakohus jättis vastamata kaebajate väitele, et võlausaldajatele jäi kavaga tutvumiseks vaid kuus päeva. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ei mõjutanud maakohtu määrust see, et viimane jättis lahendamata võlausaldajate taotlused tõendite väljanõudmiseks, vande andmiseks ja toimikule juurdepääsu võimaldamiseks. Hagita menetluses kehtib uurimisprintsiip. Kohtud ei täitnud sellest tulenevat rolli kontrollida ettevõtja esitatud andmeid

§ 30tingimuste täitmise kohta.

Kuna ettevõtjal võimaldati hääletustulemusi ja teiste võlausaldajate andmeid varjata, ei olnud ka võlausaldajatel võimalik, sõltumata kaebeõiguse olemasolust, veenduda protsessi aususes ja nõuetekohasuses. Kaebajad esitasid 30. augustil 2016 taotluse ka Harju Maakohtule avaldaja saneerimismenetluse ennetähtaegseks lõpetamiseks

§ 39lg 2 p 1, p 7 või p 8 alusel.

1. Vastuses määruskaebusele palub avaldaja lahendada määruskaebuse kohtu õiglasel äranägemisel. Osaühing Vändra ja osaühing Vändra Vara paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Maksu- ja Tolliametil ei ole saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmise kohta vastuväiteid. Tetra Pak SIA ja Tetra Laval Credit AB paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata, ringkonnakohtu määruse muutmata ja menetluskulud määruskaebuse esitajate kanda. Tulundusühistu EPIKO nõustub osaliselt määruskaebuses esitatud väidetega ja palub määruskaebuse rahuldada. Saneerimisnõustajad jäävad Harju Maakohtule
2. aprillil 2016 esitatud seisukohtade juurde. Osaühing Vändra, osaühing Vändra Vara, Tetra Pak SIA, Tetra Laval Credit AB ja tulundusühistu EPIKO on esitanud ka menetluskulude nimekirja. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 esimese ja kolmanda lause alusel tühistada ning asi tuleb saata uueks lahendamiseks maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
4. Esmalt käsitleb kolleegium kaebeõigust, menetlusosaliste ringi ja kaebuse eset (I), seejärel aga analüüsib võlausaldajate rühmade moodustamist ja selle võimalikku mõju kava kinnitamisele (II), võlausaldajatele saneerimiskavaga tutvumiseks antavat tähtaega (III) ning teiste võlausaldajate ja nende nõuete andmetega tutvumise võimaldamist (IV). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (V). I
5. Vaidlusalune maakohtu määrus on tehtud avaldaja

§ 29lg 1 järgse vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse alusel.

Selle määrusega ei ole otsustatud ei kava kinnitamist ega kinnitamata jätmist, vaid üksnes määratud eksperdid kava hindama ja tehtud kinnitamise otsustamisega seotud menetluslikud korraldused. Selle määrusega seotu on reguleeritud

§-s

1. Sisuliselt on tegu kava kinnitamise avalduse menetlusse võtmise määrusega, milles sisalduvad ka eelmenetluslikud korraldused.
2. Üldiselt ei ole avalduse menetlusse võtmise määruse (ja korraldusliku määruse) peale eraldi kaebeõigust seaduses ette nähtud (vt TsMS § 372 lg 5).

§ 30

lg 7 näeb ometigi erandlikult ka võlausaldajate poolt vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmise määruse peale ette kaebeõiguse ja seda isegi kahekordselt, st ka ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtusse. Kolleegium märgib, et selline ulatuslik kaebeõigus korraldusliku määruse peale on ebaökonoomne ja venitab põhjendamatult muidu väga kitsastes ajalistes raamides kulgevat saneerimismenetlust. Piisav oleks ka edasikaebeõigus kava kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse peale (

§ 37

). 14.

§ 30

lg 7 esimese lause järgi võib määruskaebuse võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmise määruse peale esitada ettevõtja või võlausaldaja. Piiranguid võlausaldajate kaebeõigusele ei ole esitatud nagu ka lisatingimusi eelneva vastuväite esitamise vajalikkuse kohta vms. Vaidluse all ei ole, et pangad on avaldaja võlausaldajad, kes on pealegi saneerimiskavast puudutatud. Riigikohus on saneerimiskava kinnitamise vaidlustamisel leidnud, et

§ 37

lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et kui ringkonnakohus on jätnud maakohtu määruse muutmata, saab ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes isik, kes vaidlustas eelnevalt ka maakohtu määrust (Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 24). Kolleegiumi arvates tuleb sarnaselt tõlgendada ka

§ 30lg 7 teist lauset, mis võimaldab esitada määruskaebuse ka Riigikohtule. Seejuures tugineb kolleegium ka Ts

MS § 668 lg-le 5 ja § 696 lg 3 esimesele lausele. Praegusel juhul on pangad maakohtu määrust eelnevalt vaidlustanud. Seega oli pankadel kaebeõigus ringkonnakohtu määruse peale.

1. Riigikohus on varem leidnud, et saneerimiskava kinnitamise määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel tuleb menetlusse kaasata need maakohtu määruse peale määruskaebust esitama õigustatud isikud, kelle õigusi lahendiga kitsendatakse, st ettevõtja (avaldaja) ja vastavalt maa- või ringkonnakohtusse määruskaebuse esitanud võlausaldajad (Riigikohtu
2. mai
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p-d 25-29). Neid loeb kolleegium menetlusosalisteks ka käesolevas asjas, küsides lisaks siiski seisukohta ka neilt võlausaldajatelt, kes varasemas menetluses kohtule seisukohti on esitanud. Avaldaja on Riigikohtule teatanud juhatuse liikme muutumisest ja õigusabilepingu sõlmimisest pankasid käesolevas menetluses esindava advokaadibürooga (X kd, tl 147) ning lisaks palunud
4. detsembri
5. a seisukohas lahendada määruskaebus kohtu õiglasel äranägemisel. Avaldust saneerimiskava kinnitamiseks ei ole avaldaja samas tagasi võtnud.
6. 16.
7. Kuna käesoleva vaidluse esemeks on üksnes küsimus, kas saneerimiskava kinnitamise avaldus võeti õigesti maakohtu menetlusse, saab siin kontrollida üksnes avalduse menetlemise eeldusi, mitte aga kava sisulist õigsust, mida tehakse kava kinnitamise otsustamisel. Avalduse menetlemise eeldused on sätestatud

§ 30lg-s 1.

16.2. Ringkonnakohus on leidnud ja pangad ei ole ka vaidlustanud, et üldiselt on

§ 30

lg 1 p 3 nõuded täidetud, st saneerimiskava vastab vähemasti formaalselt

§ 21nõuetele, sisaldades nõuetekohaseid andmeid.

Samuti ei ole vaidlust, et avaldaja on ettevõtjana oluline tööandja (

§ 30lg 1 p 5).

Saneerimisnõustajad on kinnitanud, et nende hinnangul on saneerimine tõenäoline, st täidetud on ka

§ 30lg 1 p 4 tingimus.

16.3. Ei vaielda ka selle üle, et saneerimiskava jäi võlausaldajatel

§ 24mõttes vastu võtmata.

Riigikohtu menetluses on vaidluse all aga see, kas saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamiseks olid täidetud

§ 29

lg 1 p 2 tingimused, täpsemalt, kas saneerimiskava poolt hääletas rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest. Seega on vaidluse all

§ 30lg 1 p 6 eelduste täitmine kava kinnitamiseks.

16.4. Lisaks on pangad tuginenud sellele, et neil ei võimaldatud saneerimiskavaga piisava aja jooksul tutvuda, väites

§ 12lg 2 p 6 ja § 20 lg 3 rikkumist.

Pangad ei ole samas väitnud, et neile ei ole kätte toimetatud saneerimisteadet või

§ 23järgset üleskutset esitada seisukoht kava vastuvõtuks.

Seega on

§ 30lg 1 p-de 1 ja 2 nõuded samuti vähemasti formaalselt täidetud.

16.

1. Lisaks on pangad näinud oma õiguste rikkumist selles, et neile ei tagatud ligipääsu andmetele teiste võlausaldajate ja nende nõuete kohta, samuti et maakohus ei lahendanud nende mitmeid taotlusi. II
2. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga, et vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse esitamiseks ei pea, juhul kui on moodustatud võlausaldajate rühmad,

§ 29

lg 1 p 2 järgi hääletama kava poolt igas rühmas vähemalt pool vastavasse rühma kuuluvatest võlausaldajatest (ringkonnakohtu määruse p 58). Eelviidatud sätte kohaselt võib võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava esitada kohtule kinnitamiseks, kui kava poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest või rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest. Kolleegiumi arvates tähendab see, et kui on moodustatud võlausaldajate rühmad, hääletatakse rühmade kaupa ning hääletuskvooti tuleb iga rühma suhtes eraldi arvestada. Üksnes juhul, kui rühmi ei ole moodustatud, saab kohus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitada, kui saneerimiskava poolt hääletas vähemalt pool kõigist võlausaldajatest. Kui rühmad on moodustatud, saab vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada siis, kui selle poolt hääletas igas rühmas vähemalt pool rühma kuuluvatest võlausaldajatest (või mõnes rühmas võttis hääletamisest osa alla poole rühma kuuluvatest võlausaldajatest,

§ 29lg 1).

Kui rühmade moodustamisel saaks vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitada ka siis, kui poolt hääletasid pooled kõikidest võlausaldajatest, jääks

§ 29lg 1 p 2 teise alternatiivi tähendus ja vajalikkus ebaselgeks.

Samuti oleks saneerimiskava vastuvõtmisel võlausaldajate rühmade moodustamisel marginaalne tähtsus, sest rühmade moodustamisele vaatamata saaks kohtule kinnitamiseks esitada vastuvõtmata saneerimiskava samadel alustel nagu menetlustes, kus võlausaldajaid erinevalt ei kohelda. 18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga (vt ringkonnakohtu määruse p 57), et vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamiseks esitamisel

§ 29

lg 1 p 2 alusel ei ole võlausaldajate nõuete suurusel ega häälte arvul erinevalt kava vastuvõtmisest (

§ 24

lg 3) tähtsust, sest

§ 29

lg 1 p 2 annab ettevõtjale võimaluse taotleda võlausaldajate arvulise enamuse toetuse saanud kava kinnitamist ka juhul, kui mõned suurvõlausaldajad kavaga ei nõustu. Lisaks

§ 29

lg 1 p 2 sõnastusele toetab seda tõlgendust ka saneerimisseaduse eelnõu (334 SE; Riigikogu XI koosseis) seletuskiri, mis viitab, et lubades kohtul kinnitada kava, mille poolt on andnud hääle vähemalt pooled võlausaldajatest, piiratakse oluliselt suure võlausaldaja pahatahtlikku käitumist ja samas järgitakse demokraatliku otsustamise printsiipi (seletuskirja lk 37). Kolleegium on ka varem leidnud, et kohus ei kontrolli vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamisel

§ 24nõudeid (Riigikohtu 20.

oktoobri

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-10, p 9) ning jääb selle seisukoha juurde.
2. 19.
3. Erinevalt ringkonnakohtust (vt ringkonnakohtu määruse p 62) leiab kolleegium, et võlausaldajate võrdset kohtlemist tuleb hinnata ka enne saneerimiskava kinnitamise otsustamist. Seda siiski vaid ulatuses, mis on vajalik

§ 29

lg 1 ja § 30 lg 1 p 6 tingimuste täitmise kontrollimiseks kava kohtule esitamise kohta. Nimelt peab kohus viidatud sätete järgi mh kontrollima, kas võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse kohtule kinnitamiseks esitamise eelduse tingimused on täidetud võlausaldajate hääletamata jätmise või poolthääletamise nõude osas (

§ 29lg 1).

19.2. Seega, kui kava esitatakse kohtule kinnitamiseks eeldusel, et selle poolt on hääletanud vähemalt pool igasse rühma kuuluvatest võlausaldajatest (

§ 29lg 1 p 2), peab kohus kontrollima, kas see tingimus on täidetud.

Arvestades, et

§ 21

lg 2 viitab, et võlausaldajate nõuded võib rahuldada rühmade kaupa ning ühe rühma moodustavad ühesuguste õigustega võlausaldajad, peab kohus vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmisel kontrollima ka seda, kas rühmad on moodustatud õigetel alustel.

§ 21

nõuete kontrollimisele viitab ka

§ 30lg 1 p 3.

Riigikohus on varem leidnud, et kui saneerimiskavas koheldakse erinevate õigustega võlausaldajaid oluliselt erinevalt, olgu nende nõuete suhtes rakendatavate saneerimisabinõude olemuse, maksete ajatamise erineva tähtaja, nõude rahuldamise protsendi vms osas, tähendab see sisuliselt ka rühmade loomist ja sellele kehtestatud nõuete järgimise kohustust menetluses, mh et võlausaldajatele oleks tagatud võimalus hääletada rühmade kaupa (Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1- 25-11, p 40). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega peab kohus vajaliku häälteenamuse hindamisel kontrollima juba saneerimiskava kinnitamise avalduse menetlusse võtmisel, kas erinevaid võlausaldajaid koheldakse oluliselt erinevalt ja kas seda on rühmade moodustamisel ja hääletamisel ka arvestatud. Kui kavas on rühmitatud ühte rühma võlausaldajad (mh pandipidajad), kelle nõudeid koheldakse kava järgi oluliselt ebavõrdselt, on rühmad vääralt moodustatud. Küll märgib kolleegium, et võlausaldajate vastuvõtmata saneerimiskava kohtule kinnitamiseks esitamise tingimuste hindamisel tuleks vähemalt eelduslikult lähtuda võlausaldajate isikutest (samuti nõuete koosseisust ja ulatusest) kava vastuvõtmise otsustamise ajal, st mitte arvestada hilisemaid muutusi, mh võlgade tasumist või nõuete loovutamist. 19.
3. Kuigi võlausaldajate võrdsele kohtlemisele annab kohus sisulise hinnangu vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamisel (

§ 36

p 3), tuleb rühmade moodustamise aluseid kontrollida juba kava kinnitamise avalduse esitamisel. Kuna rühmade moodustamise õigsusest sõltub, kas tegemist on vastuvõetud või vastuvõtmata saneerimiskavaga ja kas kohus üldse saab selle kava kinnitada, peaks selle kohta seisukoha võtma võimalikult varajases menetlusfaasis, et tagada menetlusökonoomia ja vältida asjatuid kulutusi. Samuti on kohtule vajalik teave rühmade moodustamise kohta olemas juba kava kinnitamise avalduse menetlusse võtmisel (

§ 30

). Ka määratud eksperdid annavad hinnangu eelkõige kava sisule, mitte saneerimismenetluse läbiviimise korrale (

§ 32). 20.

Praeguses asjas ei ole kohtud kontrollinud rühmade moodustamise õigsust ega seetõttu ka

§ 29lg 1 p 2 nõuete täitmist.

Seetõttu tuleb kohtute määrused tühistada ja asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kuigi määruskaebuse esitajad taotlevad asja saatmist ringkonnakohtusse, ei ole kolleegium selle taotlusega seotud ja saab kaebuse osaliselt rahuldada. Kuna asja uuel läbivaatamisel võib ilmneda, et rühmad on moodustatud ebaõigesti ja seetõttu ei ole

§ 29

lg 1 p 2 tingimused kava kinnitamise otsustamiseks täidetud, tähendab see, et menetlus lõpeb (

§ 30lg 6).

Sel juhul tuleb ühtlasi lahendada senise menetlusega seotud korralduslikud küsimused, mida on otstarbekas teha maakohtus. Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et kuna seadus ei võimalda kohtule esitatud saneerimiskava menetluse käigus muuta, ei saa kohus anda tähtaega kava muutmiseks või uue kava esitamiseks, sest tähtaeg kava kohtule esitamiseks saab olla maksimaalselt 60 päeva (

§ 10lg 2 p 3 ja lg 3) (vt Riigikohtu 9.

mai

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p 76). Siiski ei ole välistatud uue kava esitamine uue saneerimismenetluse raames, sest seadus ei takista saneerimismenetluse algatamist kuni avaldajale ei ole määratud ajutist pankrotihaldurit pankrotiseaduse (PankrS) § 15 mõttes (vt ka Riigikohtu
2. mai
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-125-11, p 83). III
4. Kolleegium nõustub pankadega, et

§ 20

lg-t 3 tuleb koostoimes § 12 lg 2 p-ga 6 tõlgendada nii, et võlausaldajatele saneerimiskava projekti kättetoimetamisel peab võlausaldajatele jääma kavaga tutvumiseks enne kava vastuvõtmise otsustamist aega vähemalt kaks nädalat. 22.

§ 20

lg 3 järgi toimetatakse vähemalt kaks nädalat enne

§ 12

lg 2 p-s 6 sätestatud tähtaja lõppu saneerimiskava projekt võlausaldajale kätte sellega tutvumiseks ja seisukoha võtmiseks. Kuigi

§ 12

lg 2 p 6 viitab nii saneerimiskava vastuvõtmise kui ka kohtule kinnitamiseks esitamise tähtajale, leiab kolleegium, et

§ 20lg-s 3 on silmas peetud siiski kava vastuvõtmise tähtaja möödumist.

Ringkonnakohtu vastupidine tõlgendus (vt ringkonnakohtu määruse p 60), et seda tähtaega arvestatakse kava kohtule esitamise tähtajast lähtudes, võimaldaks esitada kava võlausaldajatele tutvumiseks ka üksnes päev enne kinnitamise otsustamist. Võlausaldajate õiguste kaitse on tagatud ning neil on võimalik menetluses sisuliselt osaleda ja tahet avaldada üksnes siis, kui neile on antud mõistlik aeg ja võimalus saneerimiskavaga tutvuda. See on tagatud aga üksnes juhul, kui neile jääb seisukoha kujundamiseks mõistlik tähtaeg enne kava vastuvõtmise otsustamist.

1. Kui kohus on võlausaldajatele saneerimiskavaga tutvumiseks antud tähtaega lühendanud või kui kohtu määratud tähtaega ei ole järgitud, tuleb kolleegiumi arvates võlausaldaja seisukohta kava vastuvõtmise kohta arvestada ka juhul, kui seisukoht on esitatud kahe nädala jooksul kava projekti talle kättetoimetamisest.
2. Kui võlausaldaja on vaatamata talle saneerimiskavaga tutvumiseks ettenähtud aja lühendamisele kava vastuvõtmise kohta seisukoha siiski avaldanud ega ole välja toonud, mida ta oleks võinud pikema tähtaja jooksul täiendavalt esitada, ei ole kolleegiumi arvates tegu rikkumisega, mis oleks sedavõrd oluline, et see peaks kava kinnitamise välistama. Kohus saab seda seisukohta kava kinnitamise avalduse esitamisel hinnata ja kõrgema astme kohtul puudub õigus diskretsiooniõiguse kasutamisse üldjuhul sekkuda. Seetõttu ei oleks pankade väited kavaga tutvumiseks antud tähtaja lühiduse kohta toonud kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamist. Pangad on rikkumise tagajärjena näinud seda, et mõned teised võlausaldajad võisid olla hääletamisel informeerimata ja segaduses. Sellele pidanuks aga tuginema iga võlausaldaja ise, mitte pangad teiste võlausaldajate eest. IV
3. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga (vt ringkonnakohtu määruse p 61), et kaevatava maakohtu määruse õigsuses ei anna alust kahelda see, et määruskaebuse esitajate taotlused mh tõendite väljanõudmiseks, vande andmiseks ja toimikule juurdepääsu võimaldamiseks on maakohtus jäänud lahendamata. Menetluse jätkumisel saab maakohus lahendamata taotlused ka edaspidi lahendada.
4. Pankade üheks etteheiteks on olnud teiste võlausaldajate ja avaldaja võlgadega seotud andmete varjamine pankade eest, mis on väidetavalt raskendanud pankadel rühmade moodustamise põhimõtete kontrollimist ja sisuliselt võimaldanud avaldajal hääletamisega enda soovitud suunas manipuleerida.
5. Saneerimisseadus ei reguleeri võlausaldajate õigusi tutvuda teiste võlausaldajate nõuetega ega saneerimiskava projektiga enne selle kinnitamiseks esitamist. Saneerimiskavas võlausaldaja nõude kindlaksmääramisel saavad vastuväiteid esitada vastav võlausaldaja ise ja ettevõtja (

§-d 12 ja 13). Teised võlausaldajad nõuete kindlaksmääramisel erinevalt pankrotimenetlusest (PankrS § 100 lg 4) ei osale. Ettevõtjal on saneerimismenetluses kohtule ja saneerimisnõustajale teabe andmise kohustus (kaasaaitamiskohustus) (

§ 14

). Sellest järeldub, et keskne roll võlausaldajate võrdse kohtlemise tagamisel ja saneerimiskava kinnitamise formaalsete eelduste täitmise hindamisel on saneerimisnõustajal ja kohtul. 28. Samas näeb

§ 26

p 3 võlausaldajale ette võimaluse esitada kohtule avaldus, jätmaks ka võlausaldajate vastuvõetud saneerimiskava kinnitamata mh põhjusel, et kava alusel koheldakse teda oluliselt halvemini võrreldes teiste võlausaldajatega või võrreldes teiste samasse rühma kuuluvate võlausaldajatega. Selle avalduse saab võlausaldaja

§ 10lg 2 p 3 ja § 26 järgi esitada kohtule kava esitamise tähtaja jooksul.

Avalduse esitamiseks peab võlausaldajal olema aga teave nii saneerimiskava kui ka hääletamistulemuste kohta, hindamaks kava vastuvõtmise õiguspärasust. Sellest järeldab kolleegium, et võlausaldajale tuleb tagada juurdepääs hääletamistulemustele kohe pärast kava vastuvõtmise otsustamist. Selle peab tagama nii saneerimisnõustaja kui ka kohus, kes peab võlausaldajale kui menetlusosalisele võimaldama ka toimikuga tutvuda (TsMS § 59 lg 1, § 199 lg 1 p 1). Kohus saab seda õigust piirata TsMS § 59 lg 11 alusel. V

1. Pankade taotluse saneerimismenetluse lõpetamiseks (X kd, tl 113-124) saab lahendada maakohus asja uuel läbivaatamisel.
2. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada. Kui ettevõtja vastuvõtmata saneerimiskava kinnitamise avaldus jääb rahuldamata, tuleks menetluskulud TsMS § 172 lg 7 teise lause (koostoimes

§-ga 4) alusel jätta eelduslikult avaldaja kanda. 31. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu