Obsah (6)

§ 256§ 832§ 84§ 83§ 5§ 831

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 3-1-1-117-16 8. märts 2017 Eesistuja Paavo Randma, liikmed Lea Kivi ja Peeter Roosma Kolmanda isiku A

) § 832 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Taotluse kohaselt kahtlustatakse R. S-i

§ 256

lg 1, § 214 lg 2 p 4, § 184 lg 21 ja § 203 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. R. S-i ja tema perekonna seaduslike sissetulekute ning väljaminekute võrdlus annab alust arvata, et R. S. on saanud kuritegelikku tulu ja ehitanud selle eest üles Yyyyyyy kinnisasja, mis on ka tema elukoht. Yyyyyyy kinnisasja omanik on R. S-i endise abikaasa M. V-i isa A. V. A. V. on omandanud kinnistu selle praeguses seisundis vähemalt olulises osas R. S-i arvel. Kinnisasi on jäetud A. V-i nimele, vältimaks selle konfiskeerimist. Maakohtu määrus 2. Viru Maakohtu 5. septembri 2016. a määrusega rahuldati prokuratuuri taotlus ja võimaliku konfiskeerimise tagamiseks arestiti

§ 832lg 2 p 1 alusel A.

V-i omandis olev Yyyyyyy kinnisasi. 3. Maakohus luges kuriteokahtluse põhjendatuks ja nõustus ka prokuratuuri kahtlusega, et R. S. on saanud kriminaaltulu ning ehitanud selle eest üles A. V-ile kuuluva kinnisasja. Jälitusprotokollid kinnitavad, et kolmas isik on saanud vara täielikult või olulises osas toimepanija arvel, s.o esineb alus vara arestimiseks

§ 832lg 2 p 1 alusel.

R. S. suhtles isikuga, kes tegi kinnisasjal ehitustöid. Kahtlustatava ja tema pereliikmete pangakontode väljavõtetest ei nähtu legaalseid sissetulekuid, mille arvelt saanuks kinnistut parendada. 4. Samas leidis kohus, et pole alust arestida vara

§ 832lg 2 p 2 alusel.

Prokuratuuri taotluses toodud asjaolud ei ole piisavad, kinnitamaks fakti, et kolmas isik teadis, et vara võõrandatakse talle konfiskeerimise vältimiseks. Määruskaebus

1. Viru Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. V-i esindaja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev, kes taotles maakohtu määruse tühistamist täies ulatuses. Ringkonnakohtu määrus
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. oktoobri
4. a määrusega jäeti maakohtu määrus sisuliselt muutmata, kuid sellesse tehti täiendus, "nähes arestimise alusena ette lisaks ka

§ 84". 7.

Ringkonnakohus tuvastas, et A. V. omandas Yyyyyyy kinnisasja koos seal asuvate ehitiste ja rajatistega

1. aastal enda raha eest. A. V. kanti omanikuna kinnistusraamatusse
2. aprillil
3. Seda, et A. V. omandas Yyyyyyy kinnisasja legaalse vara arvel, ei sea kahtluse alla ka prokuratuur, kes aga leiab, et kinnisasi on üles ehitatud R. S-i kriminaalse tegevusega saadud raha eest. Määruskaebuses ei vaidlustata seda, et R. S. sai tulu kriminaalsest tegevusest.
4. On piisav alus eeldada, et Yyyyyyy kinnisasja ülesehitamisel ja parendamisel on olulisel määral kasutatud R. S-ilt saadud raha. R. S. organiseeris kinnistul ehitustegevust ja tasus selle eest. Ühtlasi kasutas R. S. Yyyyyyy kinnisasja enda elukohana. A. V-il kinnistu parendamiseks vara polnud. Yyyyyyy kinnistul toimus
5. aastal tulekahju, mistõttu maksis kindlustusfirma A. Vile kindlustushüvitisena 146 952 krooni 82 senti. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, milliseid renoveerimis- ja parendustöid ning millises mahus kinnisasjal tehti. Kohtueelne menetleja on aga välja selgitanud, et
6. a toimusid kinnistul aktiivsed ehitustööd;
7. a sügisel tehti majas ehitustöid ja krundile rajati tiik; hiljemalt
8. maiks 2015 on tiigi äärde ehitatud terrass, millel on kompleks, kus on saun, tünnisaun, hüppetorn ja väike majake. Tunnistaja A. T. ütlustest nähtub, et ta tegi aastatel 2010–2015 kinnisasjal mitmeid töid. Tõendid viitavad sellele, et töid Yyyyyyy kinnistul organiseeris, korraldas ja nende eest tasus R. S. Muu hulgas on A. V. kinnitanud R. S-ilt raha saamist, et tasuda erinevaid arveid. A. T. ütluste kohaselt tegi ta töid R. S-i palvel ja R. S. maksis talle ka tasu. Yyyyyyy kinnistul tehtud ehitustööde eest tasuti sularahas. A. V-i sissetulekute ja väljaminekute analüüsi kohaselt tal kinnistu parendamiseks piisavalt vara ei olnud. Ringkonnakohus ei seadnud kahtluse alla määruskaebuse esitaja väidet, et A. V. sai aastatel 2006–2007 metsa raieõiguse võõrandamisest tulu, mida kasutati ka Yyyyyyy kinnisasja parendamiseks, kuid pidas ebausutavaks, et seda raha kasutati aastatel 2011–2015 tehtud tööde eest tasumiseks. See, et A. V. tegi mingil perioodil kinnisasjal töid, ei välista, et viimastel aastatel on kinnistusse raha paigutanud R. S. Eeltoodut arvesse võttes on arvestatav kahtlus, et A. V-ile kuuluva Yyyyyyy kinnistu ülesehitamisel ja parendamisel on kasutatud R. S-i kriminaalse tegevuse tulemusena saadud raha. Seega on

§ 832lg 2 p 1 kohaldamise nõuded täidetud.

9. Samas pidas ringkonnakohus vajalikuks muuta vara arestimise alust. R. S. n-ö investeeris kuritegeliku tegevusega saadud vara Yyyyyyy kinnistusse. Seetõttu tuleb kinnisasja ülesehitamiseks ja parendamiseks kasutatud kriminaaltulu temalt välja mõista

§ 84

alusel, jättes Yyyyyyy kinnisasja konfiskeerimise asendamise nõude tagamiseks aresti alla (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-43-13, p 49). MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus

1. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kolmanda isiku A. V-i esindaja, kes taotleb vaidlustatud määruse tühistamist, põhjendades oma taotlust järgmiselt.
2. Selleks, et arestida vara konfiskeerimise tagamiseks, tuleb näidata, et vara suhtes on võimalik kohaldada konfiskeerimist. Kohtud tõlgendasid vääralt

§ 832lg 2 punkte 1 ja 2.

Osutatud sätete kohaselt saab kolmandalt isikult konfiskeerida üksnes sellise vara, mis on omandatud toimepanija arvel või konfiskeerimise vältimiseks. Seega näeb seadus kolmanda isiku vara konfiskeerimise eeldusena sõnaselgelt ette konfiskeeritava vara omandi ülemineku. Ringkonnakohus tuvastas, et A. V. omandas Yyyyyyy kinnisasja seaduslikult, mitte R. S-ilt saadud kriminaaltuluna või selle arvel. Kinnisasjal asuvad ehitised on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 kohaselt käsitatavad kinnisasja olulise osana. Nende ülesehitamine ei ole kinnisasja omandamine, vaid kinnisasja osa muutmine. Seega, isegi kui Yyyyyyy kinnisasjal olevad hooned on ehitatud R. S-i kuritegelikul teel saadud tulu arvel, ei anna see alust kinnisasja A. V-ilt konfiskeerida ega selle tagamiseks arestida. Seadus ei võimalda konfiskeerida kolmanda isiku vara põhjusel, et selle osa on eeldatava kriminaaltulu arvel parendatud.

1. Yyyyyyy kinnisasi kogupindalaga 19,63 hektarit on omandatud talumaana, mis põhiliselt koosneb metsamaast ja haritavast maast. Ehitusalune maa moodustab võrreldes kinnistu koosseisus oleva muu maaga väga väikese osa. Samuti tuleb arvestada, et juba
2. aastal olid kinnistul elamu, kaev, veranda, garaaž-saun-kuur, käimla, katlaruum, kasvuhoone, laut ja kelder.
3. a andis Xxxxxx Vallavalitsus A. V-i taotlusel ehitusloa Yyyyyyy kinnistul asuvate ehitiste laiendamiseks. Pärast ehitusloa väljaandmist kinnisasjal toimunud tulekahju tõttu maksti A. V-ile 146 952 krooni 82 senti kindlustushüvitist.
4. a väljastas vallavalitsus A. V-ile uue ehitusloa, mille alusel toimus ka ehitiste taastamine ja laiendamine. Seega olid väidetavalt kriminaaltulu arvel püstitatud ehitised kinnisasjal algusest peale olemas ja need taastati pärast tulekahju kindlustushüvitise arvel. Lisaks sai A. V. lisatulu raieõiguse võõrandamise lepingutest (
5. a 150 000 krooni ja
6. a 2300 eurot). Prokuratuuri analüüsis pole A. V-i osutatud sissetulekuga arvestatud. Ka seda raha kasutas A. V. Yyyyyyy kinnisasjal asuvate ehitiste remondiks ja laiendamiseks. Seega ei parendatud kinnisasja R. S-i arvel.
7. A. V. omandas Yyyyyyy kinnisasja abielu kestel. Seega on tegemist A. V-i ja tema abikaasa L. Vi ühisomandis oleva varaga. Järelikult tulnuks kolmanda isikuna kriminaalmenetlusse kaasata ka L. V. Kuna seda ei tehtud, rikuti L. V-i õigusi.
8. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse põhiväidetele vastamata, rikkudes nii kohtulahendi põhistamise kohustust. Vastus määruskaebusele
9. Prokuratuur leiab, et kolmanda isiku esindaja määruskaebus on põhjendamatu ja ringkonnakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10. Riigikohus käsitleb kõigepealt konfiskeerimise või selle asendamise tagamise abinõu kohaldamise alusega seonduvat, näidates ühtlasi ära ringkonnakohtu määruse tühistamise põhjuse (I). Seejärel annab kolleegium hinnangu määruskaebuse esitaja väitele, et kriminaalmenetlusse tulnuks kaasata ka A. V-i abikaasa (II), ja selgitab, miks üldjuhul ei ole konfiskeerimise asendamise tagamiseks lubatud kinnisasja arestida, kuid miks see on erandina lubatav ühisomandis oleva kinnisasja puhul (III). Lõpuks võtab Riigikohus kokku määruskaebemenetluse tulemuse (IV). I
11. KrMS § 1414 lg 1 sätestab, et konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või varalise karistuse tagamiseks võib põhjendatud kuriteokahtluse korral vara arestida sama seadustiku §-s 142 sätestatud korras või kohaldada muid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378 sätestatud hagi tagamise abinõusid, kui on alust arvata, et kannatanu nõude, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse tagamata jätmine võib kohtulahendi täitmist raskendada või selle võimatuks muuta. Seega peab konfiskeerimise või selle asendamise tagamise, sh vara arestimise määrusest lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele nähtuma ka konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamise alus, s.t põhjendatud kahtlus, et esinevad asjaolud, mille alusel võidakse kriminaalasjas kohaldada konfiskeerimist või selle asendamist ja et konfiskeerimise või selle asendamise otsustuse täitmine võib ilma tagamise abinõu rakendamiseta osutuda võimatuks või muutuda oluliselt raskemaks. Nii nagu põhjendatud kuriteokahtluse kindlakstegemisel, kehtib ka tagamisabinõu kohaldamise aluse tuvastamisel lihtsustatud tõendamis- ja põhistamisstandard. Kohus ei pea olema tagamisabinõu kohaldamise alusesse kuuluvate asjaolude olemasolus veendunud, piisab, kui neid asjaolusid saab pidada tõendite põhjal usutavaks. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. märtsi
13. a määrus asjas nr 3-1-1-10-16, p 28.)
14. Käesolevas asjas taotles prokuratuur A. V-ile kuuluva Yyyyyyy kinnisasja arestimist

§ 832

lg 2 p-de 1 ja 2 alusel, maakohus arestis selle kinnisasja

§ 832

lg 2 p 1 alusel, ringkonnakohus aga

§ 84ja § 832 lg 2 p 1 alusel.

Kolleegium juhib kõigepealt tähelepanu prokuratuuri taotluse ja kohtumääruste ebakorrektsele sõnastusele.

§-d 832 ja 84 näevad ette aluse vara laiendatud konfiskeerimiseks või konfiskeerimise asendamiseks, mitte aga konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks. Konfiskeerimine või selle asendamine on materiaalõiguslik mõjutusvahend, vara arestimine või muu tagamisabinõu kohaldamine aga menetlusõiguslik meede konfiskeerimise, selle asendamise, tsiviilhagi, avalik-õigusliku nõudeavalduse või varalise karistuse tagamiseks. Õiguslik alus vara aresti kui konfiskeerimise tagamise abinõu kohaldamiseks ja käsutuskeelu nähtavaks tegemiseks tuleneb KrMS §-dest 1414 ja 142 koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 2 (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. detsembri
2. a määrus asjas nr 3-2-1-62-16, p 13). Konfiskeerimise (asendamise) tagamisel tuleb küll välja tuua ka võimaliku tulevase konfiskeerimise (asendamise) õiguslik alus, mille kohaldamist tagatakse, kuid see ei tähenda, et karistusseadustikus sätestatud konfiskeerimise alus oleks ise käsitatav ka tagamisabinõu kohaldamise alusena. Eelmärgitud ebatäpsus ei mõjuta siiski vaidlustatud kohtumäärustele antavat hinnangut. Nii prokuratuuri taotluses kui ka kohtumäärustes on viidatud ka KrMS §-dele 1414 ja
3. Seega vaatamata ebaõnnestunud formuleeringule on üheselt mõistetav, et prokuratuur taotles A. V-ile kuuluva Yyyyyyy kinnisasja arestimist

§ 832

lg 2 p-de 1 ja 2 kohaldamise tagamiseks, maakohus arestis selle kinnisasja üksnes

§ 832

lg 2 p 1 kohaldamise tagamiseks, ringkonnakohus aga

§ 84(koostoime

S § 832 lg 2 p-ga 1) kohaldamise tagamiseks.

1. Ringkonnakohtu määruse põhiosa punktist 6.13 võib välja lugeda, nagu oleks Yyyyyyy kinnisasi arestitud, tagamaks konfiskeerimise asendamise kohaldamist R. S-i, mitte aga A. V-i suhtes (vt käesoleva määruse punkt 9).
2. Kolleegium märgib kõigepealt, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on kolmanda isiku vara arestimine konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks võimalik üksnes selleks, et tagada kolmandale isikule endale kuuluva vara võimalikku konfiskeerimist

§ 83

lg 3, § 831 lg 2 või § 832 lg 2 alusel või kolmandalt isikult rahasumma väljamõistmist

§ 84

alusel, mitte aga selleks, et tagada süüdistatava vara võimalikku konfiskeerimist või selle asendamist. Kohtulahendit, millega mõistetakse ühelt isikult välja mingi vara, ei ole võimalik täita teise isiku vara arvel. Erandiks on vaid juhtum, kus see teine isik annab ise nõusoleku kohtulahendi täitmiseks enda vara arvel. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuli
2. a otsus asjas nr 3-1-2-4-12, p 41 koos seal viidatud kohtupraktikaga.)
3. Samas on kolleegium seisukohal, et ringkonnakohtu määruse põhiosa punktis 6.13 on tegemist ilmselge sõnastusliku ebatäpsusega ja vaatamata seal märgitule jättis ringkonnakohus Yyyyyyy kinnisasja aresti alla, tagamaks konfiskeerimise asendamist A. V-i, mitte R. S-i suhtes. Seda seisukohta põhjendab kolleegium järgmiselt. Prokuratuur taotles Yyyyyyy kinnisasja arestimist A. V-i vara konfiskeerimise tagamiseks, samuti arestis maakohus selle kinnisasja A. V-i vara konfiskeerimise tagamiseks. Ringkonnakohtu määruse resolutiivosas ei ole tagatava mõjutusvahendi adressaati muudetud. Samuti käsitletakse ringkonnakohtu määruse põhiosas enne punkti 6.13 just A. V-i, mitte R. S-i vara konfiskeerimise võimalikkust, jõudes järeldusele, et

§ 832lg 2 p 1 kohaldamise nõuded on täidetud.

Osutatud säte näeb aga ette kolmanda isiku, mitte toimepanija vara konfiskeerimise aluse. Ka määruskaebuse esitaja ja prokuratuur on mõistnud ringkonnakohtu määrust nii, et sellega tagatakse mõjutusvahendi kohaldamist A. V-i suhtes. 22. Määruskaebuse lahendamiseks tuleb leida vastus küsimusele, kas prokuratuuri taotluses toodud ja kohtute poolt usutavaks loetud asjaoludel võib kõne alla tulla A. V-i kui kolmanda isiku vara laiendatud konfiskeerimine või selle asendamine, mida on vaja tagada. Seda küsimust käsitledes lähtub kolleegium

§-de 832 ja 84 redaktsioonist, mis kehtis enne 10. jaanuari 2017, sest nende sätete kehtivad redaktsioonid ei leevenda

§ 5lg 2 esimese lause mõttes A.

V-i olukorda, mistõttu ei ole neil ka tagasiulatuvat jõudu. 23.

§ 832

lg 2 p 1, mille kohaldamise tagamiseks maakohus Yyyyyyy kinnisasja arestis ja mille alusel kohaldatava konfiskeerimise asendamise (

§ 84) tagamiseks ringkonnakohus kinnisasja aresti alla jättis, sätestas enne 10.

jaanuari 2017 kehtinud redaktsioonis, et erandina võib kohus sama paragrahvi lõikes 1 sätestatud alustel ja ulatuses konfiskeerida kolmandale isikule kuuluva vara, kui see kuulub otsuse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui see on omandatud täielikult või olulises osas toimepanija arvel, kingitusena või muul viisil turuhinnast oluliselt soodsamalt.

1. Ringkonnakohus tuvastas ja kriminaalasjas pole ka vaidlust, et Yyyyyyy kinnisasja omandas A. V.
2. aastal oma legaalse vara arvel. Prokuratuur ja kohtud käsitasid Yyyyyyy kinnisasja konfiskeerimise või selle asendamise võimaliku põhjusena asjaolu, et aastatel 2011–2015 parendati kinnisasja R. S-i – arvatavalt

§ 832mõttes kuriteo toimepanemise tulemusena saadud – vara arvel.

25. Erinevalt määruskaebuse esitajast leiab kolleegium, et Yyyyyyy kinnisasja parendamine R. S-i väidetava kriminaaltulu (

§ 832

) arvel on ringkonnakohtu määruses vähemalt konfiskeerimise tagamise menetluses nõutaval määral kinnitust leidnud. 26. Samas ei tähenda asjaolu, et juba varem A. V-ile kuulunud kinnisasja parendati R. S-i raha eest, seda, et A. V. oleks kinnisasja

§ 832lg 2 p 1 mõttes omandanud R.

S-i kui toimepanija arvel. Omandamisena

§ 832lg 2 p 1 tähenduses on käsitatav mingi eseme (Ts

ÜS § 48) minek kolmanda isiku vara (TsÜS § 66) hulka. Kinnisasja (TsÜS § 50 lg 1) puhul tähendab see kinnisomandi üleminekut kolmandale isikule. R. S-i arvel tehtud parendused võisid küll suurendada Yyyyyyy kinnisasja väärtust, kuid ei muutnud selle kuuluvust. Kuna tuvastatud asjaoludel ei läinud Yyyyyyy kinnisasja omand A. V-ile üle R. S-i arvel, ei saa seda ka

§ 832lg 2 p 1 alusel A.

V-ilt konfiskeerida. 27. Kolleegium ei pea võimalikuks sisustada

§ 832

lg 2 p-s 1 ette nähtud omandamise mõistet sedavõrd laialt, et see hõlmaks ka kolmandale isikule juba kuuluva eseme väärtuse (olulist) suurenemist toimepanija arvel. Selline tõlgendus võiks küll sobituda laiendatud konfiskeerimise üldise eesmärgiga vältida isiku rikastumist kriminaaltulu arvel, tagades ühtlasi majanduslikust aspektist sarnaste olukordade sarnase käsitlemise. Samas oleks tegemist karistusõigusnormi sõnastuslikest piiridest kaugele mineva tõlgendusega ja seda isikule ebasoodsas suunas. Riigikohus on varemgi leidnud, et üksnes õiguspoliitilistele argumentidele tuginedes ei saa normi tekstist isiku õigusi kitsendavalt ulatuslikult kõrvale kalduda (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-68-16, p 49 ja
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 39). Karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a määrus asjas nr 3-1-1-68-15, p 16). Märgitu ei piira aga seadusandja võimalust näha de lege ferenda ette konfiskeerimise ja selle asendamise alused kujul, mis võimaldaksid praegusest tõhusamini vältida kolmanda isiku rikastumist kriminaaltulu arvel.
7. Määruskaebuse esitajal on õigus, et Yyyyyyy kinnisasjal asuvad ehitised, mida väidetavalt renoveeriti või mis ehitati üles R. S-i arvel, on TsÜS § 54 lg 1 kohaselt kinnisasja olulised osad (TsÜS § 53). Tegemist pole esemetega, mida oleks võimalik omandada kinnisasjast eraldi. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 107 lg 3 sätestab, et kui vallasasi ühendatakse maatükiga sel viisil, et ta muutub maatüki oluliseks osaks, laieneb maatüki omand maatükiga ühendatud asjale. Seega Yyyyyyy kinnisasja parendamine, mis seisnes sellel asuvate ehitiste või rajatiste ehitamises või renoveerimises, ei muutnud A. V-i vara esemelist koosseisu ega saa seega A. V-i suhtes

§ 832lg 2 p 1 kohaldamiseks alust anda.

29. Erinevalt prokuratuurist ja maakohtust leidis ringkonnakohus, et Yyyyyyy kinnisasi tuleb arestida mitte konfiskeerimise, vaid

§ 832

lg 2 p 1 alusel toimuva konfiskeerimise asendamise (

§ 84) tagamiseks.

30. Kolleegium märgib, et käesolevas asjas kohaldatava karistusseadustiku redaktsiooni järgi on kolmanda isiku suhtes võimalik kohaldada konfiskeerimise asendamist, kui kolmas isik on omandanud

§ 831

lg-s 2 või § 832 lg-s 2 sätestatud asjaoludel

§ 831

lg-s 1 või § 832 lgs 1 nimetatud vara, mille ta on võõrandanud, ära tarvitanud või selle temalt äravõtmine pole muul põhjusel võimalik või otstarbekas (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 10). 31. Ringkonnakohus ei ole välja toonud, millise

§ 832lg-s 1 nimetatud tunnustele vastava varaeseme A.

V.

§ 832lg 2 p-s 1 sätestatud asjaoludel R.

S-i arvel omandas. Nagu kolleegium eespool selgitas, pole pelgalt parendustest tingitud Yyyyyyy kinnisasja väärtuse võimalik suurenemine käsitatav vara omandamisena

§ 832lg 2 p 1 mõttes ja seega ei anna see iseenesest ka piisavat alust kohaldada A.

V-i suhtes konfiskeerimise asendamist. 32. Samas on ringkonnakohus tuvastanud, et R. S. finantseeris Yyyyyyy kinnisasja parendamist kahel erineval viisil. Mõnikord andis R. S. A. V-ile sularaha, mille eest viimane tasus kinnisasja parendustöödega seotud arveid. Kolleegiumi hinnangul võib eeldada, et neil juhtudel omandas A. V. R. S-i arvel

§ 832

lg 1 tähenduses kuriteo toimepanemise tulemusena saadud sularaha, mille ta kinnistu parendamiskulusid tasudes

§ 84mõttes ära tarvitas.

Kui sellised faktid leiavad kriminaalmenetluses kinnitust, on kõnealuste sularahasummade väärtus võimalik A. V-ilt

§ 84ja § 832 lg 2 p 1 alusel välja mõista.

Teistel juhtudel tasus Yyyyyyy kinnisasjale tehtud parenduste eest teenusepakkujale (kohtumääruses on nimetatud A. T-d) aga R. S. vahetult ise. Seejuures oli R. S. ka selliste parenduste tellija, s.t eelduslikult teenusepakkujaga sõlmitud lepingu pool. Kõnealusel juhul ei ole kohtute tuvastatud asjaolude põhjal selge, kas üldse ja kui, siis millise varaeseme A. V. R. S-i arvel omandas. 33. Kohtumäärustes ega ka prokuratuuri taotluses ei ole välja toodud A. V-i poolt R. S-i arvel omandatud sularaha või siis ka mingite muude varaesemete väärtust. A. V-i poolt R. S-i arvel omandatu (sularaha või ka muude varaesemete) väärtust ei saa samastada Yyyyyyy kinnisasja väärtusega. Esiteks võis Yyyyyyy kinnisasja parendamine R. S-i vara arvel toimuda vähemalt osaliselt ka nii, et A. V. selle käigus

§ 832lg 2 p 1 mõttes midagi ei omandanud (vt ka määruse punktid 26–28).

Teiseks puudub alus eeldada, et R. S-i arvel tehtud parendusteta olnuks kinnisasi väärtusetu. Muu hulgas ei ole ringkonnakohus välistanud võimalust, et Yyyyyyy kinnisasja võidi parendada ka A. V-i enda rahaga, mis ta sai kindlustushüvitisena või metsa raieõiguse võõrandamise eest. Ehkki ringkonnakohtu hinnangul ei kasutatud seda raha aastatel 2011–2015 tehtud parenduste finantseerimiseks, ei tähenda see, et A. V-i legaalse vara arvel tehtud parendused kinnisasja väärtust ei mõjutanud. Kokkuvõttes ei ole praegu teada A. V-i poolt R. S-i väidetava kriminaaltulu arvel omandatud varaesemete – eeskätt talle üle antud sularahasumma – väärtus. 34. Olukorras, kus kolmandale isikule üle antud ja viimase poolt ära kasutatud kriminaaltulu väärtus pole teada, ei ole võimalik sellele vastavat summat kolmandalt isikult

§ 84

alusel välja mõista, sest osa konfiskeerimise asendamise eeldustest on tuvastamata. Samas ei pruugi olla välistatud konfiskeerimise asendamise tagamiseks KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamine, sh vara arestimine, kuna on võimalik, et puuduvad andmed konfiskeerimise asendamise eelduste kohta tehakse kindlaks edasise kriminaalmenetluse käigus.

1. Kolleegium on varem selgitanud, et järgimaks vara arestimisel kehtivat proportsionaalsuse põhimõtet – mis on alates
2. juulist 2016 otsesõnu ette nähtud ka KrMS § 1414 lg-s 3 –, peavad prokuratuur ja kohus muu hulgas hindama, et arestitava vara väärtus ei ületaks võimaliku süüditunnistamisega kaasneva konfiskeerimise või selle asendamise objektiks oleva vara väärtust. Selleks tuleb menetlejatel selgitada ühelt poolt selle vara väärtus, mis võidakse isikult tema süüdimõistmise korral konfiskeerida või mille ulatuses võidakse temalt konfiskeerimise asendamiseks raha välja mõista, ja teisalt arestitava vara väärtus. Samas ei saa välistada vara arestimise vajalikkust ka kriminaalmenetluse sellises staadiumis, mil tõendamiseseme asjaolud, sealhulgas kriminaalasjas eeldatavalt konfiskeeritava vara koosseis või konfiskeerimise asendamise ulatus ja isiku vara väärtus, on veel ebaselged ning täpsustamisel. Riigikohus on KrMS § 2 p-st 4 juhindudes leidnud, et sellises olukorras võib kõne alla tulla vara n-ö ajutine arestimine kohtu määratud tähtajaks, mille jooksul tuleb vara arestimist taotleval prokuratuuril kohtule esitada täiendavad tõendid tulevikus konfiskeeritava vara suuruse ja isiku vara väärtuse kohta. Nende andmete esitamata jätmise korral vabaneb vara kohtu määratud tähtpäeva saabudes aresti alt. Täiendavate tõendite saamisel on kohtul võimalik vajaduse korral koostada uus vara arestimise määrus, milles täpsustatakse uuest teabest tulenevalt vara arestimise ulatust. N-ö ajutise arestimise korral kehtib vara arestimise määrus selles märgitud tähtaja lõpuni. Selleks, et vara jääks arestituks ka pärast kohtumääruses nimetatud tähtaega, tuleb prokuratuuril esitada uus vara arestimise taotlus ja kohtul teha uus vara arestimise määrus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a määrus asjas nr 3-1-1-21-15, p-d 15–16 koos seal toodud viidetega.) Märgitu kehtib vara aresti kõrval mutatis mutandis ka teiste KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud abinõude kohaldamisel ja seda nii konfiskeerimise kui ka konfiskeerimise asendamise tagamise korral.
5. Eelnevast tulenevalt ei saa praeguses asjas, kus ei ole isegi esialgseid andmeid, millises väärtuses kolmas isik toimepanija arvel vara omandas, kohaldada kolmanda isiku suhtes konfiskeerimise või selle asendamise tagamise abinõusid tähtajatult. Just nii on aga ringkonnakohus toiminud, rikkudes sellega KrMS § 1414 lg-te 1 ja 3 ning § 142 nõudeid, mida kolleegium käsitab praegusel juhul kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ühtlasi ei ole kohtud pööranud tähelepanu vajadusele hinnata A. V-i poolt R. S-i arvel omandatud vara väärtust ega käsitlenud selle kohta käivate tõendite olemasolu või nende kogumise võimalusi. Tegemist on kohtulahendi põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1) rikkumisega, mida Riigikohus peab samuti KrMS § 339 lg 2 tähenduses oluliseks. Osutatud rikkumiste tõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada.
6. Kolleegiumi arvates ei saa aga välistada, et on leitud või et edasises kriminaalmenetluses kogutakse otseseid või kaudseid tõendeid, mis võimaldavad tuvastada A. V-i poolt R. S-i arvel omandatud (ja hiljem ära tarvitatud) varaesemete väärtuse. Seetõttu ei tingi asjaolu, et prokuratuuri taotluses ja kohtumäärustes pole andmeid A. V-i poolt R. S-i arvel omandatu väärtuse kohta, prokuratuuri konfiskeerimise tagamise taotluse rahuldamata jätmist. Arvestades ka konfiskeerimise tagamise menetluse isepära (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. oktoobri
8. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13, p-d 22–26), tuleb prokuratuuri taotlus saata selle lahendamisel tehtud kohtu vigade kõrvaldamiseks uueks arutamiseks ringkonnakohtule.
9. Asja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul kontrollida mh seda, kas prokuratuuril on esitada tõendeid, mis võimaldaksid hinnata, millises väärtuses millist vara A. V. R. S-i arvel

§ 832lg 2 p 1 mõttes omandas.

Jaatava vastuse korral on ringkonnakohtul võimalik kaaluda konfiskeerimise asendamise tagamist tähtajatult. Kui aga selliseid tõendeid praeguseks kogutud ei ole, tuleb ringkonnakohtul hinnata nende edasise kogumise võimalikkust. Sellest hinnangust lähtuvalt saab kohus otsustada, kas kohaldada konfiskeerimise asendamise tagamise abinõusid ajutiselt, andes prokuratuurile mõistliku tähtaja puuduvate andmete esitamiseks, või jätta prokuratuuri taotlus rahuldamata. II

1. Määruskaebuse esitaja väide, et A. V-i abikaasa L. V-i kriminaalmenetlusse kaasamata jätmisega on rikutud L. V-i õigusi, on ekslik ja vaidlustatud kohtumääruse seaduslikkusele antavat hinnangut ei mõjuta. Jättes kõrvale küsimuse, kas kolmanda isiku A. V-i esindajal on õigus esindada ka menetlusvälist isikut L. V-i, osutab kolleegium sellele, et vaidlustatud kohtumäärused on tehtud üksnes A. V-i suhtes ega piira L. V-i õigusi. Seetõttu pole L. V-il KrMS § 384 kohaselt ka määruskaebeõigust.
2. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus on vara arestimise määruse adressaadina nimetanud vaid A. V-i. Kohtud võtsid aluseks kinnistusraamatu andmed, mille kohaselt on Yyyyyyy kinnisasja omanik üksnes A. V. Riigikohus on leidnud, et täitmist tagavate toimingute otsustamisel on selle menetluse olemust ja peamiselt kiireloomulisust arvestades keeruline lahendada tõendite esitamist ja hindamist eeldavat küsimust, kas kinnistu võib erinevalt kinnistusraamatu kandest olla abikaasade ühisvara hulgas. Seda küsimust on vajaduse korral võimalik lahendada teises menetluses. Seetõttu on kohus KrMS § 1414 lg-s 1 nimetatud tagamisabinõude kohaldamist otsustades õigustatud lähtuma AÕS § 56 lg-st 1, mille kohaselt eeldatakse kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. (Vt ka Riigikohtu üldkogu
3. novembri
4. a määrus asjas nr 3-3-115-12, p 32 ja kriminaalkolleegiumi
5. mai
6. a määrus asjas nr 3-1-1-49-13, p 10)
7. Ühtlasi on kolleegium selgitanud, et kriminaalmenetluses tehtav määrus, millega KrMS § 142 alusel arestitakse kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku kinnisasi, ei saa puudutada isikut, kes ise ei ole selle määruse adressaat ja keda ei ole ka arestitud kinnistu ühe omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Arestimismäärus ei võta selliselt isikult võimalust kaitsta enda väidetavat omandiõigust arestimise vastu tsiviilkohtumenetluses, nõudes AÕS § 65 lg 1 alusel riigilt (prokuratuuri kaudu) nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks (ehk keelumärke kustutamiseks) või täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 lg 1 alusel vara arestist vabastamist. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
8. mai
9. a määrus asjas nr 3-1-1-49-13, p-d 9–10 ja
10. aprilli
11. a määrus asjas nr 3-1-1-26-16, p 12.) III
12. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu ka järgnevale. KrMS § 1414 lg 3 esimene lause sätestab, et varalist nõuet tagava abinõu valikul tuleb arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kahtlustatavat, süüdistatavat, tsiviilkostjat või kolmandat isikut üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada asjaolusid arvestades põhjendatuks. Käesolevas asjas arestis ringkonnakohus konfiskeerimise asendamise tagamiseks kinnisasja.

§ 84

alusel saab riigil tekkida üksnes rahaline nõue (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus asjas nr 3-1-1-7814, p-d 24–25). Seetõttu on kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise tagamiseks kinnisasja omanikku põhjendamatult koormav. Kuivõrd tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle asendamise tagamiseks valitud vahend ei tohi piirata tagamismääruse adressaati rohkem, kui on vaja nõuet rahuldava kohtuotsuse täitmiseks, siis piisab rahalise nõude täitmise tagamiseks KrMS § 1414 lg 1, TsMS § 378 lg 1 p 1 ja AÕS § 363 alusel seatavast kohtulikust hüpoteegist nõudesumma ulatuses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a määrus asjas nr 31-1-51-15, p 28.)
5. Erandina võib kinnisasja arestimine konfiskeerimise asendamise (või muu rahalise nõude) tagamiseks olla siiski põhjendatud juhul, kui kinnisasi on tagatava konfiskeerimise asendamise otsustuse võimaliku adressaadi ja tema abikaasa ühisomandis ning abikaasa ei ole tagatava kohustuse võlgnik. Nimelt tuleb arvestada, et ühisvara korral ei saa sellele seada kohtulikku hüpoteeki, kui puudub teise abikaasa nõusolek (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
6. detsembri
7. a määrus asjas nr 3-2-1-62-16, p 15 koos seal toodud viidetega). Samas on kolleegium asunud seisukohale, et analoogiliselt Riigikohtu üldkogu
8. novembri
9. a määruses asjas nr 3-3-1-15-12 punktis 46 ja
10. aprilli
11. a otsuses asjas nr 3-3-1-82-12 punktis 49 märgituga, on ka KrMS § 142 alusel võimalik taotleda keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes arestimismääruse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. Seejuures tuleb arvestada, et kinnistusraamatusse kantava keelumärke sisust peab üheselt nähtuma, et ühisomandi käsutamine on keelatud üksnes sellel abikaasal, kelle suhtes arestimisotsustus tehakse. Ka siis, kui arestitava kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid kavandatava arestimisotsustuse adressaat üksinda, on prokuratuuril üldjuhul otstarbekas taotleda keelumärke seadmist kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse sõnaselgelt üksnes arestimisotsustuse adressaadiks oleval kahtlustataval, süüdistataval, tsiviilkostjal või kolmandal isikul. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
12. mai
13. a määrus asjas nr 3-1-1-49-13, p 13 ja
14. juuni
15. a määrus asjas nr 3-1-1-92-14, p 20.1.) Nimelt juhul, kui arestimismäärusega keelatakse kinnisasja käsutamine üksnes tagatava kohustuse võlgnikul, ei saa tema abikaasa TMS §-s 222 sätestatud nõuet esitada (vt määrus asjas nr 3-2-1-62-16, p 18). Ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis on leidnud, et kriminaalmenetluses ühe abikaasa vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks on võimalik kanda kinnistusraamatusse keelumärge, mille kohaselt on abikaasade ühisvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamine keelatud sellel abikaasal, kes on kriminaalasjas kahtlustatav, süüdistatav või tsiviilkostja (vt määrus asjas nr 3-2-1-62-16). Kriminaalkolleegiumi hinnangul kehtib see seisukoht ka konfiskeerimise, selle asendamise, avalik-õigusliku nõudeavalduse ja varalise karistuse tagamise puhul.
16. Kuna ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaks määratud, saavad abikaasad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (perekonnaseaduse § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), st käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut. Seetõttu takistab ühe abikaasa kahjuks kinnistusraamatusse kantud keelumärge abikaasadel kinnisasja tervikuna käsutamist, kuna ühel abikaasadest ei ole selle käsutamise õigust. Kuigi keelumärkel võib küll olla mõju mittevõlgnikust abikaasa õigusele ühisomandit käsutada, on see piirang ajutine ning võib olla võlausaldaja õigustatud huve arvestades mõistlik. (Vt määrus asjas nr 3-2-1-62-16, p-d 17–18.) IV
17. Kokkuvõttes leiab Riigikohus, et Tartu Ringkonnakohtu
18. oktoobri
19. a määrus tuleb KrMS § 390 lg-st 1, § 362 p-st 2 ja § 361 lg 1 p-st 6 juhindudes tühistada ning käesolev kohtuasi samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus uueks arutamiseks saata. Kaitsja määruskaebuse rahuldab kolleegium osaliselt.
20. Andmeid määruskaebemenetluse kulude kohta pole Riigikohtule esitatud. Paavo Randma, Lea Kivi, Peeter Roosma (allkirjastatud digitaalselt)