Obsah (9)

§ 133§ 43§ 218§ 217§ 132§ 130§ 131§ 26§ 8

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtu

) §-de 131 ja 132 järgi ei tohi kinni pidada töötutoetust ja palga alammäärast väiksemat summat. Kohtutäitur ei selgitanud, millise tähtaja jooksul tuleb esitada taotlus valesti kinnipeetud raha tagastamiseks. Kohtutäitur peaks ka ilma teavitamata teadma, missugused sissetulekud võlgnikule laekuvad. Kuigi võlgnik pöördus kaebusega kohtutäituri poole, ei tagastatud töötutoetust. Kohtutäitur pani niigi majanduslikus kitsikuses oleva võlgniku veelgi raskemasse olukorda. Kohtutäitur on meelevaldselt määranud kindlaks rahasumma, mille ulatuses raha arestida ei tohi. Raha tagastamisest ei ole alust keelduda nüüd, kui võlgnik teavitas, millega on tegemist. Arestimine oli väär vaatamata sellele, et teavitamine toimus hilinenult.

1. Kohtutäitur leidis, et praeguses tsiviilasjas tuleb menetlus lõpetada, kuna võlgnik ei läbinud kohustuslikku kohtueelset korda (ei esitanud enne kohtusse pöördumist kaebust kohtutäiturile).
2. Maakohtu hinnangul oli kohustuslik kohtueelne kord läbitud, kuna võlgnik esitas
3. oktoobril 2015 kaebuse kohtutäituri tegevuse peale töötu abiraha arestimise ja kinnipidamise tõttu ning kohtutäitur lahendas kaebuse
4. oktoobril 2015 e-kirjaga.
6. jaanuaril 2016 kohustas maakohus võlgnikku esitama täpsustatud nõude. Maakohtule jäi arusaamatuks, kas võlgnik soovib, et kohus tuvastaks kohtutäituri tegevuse ebaseaduslikkuse, või soovib võlgnik taotleda töötutoetuse tagastamist. Maakohus selgitas, et kui võlgnik soovib töötutoetuse tagastamist, tuleb nõue esitada hagimenetluses sissenõudja vastu ning kohtutäituri vastu esitatud nõue on perspektiivitu. Kui võlgnik soovib saada hinnangut kohtutäituri tegevuse seaduslikkusele, siis selle vaidluse käigus raha tagasi nõuda ei saa.
7. jaanuaril 2016 esitas võlgnik vastuse, mille kohaselt on tema nõudeks õigusvastaselt äravõetud töötutoetuse tagastamine. Samas leidis võlgnik, et kohtutäitur on tema sissetuleku arestimisel toiminud ebaseaduslikult.
8. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ning leidis, et vaidlusaluse summa arestimine oli arestimise hetkel seaduslik ning avalduses esitatud raha tagastamise nõue põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

§ 133

lg 1 kohaselt on võlgnikul õigus kolme tööpäeva jooksul esitada kohtutäiturile avaldus konto arestist vabastamiseks ulatuses, mis tagab talle mittearestimisele kuuluva sissetuleku. Võlgnik pöördus

1. septembril 2015 kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud 85 euro ja 87 sendi arestist vabastamiseks kohtutäituri poole alles
2. oktoobril
3. Selleks ajaks oli kinnipeetud summa

§ 43alusel üle kantud sissenõudjale.

Kui algne ekslik arestimine selgub tagantjärele, ei saa sissenõudjale ülekantud raha tagastamist nõuda kohtutäiturilt, vaid sissenõudjalt alusetu rikastumise sätete alusel.

1. Maakohus jättis
2. jaanuari
3. a määrusega võlgniku avalduse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Maakohus leidis, et arvestades kohtule esitatud nõude täpsustust, ei ole võlgnikul nõuet kohtutäituri tegevuse ebaseaduslikuks tunnistamiseks, ta ei taotle kohtutäituri otsuse tühistamist. Võlgnik soovib kohtutäiturilt töötutoetuse tagastamist ehk raha väljamõistmist. Maakohtu arvates valis võlgnik oma õiguste kaitseks vale menetlusliigi ning hagita menetluses (

§ 218ja Ts

MS § 475 lg 1 p 15 alusel lahendatakse kaebused kohtutäituri tegevuse peale hagita menetluses) ei ole võlgnikul võimalik oma eesmärki saavutada. Lisaks leidis maakohus, et nõue võib olla esitatud vale isiku vastu. Kui algne ekslik arestimine selgub tagantjärele, ei saa juba sissenõudjale ülekantud summade tagastamist nõuda kahju hüvitamise korras kohtutäiturilt, vaid sissenõudjalt alusetu rikastumise sätete alusel. Sissenõudja on sel juhul raha saanud (osaliselt) tühise arestimisakti alusel ning peab selle tagastama (Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 16). Maakohus viitas, et ei ole välistatud ka kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (Riigikohtu
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-13, p 19). Maakohus leidis, et praeguses asjas ei tuginenud võlgnik kahju hüvitamise sätetele, ei märkinud nõude eeldusi ega tuginenud kohtutäituri vastutusele kohtutäituri seaduse § 9 alusel.
5. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks lahendamiseks maakohtule või vaadata kaebus ise läbi ja rahuldada palve kohustada kohtutäiturit võlgnikule õigusvastaselt ära võetud töötutoetust (84 eurot 21 senti) tagastama. Algne ekslik arestimine ei selgunud tagantjärele. Kohtutäitur teadis juba enne raha võlgniku pangakontole laekumist, et tegemist saab olla üksnes töötutoetusega, mida ei oleks tohtinud kinni pidada.
6. Kohtutäitur leidis, et määruskaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tartu Ringkonnakohus tühistas
8. mai
9. a määrusega maakohtu määruse ja tegi uue määruse, millega jättis võlgniku kaebuse kohtutäituri tegevuse peale täiteasjas nr 192/2003/6366 rahuldamata. Ringkonnakohus jättis võlgniku määruskaebuse rahuldamata ja määruskaebuse menetlemisega seotud kulud võlgniku kanda. Menetluskulude rahalise suuruse jättis ringkonnakohus kindlaks määramata, kuna kohtutäituril puuduvad praeguses asjas hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt jättis maakohus kaebuse valesti läbi vaatamata. Ringkonnakohus selgitas, et

§ 217

lg 1 alusel kohtutäituri tegevuse peale esitatava kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitemenetluse korraldamisel ning kaebus puudutab eelkõige kohtutäituri tegevust täitetoimingute tegemisel.

§ 217

lg 1 alusel esitatud kaebuse läbivaatamisel hagita menetluses on kohtul võimalik anda hinnang kohtutäituri tegevusele, eelkõige tema tehtud täitetoimingu seaduslikkusele. Kuigi kohtutäitur kaebust

§ 217

lg-tes 3-5 sätestatud korras ei lahendanud, tuvastas maakohus, et võlgnik vaidlustas kohtutäituri tegevuse

1. oktoobril 2015 ka kohtuväliselt ning võlgnikule oli tagatud võimalus pöörduda oma õiguste kaitseks ja kohtutäituri tegevuse seaduslikkuse kontrollimiseks kohtu poole. Kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamisel ei saa kohus kohustada kohtutäiturit täitetoimingut n- ö tagasi täitma, sh tagastama võlgnikule kontolt kinnipeetud raha, mis on sissenõudjale üle kantud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et võlgniku nõuet kohustada kohtutäiturit tagastama töötutoetus ehk sisuliselt mõista kohtutäiturilt võlgniku kasuks välja 84 eurot 21 senti ei ole hagita menetluses võimalik lahendada. See asjaolu ei anna aga alust kaebus läbi vaatamata jätta ning seega tuli kaebus kohtutäituri tegevuse peale sisuliselt läbi vaadata. Ringkonnakohus leidis, et ei ole alust kohtutäituri tegevust ebaseaduslikuks tunnistada. Ringkonnakohus tuvastas, et
2. a septembris laekusid võlgniku pangakontole töötutoetus 88 eurot 22 senti (
3. septembril), toimetulekutoetus 230 eurot 44 senti (
4. septembril) ning vaidlusalune töötutoetus 84 eurot 21 senti, mis määrati võlgnikule oktoobrikuu eest (
5. septembril). Kohtutäitur ei käsutanud vaidlusalust summat enne
6. septembrit 2015, mil võlgniku pangakontolt kanti kohtutäituri ametialasele arvelduskontole 85 eurot 87 senti. Seega oli ringkonnakohtu hinnangul võlgnikule tagatud mõistlik võimalus taotleda arestimisele mittekuulunud toetussumma arestist vabastamist. Võlgniku
7. septembri
8. a teade oktoobri alguses laekuva töötutoetuse kohta ei olnud taotlus tühistada ebaseaduslikult toimunud arestimine. Teates märgiti üldsõnaliselt, et järgmine abiraha ülekanne Töötukassast peaks tehtama oktoobri esimestel päevadel ning sellest ei nähtunud, et oodatav summa on pangakontole laekunud ja kohtutäitur selle ebaõigesti arestinud. Ringkonnakohus ei nõustunud võlgnikuga, nagu oleks kohtutäitur pidanud teadma, et võlgniku pangakontole laekuvad summad saavad olla vaid mittearestitavad töötutoetused. Toetuste saamine ei välista võlgniku pangakontole muude summade laekumist. Ringkonnakohtu hinnangul võttis kohtutäitur praeguses asjas arvesse võlgnikult
9. ja
10. septembril 2015 saadud teavet arestimisele mittekuuluvate toetuste kohta (töötutoetus ca 90 eurot ja toimetulekutoetus ca 230 eurot) ning edastas pangale teate, et võlgniku pangakontol ei arestita iga kuu 321 eurot. Et septembrikuu eest oli iga kuu ühekordselt makstav töötutoetus laekunud ja kohtutäitur oli seda arvesse võtnud, ei pidanud ta
11. septembri
12. a laekumise puhul eeldama, et tegemist on samuti töötutoetusega. Ringkonnakohus ei nõustunud võlgnikuga, et võlgniku pangakontole tuleb sõltumata asjaoludest (sissetuleku olemus ning kas ja missuguses ulatuses neid on lubatud täitemenetluses arestida) alati jätta raha vähemalt ühe alampalga ulatuses (

§ 132

lg 1) ning lisaks jätta võlgniku käsutusse 1/3 kuupalga alammäära ületavast sissetuleku osast (

§ 132

lg 3).

§ 132

lg 1 järgi tuleb kohtutäituril arvestada kuupalga alammäära juhul, kui võlgnikul on töösuhtest vm regulaarsest allikast saadav sissetulek

§ 130lg 11 tähenduses.

Sotsiaal- ja muudest avalikest vahenditest makstavad toetused ei ole samastatavad

§ 130lg-s 11 sätestatud sissetulekuga.

Kui isiku sissetulek koosneb (täielikult või osaliselt) toetustest, siis kohalduvad sissetulekule sissenõude pööramisele erisätted, eelkõige

§ 131

. Seega ei ole praeguses asjas asjakohased võlgniku viited

§-dele 132 ja 133. Ringkonnakohus nõustus võlgnikuga, et

§ 131

lg-s 1 loetletud sissetulekuid, sh p 5 alusel Töötukassalt saadud töötutoetust, ei ole seaduse kohaselt lubatud täitemenetluses arestida ja selle arvel sissenõudja nõuet täita, sõltumata toetuse võlgniku pangakontole laekumise kuupäevast. Ei saa tuvastada, et kohtutäitur oleks teadnud, et võlgniku pangakontole on ühe kalendrikuu jooksul kahel korral kantud töötutoetust, sh kuu alguses jooksva kuu (septembri) eest ja kuu lõpus järgneva kuu (oktoobri) eest. Sellises olukorras oli üksnes võlgnikul võimalik pidevalt kontrollida oma pangakonto laekumisi ja teavitada kohtutäiturit tavapäratust olukorrast, mil ei oleks tohtinud 23. septembril 2015 laekunud töötutoetusele sissenõuet pöörata.

§ 131

on sätestatud võlgniku huvide kaitseks ja talle minimaalselt vajalike rahaliste vahendite tagamiseks, kuid võlgnikul on nimetatud piirangute osas käsutusõigus, st võlgnik otsustab, kas esitada kohtutäiturile avaldus arestimisele mittekuuluva sissetuleku ulatuses konto arestist vabastamiseks. Võlgnik esitas kohtutäiturile sellekohase avalduse (kaebuse)

1. oktoobril 2015, kui laekunud raha oli juba sissenõudjale üle kantud. Ringkonnakohus nõustus kohtutäituriga, et vaidlusalune laekumine arestiti seaduslikult. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Määruskaebuses palub võlgnik tühistada ringkonnakohtu määruse ja teha uue määruse, millega kohustada kohtutäiturit võlgnikule tagastama äravõetud töötutoetuse 84 eurot 21 senti. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on väär ringkonnakohtu seisukoht, et toetustest saadav sissetulek ei ole samastatav töötasust saadava sissetulekuga.

§-st 130 ei tulene sissetulekute erisust. Ka ühekordsete ja ebaregulaarsete laekumiste puhul peab kohtutäitur

§-de 132 ja 133 kohaselt jätma võlgniku sissetulekust arestimata alampalga suuruse summa ega saa märkida arestimisakti alampalgast väiksemat summat. Kohtutäitur oli võlgnikult saanud teavituse (hoolimata selle üldsõnalisusest ja väidetavast hilinenult esitamisest), et tegemist on töötutoetusega, mida ei tohi arestida.

1. augustil 2015 teavitas võlgnik kohtutäiturit töökoha kaotusest ja edaspidi võlgniku pangakontole laekuvatest toimetuleku- ja töötutoetustest. Seega teadis kohtutäitur, et võlgniku pangakontole laekuvad vaid toimetuleku- ja töötutoetused. Kuna võlgnikku ei teavitatud toetuse maksmisest ega selle võimalikust pangakontole laekumise kuupäevast, siis ei saanud ta kohtutäiturit varem teavitada. Kohtud oleksid pidanud välja selgitama, kas raha kanti üle enne võlgniku
2. septembri
3. a teate saamist, sest üksnes seda kuupäeva teades on võimalik kontrollida, kas kohtutäituri väide raha tagastamise võimatusest on tõene.
4. Kohtutäitur leiab, et määruskaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud palub kohtutäitur jätta võlgniku kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 695 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega maakohtu määrus tühistati osas, millega võlgniku kaebus kinnipeetud toetuse tagastamiseks jäeti läbi vaatamata. Selles osas tuleb jätta jõusse maakohtu määrus. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata osas, millega maakohtu määrus tühistati osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata võlgniku kaebuse kohtutäituri tegevuse peale selle ebaseaduslikkust puudutavas osas, kuid tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis võlgniku kaebuse selles osas rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Selles osas tuleb asi saata sisuliseks läbivaatamiseks maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
6. Võlgnik on esitanud kohtutäiturile kaebuse

§ 217lg 1 alusel.

Kaebuses vaidlustas võlgnik kohtutäituri tegevuse tema sissetuleku arestimisel ning taotles kinnipeetud töötutoetuse tagastamist. Maakohus käsitles võlgniku kaebust kitsalt üksnes kui nõuet arestitud ja kinnipeetud toetuse tagastamiseks, leides, et sellist nõuet ei saa hagita menetluses kohtutäituri peale esitatud kaebuse alusel sisuliselt lahendada. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruses esitatud seisukohaga, et kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamisel ei saa kohus kohustada kohtutäiturit täitetoimingut n.ö tagasi täitma, kuid tühistas sellele vaatamata maakohtu määruse osas, millega maakohus jättis võlgniku kaebuse töötutoetuse tagastamata jätmiseks läbi vaatamata. Selliselt ei olnud ringkonnakohtul alust maakohtu määrust raha tagastamist puudutavas osas tühistada. Kolleegium nõustub kohtutega ja jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et rahuldada ei saa võlgniku kaebust kohtutäituri tegevuse peale osas, milles palutakse tagastada pangakontolt ebaseaduslikult arestitud ja sissenõudjale üle kantud rahasumma, kuid välistatud ei ole kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-13, p 19; 4. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 16). Maakohtu määrus tuleb jätta jõusse osas, millega kaebus raha tagastamist puudutavas osas jäeti läbi vaatamata. 14. Samas leidis ringkonnakohus, et

§ 217

lg 1 kohase kaebuse eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel või sellest keeldumisel ning et kaebuse alusel on kohtul võimalik anda hinnang kohtutäituri tegevuse seaduslikkusele. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu selle seisukohaga. Kuna maakohus oli ekslikult käsitlenud võlgniku kaebust üksnes kui nõuet raha tagastamiseks ja jätnud kaebuse kogu ulatuses läbi vaatamata, siis tühistas ringkonnakohus õigesti maakohtu määruse osas, millega maakohus võlgniku kaebuse kohtutäituri tegevuse ebaseaduslikkust puudutavas osas jättis läbi vaatamata. Kolleegium leiab aga, et ringkonnakohus ei võinud asja sisuliselt lahendada enne, kui selle oleks sisuliselt lahendanud maakohus (TsMS § 9 lg 3). Seega tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis võlgniku kaebuse kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata. Selles osas tuleb maakohtul asi sisuliselt lahendada. 15. Kolleegium selgitab kohtupraktika ühtlustamiseks, et Riigikohus on varem leidnud, et

§dest 130-136 nähtuvalt on võlgniku sissetulekuks nt võlgniku igakuine töötasu, ametipalk, seadusel põhinev elatis, riiklik pension, saadavad toetused ja hüvitised, samuti enammakstud tulumaksu tagastusnõue (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. jaanuari 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12416, p 10). Samuti on Riigikohus leidnud, et

§-de 130-136 põhieesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Selleks näeb

§ 131

ette võlgniku sissetulekud, millele ei saa üldse sissenõuet pöörata või millele saab seda teha erandjuhul.

§ 132

näeb ette piirangud sissetulekute arestimisel nende suurusest lähtuvalt ja

§ 133

näeb muu hulgas ette, et kui võlgniku sissetulek on laekunud tema arvelduskontole, siis kehtivad samasugused arestimise piirangud, nagu on sätestatud

§-des 131 ja 132 (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-10, p 13;
3. märtsi
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-08, p 11).

§ 132

lg 1 järgi sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust.

1. aastal oli Vabariigi Valituse
2. novembri
3. a määruse „Töötasu alammäära kehtestamine" § 1 lg 2 kohaselt kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 390 eurot.

§ 133

lg 1 esimese lause järgi märgib kohtutäitur arestimisaktis, et arestimisele ei kuulu iga kuu summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, ning märgib talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa. Seega pidi kohtutäitur sel ajal arestimisaktis olenemata muudest laekumistest märkima, et arestimisele ei kuulu iga kuu 390 eurot. Kolleegium leiab ka, et

§ 133

lg 1 ei keela märkida arestimisakti muid olulisi asjaolusid peale

§ 132lg-s 1 märgitud rahasumma.

Kohtutäitur peab juhul, kui ilmnevad

§-s 131 märgitud asjaolud, arestimisakti viivituseta täiendama. Kui kohtutäiturile on teada, et võlgniku pangakontole laekuvad töötutoetused ja toimetulekutoetus, tuleb täituril pangale edastatavas teates mh märkida, et arestimisele ei kuulu Eesti Töötukassalt laekuv töötutoetus ning kohalikult omavalitsuselt laekuv toimetulekutoetus. Kahtluse korral on kohtutäituril võimalik nõuda laekumiste kohta teavet nii võlgnikult, töötukassalt kui ka kohalikult omavalitsuselt (

§ 26lg-d 1 ja 2).

Võlgnikule

§ 133

lg 1 teises lauses ja lg-s 2 ette nähtud õiguskaitsevõimalus ei vabasta kohtutäiturit kohustusest koguda täitemenetluseks vajalikku teavet ning võtta tarvitusele seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks (

§ 8). 16. Menetluskulude jaotus jääb Ts

MS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada. 17. Võlgnik oli määruskaebuselt tasutava kautsjoni tasumisest TsMS § 184 lg 4 alusel vabastatud koos hilisema hüvitamiskohustuseta. Tambet Tampuu, Jaak Luik, Malle Seppik