RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtu

§ 701

lg 3 esimese ja teise lause alusel tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada osas, milles jäeti rahuldamata hageja taotlus saada riigilõivu tasumiseks menetlusabi ja kohustati hagejat tasuma apellatsioonkaebuse esitamise eest riigilõivu 2700 eurot 15 päeva jooksul ringkonnakohtu määruse jõustumisest, ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata osas, milles jäeti rahuldamata hageja taotlus saada riigi õigusabi. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Esmalt käsitleb kolleegium hageja menetlusabi taotlust, mis puudutab riigilõivu tasumist (I) ja seejärel hageja riigi õigusabi taotlust, sh RÕS § 6 lg-s 3 sisalduva juriidilistele isikutele riigi õigusabi andmist piirava regulatsiooni põhiseaduspärasust (II) ning viimasena teeb menetluslikud otsustused (III). I
2. Ringkonnakohus on määruses õigesti märkinud,

§ 181lg 1, § 183 lg 1 ja Riigikohtu üldkogu 12.

aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse kohaselt võib juriidilisele isikule anda apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks menetlusabi, kui taotleja ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ning on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Eraõigusliku juriidilise isiku puhul tuleb menetlusabi andmisest keeldumise alusena kõne alla muuhulgas TsMS § 182 lg 2 p-s 2 sätestatu, mille järgi ei anta menetlusabi, kui taotleja saab menetluskulud kanda oma olemasoleva ja suuremate raskusteta müüdava vara arvel, millele saab seaduse kohaselt pöörata sissenõude (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p 62.2). Ringkonnakohus on õigesti viidanud, et eraõigusliku juriidilise isiku puhul on analoogia alusel võimalik kohaldada osaliselt ka TsMS § 183 lg-t 2 ning juriidiline isik saab menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku osanikud ja aktsionärid (Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-162-10, p 62.2). Seega leidis ringkonnakohus põhjendatult, et menetlusabi andmisel tuli võtta arvesse asja suhtes varalist huvi omava hageja ainuosaniku rahalist suutlikkust ja tema võimalust tasuda riigilõiv.
5. Ringkonnakohus tuvastas, et hageja ainuosanikule kuuluvad liiklusregistri andmetel muuhulgas sõidukid Audi 100, Mercedes-Benz V230 ja BMW 320i, mille arvel oleks võimalik menetluskulusid kanda. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis hindamata, kas praegusel juhul saab eeldada, et riigilõivu kannaks varalist huvi omav isik (hageja ainuosanik), st kas tegemist on olukorraga, kus eraõiguslikule juriidilisele isikule menetlusabi andmine on TsMS § 183 lg 2 järgi välistatud. Jättes taotlejale menetlusabi andmata põhjusel, et saab eeldada, et menetluskulud kannab asjas ilmselget varalist huvi omav hageja ainuosanik talle kuuluvate sõidukite arvel, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas konkreetne vara on menetluse seisu arvestades menetluskulude kandmiseks võõrandatav mõistliku aja jooksul ning kas vara müügist saadud tulemi arvel on võimalik ka vajalikud menetluskulud kanda. Menetlusabi andmise eelduste kindlakstegemiseks saab analoogia korras kohaldada TsMS § 186 lgt 5 ning varalist huvi omava isiku vara väärtuse ja võõrandatavuse hindamiseks küsida varalist huvi omavalt isikult lisaandmeid ja selgitusi. Samuti on kolleegiumi hinnangul analoogia korras kohaldatav ka TsMS § 186 lg
6. Hinnates varalist huvi omava isiku võimet menetluskulusid kanda, ei arvestata varalist huvi omavale isikule kuuluvaid ning tema ja temaga koos elavate perekonnaliikmete jaoks vajalikke sõiduvahendeid, kui nende arv ja väärtus on õiglases suhtes perekonna suuruse, sõiduvajaduse ja sissetulekuga (vt ka Riigikohtu
7. juuni
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-16, p 10). Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama, kas sõidukite eest saadava raha arvel on võimalik menetluskulud kanda ning kas tegemist on sõiduvahenditega, mis ei vasta TsMS § 186 lgs 2 sätestatud tingimustele.
9. Kolleegium on seisukohal, et isegi kui kohtu hinnangul on varalist huvi omaval isikul suuremate raskusteta müüdav vara ning saab eeldada selle arvel riigilõivu tasumist, tuleb riigilõivu tasumiseks anda mõistlik tähtaeg. Tehes taotluse läbivaatamisel selgeks, millise vara ja millisel viisil peab varalist huvi omav isik võõrandama, peab kohus sellest lähtudes tagama vara müümiseks mõistliku võimaluse ning andma TsMS § 187 lg 6 teise lause järgi pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist riigilõivu tasumiseks mõistliku tähtaja (vt ka Riigikohtu
10. juuni
11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-16, p 12). Kolleegium leiab, et sõidukite müügist saadava raha arvel 2700 euro suuruse riigilõivu tasumiseks ringkonnakohtu antud 15-päevast tähtaega ei saa pidada mõistlikuks, sest nii lühike tähtaeg võib tingida sõidukite võõrandamise oluliselt alla turuhinna. II
12. Ringkonnakohus viitas kolleegiumi hinnangul põhjendatult, et riigi õigusabi saamiseks olid täitmata RÕS § 6 lg-s 3 sätestatud eeldused. RÕS § 6 lg 3 järgi võib riigi õigusabi riigi õigusabi seaduses ettenähtud alustel ja korras oma põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks saada tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud või sellega võrdsustatud ning maksejõuetu mittetulundusühing või sihtasutus, kes taotleb riigi õigusabi keskkonnakaitse või tarbijakaitse valdkonnas või riigi õigusabi andmiseks esineb muu ülekaalukas avalik huvi paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku kahjustamise vältimiseks.
13. Kolleegiumi hinnangul ei ole RÕS § 6 lg 3 põhiseadusega vastuolus. Kolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Üksnes asjaolust, et Riigikohtu üldkogu tunnistas
14. aprillil 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10 tehtud otsuse resolutsiooni p-s 2 TsMS § 183 lg 1 esimese lause põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis välistab menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks, ei saa järeldada, et RÕS § 6 lg-s 3 sisalduv sarnane juriidilistele isikutele riigi õigusabi andmist piirav regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. 12.
15. Viidatud lahendis tunnistati TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses sisalduv regulatsioon osaliselt põhiseadusvastaseks Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 24 lg 5 (edasikaebeõigus) rikkumise tõttu. Riigikohtu üldkogu leidis, et seadusandja peab tagama ka eraõiguslikele juriidilistele isikutele tegeliku võimaluse kasutada PS § 24 lg-s 5 sätestatud edasikaebeõigust. Ka eraõiguslike juriidiliste isikute (sh äriühingute) puhul tuleb pidada väga kõrgete riigilõivu määrade puhul otsustavaks tegelikku võimatust edasikaebeõigust realiseerida. Kuigi äriühingu õigussubjektsus on seotud piisava vara olemasoluga (asutamis- ja kapitalinõuded, pankrotiregulatsioon), tuleb tema edasikaebevõimalusi hinnates silmas pidada, et äriühingu normaalne toimimine ja majandustegevus on moonutatud, kui oma õiguste kaitsmiseks kohtus tuleb enne vaidluse sisulist arutamist müüa ulatuslikult vara, võtta suurt laenu või riskida majandusraskustesse sattumisega (Riigikohtu
16. aprilli
17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-10, p-d 57.2 ja 57.3). 12.
18. Kolleegiumi arvates on oluline, et viidatud lahendis leidis Riigikohtu üldkogu, et eraõiguslikule juriidilisele isikule oma majandushuvide realiseerimiseks apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumiseks menetlusabi andmise välistamine on mõõdukas edasikaebeõiguse riive, kui hinnata seda riigilõivu määradest eraldi. Riigikohtu üldkogu selgitas, et vähemalt äriühingu õigussubjektsus on seotud piisava vara olemasoluga, nii et õiguskorras tunnustatakse äriühingu olemasolu põhimõtteliselt üksnes juhul, kui ta on suuteline oma eesmärke ja ülesandeid täitma omal jõul, mistõttu juriidiline isik peab teatavas mõttes võtma enda peale oma tegevusega seotud majandusriski, mis jääb ainuüksi tema enda kanda, sh ka kohtumenetluses. Samuti leidis Riigikohtu üldkogu,

§ 183

lg 1 kohtu kaalutlusõiguseta piirang on vajalik ressursi piiratuse tõttu, mis seab seadusandja paratamatult valikute ette ega võimalda kõigile isikutele menetlusabi anda. Seega leidis Riigikohtu üldkogu, et iseenesest ei ole riigil kohustust anda majandustegevusega tegelevatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele kohtusse pöördumiseks menetlusabi (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-62-10, p 57.1). Eeltoodust nähtuvalt tunnistas Riigikohtu üldkogu TsMS § 183 lg 1 esimeses lauses sisalduva regulatsiooni osaliselt põhiseadusvastaseks ja kehtetuks, kuna see rikkus kõrgete riigilõivumäärade kontekstis eraõiguslike juriidiliste isikute edasikaebeõigust.
3. Lisaks leiab kolleegium, et riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine, erinevalt riigilõivu tasumiseks menetlusabi taotlemise võimaluse puudumisest, ei piira põhiseadusvastaselt edasikaebeõiguse teostamist. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumata jätmisel ei võta kohus TsMS § 637 lg 1 p 3 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, st riigilõivu tasumiseks menetlusabi taotlemise võimaluse puudumine võib tähendada, et isik ei suuda riigilõivu tasuda ning talle ei ole tagatud edasikaebeõigust. Riigi õigusabi taotlemise võimaluse puudumine ei riku hageja edasikaebeõigust, kuivõrd tal on võimalik ringkonnakohtu menetluses osaleda oma seadusliku esindaja kaudu, mh esitada apellatsioonkaebus (TsMS § 217 lg 3, tsiviilseadustiku üldosa seadus § 34 lg 1). III
4. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
5. Määruskaebuse menetlemise kulusid TsMS § 191 lg 3 alusel ei hüvitata. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Viive Ligi, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu