RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä

§ 69lg 6 alusel Tartu Maakohtu 18.

mai

1. a ja Tartu Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a määrus kriminaalasjas nr 1-15-1052 Sander Pajumäe kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, teistmisavaldus
4. veebruar 2017, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Sander Pajumäe kaitsja teistmisavaldus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohtu
6. märtsi
7. a otsusega tunnistati Sander Pajumägi kokkuleppemenetluses süüdi karistusseadustiku (

) § 201 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati 5-kuulise vangistusega.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 13.

märtsi 2013. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 4 kuu ja 29 päeva võrra. Liitkaristuseks mõisteti 9 kuud ja 29 päeva vangistust.

§ 69

lg-te 1–4 alusel asendati vangistus 299 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati 18 kuud.

§ 75

lg 2 alusel kohustati süüdistatavat hüvitama 18 kuu jooksul igakuiste maksetena kannatanule tekitatud kahju 1800 eurot.

1. Tartu Maakohtu
2. mai
3. a määrusega pöörati kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel S. Pajumäele mõistetud ärakandmata karistus, s.o 6 kuud ja 14 päeva vangistust, täitmisele. Maakohus tuvastas, et süüdimõistetu rikkus korduvalt üldkasuliku töö ajakava, jättes kokku lepitud töötunnid tegemata või tehes neid ettenähtust vähem. Kohtumääruse tegemise ajal oli tegemata 194 üldkasuliku töö tundi ja kannatanule oli tasumata 1300 eurot. Lisaks lahkus S. Pajumägi kriminaalhooldusametnikule teatamata korduvalt Eestist ja jättis kohtumistele ilmumata. Talle tehti kaks korda hoiatus, kuid süüdimõistetu enda käitumist ei parandanud.
4. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. Pajumäe kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut, kes taotles määruse tühistamist ja üldkasuliku töö tegemise tähtaja pikendamist.
5. Tartu Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et kriminaalhooldusametnik kasutas enne erakorralise ettekande esitamist kõiki seaduses sätestatud võimalusi süüdimõistetu käitumise muutmiseks, kuid sellele vaatamata ei täitnud S. Pajumägi määratud kohustusi ja kriminaalhoolduse nõudeid. Kuigi süüdimõistetu hüvitas pärast maakohtu määruse tegemist kannatanule 600 eurot, ei õigusta see kohustuste eiramist. Kohustuste täitmata jätmiseks puudusid mõjuvad põhjused.
8. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. Pajumäe kaitsja vandeadvokaat M. Sikut, kes taotles ringkonnakohtu määruse tühistamist ja üldkasuliku töö tegemise tähtaja pikendamist.
9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. augusti
11. a määrusega jäeti S. Pajumäe kaitsja määruskaebus menetlusse võtmata.
13. oktoobril 2016 esitas S. Pajumäe kaitsja kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 415 lg 3 alusel Tartu Maakohtule taotluse karistuse täitmisele pööramise edasilükkamiseks kahe kuu võrra.
14. Tartu Maakohtu
15. oktoobri
16. a määrusega lükati S. Pajumäele mõistetud ärakandmata karistuse täitmisele pööramine kahe kuu võrra edasi. TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
18. oktoobril 2016 esitas S. Pajumäe kaitsja vandeadvokaat M. Sikut Riigikohtule KrMS § 366 p 5 alusel teistmisavalduse, taotledes nii Tartu Maakohtu
19. mai
20. a kui ka Tartu Ringkonnakohtu
21. juuni
22. a määruse tühistamist ja kriminaalhooldaja erakorralise ettekande rahuldamata jätmist, alternatiivselt aga kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule. Teistmisavalduse kohaselt rikub vangistuse täitmisele pööramine S. Pajumäe põhiseaduslikke õigusi. Süüdimõistetu rikkus karistuse täitmise korda objektiivsetel põhjustel, kuid ta on praeguseks kohtuotsusega määratud tähtaja jooksul teinud ära kogu üldkasuliku töö ja hüvitanud kannatanule tekitatud kahju. Põhiseaduse (PS) § 23 lg 3 sätestab ühe ja sama teo eest kahekordse karistamise keelu (ne bis in idem-põhimõte). Kuna S. Pajumägi on talle mõistetud karistuse ära kandnud, tähendaks vangistuse kandmisele asumine teistkordset karistamist. Kohtuotsusega määratud kahju hüvitamise kohustust ei täitnud süüdimõistetu majanduslikel põhjustel ja see ei saa PS § 20 lg 3 kohaselt olla iseseisev vabaduse võtmise alus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
23. Teistmise alused on sätestatud ammendavalt KrMS § 366 p-des 1–
24. Kaitsja tugineb KrMS §-s 366 esitatud loetelust punktile 5, mille kohaselt on teistmise alus muu hulgas kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise. Teistmisavalduse põhjenduste kohaselt rikuks vangistuse kandmine esmajoones PS § 23 lg-s 3 sätestatud kahekordse karistamise keeldu (ne bis in idem-põhimõte), aga ka PS § 20 lg-s 3 sätestatud keeldu, sest S. Pajumägi on üldkasuliku töö ära teinud ning hüvitanud kannatanule kogu kahju. Kahju ei saanud ta varem hüvitada majanduslikel põhjustel. Kriminaalkolleegium leiab, et märgitud asjaolud pole käsitatavad KrMS § 366 p-s 5 ega ka ühegi muu samas paragrahvis sätestatud teistmise alusena.
25. Riigikohtu praktikas on leitud, et KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmise alus „kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis võib kaasa tuua süüdimõistetu või kolmanda isiku olukorra kergendamise", saab olla üksnes faktiline asjaolu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-2-1-12, p 9). See, kui mitu tundi on süüdimõistetu teinud üldkasulikku tööd või kas ta on hüvitanud kannatanule tekitatud kahju, on kahtluseta käsitatav selliste faktiliste asjaoludena, mis on tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse õigeks lahendamiseks KrMS § 428 ja

§ 69lg 6 kohaselt.

Praeguses kohtuasjas pole need faktilised asjaolud aga mõjutanud asja õiget lahendamist. 12.

§ 69

lg-s 6 nähakse ette, et kui süüdlane hoiab üldkasulikust tööst kõrvale, ei järgi kontrollnõudeid või ei täida talle pandud kohustusi, võib karistust täideviiv ametnik teda kirjalikult hoiatada või kohus määrata süüdlasele täiendavaid kohustusi vastavalt

§ 75

lg-s 2 sätestatule, pikendada töö tegemise tähtaega, arvestades

§ 69

lg-s 3 sätestatud üldkasuliku töö üldist tähtaega, või pöörata süüdlasele mõistetud aresti või vangistuse täitmisele. Sama lõike

1. lause järgi arvestatakse aresti või vangistuse täitmisele pööramisel karistusest kantuks süüdlase tehtud üldkasulik töö, mille üks tund võrdub ühe päeva aresti või vangistusega.
2. Maakohus tuvastas, et S. Pajumägi hoidis üldkasuliku töö tegemisest kõrvale, ei järginud kontrollnõudeid ega täitnud talle pandud kohustusi. Maakohtu määruse tegemise aja seisuga oli süüdimõistetul tegemata 194 üldkasuliku töö tundi ja kannatanule hüvitamata 1300 eurot. Neid asjaolusid ei seata kahtluse alla ka teistmisavalduses, kuigi kaitsja leiab, et üldkasuliku töö tegemise korda ja kahju hüvitamise kohustust on rikutud objektiivsetel põhjustel. Kõnealused argumendid ei ole teistmisasja lahendamisel asjasse puutuvad, kuna need on kummutatud jõustunud maakohtu määrusega. Samuti nähtub kriminaalasja materjalist, et ka ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses ei vaidlustatud tegemata töötundide arvu kohta tehtud järeldust. Kaitsja taotles hoopis üldkasuliku töö tegemise tähtaja pikendamist. Samasisulise taotluse esitas ta ka Riigikohtule adresseeritud määruskaebuses.
3. Kirjeldatu põhjal on ilmne, et maakohus on tuvastanud õigesti kõik faktilised asjaolud, mis olid

§ 69lg 6 ja Kr

MS § 428 kohaselt tähtsad vangistuse täitmisele pööramise küsimuse otsustamiseks. See, et S. Pajumägi tegi pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist ära ülejäänud üldkasuliku töö tunnid ja hüvitas kannatanule kogu kahju, ei saa kuidagi mõjutada tõdemust, et vangistuse täitmisele pööramiseks oli seaduses sätestatud alus ja et ärakandmata vangistuse tähtaja arvestamise aluseks tuli võtta 194 üldkasuliku töö tundi. Järelikult puudub jõustunud kohtumääruste teistmiseks KrMS §-st 366 tulenev alus.

1. Vaatamata teistmisaluse puudumisele käsitleb kriminaalkolleegium ka seda, missugune õiguslik tähendus on pärast vangistuse täitmisele pööramise otsustamist tehtud üldkasuliku töö tundidel.
2. Justiitsministri
3. juuni
4. a määruse nr 49 „Üldkasuliku töö ettevalmistamise, täitmise ja järelevalve kord“ (kord) § 2 kohaselt on üldkasuliku töö täitmise tagamine ja järelevalve töö tegemise üle kriminaalhooldusosakondade pädevuses. Korra § 12 lg 2 järgi koostab üldkasuliku töö ajakava kriminaalhooldusametnik koostöös kriminaalhooldusaluse ja juhendajaga või kooskõlastab selle nendega. Ajakava kinnitatakse kõigi osapoolte allkirjadega ja seda muudetakse korra § 12 lg-s 3 ettenähtud tingimusi järgides. Tehtud töötunnid saab jätta arvestamata korra § 16 lg-tes 1–3 loetletud juhtudel. Muu hulgas peab kriminaalhooldusametnik jätma arvestamata tehtud töötunni või -tunnid, mis ületavad perioodiks ettenähtud töötundide arvu ja mis on kriminaalhooldusametnikuga enne kooskõlastamata. Korra § 16 lg-tes 1–3 nimetatud asjaolude ilmnemisest peab juhendaja viivitamatult teavitama kriminaalhooldusametnikku. Ühtlasi tuleneb korra § 17 lg-st 4, et kriminaalhooldusalune võib pärast kohtule erakorralise ettekande esitamist sooritada üldkasuliku töö tunde vaid jaotuskavas ette nähtud mahus. Jaotuskava koostamise alused on sätestatud korra §-s
6. Refereeritud normidest järeldub, et üldjuhul peab olema välistatud olukord, kus süüdimõistetu jätkab pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tegemist. Isegi kui kriminaalhooldusalune töö tegemist jätkab, on alus jätta mingiks perioodiks ettenähtud töötundide arvu ületavad ja enne kooskõlastamata töötunnid arvesse võtmata. Korra sätete kohaselt on vajalik tagada, et aresti või vangistuse täitmisele pööramise küsimust lahendaval maakohtu täitmiskohtunikul oleks võimalik kindlaks määrata tehtud üldkasuliku töö tunnid ja rajada enda lahend õigetele andmetele. Öelduga kooskõlas tuleb ka

§ 69

lg 6 teisest lausest, et aresti või vangistuse täitmisele pööramisel arvestatakse just määruse tegemise ajaks ära tehtud töötundide arvu. Kui süüdlane või süüdimõistetu jätkaks samal ajal erakorralise ettekande arutamisega üldkasuliku töö tegemist, tehes seda kriminaalhooldusametniku nõusolekul, võib tekkida olukord, kus kohtul pole võimalik määruses osa tehtud üldkasuliku töö tunde arvesse võtta ja kohtulahend, millega pööratakse arest või vangistus täitmisele, osutub juba tegemise hetkest ebaõigeks.

1. Samuti on vajalik tähele panna, et kui süüdimõistetul võimaldatakse pärast erakorralise ettekande esitamist jätkata üldkasuliku töö tegemist ka korras ettenägemata juhtudel, ei saa lugeda karistuse eesmärke täidetuks. Sisuliselt kujuneks olukord, kus kohtuotsusega määratud kohustused täitmata jätnud süüdimõistetu otsustaks ise selle üle, millal ja missugustel tingimustel ta üldkasulikku tööd teeb. Kõigi töötundide ärategemisel tuleks need arvata kantud karistusaja hulka vaatamata asjaolule, et isik rikkus varem töö tegemise tingimusi. Järelikult on tähtis, et kriminaalhooldusametnik lubaks pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasuliku töö tunde teha vaid korras ette nähtud erandlikel juhtudel, s.t jaotuskava olemasolu korral selles toodud mahus.
2. Teistmisavalduse kohaselt on S. Pajumägi ära teinud kõik süüdimõistva kohtuotsusega kindlaks määratud üldkasuliku töö tunnid. Sellest ajendatuna on kaitsja tõstatanud küsimuse ne bis in idem-põhimõtte võimalikust rikkumisest juhul, kui süüdimõistetu peaks asuma kandma vangistust.
3. Ne bis in idem-põhimõtte eesmärk on välistada võimalus, et pärast kohtu tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse isikut üllatada sooviga hakata kaaluma uut karistamist sama teo eest, ja kindlustada õigusrahu (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p 14). Kohtupraktikas on korduva karistamise keelu rikkumist jaatatud näiteks siis, kui isikut on varem sama teo eest karistatud väärteomenetluses või distsiplinaarkorras või kui isiku suhtes on rahatrahvi tasumata jätmise eest kohaldatud asendusaresti ja rahatrahvi tasumata jätmise eest kaalutakse uuesti asendusaresti kohaldamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-2-4-06, p 7, nr 3-1-1-15-13, p 12 ja 3-1-2-5-04, p 8). Kolleegium nõustub kaitsjaga selles, et kui äratehtud üldkasuliku töö tundide arvestamata jätmiseks pole korrast tulenevat alus, aktualiseerub ka küsimus korduvkaristamise keelu võimalikust rikkumisest. Siiski ei saa seda küsimust lahendada teistmismenetluse raames.
4. Muutunud olukorrast tingituna on tegemist kohtulahendi täitmisel ilmnenud ebaselgusega, mille üle otsustamine on KrMS § 431 lg 1 kohaselt maakohtu täitmiskohtuniku pädevuses. Täitmiskohtunikul tuleb kontrollida, kas ja missugustel põhjustel lubati süüdimõistetul pärast erakorralise ettekande esitamist üldkasulikku tööd teha ning kas seetõttu esineb mõni korra § 16 lg-tes 1–3 sätestatud alus, mille kohaselt tuleks jätta tehtud töötunnid arvestamata. Kui ilmneb, et töötundide arvestamata jätmiseks pole alust, tuleb edasi võtta seisukoht, kas tegemist on riigi veaga, mis toob vangistuse kandmisele asumise korral kaasa PS § 23 lg-s 3 ette nähtud korduvkaristamise keelu rikkumise. Riigi veaga võib muu hulgas tegemist olla siis, kui on jäetud täitmata selgitamiskohustus või eiratud muid üldkasuliku töö tegemist reguleeriva korra nõudeid, eeskätt korra §-s 7 ja § 17 lg-s 4 sätestatut. Mõistetavalt saab täitmiskohtunik neid küsimusi lahendada juhul, kui süüdimõistetu või tema kaitsja esitavad maakohtu täitmiskohtunikule vastavasisulise taotluse.
5. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium S. Pajumäe kaitsja teistmisavalduse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt)