Riigikohtunik Jaak Luige eriarvamus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 24. märtsi 2017. aasta otsuse kohta asjas nr 3-2-1-103-16 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis asja lahendada

§ 30

tõlgendamisel ning deklaratiivse võlatunnistuse õiguslike tagajärgede sisustamisel tekkinud põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu. Kolleegiumi enamus aga loobus

§ 30

sisu selgitamise ülesandest, piirdudes kahe konstitutiivse võlatunnistuse liigi tunnuste kirjeldamisega (vt otsuse p 16). Ka deklaratiivse võlatunnistuse õiguslike tagajärgede küsimuses ei õnnestunud kolleegiumil erimeelsusi lahendada. Seetõttu üritan eriarvamuses otsida vastust erimeelsusi põhjustavale alusküsimusele, kuidas mõista ja mõtestada võlatunnistust õigusliku vahendina. 1. Eriarvamuse aluseks olevad sätted:

§ 30

„Võlatunnistus" lõige 1: „Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus."

§ 8„Lepingu mõiste" lõige 2: „Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik." 2.

Juriidiline sõnakasutus eeldab, et sõna või fraas on võimalikult täpselt piiritletud tähendusega. Mille kaudu aga on õigusteaduslik termin „võlatunnistus" piiritletav?

1. Arutledes sõna „piir" kreekaliku tähenduse üle, märgib T. Luik oma raamatus „Filosoofiast kõnelda": „Piir ei ole mingi väline raam või äär, milles midagi ainult lõpeb ja otsa saab, vaid piir on ühtlasi midagi sellist, mille kaudu ja millelt miski toob oma loomu esile või ilmneb oma loomuses. Järelikult kõik see, millel on oma-loomus, on piiriline ja ta on seda vaid oma piiride sees. Sobiv piir ja selle säilitamine on mõõt." Tsiviilõiguse teooria omistab ka võlatunnistusele oma-loomuse: lihtsustada ja kergendada nõude maksmapanekut. Tõsi, seda üksnes funktsiooni (otstarbe) tähenduses. Järelikult saab võlatunnistus olla piiriline vaid oma piiride sees. Mis sellest tuleneb? T. Luige käsitluse järgi: „Kui piiri kaudu tuuakse oma loomus esile, siis piiri kaudu ilmneb ka erinevus teistest. Piir on seega kahetähenduslik: piir on see, mis midagi eristab, aga just selle eristamise kaudu seob ta teise piirilisega."
2. Seaduse sätet tõlgendatakse koos seaduse teiste sätetega, lähtudes seaduse sõnastusest, mõttest ja eesmärgist.

§ 30järgi on võlatunnistus leping.

Seadus määratleb lepingut kahe või enama isiku (lepingupoolte) vahelise tehinguna, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma (

§ 8lg 1).

5. Olukorras, kus konstitutiivne ja deklaratiivne võlatunnistus ei ole legaalterminid, saab

§ 30

sisustada (tõlgendada) kahel erineval viisil: konstitutiivne võlatunnistus on leping, millega lubatakse loodava või olemasoleva kohustuse täitmist iseseisva kohustusena, ning deklaratiivne võlatunnistus on leping, millega tunnistatakse kohustuse olemasolu; konstitutiivne võlatunnistus on leping, millega võlalubaduse andmise või kohustuse tunnistamisega luuakse iseseisev kohustus. Riigikohus on valinud

§ 30tõlgendamisel teisena nimetatud viisi.

Võlatunnistus on konstitutiivne (abstraktne)

§ 30

mõttes, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, või deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga (vt nt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).
3. Võlatunnistuse korrektne klassifitseerimine eeldab liigituse analüüsi reeglitega arvestamist: liigitama peab ühel ja samal alusel, st liigituse aluseks olevat tunnust ei tohi liigituse käigus muuta; liigitus peab olema adekvaatne, st liigituse liikmete mahtude summa peab võrduma liigitatava termini mahuga; liigituse liikmed peavad üksteist välistama, st ükski liigitatava termini mahu element ei tohi kuuluda mitmesse liigituse liikmesse; liigitus peab olema pidev, st liigitamisel tuleb lähtuda lähimast võimalikust sooterminist.
4. Võlatunnistus on õigusliku toime alusel liigitatav õigustloovaks (konstitutiivseks) ja kohustust (võlga) kinnitavaks (deklaratiivseks) võlatunnistuseks. Iseseisval nõudealusel rajanedes loob konstitutiivne võlatunnistus abstraktse kohustuse. Iseseisva kohustuse tekkimise aluse järgi on konstitutiivne võlatunnistus omakorda liigitatav kohustuse võtmise ja kohustuse olemasolu tunnistamisega loodavaks võlatunnistuseks. Lubadusega võetud kohustusele annab täpse tähenduse võlalubadus. Olenemata sellest, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega, on kohustuse olemasoluna käsitatav nii konkreetne kui ka võlasuhete kindlaksmääramise tulemusena tekkinud kohustus (nn aluskohustus). Iseseisva nõudealuse tõttu on konstitutiivne võlatunnistus ühtlasi tagatiskokkulepe võlausaldaja nõudele vastuväidete esitamisest loobumise kohta. Seega ei saa konstitutiivse võlatunnistusega võetud kohustusele esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid vastuväiteid. Deklaratiivne võlatunnistus, millega üksnes kinnitatakse kohustuse (võla) olemasolu, on tunnustustehing. Võla olemasolu kinnitamine jätab aga võlgnikule võimaluse esitada võlale vastuväiteid, tuginedes nendele asjaoludele, mille olemasolust võlgnik võlatunnistuse andmisel ei teadnud ega pidanudki teadma. Kuna tagatiskokkulepe väljendab poolte ühist eesmärki kindlustada võlausaldaja nõude alust, muuta see sõltumatuks (lahutatuks) kohustuse võtmise või kohustuse olemasolu tunnistamisega seotud asjaoludest, on konstitutiivne (abstraktne) võlatunnistus õigusliku mõju tähenduses tugevam kui deklaratiivne võlatunnistus. Muus osas need võlatunnistused ei erine. Seetõttu ei eelda võlatunnistuse alusel esitatud hagi õigesti lahendamine üldjuhul võlatunnistuse liigi tuvastamist.
5. Kohus peab hindama seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (TsMS § 232 lg 1). Kolleegiumi juhise järgi peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel võlatunnistuse kvalifitseerimiseks tuvastama poolte ühise tegeliku tahte, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve, võlatunnistuse sisu ja eesmärki. Siinjuures viitas kolleegium Riigikohtu
6. veebruaril 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15 tehtud otsuse p-s 13 avaldatud seisukohale (vt otsuse p 18). Tahteteooria järgi tuleb lepingu siduvuse kindlakstegemisel (lepingu tõlgendamisel) lähtuda poolte ühisest tegelikust tahtest, objektiivsel tõlgendamisel aga poolte tahteavalduses väljendunud objektiivsest tahtest. Viidatud otsuses tõlgendas kolleegium võlakokkulepet, millega kostja tunnistas võlga ning kohustus selle hagejale tagasi maksma, objektiivselt, võttes aluseks poolte tahteavalduses väljendunud tahte nii, nagu seda mõistis võlausaldaja. Käsitletavas asjas on võlatunnistus antud eesmärgiga luua sellega iseseisev kohustus

§ 30

mõttes seni eksisteerinud õigussuhete muutmiseks vaieldamatuteks õigussuheteks; varasemaid õigussuhteid võlatunnistusega loodavate kohustuste kehtivuse juures ei arvestata ja võlatunnistuse sisu ning kohustuste suurus ei sõltu poolte varasematest õigussuhetest (I kd, tl-d 15-17). Seega on võlatunnistuse andmisega poolte ühine tegelik tahe nii lepingu eesmärgi kui ka sisu (poolte õiguste ja kohustuste) kohta selgelt ja ühemõtteliselt kindlaks määratud. Seda järeldust toetavad ka objektiivsed asjaolud - võlatunnistuse nimetamine selle tekstis konstitutiivseks võlatunnistuseks ja viitamine

§-le

1. Samas puuduvad võlatunnistuse tekstis deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise soovile viitavad objektiivsed asjaolud. Ma ei mõista, millist poolte ühise tegeliku tahte tuvastamist selles olukorras kolleegium silmas peab. Nimetatud juhise mõistmist raskendab kolleegiumi vastuoluline seisukoht deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõigusliku ja menetlusõigusliku tagajärje küsimuses (vt otsuse p 20). Kui deklaratiivse võlatunnistuse materiaalõiguslikuks tagajärjeks on võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, saab võlgnik tõendada võlatunnistusega tunnistatud kohustuse puudumist üldjuhul siis, kui kohustus on täidetud või kui kohustuse tunnustamine põhineb asjaoludel, mille olemasolust võlgnik võlatunnistuse andmisel ei teadnud ega pidanudki teadma.
2. Otsuse p-des 21, 23-26 ja 28 avaldatud irratsionaalsete arutluste mõtte võtab kokku obiter dictum korras märgitu. See võiks kõlada umbes nii: konstitutiivse võlatunnistuse andmisel ei saanud poolte tahe olla muu, kui mitteõigustehingulise tunnistusega möönda võla olemasolu, soovimata sellise tunnistuse õiguslikku siduvust (vt otsuse p 27).
3. Niisiis on praktika järjekordselt ümber lükanud teooria seisukoha - võlatunnistus lihtsustab ja kergendab võlausaldaja nõude maksmapanekut. Kui kohus edaspidigi võlatunnistuse alusel esitatud nõuete lahendamisel ei järgi pacta sunt servanda nõuet - lepingut (kokkulepet) tuleb täita, - kaotab võlatunnistus õigusliku vahendina oma tähenduse,

§ 30regulatsioon aga mõtte ja eesmärgi.

Jaak Luik