RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikoht

) kohaselt abikaasade ühisvara. Ühisvara hulka kuuluvad ka kostja väärtpaberikontodel olev vara ja USA-st laekunud kogumispensioni maksed. Kostja ei ole tõendanud, et ta omandas väärtpaberid lahusvara arvel. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kes tegi makseid ja millal lõppes maksete tegemine USA-s olevale pensionikontole, millal temale hakati maksma sellelt kontolt pensioni ja millisel kontol ta hoiustas saadud pensioni. Varaühisuse puhul ei näe seadus ette pensionimaksete ja saadava pensioni kuulumist lahusvarasse. Ühisvara hulka tuleb arvata ühisvarale tekitatud kahju, mis väljendus laenulepingu rikkumisest tulenevas kahjus ja isiklikuks otstarbeks kulutatud ühisvaras.

1. detsembril 1997 sõlmitud suulise laenulepingu kohaselt sai kostja laenu 89 000 dollarit. Laenu tagastamine oli põhjendatud kulutus. Kostja tagastas laenu rohkem kui kümme aastat hiljem. Kostja ei tõendanud mõjuvat põhjust, miks ta laenu varem ei tagastanud. 94 566 dollari ulatuses on kostja süüliselt vähendanud ühisvara ja nimetatud summa tuleb arvata ühisvara hulka. Ühisvarana tuleb jagada ka ühisvara arvel kostja tütre nimel kinnistu omandamiseks deposiiti tasutud 5000 dollarit. Ei ole tõendatud, et kostja oleks ostusumma tasunud. Hageja tagastas kostjale 5000 dollarit, mille kostja tehingu tagatiseks deposiiti maksis. Ühisvara hulka tuleb arvata üürilepingu alusel E. P. W-le enammakstud 7936 dollarit 29 senti, sest kostja kulutas ühisvarasse kuuluvat raha põhjendamatult. Lisaks on kostja kulutanud abikaasade ühisvarast 10 000 eurot isiklikes huvides ja sellega vähendanud poolte ühisvara. 10 000 eurot tuleb arvata jagatava ühisvara hulka. Ühisvara jagamisel saab arvestada enne
2. juulit 2010 kehtinud

§ 19lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid.

8,55% (68 877 euro) ulatuses kõrvalekaldumine abikaasade osade võrdsusest kompenseerib kostja suurema panuse, mille kostja tegi, kui omandas vallasasjana elamu Raudtee 78 enne abielu sõlmimist. Eeltoodust tulenevalt ei pidanud kohus põhjendatuks määrata hagejale rahalist hüvitist vähem saadud osa kompenseerimiseks.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega jätta Tallinnas Kunderi tänaval asuv korter hageja ainuomandisse, müüa avalikul enampakkumisel Tartu Raudtee 78 ja Karro kinnistud, arvata üüritulu üleandmise lepingu alusel kostjalt välja mõistetud hüvitis 30 000 dollarit ühisvara hulka, arvata
2. detsembril 1997 laenulepingu alusel tasutu koos intressidega ühisvara hulka, välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis enam saadud ühisvara osa eest ning hüvitis ühisvara vähendamise eest. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada vastuhagi ja jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
5. veebruari
6. a otsusega apellatsioonkaebused osaliselt. Ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu
7. märtsi 2015 otsuse osaliselt resolutsiooni punkti 11 (välja arvatud hüvitise 5000 dollarit osas) ja punktide 12-13 osas ning kostja vastuhagi mittevaralise kahju hüvitise 192 000 dollarit ühisomandisse mittekuuluvuse tuvastamata jätmise osas. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kuulub kostjale makstud mittevaralise kahju hüvitis kostja lahusvara hulka. Nii enne
8. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse (

§ 27

lg 2 p 2 võimaldavad tõlgendust, et lahusvarasse kuuluvad esemed, mis abikaasa on saanud talle kuuluvat raha kasutamata, sh ka talle kuuluva isikliku õiguse alusel. Lahusvarasse kuuluvad seega varaesemed, mis on abikaasa isikuga lahutamatult seotud ja mis üldjuhul ei ole tehinguga üleantavad, nt õigused ja nõuded, mida ei saa nende olemusest tulenevalt loovutada ega tsiviiltäitemenetluses arestida. Kehavigastuse ja muu tervise kahjustuse põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ei või loovutada. Lahusvara arvelt omandatud esemete arvel ei saa ühisvara jagamisel lugeda

§ 34

lg 3 eeldused, mis annaks aluse rahuldada hageja nõue arvata vaidlusalused summad hüvitisena ühisvara hulka. Pooltel oli kokkulepe, et kostja võis ise otsustada tehingute tegemise, ja kehtis abikaasa nõusoleku eeldus. Asjas puuduvad andmed, et pooled oleksid aprilliks 2012 kokku leppinud teisiti. Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud on müüa Karro kinnistu avalikul enampakkumisel, saadav raha arvata ühisvara hulka ja jagada poolte vahel võrdselt. Kostja ei ole Kunderi tänava korteri arvamist poolte ühisvara hulka apellatsioonkaebuses õigel ajal vaidlustanud. Lisaks kuulub korteri omandamise ajal kehtinud

§ 49lg 1 p-le 3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 166 lg-le 1 on asjakohatud.

Hagejaga nõustumisel võib olla põhjendatud Kunderi tänava korteri hagejale jätmine. Kostja on kulutanud abikaasade ühisvarast 10 000 eurot isiklikes huvides ja sellega vähendanud ühisvara. Ringkonnakohus ei selgitanud, miks ta erinevalt maakohtust leidis, et mootorrattad osteti perekonna huvides ja tegemist on tavapärase käibetehinguga. Laenulepingu ja selle tagastamisega on kohtud hinnanud valesti tõendeid ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Hageja ei olnud teadlik laenu võtmisest ega selle tagasimaksmisest. Kostja ei ole tõendanud laenu võtmist perekonna huvides. Ringkonnakohus on hageja tõendid jätnud tähelepanuta. Nii laenulepingu kui ka ülekande eesmärk oli kahjustada ühisvara ja hagejat süüliselt. Kostja ei ole tõendanud laenu saamist ega seda, et selle arvel oleks tehtud perekonna kasuks kulutusi. Väär ja põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et tõendamata on kostja tütrele kinnistu ostu finantseerimine ühisvara arvel. Kostja ostis kinnistu tütre nimele. Ringkonnakohus ei ole vastanud hageja faktilistele ja õiguslikele väidetele maakohtu rikkumiste kohta. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus nõustus hageja seisukohaga, et kostja ei tasunud oma õele

1. aasta aprillis üüri, jättis ringkonnakohus 30 000 dollari suuruse maksete hüvitise jagatava ühisvara hulka arvamata. Kohus ei põhjendanud, miks
2. aprilli 2012 üürileping ja rahaülekanne ei tõenda kostja süülist käitumist ühisvara vähendamisel. Kostja pidi tõendama, et viidatud tehing on tehtud abikaasa nõusolekul või enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Ringkonnakohus jättis tuvastamata, mis oli ülekannete tegelik eesmärk. Kuna mittevaralise kahju hüvitis kuulub ühisvara hulka, siis on ringkonnakohus alusetult kaldunud kõrvale poolte võrdsusest. Ringkonnakohus on rajanud järeldused hüvitise arvel vara soetamisest kostja väidetele. Ringkonnakohtu väide, et hageja vaidlustas mittevaralise kahju hüvitise maksmise alles
3. jaanuaril 2016, on väär.
4. Kostja palub vastukassatsioonkaebuses tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse või milles ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kostja palub teha uue otsuse, millega tuvastada, et kogumispension 197 434 dollarit 50 senti ei kuulu abikaasade ühisvarasse, jätta Liivi ja Karro kinnistud kostja ainuomandisse ja tuvastada, et ühisvara jagamisel tuleb kalduda kõrvale poolte võrduse põhimõttest, ning tuvastada kostja osana ühisvarast 80% ja hageja osana 20% või muus kohtu määratud proportsioonis kostja kasuks. Vastukassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jätsid madalama astme kohtud vääralt rahuldamata kostja nõude kalduda kõrvale poolte võrdsuse põhimõttest. Mittevaralise kahju hüvitise väljaarvamine ühisvarast ei tähenda võrdsuse põhimõttest õiglast kõrvalekaldumist

-i järgi läks lahusvara arvel omandatud vara automaatselt ühisvarasse, kuid kohus võis ühisvara jagamisel poolte võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda. Kui kohus asub seisukohale, et vara kuulumine poolte ühisvara hulka tuleb kindlaks teha

-i ühisvara jagamise põhimõtetest ja saab seetõttu kostja kasuks kõrvale kalduda poolte osade võrdsuse põhimõttest. Vastasel juhul on kehtiva

-i regulatsioon vastuolus põhiseaduse §-s 10 sätestatud õiguskindluse põhimõttega. Ringkonnakohus kohaldas USA kogumispensioni osas vääralt materiaalõigust. Kostjale USA-st laekunud pensionisummad on käsitatavad kogumispensioni väljamaksetena. Kogumispensionide seaduse § 45 lg 9 tähenduses on need seega lahusvara hulgast välistatud. Kostja pidi pensioni saamiseks tegema sissemakseid enne abiellumist. Hageja ei ole esitanud sisulisi vastuväited. Madalama astme kohtud jätsid Liivi kinnistu ebaõigesti hageja ainuomandisse. Kostja taotles vastuhagis Liivi kinnistu tema ainuomandisse jätmist. Madalama astme kohtud ei kaalunud poolte huve olukorras, kus mõlemad soovisid kinnistu enda ainuomandisse jätmist. Hagejal ei ole kinnistuga mingit seost. Kohtud kohaldasid vääralt asjaõigusseaduse § 77 lg-t

1. Kohtud jätsid vääralt Karro kinnistu hageja omandisse. Maakohus läks vastuollu nii hageja ainsa nõudega (müüa Karro kinnistu avalikul enampakkumisel) kui ka kostja primaarse nõudega jätta Karro kinnistu tema ainuomandisse. Ringkonnakohus määras kaasomandi jagamise viisiks avaliku enampakkumise ja poolte vahel raha võrdse jagamise. Ringkonnakohus jättis vääralt tuvastamata Karro kinnistu turuväärtuse. Ringkonnakohus oli seotud maakohtu tuvastatud kinnistu väärtusega 2700 eurot. Ükski menetlusosaline Karro kinnistu väärtust ei vaidlustanud. Ringkonnakohus asus alusetult Karro kinnistu väärtust ümber hindama. Samuti ei selgitanud kohus, miks ta maakohtu tuvastatud väärtusega ei nõustunud. Kuna kohus peaks eelistama poolte kaasomandis oleva eseme puhul selle jätmist ühe poole ainuomandisse, kuivõrd sellel poolel on kaalukas huvi asja omandiõiguse säilitamise vastu, siis saab kohus valida asja avalikul enampakkumisel müügi üldiselt vaid juhul, kui ükski pool asja vastu huvi ei tunne. Ringkonnakohus ei kaalunud sisuliselt poolte huve. Karro kinnistu tuleb jätta kostja omandisse koos kohustusega hüvitada hagejale 1350 eurot.
2. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda. Hageja palub jätta kostja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
3. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja kohtupraktika ühtlustamiseks küsimuses, kas kehavigastusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitis kuulub ühis- või lahusvarasse,
4. novembril 2016 lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tervikuna tühistada, tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.
6. Kassatsiooniastmes ei vaidle pooled selle üle, et
7. detsembril 1995 sõlmisid pooled abielu, mille maakohus
8. septembri 2012 osaotsusega lahutas. Maakohtu otsus jõustus
9. oktoobril
10. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et abikaasade varasuhtele kohaldus ühisvararežiim.
11. Kolleegium kontrollib ringkonnakohtu otsust vaid osas, mille peale on kaevatud (TsMS § 688 lg 1). Lähtudes kassatsioonkaebuste väidetest, käsitleb kolleegium esiteks kostjale makstud mittevaralise kahju hüvitise ning võimaliku kogumispensioni maksete kuulumist ühisvara hulka (I), seejärel hageja väiteid ühisvara vähendamisest tuleneva hüvitise arvamise kohta ühisvara hulka

§ 34lg 3 alusel (II) ning viimaks poolte väiteid ühisvara jagamise kohta (III).

I 14. Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled mh selle üle, kas ühisvara hulka kuuluvad: · kostjale jaanuaris 2005 tervisekahjustusest tulenevalt makstud mittevaralise kahju hüvitis; · kostjale USA-st makstud kogumispensioni maksed. 15.

§ 25

kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.

§ 27

lg 1 kohaselt ei kuulu ühisvara hulka kummagi abikaasa lahusvara.

§ 27

lg 6 esimese lause kohaselt loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kostja leiab, et nii temale makstud mittevaralise kahju hüvitis kui ka kogumispensioni maksed kuuluvad lahusvara hulka. Seega pidi kostja tõendama asjaolud, mille alusel kuuluvad eelviidatud summad lahusvara hulka, mitte poolte vahel jagamisele (TsMS § 230 lg 1). 16. Kohtud on õigesti leidnud, et

§ 210

lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, st vajadusel enne

1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (vt ka Riigikohtu
2. mai
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-14, p 12). Seega sõltub konkreetse varaeseme ühis- või lahusvaraks kvalifitseerimisel kohalduv perekonnaseaduse redaktsioon sellest, millal vaidlusalune vara (sh hüvitis, maksed) omandati. Kuna vara lahusvara hulka kuulumist peab tõendama sellele väitele tuginev pool, siis peab sama pool muuhulgas tõendama, millal vara temale laekus. Sellest oleneb, millist perekonnaseaduse redaktsiooni tuleb asja lahendamiseks kohaldada.
4. Iseenesest on hageja õigesti viidanud, et menetluse käigus on ta esitanud muuhulgas vastuväite, et on tõendamata, millal ja millisele kontole on kostjale vaidlusalune mittevaralise kahju hüvitis makstud. Samas nii maa- kui ka ringkonnakohus tuvastasid, et mittevaralise kahju hüvitis tasuti
5. a jaanuaris (maakohtu otsuse p-d 6-8, ringkonnakohtu otsuse p 17). Sellest lähtub asja lahendamisel ka kolleegium (TsMS § 688 lg-d 3-4). Seega on kohtud õigesti leidnud, et mittevaralise kahju hüvitise kvalifitseerimine lahus- või ühisvaraks sõltub enne
6. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest.
7. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et kostja on lubamatult esitanud mittevaralise kahju ühisvarasse mittekuulumise tuvastusnõude alles apellatsioonimenetluses. Toimikust nähtub, et kostja palus tuvastada mittevaralise kahju hüvitise lahusvara hulka kuulumise juba maakohtu menetluses (III kd, tl 62).
8. Ringkonnakohus leidis, et kostjale makstud mittevaralise kahju hüvitis kuulub kostja lahuvara hulka

ei määratle sõnaselgelt abikaasa lahusvarana tervise kahjustamisest tulenevaid mittevaralise kahju hüvitisi. Ühisvararežiimis ühisvara moodustumisel on tegemist olukorraga, kus asi või varalised õigused lähevad ühe abikaasa asemel üle mõlemale abikaasale. VÕS § 166 lg 1 järgi ei või loovutada kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ega muid nõudeid, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet, välja arvatud juhul, kui loovutamisega kaasneb majanduslikult samaväärse vastusoorituse saamine. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg 1 p 6 kohaselt ei saa üldjuhul sissenõuet pöörata kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu makstavale hüvitisele (välja arvatud hüvitis kaotatud sissetuleku eest) ja mittevaralise kahju hüvitisele. Eelnimetatud piirangute eesmärk on kindlustada kahju hüvitamine ja vajalikud vahendid konkreetsele kahju kannatanud isikule. Seetõttu tuleb kolleegiumi arvates ka ühisvara koosseisu määramisel arvestada, kas vaidlusalune hüvitis või summa on mõeldud sihtotstarbeliselt ainult ühele abikaasale kasutamiseks. Praegusel juhul on ka kostjale makstud mittevaralise kahju hüvitis mõeldud üksnes talle. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk on heastada konkreetsele isikule tekitatud valu ja kannatused. Eesti õiguses väljendub eelnimetatu VÕS § 128 lg-s 5, mille kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (vt lisaks Riigikohtu 20. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Praeguse tsiviilasja materjalides esitatut arvestades on ka kostjale mittevaralise kahju hüvitise maksmisel arvestatud just temale tekkinud valu ning kannatusi (II kd, tl-d 123-124). Seetõttu ei kuulu vaidlusalune mittevaralise kahju hüvitis ühisvara hulka. Mittevaralise kahju hüvitise kuulumist lahusvara hulka ka kehtiva perekonnaseaduse kohaselt toetab

§ 49

lg 1 p 3, mille kohaselt vara juurdekasvu tasaarvestuse varasuhtes kuuluvad tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest tulenevad õigused abikaasa põhivara koosseisu. Ringkonnakohus on põhjendatult lugenud kostjale tasutud mittevaralise kahju hüvitise lahusvaraks. Kolleegium märgib, et sihtotstarbeliselt ainult konkreetsele isikule kasutamiseks on mõeldud ka mitmed teised TMS § 131 lg-s 1 nimetatud sissetuleku liigid. Seetõttu kuuluvad kolleegiumi hinnangul abikaasa lahusvara hulka ka näiteks puudega tööealise inimese toetus (TMS § 131 lg 1 p 2, puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 7), puudega vanaduspensioniealise inimese toetus (TMS § 131 lg 1 p 2, PISTS § 71), mittetöötava puudega õppuri õppetoetus (TMS § 131 lg 1 p 2, PISTS § 10), seadusel põhinev elatis (TMS § 131 lg 1 p 7, nt

§ 111

). Sealjuures tuleb iga üksiku toetuse või hüvitise puhul eraldi selle sihtotstarvet analüüsida. 20. Lisaks leiab kostja, et ühisvarast tuleb välja arvata ka temale USA-st tasutud kogumispensioni maksed. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole esitanud tõendeid, mis võimaldaksid tuvastada summa, mis tuleks kogumispensionina ühisvarast välja arvata. Seejuures ei ole ringkonnakohus menetlusõiguse norme rikkunud ja kostja väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Varaühisuse korral kuulub

§ 25

järgi eelduslikult kogu abielu kestel omandatud vara (sh töötasu, pension, kontol olev raha) abikaasade ühisomandisse (Riigikohtu

1. veebruari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 19). Samas kogumispensionide seaduse § 45 lg 9 kohaselt ei või pensionilepingust tulenevad varalised õigused olla tagatiseks või muul viisil koormatud ega kuulu abikaasade ühisvarasse. Pensioni lahusvara hulka kuulumise eeldused, sh kogumispensionide seaduse § 45 lg 9 kohaldumine, tuleb aga tõendada kostjal (TsMS § 230 lg 1). Ka

§ 27lg 6 järgi eeldatakse, et abikaasale makstud rahasummad kuuluvad ühisvarasse.

Kohtud leidsid, et kostja ei ole kohtule esitanud tõendeid USA-s asuva pensionikonto kohta, sh puuduvad tõendid kontole tehtud maksete alg- ja lõppaja kohta, millal talle hakati sellelt kontolt maksma pensioni ning millisel kontol ta saadud pensioni hoiustas. Samuti selle kohta, et väidetavalt üksnes pensioni arvel omandas kostja väärtpabereid ja kinnistuid. Seetõttu ei olnud kohtute arvates alust lugeda kogumispensioni makseid lahusvaraks (ringkonnakohtu otsuse p 18). Olukorras, kus kostja esitatud asjaolud ja tõendid ei võimalda järeldada, kas, millal ja kui palju on kostjale kogumispensioni makstud, on kohtud põhjendatult jätnud rahuldamata kostja nõude lugeda tema lahusvaraks ka USA-st tehtud kogumispensioni maksed. Hageja ei ole menetluses kostja väiteid kogumispensioni maksete ning nende suuruse kohta TsMS § 231 lg 2 järgi ka omaks võtnud. II 21. Hageja leiab, et kostja peab

§ 34

lg 3 alusel hüvitama ühisvara vähenemise tulenevalt järgmistest kostja toimingutest ja tehingutest: ·

1. novembri 2012 kirjalikust laenulepingust tuleneva laenu 190 686 dollarit (144 350 eurot) tagastamisest
2. aprillil 2012, sh viivis 94 566 dollarit, kusjuures esialgne suuline laenuleping sõlmiti
3. detsembril 1997; ·
4. aastal kostja õele tehtud ülekanded ja pangast välja võetud sularaha, kokku 37 936 dollarit 29 senti; ·
5. märtsil 2012 mootorratta ostmine 10 000 euro eest; ·
6. aprillil 2012 kinnistu 749 Mahagony Lane ostmine ühisvara arvel (145 000 dollarit). 22.

§ 34

lg 3 kohaselt, kui ühisvara väheneb abikaasa süülise käitumise tõttu või tehingu tõttu, mille ta on teinud teise abikaasa tahteavalduseta, peab abikaasa vara vähenemise hüvitama. Hüvitis arvatakse ühisvara hulka. Seega tuleb ühisvara suurendada hüvitise võrra juhul, kui kohus tuvastab, et üks abikaasadest on ühisvara vähendanud süüliselt või teinud tehingu abikaasa tahteavalduseta.

§ 29

lg 1 kohaselt, kui abikaasad valitsevad ühisvara ühiselt, võivad nad sellega tehinguid teha ja varaga seotud õigusvaidlusi pidada ainult ühiselt või teise abikaasa nõusolekul. Kui üks abikaasa käsutab abikaasade ühisvara hulka kuuluvat vallasasja või õigust, eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha ühisvaraga tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. 23. Ringkonnakohtu hinnangul ei vähendanud 15. novembri 2012 laenulepingu tagasimakse ühisvara väärtust

§ 34lg 3 tähenduses (ringkonnakohtu otsuse p 20).

Abikaasa süülist tegevust ühisvara vähenemisel

§ 34lg 3 järgi peab tõendama hüvitamise kohustusele tuginev pool.

Kuivõrd ringkonnakohus ei tuvastanud, et laenu tagastamine oleks olnud süüline tegevus, siis on ringkonnakohus põhjendatult jätnud vastava hüvitise ühisvara hulka arvamata. Muuhulgas on ringkonnakohus tuvastanud, et laen võeti tegelikult

1. aastal ja kostja kandis kõik perekonna kulud. Ringkonnakohus ei rikkunud laenulepingu tagasimakse hindamisel oluliselt menetlusõiguse norme.
2. Hageja väidab, et kostja on ühisvara vähendanud sellega, et tegi
3. a aprillis ülekandeid ja võttis välja sularaha, kokku 37 936 dollarit 29 senti. Kostja väitel on ta nimetatud viisil täitnud üürilepingust tulenevaid kohustusi. Ringkonnakohus tuvastas, et E. P. W-ga sõlmitud suulise üürilepingu alusel üürileandjale tasutu on kostjale tagastatud. Sellele vaatamata ei tuvastanud kohus

§ 34

lg-s 3 sätestatud asjaolusid (ringkonnakohtu otsuse p 22), mistõttu ei arvanud vastavat hüvitist ühisvara hulka. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu järeldus

§ 34lg 3 järgi põhjendatud.

Kolleegium juhib tähelepanu, et vaidlusalused maksed on ringkonnakohtu otsuses tuvastatu kohaselt kostjale tagastatud enne abielu lahutamist (ringkonnakohtu otsuse p 22). Kuivõrd tegemist on kostjale abielu kestel laekunud rahaga, siis tuleb see ühisvarana jagada, kui kostja ei tõenda, et see on lahusvara. Neid asjaolusid kostja ei tõendanud. 25. Ringkonnakohus leidis, et 10 000 euro eest mootorrataste omandamise puhul oli tegemist poolte majanduslikku olukorda arvestades tavapärase käibetehinguga, mis ei vajanud abikaasa nõusolekut. Kostja ei tekitanud hagejale tehinguga kahju (ringkonnakohtu otsuse p 19). Kolleegiumi hinnangul on kohus põhjendatult jätnud 10 000 eurot hüvitisena

§ 34lg 3 alusel ühisvara hulka arvamata.

Kolleegium märgib täiendavalt, et hinnates, kas tegemist on enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamisega

§ 29

lg 1 viimase lause tähenduses, tuleb arvestada perekonna tavapärast elustandardit. Kohtul tuleb hinnata, kas konkreetse perekonna tavapäraseid elutingimusi arvestades oli vaidlusalune tehing ja selle hind vastavuses perekonna igapäevaste vajadustega. Seda on ringkonnakohus ka teinud ega ole rikkunud sealjuures menetlusõiguse norme.

1. Kohtud leidsid, et ei ole tõendatud, et kostja oleks tasunud kinnistu 749 Mahagony Lane ostusumma, v.a deposiiti 5000 eurot, mille kohtud on arvanud ühisvarasse (ringkonnakohtu otsuse p 21). Seega ei ole hageja tõendanud, et vaidlusalune kinnistu oleks omandatud ühisvara arvel. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohus ei ole oma järelduste tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. III
2. Viimaks leiab kostja vastukassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud Liivi ja Karro kinnistud hageja ainuomandisse ning kohtul tuleb kostja kasuks kõrvale kalduda poolte võrdsuse põhimõttest.
3. Kostja väidab, et kohtud ei ole Liivi ja Karro kinnistute hageja ainuomandisse jätmisel kaalunud poolte huvisid. Maakohus jättis Liivi kinnistu hageja ainuomandisse (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus määras, et Karro kinnistu tuleb müüa avalikul enampakkumisel, millest saadud raha tuleb arvata ühisvara hulka ja jagada poolte vahel (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2.5 ja otsuse p 24).

§ 37

lg 3 kohaselt jagatakse ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest (Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-12, p 12). Maakohtu otsusest ei nähtu põhjendusi, miks otsustas maakohus jätta kinnistu hageja omandisse. Ringkonnakohus on Karro kinnistut avalikule enampakkumisele määrates lähtunud sellest, et selgub kinnistu tegelik väärtus, mille üle pooled ringkonnakohtus vaidlesid (ringkonnakohtu otsuse p 24). Kolleegiumi arvates ei anna vastukassatsioonkaebuse väited alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kuivõrd tegemist on ühisvara jagamisega, siis on kohtud põhjendatult otsinud asjade jagamisel mõistlikult proportsionaalset lahendust. Arvestades ka asja kogumahtu, ei annaks üksnes kostja viidatud menetluslikud puudused alust lahendit tühistada.
3. Küll aga on ringkonnakohtu lahend ekslik poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise osas. Kuivõrd Riigikohus ei saa tõendeid ise uurida (TsMS § 688 lg 5) ning poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine on kohtu diskretsiooniõigus, siis tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kuigi kolleegium ei tuvastanud olulisi menetlusõiguse normide rikkumisi poolte ühisvara jagamisel, ei pea kolleegium võimalikuks tühistada ringkonnakohtu otsust üksnes poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumise osas. Poolte võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumine ei pea seisnema ainult ühe poole kasuks hüvitise väljamõistmises, vaid kohus võib otsustada võrdsusest kõrvalekaldumise ja seejärel mõne varaeseme (nn kompensatsiooniks) ümber jagada. Kogu ühisvara jagamise vaidlus tuleb lahendada terviklikult.

§ 210lg 2 järgi saab määrata enne 1.

juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse järgi nii eseme kuulumise ühisvara hulka kui ka arvestada ühisvara jagades abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, st