Obsah (10)

§ 163§ 173§ 692§ 691§ 456§ 688§ 436§ 639§ 448§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikoht

) § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

1. Asja uue läbivaatamise käigus esitas hageja ringkonnakohtule kompromissiettepaneku, mille kohaselt oli hageja valmis sõlmima kompromissi, kui kostja avaldab omal kulul ebaõigete faktiväidete ümberlükkamise teate: „25.09.2012 Postimehe artiklis „Uuritakse abilinnapeaga seotud linnaraha liikumist" avaldas Postimees Mihhail Kõlvarti kohta valeandmeid, nagu huvitaks uurimisasutusi tehing seetõttu, et Kõlvarti selgitused ja pangakontode väljavõtted ei kattu. See väide on vale." Menetluskulude jaotust hageja ettepanek ei sisaldanud. Tartu Ringkonnakohus jättis asja uuesti läbi vaadates
2. detsembri
3. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt otsuse põhjendusi. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.
4. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi väite 4 osas, või saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
5. Riigikohus tühistas
6. juuni
7. a otsusega ringkonnakohtu otsuse menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotus jäi asja lahendava kohtu otsustada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
9. novembri
10. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hagi nõudes lükata ümber ebaõige faktiväide („Postimehe andmetel huvitab uurimisasutusi tehing seetõttu, et Kõlvarti selgitused ja pangakontode väljavõtted ei pruugi kattuda."), ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning kohustas kostjat avaldama omal kulul ebaõigeid andmeid ümberlükkava teate. Ülejäänud osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses selle üle, kas vaidlusalune väide nr 4 vastab tegelikkusele. Väide 4 on liitväide, milles on kolm väidet: a) uurimisasutusi huvitab tehing; b) hageja on andnud tehingu kohta selgitusi uurimisasutustele või teistele isikutele; c) uurimisasutusi huvitab tehing seetõttu, et hageja antud selgitused ja pangakontode väljavõtted ei pruugi kattuda. Faktiväide a vastas tegelikkusele. Hagi rahuldamata jätmiseks tuleb tuvastada, et faktiväited b ja c vastavad tegelikkusele. Kuna kostja ei ole tõendanud nende väidete tegelikkusele vastavust, tuleb hagi selles osas rahuldada. Kuna faktiväitel a (uurimisasutusi huvitab tehing) ei ole eraldivõetavalt tähendust, siis on faktiväide 4 tervikuna tegelikkusele mittevastav. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Hagi osalise rahuldamise tõttu on põhjendatud ja õiglane jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

§ 163lg 1 kolmanda alternatiivi alusel poolte endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 12. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada menetluskulude jaotamise osas ja teha uue otsuse, millega jätta 83,3% kõikidest menetluskuludest hageja kanda või saata asi vaidlustatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub jätta kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, kuna ei jaotanud kassatsiooniastmes kantud menetluskulusid. Asi on olnud kaks korda Riigikohtu menetluses ja mõlemal korral jättis Riigikohus menetluskulude jaotuse otsustada ringkonnakohtule. Riigikohtu juhiseid ja

§ 173

lg 3 teist lauset eirates jaotas ringkonnakohus üksnes maa- ja ringkonnakohtus kantud kulud. Ringkonnakohus jättis põhjendamatult menetluskulud poolte endi kanda. Kohus jättis kaalutlusõiguse teostamisel arvestamata olulised asjaolud. Hageja nõudis nelja väite ümberlükkamist, kuid hagi jäeti täielikult rahuldamata kolme väite osas ning osaliselt rahuldamata neljanda väite osas ehk kolmest alaväitest ühe osas. Seega jäeti hagi rahuldamata 83,3% ulatuses. Sellele vaatamata jättis kohus menetluskulud poolte endi kanda. Kuigi kohtul on kaalutlusõigus menetluskulude jaotamisel, on see õigusselguse ja õiguskindluse tagamiseks piiratud. Kui hagi rahuldatud ja rahuldamata osa suurusjärk on oluliselt erinev, tuleb kulude jaotuse üle otsustamisel arvestada nõude rahuldamise proportsiooniga. Seda arvestamata jättes on ringkonnakohus menetluskulude jaotamisel rikkunud

§ 163lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust.

Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks jäid kulud poolte endi kanda.

1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Hageja leiab, et tema viimase väite osas rahuldati hagi täies ulatuses. Ringkonnakohus leidis, et faktiväide 4 oli tervikuna tegelikkusele mittevastav. Kaks menetlust ringkonnakohtus ja Riigikohtus olid ühe allesjäänud nõude osas edukad, mistõttu tuleks nende menetluste kuludest jätta 100% kostja kanda. Ülejäänud osas peaks kostja kanda jääma 25% kuludest. Ringkonnakohus kasutas diskretsiooniõigust, kui jättis kulud poolte endi kanda. Lisaks tegi hageja kostjale
2. mail 2015 kompromissiettepaneku, mis vastas lõplikule lahendile.

§ 163lg 2 järgi peaks kostja kandma kulud, kuivõrd ta ei nõustunud kompromissiga.

Kassatsioonimenetluse kulude osas saab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse puuduse ise kõrvaldada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

§ 692

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis määramata kassatsiooniastme menetluskulude jaotuse. Kuna rikkumine on võimalik kassatsiooniastmes kõrvaldada, teeb Riigikohus

§ 691

p 5 alusel tühistatud osas asjas ise uue otsuse, millega määrab kassatsiooniastmes kantud menetluskulude jaotuse. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. 15. Kassatsiooniastmes vaidlustas kostja ringkonnakohtu otsuse vaid menetluskulude jaotuse osas. Kumbki pool ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus hagi osaliselt rahuldas. Kohtuotsus on vaidlustamata osas jõustunud (

§ 456lg 4 teine lause).

Riigikohus kontrollib

§ 688

lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud. 16. Esiteks leiab kostja, et ringkonnakohus on eksinud

§ 163

lg 1 kohaldamisel, kui jättis menetluskulud poolte endi kanda, sõltumata hagi rahuldamise proportsioonist.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

§ 163

lg-st 1 tuleneva üldreegli kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades. Samas on kohtul õigus jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega võimaldab

§ 163lg 1 jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Sellist otsustust tuleb kohtul aga põhjendada. Kolleegium nõustub kostjaga, et praegusel juhul ei ole ringkonnakohus põhjendanud, mis asjaoludest tulenevalt pidas kohus põhjendatuks jätta menetluskulud poolte endi kanda. Sellega rikkus ringkonnakohus

§ 436

lg-t 1 ja § 442 lg-t 8 koosmõjus

§ 639lg-ga 1.

1. Kolleegium ei pea asja ringkonnakohtule tagasi saatmist siiski vajalikuks, sest Riigikohtul on võimalik asja materjale arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavas osas täiendada. Kostja on õigesti viidanud, et kohtul tuleks mitme erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides muuhulgas arvestada nõude rahuldamise ja rahuldamata jätmise proportsiooniga (vt nt Riigikohtu
2. septembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 17; Riigikohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 34). Hagi rahuldamise proportsioon ei pruugi olla siiski määrav, kuivõrd arvesse tuleb võtta kõiki menetluse asjaolusid. Praeguses asjas esitas hageja pärast esimest Riigikohtu menetlust kostjale kompromissiettepaneku, mis sisuliselt vastas hagi rahuldamise ulatusele (II kd, tl 37).

§ 163

lg 2 kohaselt, kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kohus võib

§ 163

lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral

§ 163

lg-s 1 sätestatust erinevat menetluskulude jaotust üksnes juhul, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane, arvestades mh asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult menetlust. Sellise otsustuse tegemisel peab kohus kaaluma kõiki asjaolusid ning oma otsustust ka põhjendama (Riigikohtu 23. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13, p 15). See tähendab, et

§ 163

lg-te 1 ja 2 kohaldamisel tuleb kohtul lõppastmes tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane. 18. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus lõppastmes põhjendatult jätnud menetluskulud poolte endi kanda. Hageja kompromissiettepanek vastas sisuliselt sellele, kuidas ringkonnakohus hiljem hagi rahuldas. Seda järeldust ei muuda ka kostja väide, et kompromissiettepanekust keeldumine oli põhjendatud seetõttu, et väite 4 alaväite a õigsus oli menetluses varem tuvastatud. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis esitatud ebaõigete andmete ümberlükkamise teade oli siiski kompromissiettepanekus esitatuga samasisuline. Teisalt tuleb arvesse võtta, et enamik hagist jäi siiski rahuldamata. Lisaks esitas hageja kompromissiettepaneku alles asja teistkordsel menetlemisel ringkonnakohtus, mistõttu ei saaks kompromissiettepanek mõjutada menetluskulude jaotust enne esimest Riigikohtu lahendi tegemist. Eelnevast tulenevalt ei oleks õiglane jätta menetluskulusid täielikult kostja kanda

§ 163lg 2 alusel.

Samuti juhib kolleegium tähelepanu, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust jaotada menetluskulusid poolte vahel kaebuse rahuldamise ulatusest lähtudes. Ka sellisel juhul tuleb lähtuda

§-st 163 (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-13, p 16). Seetõttu ei mõjuta menetluskulude jaotust otseselt ka see, kumma poole kasuks kaebemenetluses kaebus lahendati. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda

§ 163lg 1 alusel.

19. Teiseks leiab kostja, et ringkonnakohus jättis põhjendamatult jagamata kassatsiooniastme menetluskulud. Kolleegium nõustub kostjaga. Praegusel juhul on Riigikohus tsiviilasja menetlenud kahel korral.

§ 173

lg 3 teise lause järgi jätab kõrgema astme kohus menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada, kui ta alama astme kohtu lahendi tühistab ja saadab asja uueks läbivaatamiseks. Seda Riigikohus mõlemal korral otsuses ka märkis. Sellele vaatamata märkis ringkonnakohus otsuse resolutsiooni ja ka põhjendustesse vaid maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude jaotuse. Seega on ringkonnakohus jätnud täitmata

§ 173

lg-st 3 tuleneva nõude ning samas jätnud järgimata ka Riigikohtu vastavasisulise juhise. Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega (Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-15, p 6).
3. Kuivõrd ringkonnakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotus oli iseenesest põhjendatud, siis peab kolleegium võimalikuks kõrvaldada ise menetlusõiguse normi rikkumine ning määrata kindlaks kassatsiooniastme menetluskulude jaotus. Kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulud jäävad poolte endi kanda.
4. Kolleegium märgib muu hulgas, et kui kohus jätab kohtulahendi resolutsioonis märkimata menetluskulude jaotuse, siis on menetlusosalisel kiirem ja ökonoomsem taotleda täiendava otsuse tegemist.

§ 448

lg 1 p 3 järgi võib asja otsustanud kohus menetlusosalise taotlusel või omal algatusel teha täiendava otsuse, kui kohus ei ole menetluskulusid jaotanud. Täiendava otsuse taotlemata jätmine ei välista siiski menetlusosalise õigust tugineda menetluskulude jaotuse puudumisele kohtulahendi peale esitatud kaebuses. Küll aga võib kohus hiljem menetluskulude kindlaksmääramisel arvestada, kas menetlusosaline oleks võinud oma eesmärgi saavutada ka täiendava otsusega. 22. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149

lg 4 esimese lause alusel kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Malle Seppik