3-3-1-85-16

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-85-16

1. märts 2017 Eesistuja Viive Ligi, liikmed Indrek Koolmeister ja Nele Parrest Pyotr Adonievi kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja Pyotr Adoniev Vastustaja Tallinna Vangla Tartu Ringkonnakohtu
2. augusti
3. a otsus haldusajas nr 3-14-51012 Pyotr Adonievi kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Rahuldada Pyotr Adonievi kassatsioonkaebus osaliselt.
5. Tühistada Tartu Halduskohtu
6. septembri
7. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
8. augusti
9. a otsus haldusasjas nr 3-14-51012 ajavahemikku
10. märts 2012 kuni
11. mai 2013 puudutavas osas ning teha selles osas uus otsus.
12. Mõista Tallinna Vanglalt Pyotr Adonievi kasuks välja 500 (viissada) eurot mittevaralise kahju hüvitiseks inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest Tallinna Vanglas ajavahemikul
13. märts 2012 kuni
14. mai
16. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
17. Pyotr Adoniev esitas
18. märtsil 2014 Tallinna Vanglale taotluse inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest hüvitise saamiseks. Tallinna Vangla ei lahendanud taotlust tähtajaks.
19. P. Adoniev pöördus
20. juunil 2014 mittevaralise kahju hüvitamise nõudega halduskohtusse, põhjendades kaebust järgmiselt. Kaebaja viibis vahistatuna ja süüdimõistetuna Tallinna Vanglas ajavahemikel
21. august 2008 kuni
22. november 2009 ja
23. märts 2012 kuni
24. juuli
25. Kaebajat hoiti kuuekohalises 15 m² suuruses kambris, kus oli kolm kahekordset narivoodit, WC ruum, kapid, laud, pingid ja kraanikauss ja kus viibis pidevalt kuus inimest. Kuna kambris polnud võimalik liikuda, pidi kaebaja olema sundasendis (lamama või istuma). Dušši võis kasutada ainult üks kord nädalas. Telefoni lubati kasutada üks kord nädalas viis minutit, st takistati normaalset suhtlemist perega. Kaebaja viibis 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris ning pääses välja vaid ühetunniseks jalutus​käiguks. Kambrivälist tegevust polnud. Kaebaja elamis- ja pesemistingimused olid alandavad ja ebainimlikud ning tekitasid nii moraalseid kui ka füüsilisi kannatusi. Kaebaja nõudis 20 eurot kahjutasu iga vanglas veedetud päeva eest. Kaebaja taotles kahjunõude tähtaja ennistamist, sest kaebaja ei saanud varem aru, et kinnipidamistingimused, ja seega tema kannatused, on õigusvastased.
26. Tartu Halduskohus lõpetas
27. septembri
28. a otsusega kahjunõude menetluse ajavahemike
29. august 2008 kuni
30. august 2009 ja
31. august 2009 kuni
32. november 2009 osas kaebetähtaja rikkumise tõttu (resolutsiooni p 1), jättis kaebuse ajavahemike
33. november 2009 kuni
34. november 2009 ja
35. märts 2012 kuni
36. märts 2012 osas läbi vaatamata (resolutsiooni p 2) ning ajavahemiku
37. märts 2012 kuni
38. juuli 2013 osas rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. Kaebaja viibis kinnipeetavate registri andmetel Tallinna Vanglas ajavahemikel
39. juuli 2008 kuni
40. august 2009;
41. august 2009 kuni
42. november 2009 ja
43. märts 2012 kuni
44. juuli
45. Kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks on ajavahemike
46. august 2008 kuni
47. august 2008 ja
48. august 2009 kuni
49. november 2009 osas esitatud kaebetähtaega rikkudes ning kaebaja taotlus kahjunõude esitamise tähtaja ennistamiseks ei ole põhjendatud. Kaebaja pidi juba Tallinna Vanglas viibimise ajal, kuid hiljemalt
50. novembril 2009, mil ta Tallinna Vanglast ümber paigutati, saama teada talle Tallinna Vangla tekitatud kahjust. Nende ajavahemike osas tuleb menetlus lõpetada. Kinnipeetavate registri andmetest nähtub, et ajavahemikul
51. novembrist 2009 kuni
52. novembrini 2009 viibis kaebaja Viru Vanglas ning ajavahemikul
53. märtsist 2012 kuni
54. märtsini 2012 Põhja Prefektuuri arestimajas. Nendel ajavahemikel ei saanud Tallinna Vangla kaebajale kahju tekitada ning hüvitamiskaebus tuleb eelnimetatud ajavahemike osas jätta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud kuni
55. detsembrini 2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 ette nähtud põrandapind. Mööblialuse pinna mahaarvamist kambri pindala kindlaksmääramisel ei ole vajalikuks pidanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK). Kaebajale võimaldati vangistusseaduse § 50 lg-ga 2 kooskõlas duši kasutust vähemalt üks kord nädalas ning telefoni kasutamist ja lühiajalisi kokkusaamisi seaduses ettenähtud korras. Alates
56. maist 2013 viibis kaebaja kinnipeetavana avatud osakonnas ja lisaks igapäevasele vähemalt ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus oli talle päevakavas sätestatud ajal tagatud oma osakonnas liikumiseks vaba aega vähemalt neli tundi. Samuti oli kaebajal kord nädalas graafiku alusel võimalus kasutada spordisaali. Kui isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas, pole võimalik ainult sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist. Kaebaja ei ole kasutanud kõiki esmaseid õiguskaitsevahendeid ega nõudnud vanglalt elamistingimuste parandamist. Seega ei tekkinud kaebajal ajavahemikul
57. märtsist 2012 kuni
58. juulini 2013 hüvitatavat kahju.
59. Kaebaja nõudis apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ja kahjunõude rahuldamist. Kaebaja arvas varem, et Tallinna Vanglas valitsenud ebainimlikud tingimused on seadusega kooskõlas ega vaidlustanud neid. Alles hiljuti sai ta teada, et tegelikult rikkus Tallinna Vangla seadust ja eiras EIK lahendeid. Tallinna Vangla oli teadlik EIK praktikast, kuid ei võtnud kinnipidamistingimuste suhtes midagi ette ning jätkas kaebaja hoidmist ebainimlikes tingimustes.
60. Tallinna Vangla vaidles apellatsioonkaebusele vastu. WC pindala kambri üldpinna hulka arvutamise korral oli kaebajale kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud vähemalt 2,65 m2 põrandapinda. Seega puudub kahju hüvitamise esimene obligatoorne tunnus – teo õigusvastasus, sest kaebajale oli tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind.
61. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
62. augusti
63. a otsusega apellatsioonkaebuse ja kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitisena ajavahemiku
64. märts 2012 kuni
65. mai 2013 eest välja 200 eurot. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt. Kohus on kaebuse menetluse ajavahemike
66. august 2008 kuni
67. august 2009 ja
68. september 2009 kuni
69. november 2009 osas õigesti lõpetanud ning ringkonnakohus ei korda neid põhjendusi. Samuti on õige kahjunõude läbi vaatamata jätmine ajavahemike
70. märts 2012 kuni
71. märts 2012 ja
72. november 2009 kuni
73. november 2009 osas, sest kaebaja ei viibinud siis Tallinna Vanglas. Halduskohtuga ei saa nõustuda, et kaebaja kahjunõue ajavahemiku
74. märts 2012 kuni
75. juuli 2013 osas tuleb jätta täies ulatuse rahuldamata. Kaebaja viibis ajavahemikul
76. märtsist 2012 kuni
77. aprillini 2013 Tallinna Vanglas vahistatuna ning oli ajavahemikul
78. aprillist 2013 kuni
79. maini .2013 paigutatud vastuvõtuosakonda. Sel ajal oli tal võimalik kambrist väljas viibida ainult ühetunnise jalutuskäigu ajal. Kaebaja viibis 74 päeva kambris nr 314, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli WC pindala arvesse võttes 2,73 m2, ühe päeva kambris nr 456, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,87 m2, ja 134 päeva kambris nr 356, kus põrandapinda koos WC pindalaga oli kinnipeetava kohta 2,72 m
80. Muul ajal oli kaebajale tagatud üle 3 m2 põrandapinda. Kuna kaebaja viibis ülerahvastatud kambris kokku 209 päeva ning tegemist ei olnud lühiajaliste viibimistega, siis on kaebajal õigus saada rahalist hüvitist. Ajavahemikul
81. maist 2013 kuni
82. juulini 2013 viibis kaebaja kinnipeetavana avatud osakonnas. Talle oli tagatud võimalus viibida väljaspool kambrit nelja tunni vältel, võimalus kasutada spordisaali ning käia kuni kolme tunni pikkustel lühiajalistel kokkusaamistel. Arvestades ka EIK praktikat, tasakaalustasid liikumisvõimalused ruumikitsikuse ning seda ajavahemikku puudutav kahjunõue tuleb jätta rahuldamata. Oluline on ka see, et sellel ajavahemikul oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m2 põrandapinda ainult kolmel päeval. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
83. Kaebaja leidis kassatsioonkaebuses, et talle määratud kahjuhüvitis on liiga väike. Arvestades, et kohus tegi kindlaks, et kaebaja viibis inimväärikust alandavates tingimustes 209 päeval, tuleks talle välja mõista 5000 eurot kahjutasu. Kaebaja teatas veel, et pärast seda, kui ta oli kohtu poole pöördunud, viidi kambrist välja kolm voodit ja kamber anti ainult kolme kinnipeetava kasutusse.
84. Tallinna Vangla vaidles kassatsioonkaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
85. Kaebaja on kassatsiooniastmes vaidlustanud üksnes ülerahvastatud kambrites viibitud 209 päeva eest välja mõistetud hüvitise suuruse. Seega keskendub kolleegium küsimusele, kas ringkonnakohus on hüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse kõiki asjakohaseid kaalutlusi. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse kogumis (haldusasi nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal toodud viited).
86. EIK on leidnud, et mitmekohalistes kambrites tuleks tagada vähemalt 3 m2 põrandapinda kinnipeetava kohta ning kui see langeb alla 3 m2, tekib tugev eeldus EIÕK art 3 rikkumiseks (Muršić vs. Horvaatia, p-d 110 ja 124 ja seal toodud viited). Selles lahendis arendas EIK edasi mitme kinnipeetavaga kambris kambripinna arvutamise metoodikat lähtuvalt EIÕK art 3 nõuetest. Suurkoda asus seisukohale, et kambrisisest sanitaarsõlme ei tuleks arvestada kambri üldpinna hulka (p 114). Arvestades eeltoodud lahendit, muutis kolleegium hiljutise lahendiga asjas nr 3-3-1-83-16 oma senist praktikat ning asus seisukohale, et kambripinna arvestusest tuleb välja jätta kambris asuva WC pindala. Samas lahendis selgitas kolleegium veel kord viitega haldusasjas nr 3-3-1-42-15 tehtud lahendile (p 25), et kannatanu alandava kohtlemise kestus on mittevaralise kahju eest hüvitise kogusumma kindlaksmääramisel oluline, kuid siiski vaid üks hüvitise määramisel arvestatav aspekt, mistõttu ei saa senisest hüvitiste määramise praktikast tuletada jäiku päevamäärasid ja arvutada hüvitisi pelgalt aritmeetiliste tehete alusel. Samuti pidas kolleegium oluliseks arvesse võtta seda, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist, millised olid muud kinnipidamistingimused ja kaebaja võimalused viibida kambrist väljas. Kolleegium viitas lahendile haldusasjas nr 3-3-1-42-15 ja märkis, et hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada ka Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral.
87. Ringkonnakohus on oma lahendis lähtunud EIÕK art-le 3 vastava kambripinna suuruse arvestamisel kolleegiumi otsuse haldusasjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 toodud juhtnöörist, et WC pindala tuleb arvestada kambripinna hulka. Lähtudes muudetud kohtupraktikast, on kaebaja veetnud vaidlus​alusel ajavahemikul 74 päeva kambris nr 314, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli WC pindala arvestamata 2,49 m2, ühe päeva kambris nr 456, kus põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,62 m2, ja 134 päeva kambris nr 356, kus põrandapinda ilma WC pinnata oli kinnipeetava kohta 2,48 m
88. Ruumikitsikuses viibitud kaks eristatavat pikemat ajavahemikku kestsid mitmeid kuid ning kuuekohalised kambrid olid kokkuvõttes ca 3 m2 väiksemad, kui EIK üldjuhul inimväärseks peab. Arvesse tuleb võtta ka seda, et kaebaja viibis sel ajal režiimil, kus tal oli võimalik kambrist väljas viibida ainult ühetunnise jalutuskäigu ajal.
89. Kolleegium leiab, et eespool kirjeldatud asjaoludel on kohane hüvitis ruumikitsikuses veedetud aja eest 500 eurot. Seega tuleb kohtute otsused ajavahemikku
90. märts 2012 kuni
91. mai 2013 puudutavas osas tühistada ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 500 eurot.
92. Kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)