← Eesti

3-4-1-15-16

Obsah (4)§ 117§ 119§ 99§ 31

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine 3-4-1-15-16 29. märts 2017

) § 117 lõike 1 ja tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lõike 2 punkti 1 Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) vastaseks tunnistamist. Kaebaja leidis, et nimetatud sätted on vastuolus PS §-dega 11, 31 ja 32, kuna maksuintressi määr on ebaproportsionaalselt kõrge ning sisuliselt on maksuintress omandanud eraldi maksu tähenduse. 3. Tallinna Halduskohus tunnistas 5. detsembri 2016. a otsusega haldusasjas nr 3-16-605

§ 117

lõike 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata osas, milles see kehtestab maksudeklaratsiooni alusel tekkinud maksuvõla tasumisega viivitamise korral tasumisele kuuluva intressi määraks rohkem kui 0,03% päevas.

  1. Tallinna Halduskohus edastas otsuse
  2. detsembril
  3. a-l Riigikohtule. Selle põhiseaduslikkuse järelevalve asja numbriks sai 3-4-1-15-
  5. MTA tegi
  6. oktoobril 2010 OÜ Esmardi suhtes maksuotsuse nr 12.2-3/2383-17, millega kohustas OÜ-d Esmardi tasuma käibe- ja tulumaksu kokku 594 968 krooni (38 025 eurot ja 39 senti).
  7. Sundtäitmise toimingute tulemusena ei ole õnnestunud OÜ-lt Esmardi maksuvõlga sisse nõuda.
  9. septembril 2014 esitas OÜ Esmardi Harju Maakohtule pankrotiavalduse.
  10. aprillil 2015 lõpetas Harju Maakohus OÜ Esmardi pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu ja kohustas ajutist pankrotihaldurit OÜ Esmardi likvideerima.
  12. oktoobri
  13. a vastutusotsusega nr 13-7/00574-9 esitas maksuhaldur Ivan Demtšenkole kui OÜ Esmardi ainsale juhatuse liikmele nõude tasuda OÜ-le Esmardi maksuotsusega määratud ja tasumata jäetud kohustustest koosnev maksuvõlg kokku 37 657 eurot ja 48 senti, mis sisaldab põhinõuet 18 829 eurot ja 46 senti ning maksuotsusega määratud maksuvõlast tulenevat intressinõuet 18 828 eurot ja 2 senti. Vastutusotsuses leiti, et I. Demtšenko OÜ Esmardi juhatuse liikmeks oleku ajal on äriühing oma raamatupidamises ja maksuarvestuses teadlikult kajastanud ebaõigesti maksustamise aluseks olevaid andmeid ja I. Demtšenko on hoidunud kõrvale maksude tasumisest.
  14. I. Demtšenko esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles leidis, et temalt OÜ Esmardi maksuvõla sissenõudmine vastutusotsusega ei ole seaduslik ega põhjendatud. Samuti vaidlustas Ivan Demtšenko temalt vastutusotsusega välja mõistetud intressid. Kaebaja arvates ei ole

-is sätestatud intressimäär PS-iga kooskõlas.

  1. Tallinna Halduskohus tunnistas
  2. jaanuari
  3. a otsusega haldusasjas nr 3-15-3100

§ 117

lõike 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata osas, milles see kehtestab maksudeklaratsiooni alusel tekkinud maksuvõla tasumisega viivitamise korral tasumisele kuuluva intressi määraks rohkem kui 0,03% päevas.

  1. Tallinna Halduskohus edastas otsuse
  2. jaanuaril 2017 Riigikohtule. Selle põhiseaduslikkuse järelevalve asja numbriks sai 3-4-1-2-
  4. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium liitis eespool nimetatud kohtuasjad oma
  5. jaanuari
  6. a määrusega ühte menetlusse ja määras kohtuasja numbriks 3-4-1-15-
  7. TALLINNA HALDUSKOHTU OTSUSED
  8. Tallinna Halduskohus leiab
  9. detsembri
  10. a otsuses haldusasjas nr 3-16-605, et vaidlustatud maksuintressi määra arvestamisel tuleb, lähtudes TuMS § 34 punktist 3, arvestada intressi hulka ka tulumaks, sest seaduse kohaselt lisandub tulumaks intressile vältimatult. Seega on kaebajale

§ 117

lõike 1 alusel tekkiva rahalise koormuse kogusuuruseks, mille põhiseaduspärasust tuleb praegusel juhul hinnata, 26,28% võlgnetavast maksusummast aastas.

  1. Intressinõude puhul on tegemist kaebaja PS §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse ja PS §-st 32 tuleneva omandipõhiõiguse riivega. Kuigi seadusandjal on maksuõiguslike otsustuste tegemisel avar kaalutlusruum, teenib maksuintress kindlaid eesmärke, mille proportsionaalsust maksumaksjate põhiõiguste riivega on kohtul võimalik kaaluda. Kui intress on ebaproportsionaalselt kõrge, on see põhiseadusega vastuolus.
  2. Maksuintressi legitiimseteks eesmärkideks on riigile raha hilisema laekumise kompenseerimine, maksumaksja motiveerimine maksma maksu õigel ajal ja maksumenetluse kulude katmine. Kuid nagu Riigikohus leidis kohtumenetluse riigilõivude kohta (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 45; riigikohtunike Tõnu Antoni, Eerik Kergandbergi, Hannes Kirise, Indrek Koolmeistri ja Ivo Pilvingu eriarvamus Riigikohtu üldkogu
  5. jaanuari
  6. a otsuse kohta asjas nr 3-4-1-17-13), ei saa maksumenetluse kulude katmise eesmärki mõista selliselt, et see tähendaks kohustust osaleda teiste isikute suhtes korraldatud maksumenetluste kulude katmises (n-ö ristsubsideerimine) või kohustust anda lihtsalt lisapanus riigikassasse. Maksuintressi suurus peaks seega olema ligilähedases seoses konkreetse maksu määramise ja/või sissenõudmise kuludega. Kui intress on nendest kuludest ilmselgelt suurem, siis ei saa intressi suurust nende kuludega põhjendada.
  7. Maksuintress on kehtivas määras sobiv abinõu maksumenetluse kulude hüvitamiseks, mõjutab maksumaksjat makse õigel ajal tasuma ja kompenseerib riigile ka raha hilisemast laekumisest tekkivat kahju, st soodustab kõigi eelnimetatud eesmärkide saavutamist.
  8. Kuna vaidlusaluses asjas ei ole maksumenetlust toimunud ja maksuhaldur ei teinud maksusumma määramiseks sisuliselt kulutusi, ei saa intress ka teenida eesmärki hüvitada konkreetse maksumenetluse kulusid. Samuti on üksnes hüpoteetiline, et selles asjas tekivad maksuvõla sissenõudmise kulud. Maksumenetluse kulude katmise eesmärgi täitmine kujutaks endast selles asjas teiste maksumenetluste ristsubsideerimist, mis ei oleks legitiimne eesmärk. Seega ei ole riive vajalikkuse kriteerium maksumenetluse kulude hüvitamise eesmärgi puhul täidetud, sest nende kulude sissenõudmine kaebajalt oleks ilmselgelt ülemäärane.
  9. Eesmärgi puhul mõjutada isikuid tasuma makse õigel ajal tuleb arvestada, et kehtiv intressimäär on kehtinud muutumatuna alates
  10. aastast ning ei arvesta majanduskeskkonnas toimunud muutustega. Intressimäärad finantsturgudel on sellest ajast langenud mitmeid kordi.
  11. Kohtu arvates on kõige kohasem võrrelda maksuintressi rahaturul kasutatava optimaalsetest võlasuhetest kõrvalekalduvate võlasuhete intressimäärade mõõdikuga ehk euro high yield spread´iga (hind, mida nõrga krediidireitinguga ettevõtted on keskmiselt sunnitud või valmis maksma madala krediidiriskiga ettevõtjatega võrreldes võõrkapitali eest rohkem võrreldes mingi baasmääraga (nt Euribor)). Selle näidiku aastaintressi määr on langenud 12,3%-lt (seisuga
  12. jaanuar 2002) 5,3%ni (seisuga
  13. jaanuar 2016).

§ 117

lõikes 1 sätestatud maksuintressi määr oli intressinõude koostamise ajal seega neli korda kõrgem kui euro high yield spread ja koos tulumaksuga sellest isegi viis korda kõrgem.

  1. Samuti on maksuintressi määr oluliselt kõrgem võrreldes teistes Euroopa riikides kehtivate maksuintressi määradega, nt Šveitsis ja Suurbritannias on intressimäär 3% aastas, Prantsusmaal 4,8% aastas, Soomes 7,5% aastas, Norras 8,5% aastas, Itaalias olenevalt kohustusest 4–5% aastas.
  2. Kohane ei ole võrrelda maksuintressi kiirlaenude ja krediitkaartide krediidi intressidega. Viimati nimetatud laenud on üldjuhul füüsilistele isikutele eratarbimise eesmärgil antavad ja väga kasumlikud. Enamiku maksukohustuste ja maksumenetluste adressaatideks on aga ettevõtjad. Nii on kohane võrrelda maksuintressi määra nende laenude intressimääradega, mida saaksid võtta ettevõtjad ja mitte eratarbijad.
  3. Kui läheneda asjale konservatiivselt ja lähtuda muudest analoogilistest intressimääradest rahaturgudel, on maksuintress halduskohtu arvates piisav oma legitiimsete eesmärkide täitmiseks, kui selle suuruseks on 0,03% päevas (10,95% aastas).
  4. Hinnangut riive ülemäärasuse kohta ei muuda ka asjaolu, et

pakub mõningaid aluseid intressikohustuse leevendamiseks (intressi vähendamine kuni 50% maksusumma tasumise ajatamise korral, maksusumma määramata või sisse nõudmata jätmine maksuhalduri otsuse alusel, lootusetu maksuvõla kustutamine, intressiarvestuse peatamine ja lõpetamine). Need alused on rakendatavad üksnes piiratud juhtudel ja maksuhalduri kaalutlusotsuse alusel. Selles asjas ei olnud kaebajal alust nende vahendite kasutamiseks ning need ei muuda intressimäära maksu deklareerinud, ent selle mingil põhjusel tasumata jätnud isiku jaoks leebemaks. 24. Eelnevast tulenevalt ei ole kehtiv

§ 117

lõikes 1 sätestatud intressimäär vajalik selleks, et mõjutada maksumaksjat õigel ajal laenu tasuma. Sama eesmärk on halduskohtu hinnangul efektiivselt täidetud ka siis, kui intressimäär on 0,03% päevas.

  1. Maksuintressi kolmandaks eesmärgiks on hüvitada riigile raha hilisemast laekumisest tekkiv kahju. Selle eesmärgi saavutamiseks peab maksuintress olema kõrgem intressist, mida riik ise laenu võttes tasuma peab. See intressimäär on aga madalam rahaturu keskmisest, kuna riigi maksevõimes ei ole Eestis põhjust kahelda, seega on riigi kui võlgniku krediidirisk madal. Riik peaks praegust turuolukorda arvestades saama laenu igal juhul intressimääraga mitte rohkem kui 3%. Seda intressimäära kordades ületav maksuintressi määr ei ole vajalik ka nimetatud eesmärgi saavutamiseks.
  2. Eesti maksusüsteemi üheks oluliseks eesmärgiks on lihtsus ja läbipaistvus ning ühesugune maksuintressi määr igas olukorras kõikidele maksumaksjatele on selle ideega kindlasti kooskõlas. See ei saa aga õigustada suurele osale maksumaksjatele ebaproportsionaalselt ränga rahalise koormise panemist. Maksuintressi eesmärkide saavutamiseks on vaja maksuintresside määra muuta kooskõlas rahaturul toimuvate muudatustega. Selliseid muutusi ei pea tegema igal aastal, kuid olukord, kus sama intressimäär kehtib ligi 20 aastat, samas kui rahaturu intressid kahanevad oluliselt, on muutnud maksuintressi määra aja jooksul maksumaksjatele ülemääraseks rahaliseks koormuseks. Maksuintress on oma praeguses määras õigustamatu ja omandanud iseseisva maksu tähenduse. Samuti mõjub kõrge intressimäär karistuslikuna, kuid maksuintress ei tohi olla riigi jaoks ei varjatud lisatulu allikas ega ka karistusvahend.
  3. Kuna tegemist on oma eesmärkide saavutamiseks selgelt ebavajaliku vahendiga, ei ole vaja riive mõõdukust hinnata.
  4. Halduskohus möönab, et

§-s 117 kehtestatud intressimäära proportsionaalsuse ja põhiseaduspärasuse küsimust on mitmel korral varem kohtupraktikas käsitletud ega ole tuvastatud riive põhiseadusvastasust. Nimetatud lahendite olemasolu ei tähenda aga, et maksuintressi põhiseaduspärasust enam uuesti kontrollida ei saa.

  1. Tallinna Halduskohtu
  2. jaanuari
  3. a otsuses haldusasjas nr 3-15-3100 esitatud põhjendused ja järeldused langevad suures osas kokku
  4. detsembri
  5. a otsuses haldusasjas nr 3-16-605 esitatud põhjenduste ja tehtud järeldustega, kuid haldusasjade asjaolud on mõnevõrra erinevad. Allpool ei korrata halduskohtu haldusasjas nr 3-16-605 tehtud otsuses esitatud argumente.
  6. Haldusasjas nr 3-15-3100 on erinevalt haldusasjast nr 3-16-605 toimunud maksumenetlus kaebaja juhitud äriühingu suhtes, äriühing ei ole maksumenetluses määratud maksusummat tasunud ning lisaks on viidud läbi vastutusmenetlus ja koostatud vastutusotsus kaebajale kui füüsilisele isikule. Kuna kaebaja oli haldusasjas nr 3-15-3100 füüsiline isik, siis ei lisandu intressile tulumaksu ning intressist tekkiv kogukulu kaebaja jaoks on 21,9% maksusummast aastas (TuMS § 34 punkt 3 ja § 51 lõike 2 punkt 1).
  7. Halduskohus kontrollis lisaks

§ 117

lõike 1 põhiseaduspärasusele ka

§ 119

lõike 1 punkti 5 põhiseaduspärasust ja

§ 99

lõike 1 punkti 2 põhiseaduspärasust nende normide omavahelises koostoimes, kuid ei tunnistanud neid põhiseadusega vastuolus olevateks.

  1. Maksuintressi legitiimseks eesmärgiks ei saa pidada konkurentsimoonutuste ärahoidmist maksumaksjate vahelistes suhetes.
  2. Kuna riigi võetud laenude intressimäär on praegu 0,76% aastas, on maksuintressi eesmärgi saavutamiseks hüvitada riigile raha hilisemast laekumisest tekkiv kahju, isegi ettevaatliku arvestuse juures vajalik intress mitte üle 3%.
  3. Kohus möönab, et kuna kaebajaks on füüsiline isik, võiks olla asjakohane võrrelda tema suhtes rakendatavat maksuintressi määra tagamata tarbimislaenude keskmise krediidi kulukuse määraga, mis oli Eesti Panga andmetel
  4. a novembri seisuga 18,95% aastas. Siiski ei ole see võrdlus põhjendatud, kuna tarbimislaenud on üldjuhul krediidiandjatele väga kasumlikud ja krediidi kulukuse määra sisse arvatakse ka lepingutasu ning võla sissenõudmise kulu. Samuti tuleb intressimäärade võrdlemisel arvestada võlasuhete tähtaega ja laenude suurust. Maksuvõlg selles haldusasjas oli pikaajaline ja olulise suurusega ning sellele rakendatava intressi määr ei ole seetõttu võrreldav tarbimislaenude intressimääradega.
  5. Maksuvõla puhul on MTA-l lisaks intressile võimalik kohaldada karistusi ja isikul on mõistlik maksuvõlga ka muudel põhjustel vältida, mistõttu on kehtiv intressimäär igal juhul ebaproportsionaalselt suur.
  6. Võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 113 sätestatud võlasuhetele kohaldatav seadusjärgne intressimäär on
  7. aastast langenud ligi 30% ja oli
  8. oktoobri
  9. a seisuga 8,05% aastas, samal ajal kui maksuintressi määr on jäänud samaks. Samuti väheneb alates
  10. jaanuarist 2018 üle kolme korra korteriühistutele korteriomanike poolt korteriomandi- ja korteriühistuseaduse alusel tasutava intressi määr.
  11. Arvestades intressi funktsiooni maksumaksja mõjutajana, ei korva see intress riigile mingeid kulutusi (intress kui pelgalt mõjutusvahend). Seega ei tule selle eesmärgi hindamisel intressimäära summeerida intressimääraga, mis on vajalik muudeks eesmärkideks (st eesmärk ei võimalda iseseisvalt põhjendada kõrget intressimäära).
  12. Proportsionaalne maksuvõlale kohalduv baasintress on eelnevat arvestades 0,03% päevas (10,95% aastas). Seejuures ei saa siiski välistada, et sellele intressile võiks maksukohustuslase mõjutamise eesmärgil kehtestada seadusega lisaks muid rahalisi kõrvalkohustusi. Näiteks suurem intress väiksema maksusumma puhul vms meetmed, mis tagavad selle, et ka pikema viivituses oleku ja suurema maksusumma puhul on kõrvalkohustus proportsionaalne.
  13. Eesmärgi puhul panustada maksumenetluse kulude tasumisse ei ole võimalik luua adekvaatset seost protsentides võetava intressimäära ja maksumenetluse tegelike kulude vahel. Selle eesmärgi saavutamiseks oleks maksuintressi asemel kohane sundrahalaadse instituudi ettenägemine.
  14. Kuna proportsionaalne intressimäär haldusasjas oleks kohtu hinnangul 10,95% ja riik saab kompenseerida raha hilisemat laekumist maksimaalselt 3%-lise intressiga, siis ei peaks intressimäär maksumenetluse kulude hüvitamiseks olema suurem kui 7,95%. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu
  15. Riigikogu nimel arvamust avaldanud Riigikogu põhiseaduskomisjon on seisukohal, et

§ 117

lõiget 1 saab pidada kooskõlas olevaks PS § 31 lõikega 1 ja §-ga 32 koostoimes §-ga 11, kuna maksudeklaratsiooni alusel tekkinud maksukohustuse tasumisega viivitamise korral tasumisele kuuluv intress 0,06% päevas võib olla põhjendatud, arvestades eelkõige intressimäära kaalukaid eesmärke.

  1. Maksuintressist tuleneva ettevõtlusõiguse ja omandipõhiõigus riive legitiimseteks eesmärkideks võivad olla hilisema raha laekumise kompenseerimine ja maksumaksja motiveerimine tasuma makse õigel ajal. Mõlemad eesmärgid on väga kaalukad ja kantud avalikest huvidest. Nendega tagatakse maksude laekumine riigikassasse, mis võimaldab riigil täita oma kohustusi elanikkonna vastu.
  2. Maksuintressi ei saa võrdsustada tsiviilõiguslike laenude intresside ja viivistega, sest nendes on pooltel lai kokkuleppimisruum, mis maksuintressi puhul puudub. Riik ei saa kohelda maksumaksjaid erinevalt, kui eesmärgiks on ühtlane maksusüsteem.
  3. Maksuintressi eesmärkide kaalukuse tõttu peaks maksuintress olema igal juhul suurem eraõiguslike suhete laenuintressist. Vastasel juhul ei oleks maksumaksjal motivatsiooni tasuda riigile makse oma muude laenukohustuste kõrval esmajärjekorras.
  4. Võimalik on hinnata üksnes maksuintressi ilmselget põhjendamatust. Arvestades maksuintressi kehtestamise eesmärkide kaalukust, võimalusi intressikohustust seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses vähendada ning seda, et maksuintressi puhul ei ole võimalik tõmmata üheseid paralleele tsiviilõiguslike laenuintressidega, on tegemist sobiva, vajaliku ja mõõduka vahendiga oma eesmärkide saavutamiseks. Rahandusminister
  5. Rahandusminister leiab, et vaidlusalune intressimäär ei piira kehtestatud kujul ja suuruses ebaproportsionaalselt isikute põhiõigusi ning on maksusüsteemi toimimise tagamisel vahendina proportsionaalne soovitava eesmärgi suhtes, tagamaks riigile õigel ajal eelarveliste vahendite laekumine.
  6. Seadusandjal on ulatusliku volitused määrata, mida ja kuidas maksustada, sellega tuleb arvestada ka maksuintresside hindamisel.
  7. Maksuintressi puhul tuleb lähtuda standardiseerimise, lihtsustamise ja läbipaistvuse tagamise vajadusest. Ei oleks õige kohelda erinevaid maksumaksjaid erineval viisil, nt deklaratsiooni alusel määratud maksu tasumisel ja maksumenetluse tulemusel määratud maksu tasumisel.
  8. Maksuõiguses kasutatav intress ei ole samastatav VÕS-is kasutatava intressiga, sest esimesena nimetatu tugine poolte kokkuleppele. Samuti ei saa riiki kui maksude kehtestajat ja kogujat kohelda samamoodi nagu eraõiguslikke isikuid.
  9. Maksuintress kaitseb riigi varalisi huve, tagab maksukuulekuse, võrdväärse konkurentsikeskkonna ja kvaliteetsete avalike teenuste osutamise võimaluse. 51.

sisaldab mitmeid võimalusi intressimäära vähendamiseks ja mitmeid muid intressikohustust piiravaid või leevendavaid meetmeid, mille kasutamiseks peab initsiatiivi üles näitama ka maksukohustuslane ise (intressimäära vähendamine maksuvõla ajatamisel; intressi arvestamise peatumine, kui intressisumma ületab selle aluseks oleva maksunõude; põhivõla tasumine enne intresside tasumist; maksuvõla kustutamine, kui see on tekkinud maksukohustuslasest mittesõltuvatel asjaoludel; intressi arvestamata jätmine, kui viivitus maksumenetluses on tingitud maksuhaldurist).

  1. Eestis kehtiva maksuintressi määra võrdlus teistes riikides kehtivate maksuintressi määradega pole põhjendatud riikide maksusüsteemide ja neis esinevate mõjutusvahendite ning sanktsioonide erinevuste tõttu.
  2. Kehtiv maksuintressi määr on proportsionaalne praeguse majanduskeskkonna intressi- ja viivisemääradega ning täidab oma eesmärgid, kahjustamata maksukohustuslast ebamõistlikult.
  3. Intressimäär peab ühelt poolt olema selline, mis ei annaks isikutele alust põhjendamatuteks viivitusteks, teiselt poolt selline, et ei tekitaks tunnet, nagu oleks tegu eri-liigilise lõivu, karistuse või riigile põhjendamatu tulu teenimise vahendiga.
  4. Maksuintressi määral ei ole tugevat puutepunkti vaba laenuturu keskmise intressimääraga ning seadusandja ei ole kohustatud järgima võlaõiguses sätestatut. Kui võrdlust siiski kasutada, siis tuleb arvestada, et eraõiguses on pooltel laialdased võimalused intresside, viiviste jm tingimuste kokkuleppimiseks, maksuõiguses on selline võimalus väga piiratud. Kehtiv VÕS ei välista tunduvalt kõrgemate intressi- ja viisisemäärade rakendamist võlasuhetes kui kehtiv maksuintressi määr. Võrdlusbaasi valikul tuleb olemusliku sarnasuse tõttu lähtuda just lühiajaliste ja tagatiseta kiirlaenu tüüpi laenude keskmistest intressimääradest, mitte pikaajaliste laenude intressimääradest. Statistika näitab, et kiirlaenude ja muud liiki tarbijakrediidi intressitase Eestis on praegusel ajal keskmiselt maksuintressi määrast üle kahe korra kõrgem. Riigikohus on lubanud oma praktikas kehtivat maksuintressi määra oluliselt ületavate maksimaalsete viivisemäärade rakendamist eraõiguslike laenukohustuste puhul (24% aastas füüsilise isiku kohustuse puhul ja 73% juriidilise isiku kohustuse puhul). Kehtiv korteriühistuseadus võimaldab korteriühistul nõuda korteriomanikult viivist 0,07% päevas majandamiskulude maksmisega viivitamise korral.
  5. Halduskohtu hinnang, et põhiseaduspärane intressimäär on 0,03% päevas, ei ole seega põhjendatud ega ole loogiliselt laenuturu keskmisest intressist tuletatav.
  6. Kohane ei ole tõmmata maksumenetluse kulude hüvitamise puhul paralleeli riigilõivudega, sest lõiv on erinevalt maksuintressist oma olemuselt kindlat vastutasu eeldav avalik-õiguslik tasu. Maksuintressil on seevastu eelkõige õiguskaitsevahendile omased tunnused.
  7. Maksuintress peab tagama, et isikul ei tekiks maksuvõlga. Maksuintressi tasumine ei ole ühestel alustel võrreldav raha laenamisega krediidiasutustest, kuna eesmärgid, motiivid ning otsused ühe või teise võimaluse kasutamisel on erinevad. Siiski võib öelda, et maksukohustuse täitmata jätmine on lihtne ja krediidi andmisel eraõiguslikes suhetes on just madala krediidivõimekusega klientidele kiiresti väljastatavad ja kõrge riskitasemega laenud kõrgema intressimääraga.
  8. Maksukohustuse täitmata jätmine ei saa maksukohustuslase jaoks olla finantseerimisvahend ning riik ei tegele raha laenamise või seda soodustava tegevuse võimaldamisega, samuti ei saa riik soodustada enesele võlgu jäämist.
  9. Kui maksuintress peaks kaotama oma senise efektiivsuse, siis tuleb riigil tõenäoliselt hakata kehtestama lisameetmeid, mis tagaks parema maksulaekumise. See ei tohiks aga olla eraldi maksupoliitiliseks eesmärgiks.
  10. Täiendavas arvamuses jäi minister oma varasemate seisukohtade juurde, täiendades neid osaliselt. Maksuintress on enim sarnane tarbimislaenude intressiga, seega on võrreldavad intressimäärad olemas. Statistika kinnitab, et tavapärased tarbimislaenu intressimäärad on maksuintressi määraga võrreldavad. Samuti jääb tarbijakrediidi maksimaalne kulukuse määr 56,85% – kui arvestada lepingu sõlmimise kulud maha – ka konservatiivse hinnangu korral maksuintressi määraga võrreldavasse suurusjärku. Osa isikugruppide, nt varem maksusüütegusid toime pannud isikute, puhul on väga raske kindlaks teha, millise kokkuleppelise intressi- ja viisisemääraga neile eraõiguslikes suhetes laenu antaks.
  11. Korteriomandi- ja korteriühistuseaduse § 42 lõikes 1 kehtestatud viivisemäär pole olemuslikult samastatav maksuintressi määraga. Võimalike maksukohustuslaste ring on palju laiem kui korteriomanike ring, maksuintressi kehtestamisel tuleb arvestada palju suurema hulga kriteeriumidega.
  12. Seadusandjal ei ole põhiseadusest tulenevat kohustust hoida maksuintressi määr vastavuses võlaõiguslike intressimääradega. Kehtiv maksuintressi määr peegeldab ühiskondlikku kokkulepet maksta seaduses sätestatud alustel ja suuruses kohustuse täitmata jätmise korral kindel rahasumma, heastades sellega ühiskonnale rikkumisega tekitatud kahju, mille suurust riik ei peakski põhjendama. Maksuintressi kehtestamisel peab seadusandjale jääma hindamisruum.
  13. Maksusumma määramise aegumise peatumise puhul on põhjendatud, kui intressi arvestatakse kogu maksusummalt. Kui isik on riigile võlgu, siis on ta tasumata maksusumma ulatuses saanud võrreldes teistega eelise. Muu hulgas tähendaks see nende isikute premeerimist, kes hooletuse, lohakuse või ükskõiksuse tõttu pole oma maksukohustusi korrektselt täitnud. Maksu- ja Tolliamet
  14. MTA leiab, et

ei ole vastuolus põhiseadusega ning maksudeklaratsiooni alusel tekkinud intress 0,06% päevas on Eesti maksusüsteemi ja maksupoliitika põhimõtteid arvestades põhjendatud.

  1. Põhiseaduse järgi on seadusandjal lai otsustusruum maksupoliitika kujundamisel ja maksupoliitiliste valikute tegemisel. Ühetaoline intressimäär kõigi isikute jaoks tagab Eesti maksusüsteemi lihtsuse ja selguse. Samuti on raskustesse sattunud maksukohustuslasel võimalik taotleda maksuvõla tasumise ajatamist ja intressi vähendamist kui 50% võrra. Praktikas kasutatakse nii maksuvõla ajatamist kui ka intresside alandamist sageli.
  2. Intressimäära põhjendatuse hindamisel tuleb arvestada riigieelarveliste eesmärkide täitmise suurt kaalukust. Maksustamine annab suurema osa riigi finantstulust ja maksustamisest kui majanduslikust korraldusvahendist sõltub riigi finantsjõud ja heaolu.
  3. Maksuõigussuhtes võetava intressi proportsionaalsuse kohta ei saa teha järeldusi üksnes võlaõiguslikus suhtes võetava viivise järgi, kuid ka eraõiguslikes suhetes võivad viivise- ja intressimäärad olla teatud juhtudel sama suured või isegi suuremad kui maksuintressi määr. Samuti ei saa üheseid järeldusi teha võrdlusest teistes riikides rakendatavate maksuintressi määradega, sest erinevate riikide sunnivahendid ja sanktsioonisüsteemid on erinevad.
  4. Maksude tasumise õigsuse kontrollimine on avalikule võimule kulukas ja keeruline tegevus ning on õiglane, et sellest kulust suurema osa kannavad isikud, kes oma maksukohustusi korrektselt ei täida. Samuti ei saa riik majanduspoliitiliste otsustuste kaudu soodustada olukorda, kus isikud jäävad ennekõike võlgu riigile.
  5. Maksuintressi kaotamisel selle praegusel kujul peaks riik rakendama muid meetmeid, sh sanktsioone maksumaksjate distsiplineerimiseks, see ei tohiks aga olla riigi maksupoliitiliseks eesmärgiks.
  6. Üleminekuriikides nagu Eesti on märgata maksumoraali vähenemise tendentse, mis võib õigustada kõrgema intressimäära rakendamist.
  7. Halduskohtu välja pakutud põhiseaduspärases intressimääras 0,03% on põhjust kahelda, sest samade argumentidega võiks õigustada ka veelgi madalamat intressimäära.
  8. Kohus on jätnud otsuses hindamata, kas vaidlusaluses asjas kaebaja põhivõlalt arvestatud intressisumma koormab kaebajat ülemääraselt või mõjutab oluliselt tema varalist seisu.
  9. Intressi põhiseaduspärasuse küsimuses on välja kujunenud kohtupraktika ning ka Riigikohus on madalamate astmete kohtulahendite peale esitatud kassatsioonikaebusi menetlusse võtmata jättes sisuliselt möönnud, et maksuintressi määr ei ole põhiseadusega vastuolus.
  10. Täiendavas arvamuses jäi MTA oma varasemate seisukohtade juurde, täiendades neid. Halduskohtu seisukohad vaidlustatud normi põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisel on ebaveenvad ega arvesta kõiki asjas olulisi aspekte. Halduskohus pole näidanud, et maksuintressi määr on ilmselgelt ebaproportsionaalne võrreldes võlaõiguslikes lepingutes rakendatava viivisemääraga või Eesti eriseadustes sätestatud viivisemääradega. SunTrade Eesti OÜ
  11. SunTrade Eesti OÜ leiab, et intressimäär 0,06% päevas on ebaproportsionaalne ja

§ 117

lõige 1 on põhiseadusega vastuolus osas, milles see kehtestab maksudeklaratsiooni alusel tekkinud maksuvõla tasumisega viivitamise korral tasumisele kuuluva intressi määraks rohkem kui 0,03% päevas. 77.

§ 117

lõikes 1 sätestatud intressimäär ei soodusta tähtaegset maksude tasumist kui maksuintressi põhieesmärki, vaid mõjub sellele hoopis ebasoodsalt, pärssides maksumaksja motivatsiooni esitada maksudeklaratsioon või täita muu kaasaaitamiskohustus, ning kurnab niigi raskes majanduslikus olukorras olevat maksumaksjat. Seega on tegemist juba sobivuse seisukohalt probleemse meetmega. Kuna vaidlusaluses maksuasjas ei ole tekkinud maksu väljanõudmise kulusid, ei saa intressi puhul olla tegemist ka nende hüvitamiseks vajaliku meetmega. Samuti on muud maksuintressi legitiimsed eesmärgid saavutatavad kehtivast määrast oluliselt väiksema intressimäära abil. Kuna intressi maksustatakse tulumaksuga erinevalt, siis on tasutava intressi tegelik määr erinevate õigussubjektide puhul erinev. Riigile tasutav intress ei ole 21,9% aastas, vaid see suureneb tulumaksu võrra ehk on kokku 26,28%. Samal ajal vähendab eraõiguslikele subjektidele riigi poolt makstava intressi suurust tulumaks, st juriidilise isiku tegelik intressimäär on 16,425% ja füüsilise isiku intressimäär on 17,52% põhisummast. Samuti kompenseerib intressimakset tegev maksukohustuslane riigile viimase võimalikud raha laenamise kulud juba üksnes intressimakselt tasumisele kuuluva tulumaksuga. Nende asjaoludega tuleb arvestada intressimäära vajalikkuse hindamisel. 78. Maksuintressi puhul on tegemist ebamõõduka meetmega, mille intensiivsust suurendab veelgi sellele lisanduv tulumaksukohustus. Intressilt tasumisele kuuluva tulumaksu tähtajaks tasumata jätmisel hakkab intress uuesti kulgema. Seega võivad ühe maksuvõlaga seotud intressikohustused lõppastmes ületada algse maksukohustuse suuruse ja seda vaatamata

§ 119lõike 1 punktist 5 tulenevale piirangule. 79. Täiendavas arvamuses nõustub Sun

Trade Eesti OÜ halduskohtu

  1. jaanuari
  2. a otsuses väljendatud seisukohtadega. Vastuseks MTA ja rahandusministri seisukohtadele märgib osaühing, et tasumata maksunõuete väikesest osakaalust ei saa teha järeldust, nagu aitaks kõrge intressimäär kaasa intressi eesmärkide saavutamisele. Samuti ei taga kehtiv kõrge intressimäär iseenesest millegagi maksusüsteemi selgust ja lihtsust, vaid sunnib maksumaksjaid hoopis otsima abi keeruliste õiguslike konstruktsioonide rakendamisest oma õiguste kaitsmiseks. Ka statistika sagedaste intressivähenduste rakendamise kohta maksuhaldurite praktikas viitab sellele, et kehtiv intressimäär on maksukohustuslastele laostav. Justiitsminister
  3. Justiitsminister leiab, et maksukorralduse seaduse § 117 lõige 1 võib olla vastuolus PS §-ga 31 ja § 32 lõikega 2 osas, mis kehtestab ebamõistlikult suure intressimäära 0,06% päevas.
  4. Maksuintress kujutab endast maksukohustuslase omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse piirangut. Intressi legitiimseteks eesmärkideks on kompenseerida raha hilisemat laekumist, motiveerida maksumaksjat makse õigel ajal tasuma ja kompenseerida maksumenetluse kulusid. Maksuintressi eesmärgiks ei saa olla riigile lisatulu teenimine.
  5. Maksuintress on oma legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv vahend, kuid ei pruugi olla nende eesmärkide saavutamiseks vajalik. Põhjendamatult kõrge intressimäär võib muuta maksuintressi oma eesmärkide seisukohalt ebaefektiivseks vahendiks. Siiski ei pea justiitsminister ennast pädevaks andma lõplikku hinnangut, milline peaks olema kohane intressimäär. Maksuintressi kohasuse hindamine on rahandusministri pädevuses. Õiguskantsler
  6. Õiguskantsler on seisukohal, et maksukorralduse seaduse § 117 lõikes 1 sätestatud maksuintressi määr 0,06% päevas on põhiseadusega kooskõlas, arvestades sellele seatud ülempiiri ning seda, et maksuintressi ei nõuta, kui maksuvõlg on tekkinud maksuhalduri ebaõigete juhiste või viivituse tõttu.
  7. Põhiseaduse järgi on Riigikogul väga avar otsustusruum riigi tulude ja kulude planeerimisel, sealjuures erinevate maksude kehtestamisel. Riigikogu peab planeerima riigi tulud nii, et oleks võimalik täita riigi kohustused ühiskonnaliikmete vastu. Seetõttu on seadusandjal õigus hinnata, milline maksuintressi määr on piisavalt tõhus, mõjutamaks maksumaksjaid õigel ajal ja õiges summas maksu tasuma. Riigikogu piiravad maksuintressi määra kehtestamisel eelkõige PS §-st 113 tulenevad formaalsed nõuded. Samuti ei tohi maksuintressi määra kehtestada sellisena, mis ilmselgelt rikuks põhiõigusi, nt PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigust või PS §-ga 31 kaitstud ettevõtlusvabadust. Maksuintressi määr, nagu ka iga teine avalik-õiguslik rahaline kohustus, ei tohi olla majanduslikult väljasuretava iseloomuga.
  8. Maksuintress kui haldusõiguslik ja haldusmenetluse raames kohaldatav sunnivahend on mõeldud mõjutama kõiki maksumaksjad maksma tasumisele kuuluvad maksud õigel ajal ja õiges suuruses.
  9. Maksuintressi tasumise kohustust kehtestades ei ole seadusandja soovinud teha sotsiaaleetilist etteheidet ja maksumaksjat stigmatiseerida, vaid üksnes kindlustada maksude õigeaegset laekumist. Kuigi maksuintressi tasumise kohustus vaieldamatult kitsendab maksumaksja varalisi õigusi ja mõnel juhul võib intressikohustus olla üsna kõrge, ei muuda see intressi karistuseks ei formaalses ega materiaalses mõttes.
  10. Sama näitab ka maksuintressi võrdlemine maksuõiguse normide rikkumise eest kehtestatud väärteo- ja kuriteokaristustega. Viimased nõuavad karistamiseks maksusumma tasumata jätmise kõrval üldjuhul ka teatava ühiskondlikult hukkamõistetava petturliku tegevuse olemasolu. Isiku karistamine süüteomenetluse raames maksuõigusrikkumise eest ja temalt samal ajal maksuintressi nõudmine ei ole vastuolus PS § 23 lõikes 3 sätestatud topelt karistamise keeluga.
  11. Kuigi seadusandja on kehtestanud ühe üldise maksuintressi määra, mis ei sõltu intressi määramise ajast või maksuvõla kestusest, on maksuintressi maksimaalne summa piiratud maksunõude enda summaga (

§ 119

lõige 1 punkt 5).

§ 117

lõike 2 järgi võib maksuhaldur maksuvõla ajatamise korral vähendada maksuintressi kuni 50% ajatamise otsuse vastuvõtmise päevast arvates.

§ 119sätestab olukorrad, kus maksuintressi ei arvestata või intressiarvestus peatub.

Praktikas ei arvestata maksuintresse ka juhul, kui maksumenetlus on veninud maksukohustuslasest olenematutel asjaoludel.

  1. Neil asjaoludel ei ole intressimäär ilmselgelt ülemäärane. Seda ka pikaajaliste ja suurte võlgnevuste puhul, sest nõutav intress ei ole kunagi kõrgem kui põhivõlg. Maksumaksjal on võimalik intressi tasumist maksude õigeaegse tasumisega vältida.
  2. Samas on selgelt ülemäärane maksuintressi arvestamine aja eest, mil toimub kohtuvaidlus tasumisele kuuluva maksusumma üle. Kuna kohtuvaidlused on sageli pikaajalised, võib intressi arvestamise jätkumine tuua kergesti kaasa intressisumma suurenemise põhivõla summani. Kui maksukohustuslane ei ole oma õiguslikus positsioonis kindel, võib see tähendada kohtuvaidluse ära jätmist. Isikute PS §-s 15 sätestatud kohtukaebeõiguse rikkumist ei oleks ning ka riigi huvi olla kaitstud põhjendamatute vaidluste eest oleks kaitstud, kui maksuhalduril oleks võimalik põhjendatud juhtudel vähendada kohtuvaidluse ajal arvestatavat intressisummat määrani, mis tagaks riigile piisava kahjuhüvitise, kuid ei sisaldaks maksumaksja mõjutamise osa.
  3. Maksukohustuslase omandipõhiõigust ülemääraselt piirav on ka asjaolu, et maksukorralduse seaduses puudub maksuhalduri võimalus vähendada intressisummat, kui maksukohustuslasele on sama teo eest mõistetud juba rahatrahv või rahaline karistus. Ivan Demtšenko
  4. Ivan Demtšenko nõustub Tallinna Halduskohtu
  5. jaanuari
  6. a otsuses väljendatud seisukohtadega ja leiab, et

§ 117lõikes 1 sätestatud intressimäär 0,06% päevas ei ole põhiseadusega kooskõlas.

PÕHISEADUSEGA VASTUOLUS OLEVAKS TUNNISTATUD SÄTE 93. Maksukorralduse seaduse (RT I 2002, 26, 150) § 117 „Intressimäär“ lõige 1: „

(1)Käesoleva seaduse §-des 115 ja 116 sätestatud intressi määr on 0,06 protsenti päevas.“ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 94. Kolleegium kontrollib kõigepealt taotluste lubatavust (I). Seejärel käsitleb kolleegium maksukohustuslase poolt

§ 117

lõike 1 alusel makstava intressi (maksuintressi) õiguslikku olemust ja leiab selle põhiseaduspärasuse hindamiseks asjakohased põhiseaduse sätted (II). Lõpuks vaagib kolleegium riive põhiseaduspärasust (III). I

  1. PS § 15 lõike 1 ja § 152 lõike 2 ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõike 2 esimese lause järgi on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli menetluse lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus.
  2. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (alates Riigikohtu üldkogu
  3. detsembri
  4. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu
  5. oktoobri
  6. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).
  7. Praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja aluseks olevates haldusasjades on kohus tunnistanud osaliselt põhiseadusvastaseks

§ 117

lõike 1, mis näeb ette riigile maksu tasumisega viivitamise korral arvestatava ja makstava intressi määra. Mõlemas haldusasjas vaieldi muu hulgas kaebajatele MTA poolt esitatud intressinõude suuruse üle. Kui halduskohus oleks asunud seisukohale, et

§ 117

lõige 1 on põhiseadusega kooskõlas, oleks ta pidanud jätma esitatud kaebused selles osas rahuldamata, sest intressinõue oleks sel juhul olnud õiguspärane ja selle tühistamiseks puudunuks alus. Seega on kolleegiumi hinnangul

§ 117

lõige 1 vaidlustatud osas asjassepuutuv norm mõlema Tallinna Halduskohtu esitatud taotluse puhul. II

  1. Järgnevalt käsitleb kolleegium maksuintressi õiguslikku olemust ning seda, millised on vaidlustatud normi põhiseaduspärasuse hindamiseks asjakohased põhiseaduse sätted ja neist tulenevad nõuded.
  2. Kolleegium on
  3. novembril 2002 asjas nr 3-4-1-8-02 tehtud otsuse punktis 11 leidnud, et

-is käsitletav maksuintress on avalik-õiguslik rahaline kohustus PS § 113 mõttes ning tuleb selle sätte nõuete kohaselt kehtestada seadusega. Seega tuleb maksuintressi (sh intressimäära) põhiseaduspärasuse hindamisel lähtuda eelkõige samadest nõuetest, mida põhiseadus seab avalikõiguslikele rahalistele kohustustele üldiselt.

  1. Riigikohtu üldkogu on
  2. detsembril 2015 kohtuasjas nr 3-2-1-71-14 tehtud otsuse punktis 105 asunud seisukohale, et PS § 113 kaitsealasse kuuluva rahalise kohustuse hindamisel sõltuvad selle põhiseaduspärasusele esitatavad nõuded avalik-õigusliku rahalise kohustuse liigist. Avalik-õiguslik rahaline kohustus, mis ei ole maks, on materiaalselt põhiseaduspärane, kui tegu ei ole varjatud maksustamisega, riive eesmärki on võimalik selle meetmega saavutada ning tasu määr ei ole kohustuse kehtestamisega taotletavaid eesmärke silmas pidades ilmselgelt põhjendamatu. Lisaks sellele tuleb kontrollida avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamisele PS §-st 113 ja põhiseaduse muudest sätetest tulenevate formaalsete nõuete järgimist.
  3. Üldkogu on eelmises punktis nimetatud otsuses (punktis 90) ka leidnud, et avalik-õiguslik rahaline kohustus riivab vältimatult PS § 32 lõikes 1 sätestatud omandipõhiõigust, mistõttu sisaldab normi kontroll PS § 113 suhtes ka omandipõhiõiguse riive kontrolli.
  4. Kuna ühes kahest liidetud põhiseaduslikkuse järelevalve asjast on maksukohustuslaseks ettevõtlusega tegelev eraõiguslik juriidiline isik, on selles osas tegemist ka isiku PS §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabaduse ebasoodsa mõjutamisega. Ettevõtlusvabaduse kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  5. aprilli
  6. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-6-00, punkt 10). Maksuintress, nagu iga teinegi rahaline kohustus, mõjutab selle tasumiseks kohustatud ettevõtja majanduslikku olukorda ja riivab tema võimalust teenida tulu. Kolleegium ei pea siiski vajalikuks kontrollida omandipõhiõiguse ja ettevõtlusvabaduse riivet eraldi, vaid lähtub omandipõhiõiguse kui praegusel juhul kaalukamalt puudutatud põhiõiguse riive kontrollist (võrdle Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  7. juuli
  8. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-3-12, punkt 49).
  9. Eelnevat aluseks võttes vaagib kolleegium maksuintressist tuleneva omandipõhiõiguse riive formaalset ja materiaalset vastavust PS §-dest 113 ja 32 tulenevatele nõuetele. Kolleegium ei hinda maksuintressist lähtuva riive proportsionaalsust sellega taotletavate eesmärkide suhtes, nagu seda on teinud halduskohus, vaid arvestab üldkogu varasemat seisukohta (vaata eespool punkt 100) ning seadusandja laia otsustusruumi avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamisel ning kontrollib üksnes, kas maksuintressist lähtuv riive on ilmselgelt põhjendamatu. III
  10. Kolleegiumil ei ole alust kahelda maksuintressi määra sätestava normi formaalses põhiseaduspärasuses. Normi puhul on täidetud PS §-s 113 avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamisele esitatavad formaalsed nõuded ning põhiseadusega omandipõhiõiguse piiramisele esitatavad formaalsed nõuded. Maksuintressi määra on kehtestanud Riigikogu seadusega ning pole kahtlust normi õigusselguses.
  11. Järgnevalt tuleb kontrollida kehtiva maksuintressi määra materiaalset põhiseaduspärasust, tehes selleks esmalt kindlaks maksuintressi legitiimsed eesmärgid.
  12. PS § 32 lõike 2 kohaselt on omandipõhiõigus lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigus, mis ei piira seadusandjat avalik-õigusliku rahalise kohustuse eesmärkide määratlemisel, kui need eesmärgid on põhiseadusega kooskõlas. Ka PS §-st 113 ei tulene seadusandjale piiranguid avalik-õiguslike rahaliste kohustuste eesmärkide määratlemisel. Avalik-õigusliku rahalise kohustuse võib kehtestada mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (Riigikohtu üldkogu
  13. detsembri
  14. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-71-14, punkt 100).
  15. Maksuintressi kui spetsiifilise olemusega avalik-õigusliku rahalise kohustuse eesmärgid peavad olema kooskõlas intressi olemusega. Seadusandja ei saa omistada maksuintressile eesmärke, mis muudaksid selle põhimõtteliselt teist liiki rahaliseks kohustuseks, nt maksuks, lõivuks või trahviks.
  16. Maksuintress on maksuõigussuhtest tulenev kõrvalkohustus (

§ 31lõige 1 punkt 5) ja tugineb seega maksukohustuse olemasolule.

Kuigi maksuintress on maksuga seotud ja peab aitama kaudselt kaasa maksustamisega taotletavate eesmärkide saavutamisele, ei saa seda oma eesmärkidelt maksuga samastada.

  1. Kolleegium on
  2. novembril 2002 kohtuasjas nr 3-4-1-8-02 tehtud otsuse punktis 11 leidnud, et maksukorralduse seaduses käsitletav intress kujutab endast samal ajal nii intressi kui ka viivist, tagades nii riigi varaliste huvide kaitsmise kui ka maksumaksja või maksu kinnipidaja motiveerimise oma kohustusi tähtajaks täitma.
  3. Oma varaliste huvide kaitsmine peab tagama riigile tasu õigeaegselt maksmata maksusumma kasutamise eest maksukohustuslase poolt ja viivitamisega tekitatud võimaliku kahju hüvitamise. Selles osas sarnaneb maksuintress võlasuhetes rakendatavale intressile. Eesmärgi täitmisega saavutatakse ühtlasi, et maksukohustuslasel ei teki maksu tähtaegsest tasumata jätmisest likviidsuseelist võrreldes oma maksukohustusi õiguspäraselt täitvate isikutega. Samas peab intress motiveerima maksumaksjat oma kohustusi õigel ajal täitma. Seega sarnaneb maksuintress oma eesmärkidelt nii eraõiguslikes suhetes rakendatavale intressile, mille näeb ette VÕS § 94, kui ka eraõiguslikule viivitusintressile, mille näeb ette VÕS § 113 (vaata ka Riigikohtu halduskolleegiumi
  4. septembri
  5. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-45-10, punkt 10).
  6. Halduskohus ja menetlusosalised on nimetanud maksuintressi võimaliku legitiimse eesmärgina ka maksumenetluse kulude hüvitamist. Kolleegium ei loe maksumenetluse või muu haldusmenetluse kulude hüvitamist maksuintressi eesmärgiks. Erinevalt riiklikest lõivudest ei ole maksuintressi olemuseks vastutasu kindla soorituse eest. Isikult nõutava maksuintressi suuruse ja tema suhtes toimunud haldusmenetluse kulude suuruse vahel ei ole objektiivselt kindlaks määratavat seost. Maksuintressi eesmärgiks ei saa kolleegiumi hinnangul pidada ka üldist raha kogumist kõigi maksumenetluste kulude katmiseks (maksumenetluste ristsubsideerimine).
  7. Kolleegium ei näe maksuintressil lisaks juba nimetatutele muid legitiimseid eesmärke ja lähtub sellest, et intressi legitiimseteks eesmärkideks on riigi rahaliste huvide kaitsmine ja maksukohustuslase motiveerimine oma kohustusi tähtajaks täitma.
  8. Seadusandjal on maksuintressi kui õigusliku instrumendi kujundamisel ja intressimäära sätestamisel lai otsustusruum (võrdle Riigikohtu üldkogu
  9. detsembri
  10. a otsus kohtuasjas nr 32-1-71-14, punkt 122). Muu hulgas on võimalik näha seaduses ette ühtne intressimäär kõigi maksukohustuslaste ja maksustamisjuhtumite jaoks või mitu erinevat konkreetsest olukorrast või maksukohustuslaste grupist sõltuvat intressimäära. Välistatud ei ole ka maksuintressi alam- ja ülemmäära sätestamine seadusega, delegeerides konkreetse intressimäära kehtestamise täitevvõimule.
  11. Eestis on seadusandja valinud maksusüsteemi lihtsuse ja selguse eesmärki silmas pidades ühtse intressimäära. Põhiseaduse järgi on see lubatud. Samas tuleb arvestada, et mida üldisemalt maksuintressi määr sätestatakse, seda rohkem põhineb see abstraktsel keskmisel maksumaksjal ja maksusuhtel ning seda vähem võimaldab arvesse võtta konkreetse isiku või isikutegrupi olukorda temalt intressi nõudmisel. Regulatsiooni üldisust suurendab veelgi asjaolu, et maksuintressil on korraga mitu eesmärki ja tuleb tagada nende kõigi saavutamine. Seega saab seadusandja arvestada ühtse intressimäära kehtestamisel üksnes olukorraga, mis tagab kõigi intressi eesmärkide saavutamise abstraktselt määratletud keskmise maksukohustuslase suhtes.
  12. Kui ühtse intressimäära kohaldamine tähendaks konkreetse maksukohustuslase või maksukohustuslaste grupi selget ja ettenähtavat asetamist väga ebaõiglasesse olukorda võrreldes keskmise maksukohustuslasega, on seadusandjal võimalik teha nende isikute olukorda arvestavaid muudatusi intressi tasumise tingimustes. Mida üldisemalt sätestab seadusandja maksuintressi määra, seda tõhusamad peavad olema need õiguslikud mehhanismid, mis võimaldavad välistada intressi ülemäärasuse konkreetsel juhul. Eesti maksuõiguses on erisused üldisest maksuintressi tasumise kohustusest sätestatud eelkõige

§-s 119 ja § 117 lõikes 2. Nii on pikaajalisest maksuvõlast tuleneva ülemäärase rahalise koormuse vältimiseks

§ 119

lõike 1 punktis 5 sätestatud, et intressi arvestamine peatub, kui intressisumma ületab selle arvestamise aluseks oleva maksunõude.

§ 117

lõige 2 võimaldab maksuhalduril vähendada maksuvõla tasumise ajatamise korral intressimäära kuni 50% ajatamise otsuse vastuvõtmise päevast arvates.

  1. Maksuintressi määra sätestamisel, nagu iga majandusliku mõjuga meetme ettenägemisel, peab seadusandja, hoolimata oma laiast otsustusruumist, arvestama tegelikku majanduslikku olukorda riigis ja maksuintressi mõju keskmise maksukohustuslase jaoks. Vastasel juhul võib maksuintress mõjuda oma eesmärkide vastaselt, motiveerides isikut oma maksukohustust või maksusumma suurust varjama, või teda alusetult varaliselt kahjustada, kuni tema maksejõuetuse tekitamiseni. Üldisi majandussuhteid arvestamata kehtestatud või aja jooksul ülemääraseks muutunud määraga maksuintress võib teenida varjatud eesmärke, eelkõige olla varjatud maks.
  2. Majandusliku olukorra oluline muutumine võib kaasa tuua selle, et algselt põhiseaduspärane maksuintressi määr ei võimalda enam sellele seatud eesmärkide täitmist või osutub nende eesmärkide saavutamiseks selgelt ülemääraseks. Seetõttu kaasneb seadusandja õigusega kehtestada üldisel hinnangul põhinev maksuintressi määr ka tema kohustus hinnata selle määra põhjendatust muutuvates õiguslikes ja faktilistes oludes. Kuid eelnev ei tähenda, et seadusandja peab intressimäära regulaarselt muutma ja reageerima ka sellisele turumuutusele, mis intressi eesmärkide saavutamise efektiivsusele või riive intensiivsusele olulist mõju ei avalda.
  3. Kuna maksuintressi eesmärgid sarnanevad võlasuhtes kohaldatava intressi ja viivitusintressi eesmärkidega, ei saa seadusandja jätta maksuintressi määra sätestamisel tähelepanuta ka seda, millised on intressi- ja viivisemäärad eraõiguslikes suhetes. Poolte kokkuleppel põhinevate keskmiste intressi- ja viivisemäärade muutumine eraõiguslikes suhetes peegeldab kõige vahetumalt majanduskeskkonnas toimuvaid muudatusi.
  4. Siiski ei saa eraõiguslikes suhetes kehtivate intressi- ja viivisemäärade tähendust maksuintressi seisukohalt absolutiseerida. Erinevused võivad olla põhjendatud juba ainuüksi isikute erineva motivatsiooniga oma võlaõiguslikke kohustusi ja maksukohustusi täita. Eraõiguslikes suhetes kohaldatavad intressi- ja viivisemäärad põhinevad kokkuleppel, mitte seaduses sätestatud määral, ja võtavad abstraktse keskmise maksumaksja ja maksusuhte asemel arvesse konkreetse võlasuhte iseärasusi. Seadusjärgsed intressi- ja viivisemäärad kohalduvad üksnes poolte vahelise kokkuleppe puudumise korral, kui seaduses pole sätestatud teisiti (VÕS § 94 lõige 1 ja § 113 lõige 1). Seetõttu saaks eelkõige võrrelda seaduses sätestatud maksuintressi määra teatud statistilise keskmise võlaõigussuhtes kohaldatava intressi- või viivisemääraga. Üksnes VÕS-is sätestatud seadusjärgsest intressi- ja viivisemäärast lähtumine ei pruugi tähendada keskmisest ja tüüpilisest võlaõiguslikust intressi- ja viivisemäärast lähtumist. Erinevate võlasuhete liikide ja neis kohaldatavate intressi- ning viisisemäärade suure mitmekesisuse tõttu tekitab see aga põhjendatud küsimuse, millisest võrdlusbaasist on võimalik lähtuda.
  5. Praeguses asjas vaidlevadki halduskohus ja menetlusosalised peamiselt selle üle, millisest võlasuhetes kohaldatavate intressi- ja viivisemäärade võrdlusbaasist on võimalik lähtuda maksuintressi ülemäärasuse hindamisel. Halduskohus leiab oma otsuses haldusasjas nr 3-16-605, et maksuintressi proportsionaalse suuruse määramisel tuleb lähtuda statistilisest mõõdikust euro high yield spread, seda konservatiivse lähenemise tagamiseks kohandades. Haldusasjas nr 3-15-3100 tehtud otsuses on halduskohus lähtunud peaasjalikult VÕS §-des 113 ja 94 sätestatud seadusjärgsetest intressi- ja viivisemäärade ning maksuintressi määra võrdlemisest. Rahandusminister on seevastu seisukohal, et võrdlusbaasina tuleb lähtuda eelkõige lühiajaliste ja tagatiseta kiirlaenu tüüpi laenude keskmistest intressimääradest.
  6. Riive ilmselge ülemäärasuse kontrollimise raames ei ole võimalik hinnata, millise konkreetse eraõiguslikes suhetes rakendatava referentsmääraga peaks seadusandja maksuintressi seostama, et see oleks põhiseaduspärane. Seadusandjale peab jääma maksuintressi määra sätestamisel ja selle seostamisel majandustingimustega piisavalt lai otsustusruum. Alust kahelda maksuintressi määra põhiseaduspärasuses selle lahknevuse tõttu eraõiguslikes suhetes kohaldatavatest viivise- või intressimääradest oleks kolleegiumi arvates üksnes juhul, kui see ületaks oluliselt eraõiguslikes suhetes üldiselt lubatud määrasid. VÕS selliseid ülemmäärasid ette ei näe. Seadusjärgne intressimäär võlasuhtes on VÕS § 94 lõike 1 kohaselt poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
  7. jaanuari ja
  8. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Käesoleva otsuse tegemise ajal on selleks määraks 0,00% võlgnetavast summast aastas. Seadusjärgne viivis võlasuhtes on VÕS § 113 lõike 1 kohaselt VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Käesoleva otsuse tegemise ajal on selleks määraks seega 8% võlgnetavast summast aastas. Kuigi seadus eraõiguslikes suhetes lubatud kokkuleppeliste intressi- ja viivisemäärade ülempiiri ei sätesta, saab hinnangu andmisel võtta arvesse Riigikohtu praktikast tulenevad piirid. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
  9. mail 2016 kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuse punktis 13 leidnud, et tühine on tarbijaga sõlmitud võlaõigusliku kokkuleppe puhul viivisemäär, mis ületab seadusest tulenevat viivisemäära kolm korda. Käesoleva otsuse tegemise ajal on selleks määraks eespool öeldut arvestades 24% võlgnetavast summast aastas. Majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta on Riigikohus
  10. aprillil 2013 kohtuasjas nr 3-2-1-5-13 tehtud otsuse punktides 48−49 leidnud, et kokkulepitud viivisemäär 0,2% viivitatud summast päevas (73% aastas) ei oleks ka tüüptingimusena seadusega vastuolus. Võlasuhte intressimäära puhul on Riigikohtu tsiviilkolleegium pidanud
  11. oktoobril 2002 tehtud otsuse punktis 12 tühiseks 60%-list määra.

§ 117

lõikes 1 ette nähtud maksuintressi määr 0,06% päevas (21,9% aastas) ei ületa Riigikohtu praktikast tulenevaid piire.

  1. Halduskohus on võrrelnud maksuintressi määra ka teistes riikides kehtivate sarnaste avalikõiguslike rahaliste kohustuste määradega ja leidnud, et Eestis kehtiv intressimäär on üllatav ja põhjendamatult kõrge. Kolleegiumi arvates ei saa teistes riikides kehtivate maksuintressi määrade järgi teha riikide olustiku ning õigus- ja maksusüsteemide erinevuste tõttu üheseid järeldusi Eestis kehtiva maksuintressi määra põhiseaduspärasuse kohta. Seda näitavad ka olulised erinevused erinevates riikides kehtivates maksuintressi määrades.
  2. Järgnevalt hindab kolleegium, kas praeguse põhiseaduslikkuse järelevalve asja aluseks olnud maksuintressi kohaldamise juhtudel olid maksukohustuslased seatud erandlikku olukorda, mis ei võimaldanud nende puhul maksuintressile seatud eesmärkide saavutamist, või riivati nende õigusi võrreldes keskmise maksukohustuslasega ilmselgelt ülemääraselt.
  3. Haldusasjas nr 3-16-605 käsitletud juhtumil oli vaidlustatud intressinõude aluseks oleva põhivõla suurus 71 690 eurot ja 79 senti ning intressinõude suurus 30 418 eurot ja 40 senti. Haldusasjas nr 3-15-3100 käsitletud juhtumil oli isikult vastutusotsuse alusel nõutava maksuvõla suurus 18 829 eurot ja 46 senti ning intressinõude suurus 18 828 eurot ja 2 senti. Kuigi mõlemal juhul kohaldatava maksuintressi määr oli

§ 117

lõike 1 kohaselt 0,06% päevas (21,9% aastas), on maksuintressist tuleneva kogukulu määr maksukohustuslaste jaoks erinev. Tulenevalt maksuintressi tulumaksuga maksustamise erinevustest juriidilise ja füüsilise isiku puhul, peab juriidilisest isikust maksukohustuslane tasuma intressilt ka tulumaksu (TuMS § 34 punkt 3 ja § 51 lõige 2 punkt 1). Füüsilisest isikust maksukohustuslasel sellist kohustust pole. Seega oli maksuintressist tulenev kogukulu kaebajate jaoks kummaski asjas erinev: juriidilise isiku puhul 26,28% võlgnetavast summast aastas, füüsilise isiku puhul 21,9% aastas. 125. Mõlemas haldusasjas oli erinev ka maksuvõla kestus ning sellest tulenev võlgnetava maksusumma ja sellelt tasutava intressisumma proportsioon. Kui haldusasjas nr 3-16-605 on intressinõude aluseks olev maksusumma oluliselt suurem nõutavast intressisummast, siis haldusasjas nr 3-15-3100 on intressisumma kasvanud selle arvestamise aluseks oleva maksusummaga pea võrdseks ning

§ 119lõike 1 punkti 5 alusel on maksuintressi arvestamine peatunud.

  1. Kuna maksuintressi eesmärgiks ei ole kolleegiumi hinnangul maksumenetluses riigile tekkinud kulude hüvitamine (vaata otsuse punkti 111), siis ei ole maksuintressi määra põhiseaduspärasuse hindamisel tähendust asjaolul, et kummaski asjas on tõenäoliselt oluliselt erinev ka MTA-l maksuvõla suuruse väljaselgitamiseks kulunud menetlusressurss: haldusasjas nr 3-16-605 määrati maksuvõla ja intressi suurus kindlaks üksnes maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsiooni alusel, haldusasjas nr 3-15-3100 vaatluse all olnud juhtumil viis aga MTA läbi maksumenetluse ja vastutusmenetluse.
  2. Kolleegiumi hinnangul ei esine kummaski haldusasjas (muuhulgas nende erinevusi arvestades) selliseid asjaolusid, mis viitaksid

§ 117

lõikes 1 sätestatud määras maksuintressi kohaldamise ilmselgele põhiseadusvastasusele. Ei ole ka alust arvata, et maksuintress oleks teeninud varjatud eesmärke, eelkõige olnud maksukohustuslaste karistamise või riigile maksutulu teenimise vahendiks. 128. Eelnevast lähtudes on kolleegium seisukohal, et

§ 117

lõikes 1 sätestatud maksuintressi määr on põhiseadusega kooskõlas, ning jätab Tallinna Halduskohtu otsustes sisalduvad taotlused rahuldamata. Priit Pikamäe, Indrek Koolmeister, Paavo Randma, Malle Seppik, Tambet Tampuu

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.