← Eesti

3-1-1-105-16

Obsah (4)§ 121§ 86§ 34§ 35

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-105-16 31. märts 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi, Paavo Ran

) § 86 lg 1 alusel psühhiaatriline sundravi. 1.

  1. Kriminaalasja kohtusse saatmise määruse kohaselt peksis S. K., kes on ka varem toime pannud kehalise väärkohtlemise,
  2. septembril 2015 H. P-d rusikate ja jalgadega, tekitades kannatanule füüsilist valu ja näopiirkonna põrutushaavad ning rindkere põrutuse. Samuti kasutas S. K.
  3. detsembril 2015 H. P. suhtes füüsilist vägivalda, pekstes teda käte ja jalgadega ning tekitades sellega füüsilist valu ja luumurde. 1.
  4. Maakohtu hinnangul pani S. K.

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritavad õigusvastased teod toime süüdimatusseisundis, kuna eksperdi arvamusele tuginevalt ei olnud ta dementsusena väljenduva nõdrameelsuse tõttu võimeline aru saama tegude keelatusest ja tagajärgedest ning oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. 1.

  1. Ekspertiisiaktist nähtub, et S. K. küll tunnistab enda emotsionaalset labiilsust, kohatist vägivaldsust ja alkoholi regulaarset tarvitamist, kuid tema haiguskriitika on puudulik. Ravimite võtmist kodus ei pea ta vajalikuks. Alkoholi tarvitab ta tsükliliselt ja kriitika puudub ka selles osas. Statsionaarse kohtupsühhiaatriaekspertiisi ajal saadud ravi tulemina on S. K. muutunud oluliselt rahulikumaks ja sõbralikumaks. Samas on ta siiski vähese frustratsioonitaluvusega, tema käitumises on esinenud impulsiivset ja afektlabiilset tagajärgedega mittearvestavat käitumist. Alkoholi kuritarvitamine ja ajutraumad ning aju hemorraagia on nimetatud probleeme veelgi süvendanud. 1.
  2. Kohus asus seisukohale, et ilma haiglaravita on S. K. ohtlik endale ja teistele. Tal puudub piisav haiguskriitika enda psüühilise seisundi osas ja ta ei võta ravimeid iseseisvalt. Seetõttu ei ole S. K. terviseseisund täielikult kontrolli all ja sellest tulenevalt võib tema käitumine muutuda ettearvamatuks ja vägivaldseks. Alkoholi tarvitamine suurendab riski käituda ettearvamatult ja kohtul puudub veendumus, et S. K. lõpetab alkoholi tarvitamise. Kohus leidis, et S. K-d on võimalik ravida vaid sundravi tingimustes.
  3. Tartu Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotles S. K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Heiki Kuningas maakohtu määruse tühistamist ja sundravi kohaldamata jätmist põhjusel, et etteheidetavate tegude toimepanemine S. K. poolt on tõendamata.
  4. Tartu Ringkonnakohtu
  5. augusti
  6. a määrusega jäeti määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja etteheidetega S. K. õigusvastaste tegude tõendamatuse kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõendeid põhjalikult uurinud ja neid kogumis hinnates jõudnud põhjendatud seisukohale, et S. K. on need teod toime pannud. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu määruses rikkumisi ka S. K. edasise käitumise ohtlikkuse hindamisel. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on õigesti tuvastanud kõik KrMS §-s 394 loetletud tõendamiseseme asjaolud ja sundravi määramine on põhjendatud. MENETLUS RIIGIKOHTUS
  7. Tartu Ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotleb S. K. kaitsja ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kohtuasja uueks arutamiseks saatmist. Kaitsja hinnangul on ringkonnakohus hinnanud tõendeid vääralt ja sellega on kaasnenud ebaõige määruse tegemine. Vastuolud tõendite vahel on jäänud kõrvaldamata ja põhjendamatult on eelistatud kannatanu ütlusi.
  8. Prokuratuur määruskaebusele ei vastanud.
  9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. novembri
  11. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 390 lg 1 ja § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu kooseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  12. Määruskaebuses esitatud argumendid on põhjendamatud. Väljaspool määruskaebuse piire leiab kolleegium aga, et kohtud kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust ning rikkusid oluliselt kriminaalmenetlusõigust, jättes S. K-le psühhiaatrilise sundravi määramisel nõuetekohaselt tuvastamata tema süüdimatusseisundi ja sundravi kohaldamise alused. See viga toob kaasa vaidlustatud kohtulahendite tühistamise ning asja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Riigikohus käsitleb esmalt määruskaebuses esitatud väiteid õigusvastase teo toimepaneku tõendatuse kohta (I). Otsuse II osas selgitab kolleegium sundraviga seotud mõisteid ja III osas psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eelduse – süüdimatusseisund (A) – ning aluste – isiku ohtlikkus (B) ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadus (C) – sisu. Seejärel käsitleb kolleegium kohtu ja eksperdi rolli psühhiaatrilise sundravi menetluses (IV) ning viimaks võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse (V). I
  13. Nii maa- kui ka ringkonnakohus tuvastasid, et S. K. on toime pannud

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava teo, s.o teise inimese tervise korduva kahjustamise. Riigikohtule esitatud määruskaebuses vaidlustatakse peamiselt nende tegude tõendatust. Kolleegiumi hinnangul on maa- ja ringkonnakohus õigusvastase teo tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõigust. Kohtute seisukohad on selles osas selged, ammendavad ja vastuoludeta ning tehtud järelduste kujunemine on lugejale jälgitav.

  1. Kohtud on sisuliselt arvestanud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt asjas nr 3-1-1-108-15 sedastatuga, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldusi tuvastades ei saa subjektiivse koosseisu selgitamisel lähtuda tavajuhtudele omastest nõuetest. Puuduvad igasugused andmed selle kohta, et S. K. puhul saaks subjektiivne koosseis olla täitmata põhjusel, mis ei ole seotud tema haigusliku seisundiga. Kohtud on kohtuasja eripärast lähtuvalt põhjendatult arvestanud ka S. K. enda ütlusi ja lähtunud teo subjektiivse koosseisu tuvastamisel S. K. nn loomulikust teosoovist.
  2. Kirjeldatut silmas pidades on põhjendamatud määruskaebuses esitatud argumendid, millega kaitsja seadis kahtluse alla S. K. poolt õigusvastase teo toimepaneku, ning need ei tingi maa- ega ringkonnakohtu määruse tühistamist. II
  3. Psühhiaatrilise sundravi menetluses tuleb eristada mõisteid sundravi, ravi, ravivajadus ja sundravi vajadus.
  4. Psühhiaatriline sundravi on mittekaristuslik mõjutusvahend, mida on

§ 86alusel võimalik kohaldada üksnes juhul, kui kohus on tuvastanud kõik Kr

MS §-s 394 nimetatud tõendamiseseme asjaolud. Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 17 lg 1 järgi on selle mõjutusvahendi eesmärk psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku iseseisva toimetuleku taastamine ühiskonnas. Sealjuures tuleb arvestada, et sundravi ei saa käsitada karistusena toime pandud teo eest, sest kriminaalmenetlus isiku suhtes lõpetatakse ning teda ei tunnistata süüdi. Seega ei saa sundravi õigustada üldpreventiivsete eesmärkidega ega vajadusega reageerida aset leidnud teoga kaasnevale ebaõigusele.

  1. Sundravi hõlmab nii ravi, isiku ohtlikkuse vähendamist kui ka tema toimetuleku taastamist. PsAS § 17 lg 2 alusel kehtestatud sotsiaalministri
  2. augusti
  3. a määruse nr 35 „Psühhiaatrilise sundravi osutajale esitatavad nõuded, psühhiaatrilise sundravi nõuded ja tervishoiuteenuse osutaja töökorraldus kohtu poolt määratud psühhiaatrilise sundravi kohaldamisel“ § 3 lg 1 järgi peab psühhiaatriline sundravi vastama võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 762 tervishoiuteenusele kehtestatud standardile. Sundravi on niisiis mõjutusvahend, mis hõlmab muu hulgas kohtu volitust ravida patsienti vajadusel tema tahtest olenematult. Süüdimatusseisundis õigusvastase teo toime pannud isiku sundravile saatmine tuleb kõne alla ainult siis, kui ta on ohtlik (vt täpsemalt käesoleva määruse p-d 22–24). Kui süüdimatu ja ohtliku isiku seisundit saab meditsiiniliste vahenditega parandada, on sundravi õigustatud, kui aga ravivajadust meditsiinilises tähenduses ei esine, puudub ka sundravi kohaldamise õigustus (vt määruse p 26). Sealjuures ei pruugi sundravi eesmärkide saavutamiseks vajalike meetmete rakendamine tähendada alati vabaduspõhiõiguse piiramist. Seetõttu peab kohus sundravi üle otsustamisel hindama ka seda, kas inimeselt tuleb võtta vabadus (vt täpsemalt määruse p 28 jj).
  4. PsAS §-st 17 nähtub, et ravi on vaid üks osa sundravist kui mittekaristuslikust mõjutusvahendist ja seeläbi ei ole sundravi mõiste samastatav ravi mõistega. Ravi tuleb sundravi kontekstis käsitada meditsiinilise sekkumisena – seda eelkõige ravimitega, aga ka muude arstiteaduslike toimingutega, mida teeb tervishoiutöötaja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg 1 tähenduses. Ravi mõiste sisustamisel ei ole määravaks kriteeriumiks patsiendi tervenemine ravi tulemusel. Sageli aitab ravi üksnes vaevusi vähendada ja toimetulekut parandada. Seega tuleb ravi mõista tervishoiutöötaja poolt tänapäeva meditsiinilise teadmise kohaselt põhjendatud meetmete rakendamisena patsiendi tervise taastamiseks või vaevuste leevendamiseks. Selliselt mõistetud ravi võib olla põhjendatud ka seisundite puhul, mis ei ole lõplikult väljaravitavad. Ravivajadus tähendab seega psühhiaatrilise sundravi kontekstis seda, et isiku psüühilist seisundit on võimalik ja vajalik raviga mõjutada.
  5. Viimaks tuleb eristada psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadust (KrMS § 394 p 5) ravivajaduse mõistest.

§ 86

lg 1 kohaselt on meditsiiniline ravivajadus sundravi määramise üheks – kuid mitte ainsaks – obligatoorseks aluseks. Kolleegium selgitab selle mõiste sisu täpsemalt määruse p-s 25 jj, sedastades, et sundravi kohaldamise vajaduse üle otsustamine hõlmab lisaks sisulise (meditsiinilise) ravivajaduse tuvastamisele ka otsustuse tegemist selle kohta, kas inimene vajab statsionaarset või ambulatoorset sundravi. III 16.

§ 86lg 1 sätestab psühhiaatrilise sundravi kohaldamise eeldused ja alused.

Sellest normist tulenevalt saab isiku psühhiaatrilisele sundravile suunata eeldusel, et ta ei olnud koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepanemise ajal süüdiv (alt 1) või ta pani teo toime süüdivana, kuid jäi pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist vaimuhaigeks, nõdrameelseks või tal on tekkinud muu raske psüühikahäire (alt 2) või kui see seisund tuvastatakse tal eeluurimise või kohtus asja arutamise ajal ning see seisund ei võimalda kindlaks teha isiku vaimset seisundit õigusvastase teo toimepanemise ajal (alt 3) ning ta on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi. KrMS §-s 394 nähakse ette tõendamiseseme asjaolud, mis tuleb isiku psühhiaatrilisele sundravile allutamiseks kindlaks teha. Nii on vajalik tuvastada, et isik, kelle suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamist taotletakse, on toime pannud õigusvastase teo (p 1), tema süüdimatusseisund õigusvastase teo toimepanemise ajal, haigestumine pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist või haigestumine kohtueelse menetluse või kohtumenetluse ajal (p 2), tema vaimne seisund kriminaalmenetluse ajal (p 3), tema edasise käitumise ohtlikkus iseendale või ühiskonnale (p 4) ja psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajadus (p 5) (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 9). Psühhiaatrilise sundravi üle otsustamisel peab kohus juhinduma KrMS 16. peatükis sätestatud korrast (§-d 393–403). 17. Seega tuleb sundravi üle otsustamisel esmalt tuvastada sundravi eeldused: õigusvastase teo toimepanemine ja süüdimatusseisund (

§ 86lg 1 alt 1, 2 või 3).

Kui need eeldused on täidetud, tuleb hinnata, kas esinevad sundravi kohaldamise alused: isiku ohtlikkus ja psühhiaatrilise sundravi vajadus. Alles seejärel, kui kohus on jõudnud arusaamani, et konkreetsel juhul esinevad ka sundravi alused, saab otsustada mõjutusvahendi kasuks. Tulenevalt KrMS § 401 lg 2 p-st 4 ja § 402 lg-st 1 peab kohus, kes on tuvastanud, et õigusvastase teo pani toime KrMS §-s 393 nimetatud isik, esiteks lõpetama kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel ja seejärel eraldi otsustama psühhiaatrilise sundravi kohaldamise üle (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. novembri 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-96-12, p 6). Seega on nii seaduse sõnastusest kui ka kohtupraktikast tulenevalt võimalik, et süüdimatusseisund tingib küll kriminaalmenetluse lõpetamise, kuid sundravi jäetakse selle aluste puudumisel kohaldamata. (A) 18.

§ 86

lg 1 järgi määrab kohus psühhiaatrilise sundravi muu hulgas siis, kui inimene on pannud õigusvastase teo toime süüdimatusseisundis. Isik on süüdimatu, kui esinevad nii juriidilised kui ka meditsiinilised süüdimatuse tunnused. 19. Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud

§ 34

p-des 1–5 ja nende esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Eksperdi pädevuses on eeskätt teo ajal esinenud raske psüühikahäire faktiline kindlakstegemine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.1).

§-s 34 nimetatud süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste puhul ei ole tegemist diagnoosidega ning need on sõltumatud rahvusvahelisest haiguste kvalifikatsioonist (RHK 10). Olles RHK 10 alusel isikul esineva häire diagnoosinud, tuleb eksperdil hinnata, kas ja millise

§-s 34 sätestatud süüdimatuse meditsiinilise tunnuse alla see paigutub.

  1. Kui süüdimatuse meditsiinilised tunnused on nõuetekohaselt tuvastatud, peab kohus järgnevalt hindama õigusvastase teo toime pannud isiku arusaamisvõimet (kas ta oli võimeline oma käitumise ebaõigusest aru saama) ja käitumise juhtimise võimet (kas ta suutis teo ajal oma tegevust juhtida) ning seost tal tuvastatud häire ja tema arusaamis- ja/või juhtimisvõimetuse vahel. Teisisõnu, meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamise järel tuleb kontrollida isiku võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Üksnes psüühikahäire olemasolust ei saa teha järeldust isiku süüdimatusseisundi kohta ja mitte iga häire ei pruugi olla vaadeldav süüdimatuse alusena, kuid võib kaasa tuua isiku tunnistamise piiratult süüdivaks. Seega tuleb kohtul kindlaks teha, kas inimesel tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida. Isegi juhul, kui ekspert on oma arvamuses võtnud seisukoha toimepanija arusaamisvõime ja käitumise juhtimise võime kohta, ei võta see kohtult kohustust kujundada nimetatud küsimustes enda seisukoht. See tähendab eksperdiarvamuses antud diagnostilist laadi järeldusi arvesse võtva üldhinnangu andmist isiku käitumisele enne ja pärast õigusvastast tegu ning selle ajal. Hinnang süüdivusele on normatiivne ehk õiguslik otsustus, mis võib eksperdiarvamusega kokku langeda, kuid ei pruugi (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.1). Sealjuures ei saa hinnang süüdimatusele jääda üksnes kohtuniku pähe, vaid see tuleb piisava selgusega kajastada kohtulahendis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-115-13, p 9).
  6. On võimalik, et isikul esinevad teo toimepanemise ajal süüdimatuse meditsiinilised tunnused, kuid tema võime mõista teo keelatust ja oma käitumist selle arusaamise järgi juhtida on kohtu hinnangul säilinud. Samas võib normikohane ehk -kuulekas käitumine olla tema jaoks konkreetses situatsioonis tulenevalt tema psüühilisest seisundist siiski raskendatud. Olukorras, kus isikul esinevad süüdimatuse meditsiinilised tunnused, kuid tema süüdimatus

§ 34

mõttes on välistatud, lasub kohtul seetõttu kohustus anda hinnang ka sellele, kas inimese psüühiline seisund võis oluliselt mõjutada (piirata) tema arusaamis- ja otsustamisvõimet. Teisisõnu tuleb kohtul kontrollida, kas isik võis olla piiratud süüdivusega

§ 35mõttes.

Määrav on see, kas tema võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes nendega, kellel ei esine

§ 34p-des 1–5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid.

Tegemist on õigusliku otsustusega, mille tegemisel tuleb kohtul arvestada eelkõige nende reeglitega, mida õiguskord süüteokoosseisu taustal isikule seab. Kohus peab hindama, mil määral oli süüdistatav võimeline neid reegleid järgima (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-115-13, p 8 ja 1. aprilli 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-22-09, p 6.2). (B) 22. Nii

§ 86lg 1 kui ka Kr

MS § 394 p 4 seavad psühhiaatrilise sundravi kohaldamise obligatoorseks aluseks menetlusele allutatu ohtlikkuse iseendale või ühiskonnale. Seega, olles tuvastanud õigusvastase teo sooritamise süüdimatusseisundis, tuleb kohtul sundravi menetluses järgnevalt hinnata isiku ohtlikkust. 23. Kriminaalkolleegium on selgitanud, et ohtlikkuse kriteeriumi sisustamine

§ 86

lg 1 tähenduses erineb tsiviilkohtumenetluses isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusest: ohtlikkus võib

§ 86

lg 1 tähenduses väljenduda ka sellistes tegudes, mis pole suunatud pelgalt teiste inimeste elu või tervise, vaid ka muude karistusseadustikuga kaitstud õigushüvede kahjustamisele. Kuna küsimus psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajalikkusest saab aktualiseeruda üksnes siis, kui ühe eeldusena on tuvastatud, et isik on juba toime pannud koosseisupärase ja õigusvastase teo ning seadusandja on teatud tegude sätestamisel kuritegudena lähtunud nende sisulisest raskusest ehk sellest, et kõnealuste tegudega rünnatakse õigushüvesid kõige ulatuslikumalt, võib juba koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepanemise tõttu rääkida isiku suuremast ohtlikkusest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 13). Samas ei piisa ohtlikkuse jaatamiseks üksnes asjaolust, et isik ei nõustu raviga vabatahtlikult (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p 41), ja ainuüksi see, et inimene ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada, ei tähenda veel tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  5. aprilli
  6. a määrus asjas nr 3-2-1-44-13, p 14). Ohtlikkuse kui ühe sundravi kohaldamise aluse tuvastamisel peab kohus silmas pidama, et isiku ohtlikkus võib olla ära langenud või piisavalt vähenenud, kui ta on õigusvastase teo järel viibinud psühhiaatrilisel ravil või (eri)hooldusteenusel (vt ka käesoleva määruse p 30). Sotsiaalhoolekandeteenused või psühhiaatriline või muu meditsiiniline abi võib olla osutunud piisavaks ja isiku põhiõigusi sundravist vähem piiravaks ohtlikkuse kontrollimise ja/või vähendamise abinõuks. Lisaks tuleb märkida, et üksnes põhjusel, et riik ei ole loonud piisavalt efektiivset süsteemi alkoholisõltlaste probleemide lahendamiseks ning nende toimetuleku toetamiseks, ei saa piirata isiku põhiõigusi sundravi kohaldamisega. Ka ei saa sundravi õigustada karistuslike eesmärkide täitmisega.
  7. Sestap tuleb kohtul sundravi kohaldamisel iga kord isiku ohtlikkust hinnata ja seda konkreetsetele asjaoludele (mh ekspertiisiaktile) tuginedes põhjendada, kirjeldades, milles see väljendub: st tuleb eristada, kas inimene on ohtlik endale ja/või teistele (ühiskonnale), ning selgitada, milles ohtlikkuse prognoos seisneb (nt kas ja miks esineb reaalne oht õigusvastaste tegude toimepanemiseks, enesevigastamiseks vm). Ohtlikkuse hindamisel on tegu prognoosotsusega, mille kujundamisel tuleb muu hulgas arvestada isiku seniseid õigusvastaseid tegusid, tema käitumist ja diagnoositud psüühikahäire iseloomu. Selleks tuleb esmalt esitada eksperdile asjakohaseid küsimusi (nt kas ja miks võib eksperdi hinnangul, arvestades mh ekspertiisialusel diagnoositud häire raskust, pidada teda ohtlikuks ning milles see ohtlikkus väljendub ja/või tulevikus võib väljenduda). Seejärel tuleb eksperdil ekspertiisiaktis kirjeldada nii diagnoosiga kaasnevaid ohutegureid kui ka seda, kuidas need väljenduvad ja tulevikus väljenduda võivad. Pärast seda saab kohus hinnata, kas eksperdi kirjeldatud võimalikud isiku käitumise ilmingud koostoimes teiste oluliste asjaoludega (menetlusaluse senine käitumine, talle omistatud õigusvastased teod, kohtumenetluses ilmnenu ning kohtuniku enda vahetu hinnang isiku seisundile) moodustavad piisava aluse väitmaks, et ta võib jätkuvalt põhjustada ohtu endale ja/või teistele. See tähendab, et sundravi üle otsustaval kohtul tuleb hinnata, milliseid tegusid võib isik tulevikus toime panna ning kas nende tegude oht kaalub üles psühhiaatrilise sundravi määramisel tekkiva põhiõiguste riive. (C)
  8. Järgnevalt avab kolleegium psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajaduse sisu. Kokkuvõtlikult tuleb

§-s 86 nimetatud psühhiaatrilise sundravi ühe aluse – ravivajaduse – olemasolu jaatamiseks hinnata seda, kas isikul esinevat häiret on võimalik meditsiiniliste vahenditega mõjutada. Samuti tuleb sundravi määramisel kaaluda, kas vajalik on ambulatoorne või statsionaarne sundravi. 26. Isiku ohtlikkusest ei saa veel automaatselt tuletada sundravi kohaldamise vajadust. Ravi sisuline vajadus on eraldi kriteerium, mille täidetust tuleb täiendavalt hinnata. Seda seetõttu, et ohtlik võib

§ 86lg 1 mõttes olla ka inimene, kes ravi ei vaja.

Näiteks vaimupuudega inimene või autist võib küll olla süüdimatu ja ohtlik nii enesele kui ka teistele, kuid tal esinev seisund ei pruugi nõuda meditsiinilist sekkumist. Seega ei saa lubatavaks pidada psühhiaatrilise sundravi määramist isikule, keda ei ole võimalik täielikult terveks ravida või kelle seisundit ei saa raviga isegi mitte leevendada. Sundravi eesmärk on ravida haiget inimest ning parandada tema toimetulekut, mis peaks lõppastmes viima selleni, et tema ohtlikkus langeb ära. Kui aga on juba etteulatuvalt selge, et ravi ei aita konkreetsel juhtumil nimetatud eesmärkide saavutamisele kaasa, toob sundravi kohaldamine kaasa põhjendamatu põhiõiguste riive.

  1. Sotsiaalhoolekande seaduse § 105 lg 1 järgi paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta, kui esinevad kõik järgmised asjaolud: isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; isik on endale või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama ja varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda suunata isikut kriminaalmenetluse lõpetamisel erihoolekandeteenusele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 533 lg-te 1 ja 2 alusel menetleb kohus kinnisesse asutusse paigutamist isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse või tema eestkostja avalduse alusel. Seega tuleb kohtul kehtiva õiguse raames juhul, kui inimene on ohtlik ja süüdimatu, kuid ravi ei vaja, kriminaalmenetlus lõpetada, jätta sundravi kohaldamata ning juhtida kohaliku omavalitsuse või eestkostja tähelepanu vajadusele algatada isiku erihooldekodusse paigutamise menetlus.
  2. Kui aga sisuline ravivajadus on kinnitust leidnud, peab kohus hindama, kas isiku ohtlikkus ja selle kontrolli all hoidmise perspektiiv eri ravirežiimide puhul tingib statsionaarse või ambulatoorse sundravi määramise. 29.

§ 86

lg 11 järgi kohaldatakse psühhiaatrilist sundravi algul statsionaarsena ning lg 12 kohaselt võidakse psühhiaatriline sundravi määrata ambulatoorse ravina, kui psühhiaatrilisele sundravile allutamisel ei kujuta isik ohtu endale ja ühiskonnale ning on tõenäoline, et ta peab kinni ravirežiimist. PsAS § 17 lg 3 kohaselt võib ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi kohaldada ravialuse kirjalikul nõusolekul, milles märgitakse tema kohustused, mida ta peab täitma, et oleks võimalik saavutada ravi eesmärke, ning nende täitmata jätmise tagajärjed. Sama paragrahvi

  1. lõike kohaselt teavitatakse isikut, kellele ambulatoorne sundravi määratakse, sellest, et kui ta osutub endale või ühiskonnale ohtlikuks või kui tema allutamine statsionaarsele ravile on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks, asendatakse ambulatoorne sundravi statsionaarsega.
  2. Seaduse sõnastusest ning selle seletuskirjast nähtuvalt on seadusandja tahe olnud lubada psühhiaatrilist sundravi rakendada algul alati statsionaarses vormis, kuivõrd psühhiaatrite hinnangul ei ole ilma statsionaarse jälgimiseta võimalik tuvastada, kas isik on ambulatoorseks raviks valmis (seletuskiri kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (599 SE II, Riigikogu XI koosseis) teise lugemise teksti juurde, lk 40). Seega on

§ 86

lg 11 eesmärk saada enne ambulatoorse sundravi määramist piisav ülevaade inimese olukorrast. Sellest järeldub, et ambulatoorne sundravi võib kõne alla tulla ka näiteks siis, kui isik on viibinud tahtevastasel psühhiaatrilisel ravil tsiviilkorras või kui tema suhtes on tehtud statsionaarne kohtupsühhiaatriaekspertiis, mis on andnud piisava võimaluse ravialuse jälgimiseks. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et juhul kui isikut on olnud võimalik jälgida statsionaarse raviteenuse osutamise käigus mingil muul viisil (nt tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil haiglas või vangla psühhiaatriaosakonnas või statsionaarse kohtupsühhiaatria- või kohtuarstliku ekspertiisi käigus), ei ole välistatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamine algusest peale ambulatoorselt. Sealjuures tuleb kohtul hinnata, kas menetluse kestel muutunud asjaolud (eeskätt statsionaarsel raviteenusel viibimise tulemusel isiku vaimse seisundi paranemine) tingivad eksperdi täiendava küsitlemise või uue ekspertiisi määramise vajaduse (vt ka käesoleva määruse p 42 jj). 31. Ühtlasi märgib kolleegium, et

§ 86

lg 12 sõnastus on ebaõnnestunud osas, mis lubab ambulatoorset sundravi mõjutusvahendina rakendada juhul, kui isik ei kujuta ohtu endale ja ühiskonnale. See läheb vastuollu nii

§ 86lg-st 1 kui ka Kr

MS § 394 p-st 4 tuleneva sundravi vältimatu eeldusega tuvastada isiku käitumise ohtlikkus iseendale või ühiskonnale. Seetõttu tuleb kolleegiumi hinnangul tõlgendada

§ 86

lg-t 12 viisil, mille kohaselt tuleb ka ambulatoorse sundravi puhul tuvastada indiviidi ohtlikkus

§ 86lg 1 ja Kr

MS § 394 p 4 mõttes, kuid olukorras, kus tema ohtlikkuse prognoos ei tingi vabaduse võtmist statsionaarse sundravi kohaldamise näol, võib kohus isikule määrata kohe ka ambulatoorse sundravi.

  1. Olenemata asjaolust, et menetlusalune isik annab ambulatoorseks sundraviks nõusoleku, on tegemist mittekaristusliku mõjutusvahendiga, millel on erinevaid sunnielemente, mh PsAS § 17 lg-s 4 sisalduv imperatiivne suunis asendada ambulatoorne sundravi statsionaarsega juhtumitel, kui isik osutub ohtlikuks või kui tema statsionaarsele ravile allutamine on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks. Sama moodi sätestab KrMS § 4021 lg 2 ambulatoorse sundravi osutaja kohustuse viivitamatult esitada kohtule taotlus ambulatoorse sundravi asendamiseks statsionaarsega, kui ravile määratud isiku ohtlikkus endale või ühiskonnale on kasvanud, ta ei pea kinni raviga seotud nõuetest või kui tema allutamine statsionaarsele ravile on vajalik ravi eesmärkide saavutamiseks. Seetõttu on ambulatoorne sundravi oma sisult mõjutusvahend, mis paneb isikule ravile allumise kohustuse, ja selle puhul ei saa rääkida vabatahtlikust ravist ning õigusest ravist igal ajal keelduda. Vastupidise tõlgenduse korral kaotaks ambulatoorne sundravi kui mõjutusvahend oma mõtte ja eesmärgi ning seda oleks võimatu eristada tavapärasest tervishoiuteenuse osutamisest, mis VÕS § 766 lg 3 kohaselt toimub patsiendi teadva nõusoleku alusel ning mille vastuvõtmisest saab patsient loobuda.
  2. Statsionaarne sundravi on sarnaselt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi ja kohtumääruse alusel erihooldekodusse paigutamisega ultima ratio ehk viimne vahend. Nii tuleb sundravi kohaldamisel hinnata, kas piisab üksnes ambulatoorsest sundravist või on vajalik isiku vabaduse võtmine statsionaarse ravi näol. Teisisõnu tuleb kohtul kontrollida, kas konkreetsel juhul on statsionaarne ravi kinnises asutuses – kui võrreldes ambulatoorse sundraviga isiku õigusi enam piirav meede – põhjendatud ja vältimatult vajalik. Sarnaselt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abiga tuleb kohtul psühhiaatrilise sundravi puhul eristada sundravi osutavasse asutusse paigutamise ja tahtevastase ravi sanktsioneerimise otsustust. Kuivõrd isiku kinnisesse asutusse (psühhiaatriahaigla) paigutamine ja seal osutatav tahtevastane ravi riivavad erinevaid põhiõigusi, peab kohtulahendist nähtuma, millised põhiõiguste riived (kas üksnes kehalise puutumatuse riive tahtevastase ravina või ka vabaduspõhiõiguse piiramine) on konkreetsel juhul lubatavad. Nii annab tahtevastase ravi ja vabaduse võtmise eristamine sundravi kohaldamisel kohtule vajaliku ruumi otsustamaks, kas ja mil määral konkreetset põhiõigust piirata (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p-d 55 ja 56). Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab lahendist olema arusaadav, kas selle järgi võib isikule tahtevastaselt ravimeid manustada. Sealjuures tuleb arvestada, et sõltumata sundravi määramisel antavast kohtu volitusest isikule vajaduse korral ravimeid tahtevastaselt manustada, tuleb tervishoiuteenuse osutajal ravi kohaldamisel lähtuda alati põhiõiguste minimaalse riive põhimõttest, pakkudes esmalt võimalust alluda ravile vabatahtlikult ja alles seejärel, kui ta sellest keeldub, kasutada sundi. IV
  5. KrMS § 107 lg 3 järgi esitatakse ekspertiisiakti põhiosas uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Ekspertiisiakti vastavus KrMS § 107 lg-s 3 esitatud nõuetele tagab isiku kaitseõiguse ja võimaldab eksperdiarvamuse põhjendatust kontrollida. Kui ekspertiisiakt ei vasta nendele nõuetele, muutub selles esitatud eksperdiarvamus kontrollimatuse tõttu kohtukõlbmatuks tõendiks ning kohtuotsuses sellele tuginemine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-63-08, p 17.
  8. ja
  9. novembri
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 12.2).
  11. Ekspertiisiakt peab olema selge ja vastuoludeta. Selle järelduste kujunemine peab olema ekspertiisiakti põhjal jälgitav ning eksperdi väited peavad olema kohtule arusaadaval viisil põhjendatud. Kohtupsühhiaatriaeksperdi arvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku seisundi kohta, vaid tuleb põhjendada, milles üks või teine isikut puudutav asjaolu täpsemalt väljendub (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  12. aprilli
  13. a määrus asjas nr 3-2-1-44-13, p 13).
  14. On mõistetav, et kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemisel ei ole alati võimalik ühesuguse detailsusega kirjeldada uuringuid ja nende alusel saadud tulemuste hindamise käiku. Kolleegium möönab, et psühhiaatriaekspertiisi puhul ei saa ekspertiisi tulemusi enamasti kvantitatiivselt mõõta ega numbriliselt väljendada. Seda enam on vajalik, et ekspertiisiaktis oleksid esitatud selles sisalduvate järelduste põhjendused. Pelk senise elu ja haiguskulu kirjeldus ei võimalda mõista tehtud järelduste põhjuseid. Selleks tuleb esitada ka juba kirjeldatud faktilistele asjaoludele rajanev selgitus, kuidas on ekspert olemasoleva teabe põhjal tehtud järeldustele jõudnud.
  15. Menetluslikku pädevust puutuvalt kordab kolleegium esmalt oma varasemat seisukohta, et psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks vajaliku mitme asjaolu kindlakstegemiseks on tarvis rakendada mitteõiguslikke eriteadmisi, kuid lõpliku hinnangu isiku ohtlikkusele ja sellest tulenevale psühhiaatrilise sundravi vajadusele peab andma kohus. Ekspert on pädev vastama küsimustele, mis puudutavad süüdimatusseisundi meditsiinilisi tunnuseid ja nende tekkimise aega, tema vaimset seisundit kriminaalmenetluse ajal ning ravivajadust. Psühhiaatrilise sundravi eeldused ja alused tuvastab kohus isiku psüühilist seisundit puudutavas osas kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist lähtudes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  16. detsembri
  17. a määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 10). Ekspertiisiakt, nagu mistahes muugi tõend, ei saa olla kohtule siduv, vaid kohus peab seda otsustamisel koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima ja hindama (mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  18. oktoobri
  19. a määrus asjas nr 3-2-1-81-07, p 11 ja
  20. veebruari
  21. a määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p 38.3). Kohtul tuleb hinnata ka ekspertiisiakti tõendina lubatavust ja usaldusväärsust ning põhistada ekspertiisiaktile tuginemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  22. novembri
  23. a otsus asjas nr 3-1-1-82-16, p 16). See tähendab, et kohus ei saa enda arvamuse põhjendamisel refereerida üksnes ekspertiisiakti.
  24. Niisiis on kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegeva eksperdi ülesandeks isiku diagnoosimine, temal esineva häire olemuse hindamine ning selle kirjeldamine, kuidas psüühikahäire konkreetse inimese käitumist mõjutab. Seejärel peab kohus otsustama, kas muu hulgas eksperdi kirjeldatu pinnalt on täidetud seaduses sätestatud õiguslikud alused ja eeldused sundravi kohaldamiseks.
  25. Süüdimatusseisundisse puutuvalt ei piisa üksnes sellest, kui ekspert on konkreetsel juhul tuvastanud isikul esineva häire RHK 10 alusel: tal tuleb ekspertiisiaktis ka kirjeldada, kuidas ja millises ulatuses isikul esinev (diagnoositud) häire tema käitumist ja toimetulekut mõjutab. Kui ekspert on ekspertiisi alusel diagnoositud häire paigutanud

§-s 34 loetletud süüdimatuse meditsiinilise tunnuse alla, tuleb järgnevalt küsida, milliseks hindab ekspert isikul esineva häire iseloomu ja selle mõju tema arusaamis- ja käitumise juhtimise võimele, paludes ühtlasi eksperdil põhjendada, miks ta nii leiab. Ettekujutuseta sellest, mil määral isikul diagnoositud häire tema erinevaid kognitiivseid võimeid (sh mälu, tähelepanu, orientatsioonivõime, intellektuaalsed funktsioonid) pärsib, on kohtul ülimalt keeruline hinnata süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemist, s.o isiku arusaamis- ja käitumise juhtimise võimet ning nende seost temal esineva häirega.

  1. Ohtlikkuse kohta peab ekspertiisiaktist nähtuma see, miks ekspert leiab, et ekspertiisialune võib kujutada ohtu endale ja/või teistele, samuti tuleb põhjendada, miks ei ole ekspertiisialune suuteline oma käitumist kontrollima ega osalema menetlustoimingutes. Näiteks tuleb selgitada, kas see tuleneb temal esineva häire spetsiifikast, senisest käitumisest, somaatilistest probleemidest, ekspertiisi käigus väljendunust vms. Teisisõnu peab ekspert kirjeldama, millised isikul esinevad psüühikahäire ilmingud annavad eksperdi hinnangul alust arvata, et ekspertiisialuse võime maailma normipäraselt tajuda on tugevasti häirunud ja miks tingib see võimaliku ohu talle endale või teistele.
  2. Eksperdil tuleb põhjendada ka ravi kui meditsiinilise sekkumise vajalikkust. Esmalt peab ekspert sedastama, kas isikul esineb ravitav haigus ja kui mitte, siis millisel eesmärgil tuleb talle siiski ravimeid manustada: nt agressiivsuse kontrollimiseks või isikul esinevate somaatiliste sümptomite leevendamiseks. Kui ekspertiisialune ravi ei vaja, saab ekspert selgitada, millist sisulist kohtlemist ta tegelikult vajab (nt hooldusteenust) ja miks. Teisisõnu peab ekspert inimese seisundit hindama tervikuna, sidumata end konkreetse menetluse kaalutlustega (st sellega, kas üksnes kohaldada sundravi või mitte). Eelöelduga tuleb arvestada ka menetlejal eksperdile esitatavate küsimuste formuleerimisel.
  3. Piisavate põhjenduste esitamata jätmisel on üheks ekspertiisiakti puuduste kõrvaldamise võimaluseks eksperdi ülekuulamine. KrMS § 292 lg 2 alusel võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks ning KrMS § 63 lg 1 kohaselt on ekspertiisiakti selgitamisel antud eksperdi ütlusel tõendi väärtus. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et KrMS § 292 lg 2 alusel on eksperdi ülekuulamine võimalik üksnes kohtumenetluse poole taotlusel. KrMS § 400 lg 1 järgi kohaldatakse psühhiaatrilise sundravi kohtulikule arutamisele lühimenetlust reguleerivaid sätteid, arvestades psühhiaatrilist sundravi käsitlevas peatükis sätestatud erisusi. Üksnes siis, kui kaitsja või prokuratuur on seda taotlenud, järgitakse kohtulikul arutamisel üldmenetluse sätteid koos vajalike erisustega. Kui aga prokuratuur ega kaitsja üldmenetlusele üleminekut taotlenud ei ole, arutatakse KrMS § 233 lg 1 kohaselt kriminaalasja lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses täiendavaid tõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 7.5.6). Muu hulgas puudub kohtul lühimenetluses võimalus eksperti kohtuistungil küsitleda, mis võimaldaks kõrvaldada ekspertiisiaktis esinevaid puudusi, nt sellest puuduvaid põhjendusi. Ka KrMS
  6. peatüki sätted ei näe ette võimalust kuulata psühhiaatrilise sundravi menetluses lühimenetluse raames ära ekspertiisiakti koostanud ekspert.
  7. Kolleegium on senises praktikas asunud seisukohale, et kui kriminaaltoimiku materjal, sh ekspertiisiakt ei ole kriminaalasja lahendamiseks piisav ja kohtumenetluse pooled ei taotle asja lahendamist üldmenetluses, tuleb kohtul lühimenetlusest keelduda ja tagastada kriminaaltoimik KrMS § 2351 lg 1 p 3 või § 238 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. oktoobri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-67-16, p 16). Seejärel on võimalik eksperdi ülekuulamine ekspertiisiakti sisu selgitamiseks kohtueelses menetluses KrMS § 109 alusel, asja arutamine üldmenetluses (kus kohtumenetluse poole taotlusel on võimalik ekspert KrMS § 292 lg 2 alusel üle kuulata) või kordusekspertiisi määramine. Viimasel juhul tuleb hinnata ka seda, kas eksperdile ekspertiisimääruses esitatud küsimused võimaldavad anda kohtumenetluses asjakohaseid vastuseid. KrMS § 106 lg 4 p 1 ei luba esitada eksperdile õiguslikke küsimusi. Võttes arvesse asjaolu, et eksperdi ülesandeks peab jääma ekspertiisialuse meditsiinilise seisundi kirjeldamine ja mitte õigusliku hinnangu andmine, tuleb ka eksperdile esitatavad küsimused vajadusel ümber sõnastada selliselt, et need võimaldaksid eksperdil erialaste teadmiste põhjal kirjeldada isiku terviseseisundit ning selle mõju tema käitumisele ja arusaamisvõimele. V
  10. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus sundravi määramisel S. K. süüdimatusseisundit ja sundravi kohaldamise aluseid piisavalt põhjalikult ning jälgitavalt hinnanud. Maakohus on küll õigesti tuvastanud õigusvastase teo toimepaneku, kuid ei ole nõuetekohaselt hinnanud sundravi kohaldamise teist eeldust – süüdimatusseisundit – ning sundravi aluseid – isiku ohtlikkust ja ravivajadust.
  11. Sealjuures ei ole maakohtu määruses põhjendatud kohtu seisukohti süüdimatusseisundi ega sundravi osas, vaid on tuginetud valdavas osas ekspertiisiaktile. Selles ei sisaldu aga eksperdiarvamuse põhjendusi. Nii ei ole kohtulahendi põhjal kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Ekspertiisiaktis on peamiselt kirjeldatud S. K. senist elu- ja haiguskulgu, seejärel ekspertiisi tegemise käiku (sh selle raames toimunud intervjuude sisu) ning viimaks jõutud järeldusele, et S. K-l on „viimase 25 aasta jooksul esinev psühhoaktiivse aine kasutamisega seotud psüühika- ja käitumishäirete, ajutraumade ning kehaliste haiguste kogum sedavõrd süvenenud ja tüsistunud, et see on tinginud toimetulekutaseme püsivat langust. Kognitiivse võimekuse tagasilangus raskendab olulisel määral igapäevast toimetulekut ja sotsiaalset funktsioneerimist. Uuritav ei suuda mõista põhjus tagajärg seoseid alkoholi tarvitamise ning vaimse ja kehalise tervise allakäigu vahel.“ Seejärel on ekspert diagnoosinud S. K-l somaatiliste probleemide kõrval psüühika- ja käitumishäirena alkoholist tingitud dementsuse ja alkoholisõltuvuse. Ekspert on jõudnud järeldusele, et S. K-l ei esine vaimuhaigust, küll aga nõdrameelsus dementsusena ning ta vajab pidevat ööpäevaringset hooldusteenust ja ravi erihooldekodus. Pärast sellist tõdemust on aga ekspert leidnud, et S. K. võib olla oma vaimsest seisundist tulenevalt ohtlik nii enesele kui ümbritsevale ning ta vajab psühhiaatrilist sundravi. Need eksperdi väited on jäänud ekspertiisiaktis vajalike põhjendusteta. Kolleegiumi hinnangul ei ole üksnes senise elulookirjelduse ja alkoholisõltuvuse taustal võimalik mõista, miks on isik eksperdi arvates ohtlik ning vajab sundravi. Seda enam, et enne on ekspert leidnud, et S. K. vajaks hoopis hooldusteenust, st erihooldekodusse paigutamist, kus tahtevastast ravi osutada ei saa. Need eksperdi kaks seisukohta on omavahel vastuolus ning maakohus seda vastuolu käsitlenud ei ole. Selgusetuks jääb ekspertiisiaktist seegi, miks isik ravi vajab. Teisisõnu ei ole võimalik ekspertiisiakti põhjal järeldada, kas S. K-l esineva dementsusega kaasneb sümptomeid, mille kulgu ja esinemist on võimalik ravimitega kontrolli all hoida ja/või mõjutada. Samuti esineb eksperdiarvamuses teatav vastuolu isiku ohtlikkuse osas – eksperdiarvamuse lk-l 7 (tl 76) on kirjeldatud, et S. K. oli hospitaliseeritud ekspertiisi tegemiseks ja seisundi täpsustamiseks
  12. jaanuarist kuni
  13. jaanuarini 2016 ning kuna „langes ära otsene ohtlikkus enese ja ümbritsevate suhtes, uuritav suunatud kodusele ravile 22.01.2016.“ Lõppjäreldustes on ekspert aga sellegipoolest asunud seisukohale, et „S. K. võib olla oma vaimsest seisundist tulenevalt ohtlik nii enesele kui ümbritsevale“ (tl 78).
  14. Maakohtu seisukoht S. K. süüdivuse osas on kirjas järgmiselt: „Kohus, tuginedes eksperdi arvamusele, leiab, et S. K. pani talle etteheidetavad teod toime süüdimatus seisundis, kuna nõdrameelsuse tõttu, mis väljendub dementsusena, ei olnud ta võimeline teo toimepanemise ajal aru saama oma teo keelatusest ja tagajärgedest ning oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima.“ 46.
  15. Mõlemad S. K-l ekspertiisiaktis diagnoositud haigused on liigitatavad alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäirete alla (RHK 10 F-10). Kohus on küll süüdimatuse meditsiinilise tunnusena psüühikahäire olemasolu jaatanud, kuid ei ole tuvastanud, kas ja miks on tegu sellise häirega, mis on välistanud tema mõistmis- ja juhtimisvõime täielikult. Kohtu argumentatsioonist puuduvad need asjaolud, mis võimaldaksid järeldada, et S. K. ei saanud enda käitumisest aru ega suutnud seda juhtida. Samuti ei nähtu see ekspertiisiaktist. Viidatud on küll sellele, et S. K-l esinev häire liigitub

§ 34

mõttes nõdrameelsuse alla, kuid hinnatud ei ole nõdrameelsuse sügavust, s.o puudub teadmine sellest, millises ulatuses on S. K-l esineva nõdrameelsuse tõttu tema intellekt, mõtlemisvõime ja mälu nõrgenenud. Kohtuasja materjalist ilmnevad näiteks tunnistaja ütlused, mille kohaselt oli S. K. talle õigusvastase teo asjaolusid selgitanud nii, et andis kannatanule pisut kolki ning seejärel oli ta enda sõnul pesnud puhtaks kannatanu, ta voodisse pannud ning pesnud puhtaks korteri põranda (tl 25). Kas ja mida võiks selline kuriteojärgne käitumine tähendada isiku süüdimatusseisundi kohta teo toimepanemise ajal, maakohus hinnanud ei ole. 46.

  1. Võtmata seisukohta küsimuses, kas S. K-l võib esineda raske psüühikahäire, mis tema arusaamis- ja/või käitumise juhtimise võime välistas või seda üksnes piiras, leiab kolleegium, et praeguses asjas ei ole kohus enda seisukohta süüdimatuse osas põhjendanud: maakohus ei ole lisaks seaduseteksti refereerimisele esitanud oma sisulisi põhjendusi, miks tuleb menetlusalust isikut süüdimatuks pidada. Pelgalt seaduse tsiteerimisest ja eksperdi järelduste ülekordamisest ei piisa süüdimatusseisundi tuvastatuse põhjendamiseks. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul seega uuesti analüüsida küsimust, kas S. K-l esinenud häire oli sedavõrd raske iseloomuga, et välistas tema arusaamis- ja juhtimisvõime täielikult. Sellele küsimusele eitava vastuse andmise korral tuleb hinnata S. K. piiratut süüdivust.
  2. Maakohus põhjendas S. K. sundravile paigutamist sellega, et ilma haiglaravita on S. K. ohtlik endale ja teistele isikutele, seades ohtu nii enda tervise kui ka teiste inimeste tervise ja elu. Tal puudub piisav haiguskriitika enda psüühilise seisundi osas ja ta ei võta ravimeid iseseisvalt, mille tõttu ei ole tema terviseseisund täielikult kontrolli all ja sellest tulenevalt võib tema käitumine muutuda ettearvamatuks ja vägivaldseks. Alkoholi tarvitamine suurendab riski käituda ettearvamatult ning kohtul puudub veendumus, et S. K. lõpetab selle tarvitamise. 47.
  3. Maakohtu hinnangul seisneb S. K. ohtlikkus kokkuvõtlikult selles, et tal puudub haiguskriitika, ta keeldub ravimite võtmisest ja on alkohoolik, mistõttu võib ta käituda ettearvamatult. 47.
  4. Isegi kui jaatada S. K-l ravimite manustamise vajadust, nt alkoholi võõrutusnähtude sümptomite leevendamise või dementsusega kaasnevate sümptomite leevendamise ja kontrolli all hoidmise eesmärgil, millele ei ole praegu viidanud ei ekspert ega kohus, pole kohtumääruse põhjal selge, kuidas on kohtunik jõudnud veendumusele, et isik ravimeid üldse tarvitada ei soovi. Siin on tuginetud üksnes ekspertiisiakti refereerimisele, millest seejuures ei nähtu, miks S. K. ravi vajab. Kohtunik peab võimalusel muu hulgas aga ka ise vahetult hindama enda poolt tajutuna isiku vaimset seisundit ning kohtulahendis tajutut kirjeldama (vt mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  5. veebruari
  6. a määrus asjas nr 3-2-1-155-13, p 38.5) ning isiku ohtlikkus tuleb tuvastada konkreetseid asjaolusid arvestades ja seostatuna konkreetsete faktidega (vrd Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  7. mai
  8. a määrus asjas nr 3-2-1-33-14, p 19). Võrreldes tsiviilkohtumenetlusega saab ohtlikkuse hindamisel kriminaalmenetluses tugineda ka juba toimepandud tegudele, kuid seda, et S. K. võib olla ohtlik ühiskonnale seetõttu, et ta on varem vägivallategusid toime pannud ja esineb jätkuv ning reaalne oht sarnasteks tegudeks, maakohtu määrus ei käsitle. See tähendab, et maakohus ei ole toimepandud vägivallategusid selgelt ja jälgitaval viisil S. K. ohtlikkuse prognoosiga KrMS § 394 p 4 tähenduses sidunud. Samuti ei selgu määrusest, miks on S. K. ohtlik iseendale ja milles see oht seisneb. Pelk tõdemus, et S. K. kuritarvitab alkoholi, ei ole sundravi kohaldamise kontekstis tema ohtlikkuse jaatamiseks piisav. 47.
  9. Kokkuvõtlikult ei välista kolleegium, et S. K. võib vajada ravi, kuid kohtulahendite põhjal ei ole jälgitavalt aru saada, kas alkoholism ja sellest tingitud dementsus on praegusel juhul sellist laadi ning sellise raskusastmega häired, et nõuavad sundravi. Samuti ei selgu maa- ega ringkonnakohtu määrusest see, milles seisneb S. K. ohtlikkus iseendale ja ühiskonnale. Vastuseta on ka küsimused, kas S. K-l esineva haiguse puhul on tegu ravitava häirega ning kas ta vajab just statsionaarset sundravi.
  10. Seega on maakohus oma õiguslikes põhjendustes üksnes ekspertiisiaktile tuginedes rikkunud KrMS § 3051 lg-s 1 sisalduvat kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Seda rikkumist ei kõrvaldanud ka ringkonnakohus. Riigikohtus toimuvas määruskaebemenetluses ei ole maakohtu viga KrMS § 341 lg 3 mõttes võimalik kõrvaldada, sest KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus ise tuvastada faktilisi asjaolusid. Faktiliste asjaolude tuvastamise keeld hõlmab ka olukorda, kus alama astme kohus on küll mingi faktilise asjaolu tuvastatust paljasõnaliselt konstateerinud, ent kohtulahendist ei ilmne, millistel tõenditel selline järeldus rajaneb. KrMS § 363 lg-s 5 sätestatu ei luba Riigikohtul sellises olukorras asuda ise kindlaks tegema, kas ja millised kriminaalasjas olevad tõendid kinnitavad alama astme kohtu väidet (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. detsembri
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-102-16, p 14). Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 61 lg 1 p-st 6 ja § 341 lg-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
  13. juuli
  14. a määruse ja Tartu Ringkonnakohtu
  15. augusti
  16. a määruse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
  17. S. K. kaitsja on esitanud Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 96 euro suuruses summas, sh käibemaks 16 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal Riigikohtule esitatud määruskaebuse koostamiseks kaks tundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toiming riigi õigusabi osutamiseks vajalik ja selle tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri
  18. juuli
  19. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lgst 10 ja § 6 lg-st 3, määrab kolleegium riigi õigusabi tasu suuruseks 96 eurot, sh käibemaks 16 eurot. See menetluskulu jääb KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Saale Laos, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris Lea Kivi, Paavo Randma, Peeter Roosma

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.