Obsah (4)

§ 111§ 116§ 109§ 119

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Tsiviilasja hind Riigikohtus Kaebuse esitaja ja kaebuse li

) § 111 lg 1 p 1 kohaldamiseks nõutava ajalise kriteeriumi, kuna nõue loovutati

1. juunil 2012 ning ajutine haldur nimetati võlgnikule
2. jaanuaril 2013, seega vähem kui aasta pärast loovutust. Kostja ei lükanud ümber ka võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust (

§ 111lg 2).

Nõude väärtust, suurust ja sissenõutavust tuleb hinnata nõudeõiguse maksmapanekul. Nõuete realiseerimine on alati seotud riskiga, et nõue jääb rahuldamata, see ei tähenda aga, et nõudeõigusel pole väärtust. Nõuet ei olnud põhjust pidada perspektiivituks ja ilmselt ei pea nõuet perspektiivituks ka kostja ise. Võlausaldajate huve on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks kinke puhul ei ole tähtsust sellel, kas kinkimise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. Piisab sellest, et võlgnikul on võlausaldajad praegu. Maakohtu hinnangul ei olnud põhjust kahelda, et võlgniku maksejõuetus tekkis hiljemalt OÜ Sillen Konsultatsioonid osa võõrandamisel

1. mail 2012 ja seega oli nõude loovutamise hetkel võlgnik juba maksejõuetu. Nõudeõiguse loovutamisega vähenes võlgniku vara veelgi ja nõude loovutamise lepingul oli kinke iseloom. Lisaks oli võlausaldajate huve kahjustav nõude eest tasumise kokkuleppimine selliselt, et tasumine toimub alles pärast seda, kui omandaja on nõude realiseerinud. Maakohtu hinnangul ei takistanud hagi rahuldamist asjaolu, et kostja loovutas nõude edasi. Laenulepingust tulenevad nõuded kuulusid võlgnikule. Nõude heauskne omandamine ei ole võimalik.
2. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud ringkonnakohtu lahendi kohaselt puudusid. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-st 6 neid ei korranud. Ringkonnakohtu hinnangul oli põhjendamatu kostja etteheide, et maakohus ei määranud tähtaega avalduste, lõppseisukohtade ja menetluskulu nimekirjade esitamiseks, mistõttu ei saanud kostja maakohtu menetluses mh selgitada oma seisukohti, mis puudutasid halduri poolt tagasivõidetava nõude aegumist. Asja materjalidest nähtuvalt toimus
5. septembril 2015 eelistung, mille käigus võttis kohus vastu kostja esitatud kirjalikud vastuväited. Täiendavaid taotlusi, sh tõendite või teeside esitamiseks, pooltel ei olnud. Maakohus määras, et hagejal on võimalik taotleda soovi korral uue kostja kaasamist ning et kui hageja seda teha ei soovi, lahendab kohus asja kirjalikus menetluses. Pooled olid sellega nõus ega esitanud kohtu tegevusele vastuväidet. Seega sai kostja oma selgitused maakohtule esitada ja need võeti asja materjalide juurde. Täiendavate tähtaegade määramine ei olnud vajalik, sest pooled ei soovinudki midagi uut esitada. Kostja ei ole ka apellatsioonkaebuses viidanud, et ta oleks soovinud esitada lisatõendeid. Kostja viited nõude võimalikule aegumisele ei mõjuta maakohtu otsuse õigsust. Esiteks on poolel TsMS § 651 lg 2 järgi õigus nõuda aegumise kohaldamist ringkonnakohtus ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud, ning sellist võimalust on kostja apellatsioonkaebuses ka kasutanud. Teiseks ei ole hageja nõue aegunud. Kostja on jätnud tähelepanuta, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 160 lg 1 alusel peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnistamiseks. Asjakohane ei ole kostja väide, et maakohus jättis kohaldamata

§ 116lg 2 ja § 119 lg 3.

Maakohus on õigesti juhindunud Riigikohtu hilisemast praktikast. Riigikohus on 23. aprilli 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15 eraldi viidanud otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13 ning selgitanud õiguse ühetaolise kohaldamise eesmärgil, et kui tagasivõitmise korras tunnistatakse kehtetuks nõude loovutamise käsutustehing, siis ei ole nõuet vaja eraldi tagastada, vaid tuleb lugeda, et nõue kuulub algusest peale loovutajale kui esialgsele võlausaldajale. Seega tuleneb Riigikohtu praktikast, et nõude loovutamise tagasivõitmiseks ei pea esitama hagi kõikide vahepealsete õigusjärglaste vastu. Maakohus on põhjendanud, miks ta leiab, et nõude loovutamise leping on kinke iseloomuga

§ 111lg 1 p 1 ja lg 3 tähenduses.

Tasu nõude loovutamise eest oli ebamõistlikult väike ja võlgnik ei ole vara vähenemisel tegelikkuses raha saanud. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teistsugusteks järeldusteks. Lisaks ei ole nõude tagasivõitmise seisukohalt tähtsust, kui suure nõudega oli tegemist. Nõude täpse suuruse tuvastamine väljuks asja piiridest. Ka siis, kui nõuet ei eksisteeriks (nt oleks nõue lõppenud tasumise tõttu), ei välistaks see tagasivõitmist, vaid mõjutaks nõude sissenõutavust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja on esitanud ringkonnakohtu
2. augusti 2016 otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ning jätta hagi läbi vaatamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kohtud on jätnud tähelepanuta, et laenulepinguga on võlgnik andnud laenu oma aktsionärile. Äriseadustiku (ÄS) § 281 lg 1 p 1 kohaselt on aktsiaseltsil keelatud anda laenu aktsionärile, kelle aktsiatega on esindatud rohkem kui 1 protsent aktsiakapitalist, mistõttu on laenuleping keelatud tehing, mis on tühine tulenevalt TsÜS §-st
3. Kuna tühisel tehingul ei ole õiguslikke tagajärgi, siis ei ole võimalik hagejal saavutada hagiga tühisel laenulepingul põhineva nõude tagasivõitmist võlgniku pankrotivara hulka. Ilma laenulepinguta ei saa eksisteerida ka laenulepingul põhinevat nõuet, mille loovutamise tehingu kehtetuks tunnistamist hageja taotleb. Isegi kui asjas kohaldub ÄS § 281 lg 21, on hagi ja selle lisade põhjal tuvastatav, et võlgniku maksevõime oli nõrk juba
4. jaanuaril 2011 laenulepingu sõlmimise ajal, mistõttu kahjustas laenu andmine vaieldamatult võlgniku maksevõimet ning võlausaldajate huve. Ka sellisel juhul on laenuleping tühine. Kuna kohtud on jätnud hinnangu andmata laenulepingu kehtivusele, on kohtuotsused olulise puudusega, mis mõjutab asja lahendamist tervikuna. Hagejal ei ole võimalik hagiga saavutada taotletavat eesmärki, st pärast nõude tagasivõitmist pankrotivara hulka esitada laenulepingust tulenev nõue laenusaaja vastu. Hageja ei saa nõuda tühise laenulepingu täitmist. Samuti leiab kostja, et kohtud on ebaõigesti asunud seisukohale, et nõude tagasivõitmisel ei kohaldu

§ 116lg-s 2 sätestatud eriregulatsioon.

Kostja hinnangul ei võimalda tagasivõitmise nõude esitamine üksnes nõude esialgse loovutuse saaja (kostja) vastu saavutada hagejal suhetes loovutuse saaja eriõigusjärglasega positsiooni, kus nõude praegune omanik oleks kohustatud tunnustama hageja omandiõigust nõudele. Kostja leiab, et kuivõrd pankrotihaldur ei esitanud hagi kostja eriõigusjärglase vastu ega nõudnud kostjalt nõude asemel hüvitist, tuli hagi jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Kohtud on ebaõigesti jätnud asjas kohaldamata

§ 116lg-d 1 ja 2 ning § 119 lg 3 ja hindamata Ts

MS § 457 lg 1 mõju asja lahendamisele. Kostja ei nõustu ka ringkonnakohtu põhjendustega kirjaliku menetluse korra väheolulise rikkumise ja aegumise kohaldamise kohta, kuna ka juhul, kui laenuleping oleks kehtiv, oleks sellest tulenev nõue laenusaaja vastu aegunud. Hagi laenulepingust tuleneva nõude maksmapanekuks ei ole esitatud ning nõude aegumist laenusaaja vastu ei peata tagasivõitmise hagi esitamine kostja vastu. Kuivõrd nõue, mida hageja tagasi võidab, on aegunud, ei ole hagiga võimalik saavutada hagi eesmärki. Ringkonnakohus on praegusel juhul ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normina TsÜS § 160 lg-t 1 ning asunud ekslikult seisukohale, et hagi ei saa TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata. Kostja hinnangul on kohtud asunud ebaõigesti seisukohale, et nõude tagasivõitmise tehingu kehtetuks tunnistamise hagis ei pea hageja tõendama tagasivõidetava nõude olemasolu. Kohtud ei tuvastanud, kas ja millises ulatuses on võlgnik teinud laenulepingu alusel väljamakseid. Kuna kohtud ei ole põhjendanud, milliste tõenditega tuleb lugeda tuvastatuks laenu andmine võlgnikule laenulepingu alusel, on vaidluse sisu ja eesmärki arvestades määrav asjaolu, nõude olemasolu, tegelikult tõendamata. Eelmärgitut arvestades ei saanud kohtud teha ka järeldusi võlausaldajate kahjustamise kohta. Võlausaldajaid saab kahjustada üksnes kehtiva nõude loovutamine. Kohtud on kostja arvates ebaõigesti tuvastanud, et nõude loovutamise lepingul (kui tehingul) oli kinke iseloom. Nõude loovutamise lepingul ei olnud selle tegemise ajal kinke iseloomu. Tehingu kinke iseloomu tuvastamisel ei oma tähtsust asjaolud, mis ilmnesid pärast tehingu tegemist, st sellel, kas võlgnik sai nõude eest tasu või mitte. 9. Hageja on esitanud 13. veebruaril 2015 kassatsioonkaebusele vastuse, milles vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada ning saata asi TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. 11. Kohtud on nõude loovutamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistanud

§ 109

lg 1, § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel.

§ 109

lg 1 kohaselt saab

§-des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks tunnistada võlgniku sellise tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

§ 111

lg 1 p 1 võimaldab kehtetuks tunnistada kinkelepingu, mis on sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt võib kohus esimeses lõikes sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. 12. Kohtud on tuvastanud, et tagasivõidetav nõude loovutamise leping oli sõlmitud ühe aasta jooksul enne võlgnikule ajutise halduri nimetamist, seega

§ 111lg 1 p-s 1 sätestatud ajavahemikus.

Samuti on senises menetluses loetud tuvastatuks, et laenusaaja ega kostja ei ole võlgnikule võlgnevust või loovutustasu maksnud. Nende asjaolude üle pooled kassatsiooniastmes ei vaidle. 13. Põhjendatud on ka kohtute seisukoht, et nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks

§ 111

lg 1 p 1 ja lg 3 alusel tuleb esmalt tuvastada, et poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu oli lepingul kas või osaliselt kinke iseloom. Maakohus on leidnud, et nõude loovutamise lepingul oli kinke iseloom. Samas ei ole maakohus sellise järelduse tegemiseks vajalikke asjaolusid piisaval määral tuvastanud ning ringkonnakohus on jätnud maakohtu selle eksimuse kõrvaldamata. Maakohtu hinnangul oli tasu nõude loovutamise eest ebamõistlikult väike ja võlgnik ei ole vara vähenemisel tegelikkuses raha saanud. Loovutatud nõude suurusel ja väärtusel ei olnud maakohtu arvates käesolevas asjas esitatud hagi lahendamise seisukohalt tähtsust. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga. 14. Kolleegium ei soostu maa- ja ringkonnakohtu käsitlusega, nagu ei oleks loovutatud nõude suurusel ja väärtusel asja õige lahendamise seisukohalt tähtsust. Riigikohus on varem korduvalt rõhutanud, et

§ 111

lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt Riigikohtu

1. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 41;
2. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4114, p 14). Arvestades kostja esitatud vastuväiteid, et loovutatud nõue oli väärtusetu ning nõuet ei olnud võimalik laenusaaja vara arvel sisse nõuda, ei olnud kohtutel kolleegiumi hinnangul käesolevas asjas võimalik soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevuse üle nõude väärtust teadmata otsustada. Juhul kui nõue oli väärusetu, siis ei saa selle loovutamise tehingul olla kinke iseloomu

§ 111lg 1 p 1 ja lg 3 mõttes.

Maakohtu esitatud loovutustasu võrdlus laenusaaja vastu hagi esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu suuruse ja muude võimalike kuludega võla sissenõudmiseks ei ole asjakohane olukorras, kus pole tuvastatud, palju olnuks pankrotivõlgnikul nõude loovutamise ajal vaba raha selliste kulude kandmiseks. Maakohus ei ole oma seisukohta, et nõuet ei ole põhjust pidada perspektiivituks, põhjendanud enda tuvastatud asjaoludega. Seetõttu ei vasta maakohtu otsus TsMS § 442 lg-s 8 ja § 436 lg-tes 1 ja 2 sätestatud nõuetele ning ringkonnakohus oleks pidanud maakohtu otsuse tühistama. Loovutatud nõude väärust kindlaks tegemata ei saanud kohtud võtta põhjendatud seisukohta ka võlausaldajate huvide kahjustamise küsimuses. Samas saab tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada ainult sellist tehingut, mis kahjustab võlausaldajate huve (

§ 109lg 1).

Senises menetluses tuvastatu põhjal on siiski õige maakohtu märgitu, et

§ 111

lg-st 2 lähtuvalt peab praegusel juhul kostja tõendama, et vaidlusaluse tehinguga ei kahjustatud võlausaldajate huve. 15. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus käesolevas otsuses esitatud seisukohti arvestades hageja nõude põhjendatust uuesti hindama. Asja õigeks lahendamiseks tuleb mh hinnata soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevust nõude loovutamisel kostjale. Kolleegium märgib, et loovutatud nõude väärtus võib eelduslikult sõltuda mh laenusaaja maksevõimelisusest ja muudest nõude sissenõutavust mõjutavatest teguritest. Väärtuste erinevuse kindlakstegemiseks tuleb tuvastada ka loovutatud nõude (st tagastamata laenu ja intressinõude) suurus loovutamise ajal. Loovutatud nõude väärtuse täpne tuvastamine ei ole siiski vajalik, sest

§ 111

lg 3 kohaldamiseks tuleb kindlaks teha üksnes soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevus suurusjärgu võrra. Ringkonnakohtul tuleb tagada pooltele õigus esitada soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevuse kohta tõendeid, kuna maakohtu selgitamiskohustuse osalise täitmata jätmise tõttu ei ole pooled seda senises menetluses teha saanud. Soorituse ja vastusoorituse väärtuste erinevust puudutavate asjaolude tõendamise koormis lasub TsMS § 230 lg 1 järgi esmalt hagejal ning kuni tõendeid pole esitatud, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet enda tõendeid esitamata. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada. Kui hageja ei tõenda nõude loovutamise lepingu kinke iseloomu, peab ringkonnakohus hindama, kas hageja esiletoodud ja tõendatud asjaoludel saab hageja nõuet kvalifitseerida pankrotiseaduse muude sätete järgi. 16. Kostja on leidnud, et kuivõrd pankrotihaldur ei esitanud hagi kostja eriõigusjärglase vastu ega nõudnud kostjalt nõude asemel hüvitist, ei ole võimalik hagi rahuldada ning see tulnuks jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Kohtud on kostja arvates jätnud ebaõigesti kohaldamata

§ 116lg-d 1 ja 2 ning § 119 lg 3 ja hindamata Ts

MS § 457 lg 1 mõju asja lahendamisele. Maaja ringkonnakohtu hinnangul ei välista nõude edasiloovutamine hagi rahuldamist käesolevas asjas. Kohtud on seejuures tuginenud Riigikohtu

1. aprilli 2015 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-2-
2. Ringkonnakohus on Riigikohtu lahendist järeldanud, et nõude loovutamise tagasivõitmiseks ei pea esitama hagi kõikide vahepealsete õigusjärglaste vastu. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15 tehtud otsuse p-s 19 leidnud, et nõude loovutamise käsutustehingu kehtetuks tunnistamisest tulenevalt kuulub nõue algusest peale esialgsele võlausaldajale ning nõuete heauskne omandamine ei ole võimalik. Kui loovutatud nõue ei kuulu isikule, kes nõude loovutab, vaid kellelegi teisele, ei muutu nõude omandaja võlausaldajaks isegi juhul, kui ta oli heauskne. Riigikohus jääb selle seisukoha juurde ka käesolevas asjas ning leiab, et nõude edasiloovutamine iseenesest ei välista kostja vastu esitatud nõude rahuldamist.
3. Kohtute viidatud Riigikohtu otsuse kohta tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15 peab kolleegium siiski vajalikuks lisada, et selle otsuse p-s 19 väljendatud seisukohad puudutavad nõude materiaalõiguslikku kuuluvust, millest tuleb eristada nõude edasiloovutamise menetlusõiguslikke aspekte. Seda on Riigikohus rõhutanud ka kõnealuse lahendi p 19 viimases lõigus. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus üldjuhul siduv ainult menetlusosalistele (eelkõige samas paragrahvis sätestatud eranditega). Jõustunud kohtuotsus võib TsMS § 460 lg-te 1 ja 2 järgi kehtida ka isikute suhtes, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks, v.a juhul, kui õigusjärglane ei teadnud vaidlusaluse eseme omandamise ajal kohtuotsusest või hagi esitamisest. Eelmärgitut arvestades ei saaks kostja suhtes praeguses asjas tehtav otsus olla siduv kostja eriõigusjärglasele, kui viimane oli omandanud nõude juba enne menetluse algust. Ringkonnakohus on märkinud, et nõude loovutamise tagasivõitmiseks ei pea esitama hagi kõikide vahepealsete õigusjärglaste vastu, kuid jääb ebaselgeks, milliste nõuete esitamist ja milliseid õigusjärglasi on ringkonnakohus silmas pidanud. Kolleegium märgib, et juhul kui kostja on nõude edasi loovutanud, peaks haldur nõude pankrotivarasse tagasisaamiseks esitama tagasivõitmise hagi

§ 116lg-s 2 sätestatud tingimustel kostja eriõigusjärglase vastu.

See asjaolu ei välista siiski pankrotihalduri õigust esitada tagasivõitmise hagi kostja vastu. Juhul kui saadu väljaandmine on võimatu, võib pankrotihaldur nõuda kostjalt hüvitist

§ 119lg 3 alusel.

Pankrotihalduril on õigus valida, kas esitada tagasivõitmise hagi nõude loovutamise lepingu poole, tema eriõigusjärglase või nende mõlema vastu. Tegemist ei ole seejuures vältimatute kaaskostjatega TsMS § 207 lg 3 mõttes. Eelmärgitut arvestades ei pidanud hageja esitama

§ 119

lg 3 kohast hüvitusnõuet kostja vastu tingimata käesolevas menetluses ning võib seda teha ka edasise pankrotimenetluse käigus.

1. Kostja arvates välistab hagi rahuldamise ka asjaolu, et laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue laenusaaja vastu on aegunud. Nõude aegumise tõttu ei oleks halduril võimalik pankrotivara suurendada, sest nõuet ei saa TsÜS § 142 lg-t 1 arvestades laenusaajalt edukalt sisse nõuda. Kolleegium selles osas kostjaga ei nõustu. Laenulepingust tuleneva nõude võimalik aegumine hagi rahuldamist käesolevas asjas iseenesest ei välista. Nõude aegumine nõuet ei lõpeta ning ei ole teada, kas laenusaaja tema vastu nõude esitamisel aegumise vastuväitele tugineks. Samas võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ nõude aegumist TsÜS § 143 järgi arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Lisaks võiks hageja hinnangul kõnealusele nõudele kohalduda ka TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastane aegumistähtaeg. Kolleegium leiab samas, et ringkonnakohtu käsitlust nõude aegumisest ja viidet TsÜS § 160 lg-le 1 ei saa käesolevas asjas pidada siiski asjakohasteks. TsÜS § 160 lg 1 alusel peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hagi esitamine peatab TsÜS § 160 lg 1 järgi üksnes sellise nõude aegumise, mille rahuldamist hagis nõutakse (vt nt Riigikohtu
2. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18;
3. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08, p 22). Seega ei peatanud käesolevas tsiviilasjas menetletava hagi esitamine laenulepingust tulenevate nõuete aegumist. Toimikust nähtuvalt ei ole hageja käesolevas asjas menetletavale hagile aegumise vastuväidet ka esitanud. Seetõttu ei olnud tegemist TsMS § 651 lg-s 2 sätestatud olukorraga, nagu leidis ringkonnakohus.
4. Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et maakohus rikkus kirjalikku menetlust määrates oluliselt TsMS § 403 lg-s 1 sätestatud korda, jättes pooltele andmata tähtaja avalduste ja dokumentide esitamiseks. Selle rikkumise tõttu ei saanud kostja väidetavalt selgitada oma seisukohti halduri poolt tagasivõidetava nõude aegumise, pankrotimenetlust reguleerivate sätete (

§ 116) eriregulatsiooni ning Ts

MS § 457 lg-st 1 tulenevate menetlusõiguslike tagajärgede kohta käesoleva asja lahendamisel. Ringkonnakohus on jätnud kostja arvates maakohtu rikkumise kõrvaldamata. Kolleegium märgib, et TsMS § 403 lg 1 teises lauses sätestatu järgi pidanuks maakohus kirjaliku menetluse korraldamisel määrama menetlusosalistele avalduste ja dokumentide esitamiseks tähtaja ning teatama otsuse avalikult teatavakstegemise aja. Kuna maakohus seda 23. septembri 2015 istungil ei teinud, tulnuks kohtul teha vastavad korraldused edasises menetluses kirjalikult. Neid TsMS § 403 lg 1 nõuete rikkumisi ei tule praegusel juhul pidada siiski olulisteks menetlusõiguse normi rikkumisteks, sest need ei saanud kaasa tuua ebaõiget lahendit. TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi ei ole kohus seotud poolte õiguslike väidetega ega õigussuhte kvalifikatsiooniga, vaid otsustab ise, millist õigusnormi kohaldada. Seega tuli TsMS-i ja

-i sätteid kohtutel õigesti kohaldada poolte väidetest sõltumata. Halduri poolt tagasivõidetava loovutatud nõude aegumist puudutav vastuväide ei ole aga selline, mis hagi rahuldamise iseenesest välistaks.

1. Kostja on kassatsioonkaebuses tuginenud ka sellele, et laenulepinguga on võlgnik andnud laenu oma aktsionärile. Kostja arvates on kohtud jätnud tähelepanuta, et selline laenuleping on ÄS § 281 lg 1 p 1 (ja ka ÄS § 281 lg 21) järgi keelatud ning TsÜS §-st 87 tulenevalt tühine. Ilma kehtiva laenulepinguta ei saa eksisteerida ka laenulepingul põhinevat nõuet, mille loovutamise tehingu kehtetuks tunnistamist hageja hagiga taotleb. Kolleegium nõustub kostjaga, et ÄS § 281 lg 1 keeluga vastuolus olev laenuleping võib olla TsÜS § 87 alusel tühine. Samuti on kostja õigesti märkinud, et Riigikohtu praktika järgi peab kohus tehingu tühisuse alustega omal algatusel arvestama ning kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt nt Riigikohtu
2. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24;
3. mai 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). Riigikohus jääb nende seisukohtade juurde. Samas saab kohus hagimenetluses tehingu tühisuse alustega arvestada ainult poolte esile toodud faktiliste asjaolude põhjal. Ka viidatud Riigikohtu lahenditest ei saa teha teistsugust järeldust. Praeguses asjas ei ole kumbki pooltest enne kassatsioonimenetlust välja toonud, et laenusaaja oli laenulepingu sõlmimise ajal pankrotivõlgniku aktsionär või et laen anti aktsionärile vms. Seetõttu ei olnud võimalik kohtutel laenulepingu kehtivust ÄS § 281 lg 1 p 1, lg 21 ja TsÜS § 87 järgi hinnata. Kostja on küll juba maakohtu menetluses väitnud, et loovutatud nõuet ei eksisteeri, kuid tuginenud seejuures oluliselt erinevatele asjaoludele võrreldes nende asjaoludega, millele ta tugineb kassatsioonimenetluses. Aktsiaseltsi ja ÄS § 281 lg 1 p 1 tunnustele vastava aktsionäri vahel sõlmitud laenuleping ei ole ka leping, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. ÄS § 281 lg-s 21 sätestatud tingimustel ei ole tütarettevõtjal keelatud emaettevõtjale laenu anda. Kolleegium lisab samuti, et menetlusosaliste esitatud tõenditest ei või kohus hakata ise asjaolusid ja poole võimalikke vastuväiteid tuletama, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb (vt ka Riigikohtu
4. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-13, p 17). Kolleegium juhib tähelepanu, et menetlus ringkonnakohtus jätkub praegusel juhul TsMS § 693 lg 1 esimese lause järgi seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Pärast apellatsioonitähtaja lõppu ei ole apellandil TsMS § 634 lg-st 1 ja §-st 652 tulenevalt üldjuhul enam õigust kaebust muuta või täiendada (vt selle kohta nt Riigikohtu
5. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-21-41-14, p-d 9-11;
6. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-15, p-d 17 ja 18). Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel võtma seisukoha, kas ta saab arvestada kostja varem maa- ja ringkonnakohtu menetluses esitamata väitega, et
7. jaanuari 2011 laenuleping on sõlmitud ÄS § 281 lg 1 p-st 1 tulenevat laenukeeldu rikkudes.
8. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi peab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt lahendama mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Praegusel juhul on maakohus
9. aprilli 2015 määrusega rahuldanud hagi tagamise taotluse ning keelanud laenusaajal laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kostjale. Asjas tehtud otsuse resolutsioonis maakohus aga hagi tagamise abinõudega seotud küsimusi lahendanud ei ole. Seda ei ole teinud ka ringkonnakohus. Kolleegium märgib, et kohus võib lahendada hagi tagamise tühistamise siiski ka eraldi määrusega, kuid sel juhul tuleb tühistamise kehtivus määruses siduda hagi lahendava kohtuotsuse jõustumisega (vt ka Riigikohtu
10. märtsi 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-09, p 40). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus sellist määrust teinud. Eelmärgitut arvestades tuleks asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtul asja otsusega lahendades lahendada ka hagi tagamine.
11. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada, lähtudes asja lahendamise tulemusest.
12. Tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonkaebuses märgitud arvelduskontole. Peeter Jerofejev, Ants Kull, Tambet Tampuu