Obsah (4)

§ 74§ 76§ 143§ 16

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikoht

) alusel tööandjana vastutav kostja kui oma töötaja tegevuse eest. Kostja tekitas oma tegevusega kahju, mille kannatanu otsustas sisse nõuda hagejalt. Kuna hageja ei ole ise kahju tekitanud, on hagejal tagasinõudeõigus kostja vastu. Hageja on 29. juulil 2014 tasunud kriminaalasjas väljamõistetud hüvitise ja täitekulud ning kandnud menetluses õigusabikulusid. Kahju olemus ja suurus, töölepingu rikkumine ja kahju ning rikkumise põhjuslik seos ja kostja süü nähtuvad kriminaalasjas nr 1-14-2931 tehtud kohtuotsusest. Kostja oli töölepingu rikkumisega kahju tekitades vähemalt raskelt hooletu ning peab hagejale hüvitama

§ 74lg 2 alusel 9000 eurot.

Kahjuhüvitise täiendavaks vähendamiseks ei ole alust. Hagi aegumise tähtaeg ei saanud hakata kulgema enne kriminaalasjas nr 1-14-2931 tehtud otsuse jõustumist

1. juunil 2014 ning hageja jaoks tuleb aegumistähtaega arvestada jõustumisest teada saamisest
2. juulil
4. Kostja vaidles hagile vastu ning esitas aegumise vastuväite ja palus teha aegumise kohta vaheotsuse. Hagejal oli

§ 76

lg 1 järgi kohustus kanda kostja kohtukulud ning täita kohtuotsusest tulenev kahju hüvitamise kohustus. Hageja ei täitnud seda kohustust, kostja tasus ise õigusabikulu 2397 eurot 60 senti. Kostja võib vastutada hageja ees

§ 74

lg 2 alusel, kuid see nõue aegub

§ 74

lg 4 järgi 12 kuu jooksul arvates ajast, millal hageja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja seda hüvitama kohustatud isikust. Kuna need asjaolud said hagejale teatavaks hiljemalt kannatanu tsiviilhagi esitamisega, on hagi aegunud.

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. detsembri
3. a vaheotsusega kostja aegumise kohaldamise taotluse ning jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohtu otsuse kohaselt rahuldas maakohus
4. mail 2014 kriminaalasjas nr 1-14-2931 tehtud otsusega kannatanu tsiviilhagi ja mõistis hagejalt ja kostjalt solidaarselt tema kasuks välja mittevaralise kahju tekitamise eest 12 000 eurot. Maakohtu otsus jõustus
5. juunil
6. Hageja tasus
7. juulil 2014 kohtuotsusega väljamõistetud summa ja täitekulud kohtutäituri pangakontole. Hageja esitas
8. juunil 2015 maakohtule hagi kostja vastu. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja nõue kostja vastu on

§ 74

lg 4 järgi aegunud, st millal sai hageja teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja seda hüvitama kohustatud isikust.

§ 74lg 4 sõnastus on sarnane tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 150 lg-s 1 sätestatud kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaja sõnastusega. Hageja nõude aegumine algas enne maakohtu kriminaalasjas nr 1-14-2931 tehtud otsuse jõustumist.

§ 74

lg 4 kohaldamiseks ei ole oluline, et tööandja teaks kõiki kahju asjaolusid, sh kahju suurust. Aegumine algas kriminaalasjas nr 1-14-2931 esitatud tsiviilhagi materjalide hagejale kättetoimetamisest. Tsiviilhagi materjalid pidid olema hagejale kätte toimetatud enne

1. mai
2. a kohtuistungit. Hageja esitas hagiavalduse maakohtule
3. juunil 2015, seega enam kui 13 kuud pärast kohtuistungi toimumist. Aegumine peatus hageja kostjale tehtud pankrotihoiatuse tegemisega kümneks päevaks, kuid arvestades, et nõude aegumine algas hiljemalt
4. mail 2014, oli nõue hagi esitamise ajaks ikkagi aegunud. Hageja nõue on aegunud ka juhul, kui aegumine algas kriminaalasjas nr 1-14-2931 tehtud kohtuotsuse resolutsioonist teada saamisega
5. mail
6. Kuna hageja ei vaidlustanud kriminaalasjas nr 1-14-2931 tehtud kohtuotsust, on ta selle otsusega nõustunud.
7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Koos apellatsioonkaebusega esitas hageja poolte esindajate kirjavahetuse.
8. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Koos vastusega esitas kostja hageja tsiviilkostjaks tunnistamise määruse ja selle kaaskirja. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9. Tartu Ringkonnakohus jättis
10. oktoobri
11. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse järgi kohaldas maakohus

§ 74lg-t 4 õigesti.

Aegumistähtaja kulgema hakkamiseks olulised asjaolud pidid olema hagejale

§ 76

lg 1 ja

§ 74

lg 4 järgi piisaval määral teada kriminaalasjas nr 1-14-2931 esitatud tsiviilhagi kättesaamisest, kuid hiljemalt kohtuotsuse resolutsiooni kuulutamisest

1. mail 2014, s.o enne kohtuotsuse jõustumist. Isegi arvestades aegumise peatumist pankrotihoiatuse tegemise tõttu kümneks päevaks on ilmne, et hagi esitamise ajaks oli nõue aegunud. Hinnates õigustatud isiku teadlikkust kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust, ei ole aegumise kohaldamiseks vaja teada kõiki kahju tekkimise ja kahjuga seotud üksikasju. Õigustatud isikul peab olema teavet, et esitada kohustatud isiku vastu piisava edulootusega hagi. Samuti ei ole oluline, et kahju tekitaja vaidleb oma vastutusele vastu. Oluline on asjaoludest teadmine, eksimus õiguslikus hinnangus ei ole tähtis. Pooled esitasid apellatsioonimenetluses tõendid hilinenult ja need jäävad TsMS § 652 lg 1 järgi arvestamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asja ringkonnakohtule uueks lahendamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et aegumistähtaja kulgemise alguseks olevad asjaolud pidid olema hagejale piisavalt teada kriminaalasjas nr 1-14-2931 tsiviilhagi kättesaamisest või hiljemalt kohtuotsuse resolutsiooni kuulutamisest
3. mail
4. Olukorras, kus kannatanu esitatud tsiviilhagi võidakse jätta läbi vaatamata või rahuldamata, ei saa lugeda, et tööandja tagasinõudel töötaja vastu võiks olla edulootust. Igal juhul ei saa öelda, et tööandjal peab olema piisavalt teavet hagi esitamiseks. Kuna hageja esitas kostja vastu regressinõude, ei kohaldu asjas TsÜS § 150 lg
5. Regressinõude eelduseks on konkreetse kahju tekkimine, mis tavaliselt selgub kohtuotsusega. Kohtuotsusest tekkivaid tagajärgi määratletakse üldjuhul otsuse jõustumisest lähtudes. Ringkonnakohus tagastas ilma põhjendusi esitamata tõendid, millest nähtus poolte läbirääkimiste pidamine, kuigi apellatsioonkaebuses oli põhjendatud tõendite esitamist koos apellatsioonkaebusega. Arvestades, et ringkonnakohus möönis hagi aegumistähtaja kulgemist ka alates otsuse kuulutamisest, olnuks hageja apellatsioonimenetluses esitatud tõenditel asjas tähtsust. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas kohtukulude kohta märgitu tekitab segadust. Viidatud sätted annaksid maakohtule aluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks, kui menetluskulude jaotus olnuks kindlaks määratud. Kuna maakohus tegi vaheotsuse lõppotsusena, pidanuks ta määrama kindlaks ka menetluskulud. Kuivõrd ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata, ei ole enam võimalik maakohtu otsuse alusel kulude rahalist suurust kindlaks määrata.
6. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda, kellelt mõista välja kostja kassatsiooniastme menetluskulu 360 eurot. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja nõue on

§ 74

lg 4 järgi aegunud, sest hageja sai või pidi teada saama kahju tekkimisest ja seda hüvitama kohustatud isikust hiljemalt kriminaalasjas nr 1-14-2931 tehtud kohtuotsuse resolutsiooni kuulutamisest

1. mail
2. Kuna kostja teavitas hagejat liiklusõnnetusest vahetult pärast selle toimumist, oli kahju tekkimine ja sellega seotud asjaolud hagejale teada juba enne kriminaalasjas nr 1-14-2931 esitatud tsiviilhagi kättesaamist.

§ 74

lg-s 4 sätestatud aegumistähtaja kulgemise algus ei ole seotud kohtulahendi jõustumisega. Hageja ei väitnud maakohtus, et aegumine on peatunud või katkenud. Tööandja kahju hüvitamise nõue oma töötaja vastu ei ole regressinõue ega sõltu muu menetluse tulemusest. Seega on kohtud tõlgendanud

§ 74lg-t 4 sarnaselt Ts

ÜS § 150 lg-ga

1. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 ja lg 5 teise lause alusel tuleb materiaalõiguse normi vale tõlgendamise ja kohaldamise tõttu tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 kohaselt saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et Harju Maakohtu
4. mai
5. a otsusega kriminaalasjas nr 1-14-2931 mõisteti kostja süüdi ettevaatamatusest põhjustatud liiklussüüteoga kannatanule raske tervisekahju tekitamises ning hagejalt ja kostjalt mõisteti solidaarselt kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitis 12 000 eurot. Samuti ei vaidle pooled, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsus jõustus
6. juunil 2014, hageja hüvitas
7. juulil 2014 kannatanule kahju ning esitas
8. juunil 2015 kostja vastu kahju hüvitamise nõude. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kannatanule makstud hüvitisest 9000 euro hüvitamist

§ 76lg 2 ja § 74 lg 2 järgi.

Maakohus leidis, et hageja tagasinõue on

§ 74lg 4 järgi aegunud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga. Kolleegium leiab, et kohtud eksisid hagi aegumistähtaja alguse kindlaksmääramisel. 11.

§ 76

lg 1 järgi, kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, peab tööandja vabastama töötaja kahju hüvitamise ja vajalike kohtukulude kandmise kohustusest ning need kohustused ise täitma. Selles sättes nimetatud kahju hüvitamist võib tööandja

§ 76

lg 2 kohaselt nõuda töötajalt

§ 74alusel.

Seega olukorras, kui töötaja vastutab kolmandale isikule tööülesannete täitmisel tekitatud kahju eest ja tööandja on kahju hüvitamise kohustuse

§ 76

lg 1 alusel ise täitnud, vastutab töötaja hooletuse tõttu töölepingu rikkumisega tööandjale tekitatud kahju eest

§ 74lg 2 järgi.

Tööandja kahju hüvitamise nõue töötaja vastu tööülesannete täitmisel tekkinud kahju eest aegub

§ 74

lg 4 kohaselt 12 kuu jooksul arvates ajast, millal tööandja sai teada või pidi teada saama kahju tekkimisest ja seda hüvitama kohustatud isikust, kuid mitte hiljem kui kolm aastat pärast kahju tekkimist. Kolleegium on enne 1. juulit 2009 kehtinud

§ 143

lg-s 1 sätestatud töövaidlusorganisse pöördumise tähtaja regulatsiooni tõlgendamisel leidnud, et kui töötaja põhjustab töölepingu rikkumisega tööandjale kulutusi, sh kolmandale isikule tekitatud kahju hüvitamiseks tehtud maksetega, algab tööandja kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaeg üldjuhul kulutuste kandmisest, millega saab võrdsustada nt aja, mil jõustus kohtulahend tööandjalt kulutuste väljamõistmise kohta kolmanda isiku kasuks (Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-102-08, p-d 18 ja 19). Kolleegium on varem leidnud, et see seisukoht kohaldub ka muudel juhtudel, kui üks isik tekitab teisele isikule oma lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu kahju selliselt, et teisel isikul tekib kohustus hüvitada kahju kolmandale isikule (Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-13, p 13). Kolleegium leiab, et viidatud tsiviilasjades väljendatud seisukohast saab juhinduda ka alates
5. juulist 2009 kehtiva

§ 76lg 2 alusel tööandja töötaja vastu esitatud tagasinõude korral.

Seega aegub tööandja

§ 76

lg 2 alusel töötaja vastu esitatud nõue

§ 74

lg 4 järgi 12 kuu jooksul üldjuhul arvates ajast, mil tööandja tasus kolmandale isikule kahjuhüvitise, või erandina siis, kui jõustus tööandjat hüvitama kohustav kohtulahend. Hageja tugines õigesti sellele, et temal tekkis kohustus hüvitada kannatanule kahju alates kriminaalasjas nr 1-14-2931 tehtud kohtuotsuse jõustumisest.

1. Kolleegium leiab, et kui maakohus jääb asja uuel läbivaatamisel varem tuvastatu juurde, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsus jõustus
2. juunil 2014, siis ei ole hagi aegunud. Sellisel juhul peab maakohus võtma põhjendatud seisukoha, kas kostjal on kohustus hüvitada hagejale viimase

§ 76lg 1 alusel kannatanule makstud kahjuhüvitisest 9000 eurot.

Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu sellele, et kostja hooletuse kindlakstegemiseks

§ 74

lg 2 järgi tuleb lähtuda töösuhtele omasest hoolsuse määrast

§ 16

järgi ning tema vastutuse ulatuse määramisel tuleb arvestada

§ 74lg-s 2 sätestatud asjaolusid (vt ka Riigikohtu 25.

novembri

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-15, p-d 12-13 ja 14).
2. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt maakohtu otsustada.
3. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause ja lg 8 esimese lause järgi tagastada isikule, kes selle tasus. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu